Kohtuasja number 3-2-1-68-05 Määruse kuupäev Tartu, 20. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Kalle Tenno (pankrotis) pankrotimenetlus. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2004. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/1616/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalle Tenno (pankrotis) erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Erikaebuse esitaja K. Tenno Resolutsioon Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2004. a määrus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 7. veebruari 2000. a otsusega kuulutati välja Kalle Tenno pankrot.
2.Pankrotihaldur Uno Feldschmidt esitas 8. septembril 2004. a Tallinna Linnakohtule kinnitamiseks Kalle Tenno pankrotimenetluse lõpparuande. Kuulutus lõpparuandega tutvumise kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 17. augustil 2004. a. Vastuväiteid lõpparuandele ei esitatud. Kuivõrd võlgnikul puuduvad vahendid pankrotimenetluse jätkamiseks ja massikohustuste ning pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks, palus pankrotihaldur kinnitada lõpparuande, lõpetada pankrotimenetlus raugemisega PankrS § 158 alusel ja kinnitada pankrotihalduri tasuks 15 163 krooni.
3.Tallinna Linnakohtu 28. septembri 2004. a määrusega kinnitati K. Tenno pankrotimenetluse lõpparuanne. Linnakohus lõpetas K. Tenno pankrotimenetluse raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist PankrS § 158 alusel, kuna võlgnikul puuduvad vahendid pankrotimenetluse jätkamiseks, massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljaminekute tegemiseks. Kohus vabastas U. Feldschmidti pankrotihalduri ülesannetest ja mõistis välja pankrotihalduri tasu 15 163 krooni.
4.
K. Tenno esitas linnakohtu määruse peale erikaebuse. Ta palus juurdepääsu kohtule koos enda suulise ärakuulamisega, linnakohtu määrusest väljastatud "vigase ärakirja" ringlusest kõrvaldamist, määruse osalist muutmist ja määruse tuvastavas osas toodud p 7 jõusse jätmist, millega sätestati erikaebuse esitaja rahalise kohustuse puudumine. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2004. a määrusega linnakohtu määruse ja saatis tsiviilasja pankrotimenetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjenduse kohaselt ei saanud linnakohus lõpetada võlgniku pankrotimenetlust nn negatiivse raugemisega, kuivõrd tegemist on füüsilisest isikust võlgnikuga. PankrS § 158 lg-s 4 ei ole küll üheselt sätestatud, et pankrotimenetluse raugemine on võimalik üksnes juriidilise isiku korral, kuid selle sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduse mõttest. PankrS § 158 lg 4 järgi on pankrotimenetluse raugemine võimalik, kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ega pankrotimenetluse kulutuste maksmiseks. Seega on võlgniku igasugune majanduslik tegevus
lõppenud. Kalle Tenno on töövõimeline isik ning füüsilise isiku puhul ei saa rääkida tegevuse lõppemisest. Võlgniku töötasust ja muust majanduslikust tegevusest on võimalik ka pankrotikulusid katta. Asjaolu, et pankrotihalduril võib halduritasu saamine olla raskendatud, ei ole aluseks pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu. Kehtiv pankrotiseadus on muutunud võlgnikukesksemaks. Pankrotiseaduse 11. peatükk reguleerib füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise võimalust. Selleks peab võlgnik esitama seaduses ettenähtud korras avalduse. Toimikust ei ilmne, kas K. Tenno on vastava avalduse esitanud või mitte. Ebaõige on võlgniku väide, nagu oleks loobutud võlgnikult 4 013 698 krooni sissenõudmisest. See, et linnakohus ei ole nimetatud summat määruses märkinud, ei tähenda seda, et võlgnevus muutub olematuks ja loobutakse selle sissenõudmisest. Ka lõpparuanne sisaldab seda võlga. Küll aga on põhjendatud võlgniku väide selles, et pankrotimenetluse lõpetamine ei toimu tema huvisid arvestades. Nimelt võib pankrotimenetluse lõppemisel võlg kasvada veelgi viiviste osas, mille arvestamine pankroti väljakuulutamisel kehtinud PankrS § 21 lg 1 (kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 6) järgi lõpetati. Põhjendamatu on võlgniku väide, et kohus pidi määruses näitama pankroti tekkimise põhjuse. PankrS § 163 lg 5 järgi tuleb pankrotimenetluse lõpetamise määruses märkida pankroti tekkimise põhjus siis, kui tegemist on kuriteo tunnustega teoga, raske juhtimisveaga või muu veaga, mis annab aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks süüdi oleva isiku vastu. Kuivõrd kohtumäärus tuleb tühistada, ei ole vajalik käsitleda kõiki erikaebuses esitatud väiteid.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Erikaebuses palub K. Tenno tühistada ringkonnakohtu määruse ning jätta jõusse linnakohtu määrus, kõrvaldada käibest linnakohtu määruse nn vigane ärakiri, teha uus otsus, millega keelata sundtäitmine lootusetu maksuvõla ning intressinõuete osas, anda erikaebuses tõstatatud probleemide kohta võimaluse korral Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi ühine õiguslik selgitus.
7.Erikaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses läbi vaadates TsMS § 6, § 9 lg-t 2, põhiseaduse (PS) § 14, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 6, 13, 17- 18. Erikaebuse esitaja avaldas soovi saada juurdepääs kohtule koos suulise ärakuulamisega. Kuigi erikaebuse esitaja soov ei lange grammatiliselt kokku TsMS § 302 lg-tes 5 ja 6 sätestatuga, soovis ta asja arutamist kohtuistungil ja kohtuistungist isiklikku osavõttu. Asja arutamine kohtuistungil oli oluline, kuna ringkonnakohus on pädev hindama ka tõendeid.
8.Viis aastat kestnud pankrotimenetlus kinnitab, et Maksuameti valitud abinõu maksude laekumise tagamisel (võlgniku kogu vara realiseerimine) rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Kassaatori omandis oli pankroti väljakuulutamise päeva seisuga 1/2 mõttelist osa suvilast Tõraveres. Kohus peaks lõpetama pankrotimenetluse raugemisega ja kehtestama võlausaldajale keelu viia läbi edasist sundtäitmist. See tähendaks erikaebuse esitaja vabastamist riigi poolt kohaldatavast individuaalsest ja ülemäärasest koormusest ning õigusrahu saabumist.
9.Ringkonnakohus ületas nõude piire. Ükski menetlusosaline ei palunud linnakohtu määrust tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
10.Ringkonnakohus ei ole vastanud erikaebuse väidetele nn vigase ärakirjaga seonduvalt, rikkudes nii TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut. 28. septembri 2004. a Tallinna Linnakohtu määruse (tl-d 162- 163) p 7 on sõnastatud järgmiselt: "7. Iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud." Kassaator sai 4. oktoobril 2004. a kätte Tallinna Linnakohtu 28. septembri 2004. a määruse ärakirja (nn vigane ärakiri), mille p 7 tekst oli järgmine: "7. Iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud Maksu-ja Tolliamet 1 917 394 III 98,2% Maksu-ja Tolliamet 2 096 305 V 100%." Tegemist ei ole kirja- või arvutusveaga. Kassaatori jaoks on avalikustatud määrusel ja nn vigase ärakirjal erinevad õiguslikud tagajärjed - ühel juhul on kassaatoril rahalised kohustused Maksuameti ees, teisel juhul mitte. Kohtutoimikus nn vigane ärakiri puudub. Linnakohtu esimehe kirja kohaselt ei ole määruse teinud kohtunik määruse originaali pärast määruse avalikustamist muutnud.
11.Ringkonnakohus oli erapoolik ja rikkus PS §-s 18 sätestatud keeldu, et kedagi ei tohi alandavalt kohelda. Protsessiosalised ei ole taotlenud kohtult kassaatori suhtes toimingute läbiviimist, nt tema töövõimelisuse hindamist. Samuti on täiesti hinnanguline ja eelarvamuslik kohtu tuvastatu, et kassaatoril on vara, aga halduril ei ole õnnestunud seda siiani tuvastada. Kassaator on töötu ja maksejõuetu.
12.Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud PankrS § 158 lg-t 4. See säte ei erista juriidilisi ega füüsilisi isikuid, kohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kassaator taotleb kohtult, et teda koheldaks samamoodi, kui koheldi nt OÜ-d Urban Invest, kelle lootusetu maksevõlg kustutati ja loobuti sundtäitmisest (nagu nähtub OÜ Urban Invest suhtes kassatsioonkaebuse lisast 1).
13.Ringkonnakohus tõlgendas vääralt PankrS § 158 lg-t 4, kui ei arvestanud erikaebuse väidet intressinõude sundtäitmise võimatuse kohta. Oluline on kohtu seisukoht, kas maksusumma õigeaegne vaidlustamine lõppes kassaatori jaoks 4. oktoobri 1999. a Riigikohtu lahendiga või kehtis õigeaegse vaidlustamise suhtes vahepeal õiguslik vaakum (5. novembrist 2002. a kuni 1. juulini 2003. a), mil intressinõuete sundtäitmist oli võimalik vaidlustada. Riigikohtu halduskolleegium on 5.veebruari 2004. a lahendis märkinud järgmist: "...Intressinõude sundtäitmise vaidlustamise võimalust pole aga seletuskirjas analüüsitud. Seletuskirja kohaselt tuleb intressinõue, kui see on jõustunud ja nõuet ei ole vaidlustatud, täita hoolimata õigusvastasusest. Riigikohtu halduskolleegium tõlgendab maksukorralduse seaduse § 163 lg-t 21 selliselt, et enne selle sätte jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt."
14.Pankrotihaldur leiab vastuses erikaebusele, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 158 lg-t 4. Samuti ei võimalda kehtiv pankrotiseadus kohaldada tagasiulatuvalt füüsilisest isikust võlgniku kohustusest vabastamise instituuti, mis ei ole aga õiglane lahendus. Õige ei ole ka ringkonnakohtu järeldus, et pankrotimenetluse lõppemisel võib võlg kasvada veelgi viiviste osas. Pankrotimenetluse lõppemisel raugemisega on kohtumäärus
täidedokumendiks ning see asjaolu ei anna alust võlalt uuesti viiviste arvutamiseks.
15.Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu leiab vastuses erikaebusele, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ning linnakohtu määrus tuleb jätta jõusse. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 158 lg-t 4. Samuti ei võimalda kehtiv pankrotiseadus kohaldada tagasiulatuvalt füüsilisest isikust võlgniku kohustusest vabastamise instituuti. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused jõustuvad väljakuulutamisest ning neil ei ole tagasiulatuvat jõudu. Käesolevas asjas on maksuhalduri ja võlgniku vaidlus lõppenud ning haldusakt jõustunud. Sellest tulenevalt ei mõjuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 5. novembrist 2002 nr 3-4-1-8-02 selles pankrotimenetluses kaitstud nõuete kehtivust.
16.Riigikohtu istungil jäi erikaebuse esitaja oma seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
18.Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu seisukohta, et pankrotiseaduse mõttest tulenevalt ei ole võimalik pankrotimenetluse raugemine füüsilise isiku suhtes. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Pankrotiseaduse § 158 lg 4 peamine eesmärk on vähendada selliste pankrotimenetluste arvu, mille jätkumisel ei ole võimalik pankrotivara arvel rahuldada massikohustusi (PankrS § 148) ja pankrotimenetluse kulusid (PankrS § 150). See eesmärk on ühesugune nii juriidilisest isikust kui ka füüsilisest isikust pankrotivõlgniku korral. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et füüsilise isiku pankrotistumise korral ei saa rääkida (majandus)tegevuse lõppemisest, kuid ringkonnakohtu viidatud abstraktne töövõime ei tähenda seda, et puuduks alus pankrotimenetluse lõppemiseks raugemise tõttu. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et K. Tennol oleks sissetulek, mida ta saaks nt töölepingu või mõnel muul alusel ja millest jätkuks vähemalt massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks. Järeldust füüsilise isiku pankrotimenetluse lõppemise võimalikkuse kohta raugemise tõttu kinnitab kolleegiumi arvates ka pankrotiseaduse üldine normitehniline ülesehitus. Nimelt ei ole seadusandja erinevalt mitmest teisest pankrotiseaduse sättest (nt PankrS § 36 lg 6, § 54 lg 4, §-d 169 jj) pidanud § 158 lg 4 korral vajalikuks sätestada selget erinormi füüsilisest isikust pankrotivõlgniku kohta. Samuti näeb pankrotiseadus ette pankrotimenetluse võimalikult kiire läbiviimise põhimõtte (PankrS § 165). Ka PankrS § 158 lg 1 kohustab haldurit kohtule viivitamata teatama, kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Kuni
1.jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses nägi menetluse kiire läbiviimise põhimõtte ette § 31 lg 1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selle seisukohaga arvestama.
19.Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et linnakohus on määruse resolutsioonis lisaks pankrotimenetluse lõpetamisele raugemise tõttu kinnitanud ka pankrotihalduri lõpparuande. Samas
on PankrS § 157 p 5 ja § 163 kohaselt lõpparuande kinnitamine ka iseseisev pankrotimenetluse lõppemise alus. Kuigi ka PankrS § 158 lg 3 sätestab halduri kohustuse aruanne esitada ning viitab selle aruande sisu osas lõpparuande sisu reguleerivale sättele (PankrS § 162) ei saa neid aruandeid samastada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb otsustada, millisel alusel pankrotimenetlus lõpetatakse.
20.Seoses ringkonnakohtu otsuse tühistamisega PankrS § 158 lg 4 ebaõige tõlgendamise tõttu ei ole vajadust vastata erikaebuse väitele, et ringkonnakohtul ei olnud õigust ilma vastava taotluseta kontrollida linnakohtu poolt materiaalõiguse normi kohaldamist.
21.Ekslik on erikaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud erikaebuse väitele nn vigase ärakirja kohta. Küll leiab kolleegium, et ringkonnakohtu seisukoht selles küsimuses on väär. Tsiviilasja materjalide kohaselt (esimese astme kohtu toimiku leheküljed 162- 163) on Tallinna Linnakohtu 28. septembri 2004. a määruse p 7 sõnastatud järgmiselt: "7. Iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud." Tsiviilasja materjalide hulgas köidetuna ja nummerdatuna ei ole sama määruse ärakirja, mis saadeti väidetavalt erikaebuse esitajale ja mille p 7 on sõnastatud järgmiselt: "7. Iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud Maksu-ja Tolliamet 1 917 394 III 98,2% Maksu-ja Tolliamet 2 096 305 V 100%." Nimetatud määruse ärakiri on kolleegiumile kättesaadav esimese astme kohtu toimiku vahel köitmata ja nummerdamata lahtiste lehtedena K. Tenno erikaebuse materjalidest. Samuti on nimetatud materjalidest ja ringkonnakohtu toimikust (lehed 1- 2) näha, et kohus on väljastanud 28. septembri 2004. a määrusest ka sellise ärakirja, mille tekst kattub originaalmääruse tekstiga. Toimikust ei nähtu, millistest asjaoludest lähtuvalt on väljastatud ärakiri, mille p 7 tekst on erinev toimikus oleva kohtumääruse originaali p-st 7. Pärast kohtuotsuse tegemist saab kohus ise otsust muuta või täiendada TsMS §-de 237 ja 238 alusel. Kolleegiumi arvates on TsMS §-d 237 ja 238 seaduse analoogia alusel kohaldatavad ka kohtumäärusele. Vastavalt TsMS § 237 lg-le 1 ei saa pärast otsuse teatavakstegemist otsuse teinud kohus seda tühistada või muuta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib kohus küll omal algatusel või protsessiosaliste avalduse alusel parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, kuid see ei tohi mõjutada otsuse sisu. Käesoleval juhul mõjutanuks Maksu- ja Tolliameti rahaliste nõuete suuruse määrusesse lisamine määruse sisu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kohtul õigus teha kümne päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest arvates täiendav otsus. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et asjas oleks tehtud täiendav määrus. Samuti ei ole Maksu- ja Tolliamet määrust vaidlustanud ega taotlenud erikaebuse esitamise või täiendava määruse tegemise avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamise avalduse aluseks võiks olla see, kui Maksu- ja Tolliametile saadeti originaalist erineva tekstiga määruse ärakiri. Ringkonnakohtu seisukohaga seonduvalt, et võlga ei muuda olematuks asjaolu, et kohus ei ole nimetatud summat määruses märkinud, juhib kolleegium tähelepanu sellele, et vastavalt PankrS §-le 168 on PankrS § 158 lg-s 4 nimetatud määrus teatud tingimustel täitedokumendiks. Seetõttu peab
määrusest nähtuma summa, mille võlgnik on kohustatud täitemenetluses täitma. Seejuures peaks see summa nähtuma eelkõige lahendi resolutiivosast (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-82-02, RT III 2002, 20, 239). Ka võimalikus täitemenetluses tuleb lähtuda toimikus oleva originaalmääruse tekstist.
22.Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust erikaebuse esitaja väide, et teda koheldi alandavalt. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohtul ei olnud K. Tenno esitatud erikaebuse põhjal alust eeldada, et K. Tenno ei ole töövõimeline isik. Isiku töövõimelisuse eeldamine ei tähenda aga veel seda, et see isik ka faktiliselt töötab. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et erikaebuse esitajal on vara. Ringkonnakohus on töövõimelisuse eeldusele tuginedes järeldanud, et võlgnikul võib vara tekkida töötamise või muu majandusliku tegevuse tagajärjel.
23.Kolleegium leiab, et TsMS § 316 lg 3 näeb kohtule ette õiguse otsustada, kas on vajalik erikaebus läbi vaadata istungil või saab seda teha kirjalikus menetluses. Käesolevast tsiviilasjast ei nähtu mõjuvat põhjust, miks ringkonnakohus oleks pidanud asja läbi vaatama istungil. Erikaebuse esitajal on olnud võimalus esitada oma seisukohad erikaebuses. TsMS § 319 lg 4 järgi ei ole apellandil pärast apellatsioonitähtaja möödumist õigust oma kaebust täiendada ega kaebust kohtuotsuse neile osadele laiendada, mille peale ei kaevatud.
24.Kolleegium märgib, et TsMS § 353 lg 1 kohaselt kontrollitakse kassatsioonimenetluses sellekohase kaebuse alusel ringkonnakohtu poolt materiaalõiguse normide kohaldamist ja tõlgendamist ning protsessiõiguse normide järgimist. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks vastata ülejäänud erikaebuse väidetele, kuna nende suhtes ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus vastama erikaebuse kõigile väidetele. H. Jõks, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.