Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-100-03 Otsuse kuupäev Tartu, 29. september 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi Vene Föderatsiooni hagi Uudo-Meeme Lettensi vastu alusetult saadud 131 001 krooni ja 70 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-135/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vene Föderatsiooni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 8. september 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Alla Jakobson ja kostja UudoMeeme Lettens Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2003. a otsus.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Vene Föderatsiooni Eesti Vabariigi Suursaatkonnale 5. mail 2003. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1310 (tuhat kolmsada kümme) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vene Föderatsioon (Eesti Vabariigi Suursaatkonna Sotsiaalkindlustuse osakonna kaudu) esitas
26.septembril 2001. a Järva Maakohtule Uudo-Meeme Lettensi vastu hagi alusetult saadud 131 001 krooni ja 70 sendi saamiseks.
2.Hagi kohaselt oli kostja NSVL relvajõudude teenistuses, kust läks erru 14. jaanuaril 1983. a.
14.
veebruaril 1983. a määrati talle väljateenitud aastate pension. Kuni 2000. a maini maksis hageja talle sõjaväepensioni kui sõjaväepensionärile Eesti Vabariigi (edaspidi EV) ja Vene Föderatsiooni (edaspidi: VF) vahel 26. juulil 1994. a sõlmitud kokkuleppe VF relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes EV territooriumil (edaspidi sõjaväepensionäride kokkulepe) alusel. Kostja töötas alates 1992. a veebruarist Kaitseliidus insener-instruktorina ning viidi 1994. a üle EV kaitseväkke. EV kaitseväest vabastati kostja ametist 4. juulil 2000. a. Seega oli kostja pikka aega teenistuses EV kaitseväes ning sai samal ajal sõjaväepensioni VF käest. Vastavalt VF seaduse "Sõjaväeteenistuses, siseministeeriumi organites, kriminaaltäitevsüsteemi organites ja asutustes teenistuses olnud isikute ja nende perekondade pensionitagamisest" (edaspidi VF sõjaväepensioni seadus) artiklile 6 (alates 6. detsembrist 1995. a kehtivas redaktsioonis) peatatakse sama seaduse artiklis 1 nimetatud isikutele sõjaväepensioni väljamaksmine nende astumisel sõjaväeteenistusse või teenistusse siseministeeriumi organitesse või kriminaaltäitevsüsteemi asutustesse ja organitesse nende teenistuse ajaks. 2000. aasta juunist peatas hageja kostjale VF sõjaväepensioni maksmise. Hageja arvates rikkus kostja tahtlikult VF sõjaväepensioni seaduse sätteid. VF sõjaväepensioni seaduse artikli 6 jõustumisest kuni 2000. a maini maksis hageja kostjale VF sõjaväepensioni alusetult. Hageja tugineb nõudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud seadus) (edaspidi: TsÜS) § 168 alusel Eesti seadusandlusele ja taotleb alusetult omandatu väljaandmist.
3.Kostja vastuväidete kohaselt teadis hageja alates 1994. a, et kostja töötab EV kaitseväes. Kostja ei
ole EV kaitseväes ega Kaitseliidus töötamist varjanud. Ta teatas 1997. ja 1998. a teatistes VF Suursaatkonna Sotsiaalkindlustuse osakonnale, et ta töötab Kaitseliidus insener-instruktorina. Sõjaväepensionäride kokkuleppe artiklite 3 ja 5 kohaselt kindlustab VF sõjaväepensionärid sõjaväepensioniga ning juhul, kui selline pensionär hakkab saama pensioni EV-lt, peatab Vene Föderatsioon selleks ajaks VF sõjaväepensioni maksmise. VF sõjaväepensioni seaduse artikkel 6 lg 2 on
sõjaväepensionäride
kokkuleppega
vastuolus.
Rahvusvaheliste
lepingute
õiguse
Viini
konventsiooni artikli 27 kohaselt ei tohi lepinguosaline viidata oma siseõiguse sätetele lepingu täitmata jätmise õigustusena. Tegemist on VF seaduse tõlgendamise küsimusega, mis tuleb lahendada vastavalt sõjaväepensionäride kokkuleppe artiklitele 12 ja 13 riikidevaheliste läbirääkimiste teel. VF sõjaväepensioni seadus ei ole kostjale kohustuslik, kuna see ei ole avaldatud Riigi Teatajas ning kostjale ei teatatud seadusemuudatusest ka muul viisil.
4.21. jaanuari 2002. a määrusega anti asi arutamiseks kostja elukoha muutumise tõttu üle Võru Maakohtule.
5.Võru Maakohus rahuldas 29. novembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 131 001 krooni ja 70 senti.
6.Maakohtu otsuse kohaselt oli kostja 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a EV kaitseväe tegevteenistuses. Maakohus võttis VF poolt endise NSVL sõjaväelastele makstava sõjaväepensioni saamise õiguse kindlakstegemisel aluseks VF sõjaväepensioni seaduse. Sõjaväepensionäride kokkuleppe artikli 3 kohaselt toimub kokkuleppe täitmine sõjaväepensionäride VF sõjaväepensioniga kindlustamise osas VF siseriikliku seaduse alusel. Sõjaväepensionäride kokkuleppe artikkel 5 reguleerib VF sõjaväepensionide väljamaksmise peatamist juhul, kui sõjaväepensionär hakkab sõjaväepensioni saama EV seadusandluse alusel EV vastavatelt organitelt. Sõjaväepensionäride kokkuleppe artikli 5 näol on tegemist lisaalusega VF sõjaväepensioni maksmise peatamiseks, mis kehtib üksnes EV territooriumil elavate VF sõjaväepensionäride suhtes. Kuigi sõjaväepensionäride kokkulepe ei näe ette VF sõjaväepensioni maksmise peatamist juhul, kui VF sõjaväepensionär astub tegevteenistusse EV kaitseväkke, ei välista see VF õigust kohaldada sõjaväepensionäride kokkuleppe artikli 3 alusel EV territooriumil elava VF sõjaväepensionäri suhtes oma siseriikliku seaduse vastavat sätet. VF-l on õigus määratleda ning muuta VF sõjaväepensioni maksmise tingimusi. VF sõjaväepensioni seaduse või selle muudatuste kohaldamise õigsuse üle otsustamisel ei oma tähtsust see, kas VF sõjaväepensionär teadis seadusemuudatusest, mille alusel oleks tulnud peatada talle VF sõjaväepensioni maksmine.
7.Maakohus leidis, et 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a sai kostja VF sõjaväepensioni seadusliku aluseta. Kuna kostja sai VF sõjaväepensioni seadusliku aluseta EV-s, tuleb TsÜS § 168 kohaselt vaidluse lahendamisel kohaldada EV seaduse sätteid alusetu rikastumise kohta. Tegemist on hageja vara alusetu omandamisega kostja poolt, mida tuleb kvalifitseerida Eesti NSV tsiviilkoodeksi (edaspidi: TsK) § 477 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et tõendamata on hageja väide, mille kohaselt kostja rikkus VF sõjaväepensioni seaduse sätteid tahtlikult, kui jättis hagejale teatamata, et ta on tegevteenistuses EV kaitseväes. Asjas on tõendatud, et kostja teatas 2000. a mais oma teenistusest EV
kaitseväes VF sotsiaalkindlustuse osakonna esindajale Pärnus. Alusetult omandatud vara väljanõudmist ei välista TsK § 477 järgi, kui kannatanu andis vara üle oma ettevaatamatuse või hooletuse tõttu. Samuti ei esine käesolevas asjas TsK §-s 478 sätestatud asjaolusid, mis välistaksid alusetult omandatud vara väljanõudmise.
8.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole VF sõjaväepensioni seaduse art 6 tema suhtes kohaldatav ning kohus on ebaõigesti kohaldanud ka sama seaduse art 62 ja art 65. Samuti leidis kostja, et sõjaväepensionäride kokkuleppe art 5 kohaselt ei olnud hagejal õigust peatada talle sõjaväepensioni maksmist. Lisaks leidis kostja, et kohus rikkus asja lahendamise käigus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata.
10.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et sõjaväepensionäride kokkuleppe artiklist 3 ja VF sõjaväepensioni seaduse artiklist 6 tulenevalt tekkis hagejal alates
6.detsembrist 1995. a kohustus peatada VF sõjaväepensioni maksmine kostjale.
11.Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd VF sõjaväepensioni seaduse artikli 6 järgi ei olnud kostjal õigus saada VF sõjaväepensioni ajavahemikul 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a, siis on vaja otsustada, kas hagejal on TsK § 477 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt tagasi kostjale nimetatud ajavahemikul makstud VF sõjaväepensioni. Ringkonnakohtu arvates ei ole hagejal, vaatamata kostja alusetule rikastumisele, TsK § 477 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tulenevat tagasinõudeõigust, sest sellise nõude tunnustamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning VF pensioniseaduse §-ga 62. Maakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et VF 28. novembri 1995. a seadusest nr 186-FZ tulenevalt peab hageja peatama talle VF sõjaväepensioni maksmise. Kostjal puudus seadusest tulenev kohustus teatada hagejale EV kaitseväe teenistusse asumisest. Kostjal oli pensioniõigusliku suhte olemusest ja tsiviilõiguses tunnustatud hea usu põhimõttest tulenevalt seaduses sätestamata kohustus teatada hagejale kui pensioni maksjale kõikidest asjaoludest, mis omasid tähtsust pensioni määramise ja suuruse seisukohalt. Kuivõrd sõjaväepensionäride kokkuleppe kehtima hakkamise ajal oli kostjal õigus saada VF sõjaväepensioni, sõltumata sellest, kas ta kusagil töötab, ning kostja ei teadnud ega pidanudki teadma hageja huvist kostja võimaliku sõjaväelise karjääri vastu EV kaitseväes pärast VF
28.novembri 1995. a seaduse nr 186-FZ kehtima hakkamist, siis ei olnud kostjal ka hea usu põhimõttest tulenevat seaduses otseselt sätestamata kohustust teatada hagejale sellest, et ta on asunud EV kaitseväe teenistusse.
12.Väljamakstud ja eeldatavasti ära kulutatud pensioni tagasinõudmine oleks ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul hea usu põhimõtte vastane, sest hageja ei teinud kõike temast olenevat ja mõistlikult nõutavat selleks, et täita VF 28. novembri 1995. a seadusest nr 186-FZ tulenevat kohustust peatada VF sõjaväepensioni maksmine kostjale kohe pärast nimetatud seaduse jõustumist. Hageja viivitas
põhjendamatult teda huvitavate andmete hankimisega, makstes samas kostjale alusetult edasi VF sõjaväepensioni. Sellega põhjustas ta ise olukorra, mis võimaldas kostjal alusetult rikastuda. Kostja omastas heauskselt VF sõjaväepensioni ning ta oli mõistlikult võttes õigustatud uskuma omastamise lõplikkusse.
13.Ringkonnakohus leidis ka, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta VF sõjaväepensioni seaduse § 62, mille kohaselt on enammakstud VF sõjaväepensioni sissenõudmine võimalik üksnes VF sõjaväepensioni saaja poolse kuritarvituse olemasolul. Nimetatud sätte kohaldamiseks annab alust sõjaväepensionäride
kokkuleppe
artikkel
3,
mille
kohaselt
toimub
kokkuleppe
täitmine
sõjaväepensionäride VF sõjaväepensioniga kindlustamise osas VF siseriikliku seaduse alusel. Kuivõrd VF sõjaväepensioni seaduse § 62 ongi üheks VF siseriiklikuks seaduseks kokkuleppe artikli 3 tähenduses, siis on hageja nõue kostjale makstud pensioni tagasisaamiseks välistatud kostja heausksuse tõttu ka VF seadusandlusest tulenevalt. VF sõjaväepensioni seaduse § 62 tuleb käsitada alusetult makstud VF sõjaväepensioni tagasinõudmist reguleeriva erinormina, mis välistab käesoleval juhul üldse TsK § 477 lg 1 kohaldamise.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse Võru Maakohtu otsus.
15.Hageja arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud hea usu põhimõtet, kuna hea usu põhimõte seadustati 1. juulil 2002. a ja seda ei saa kohaldada tagasiulatuvalt varasematele õigussuhetele.
16.Ringkonnakohus on kassatsioonkaebuse kohaselt ka ebaõigesti kohaldanud VF sõjaväepensioni seadust ja jätnud kohaldamata TsK § 477 sätted. VF Sõjaväepensionide seadus ei reguleeri alusetult makstud pensionide tagasinõudmist, vaid määrab pensionist kinnipidamise korra. Kostja rikastus aluseta hageja makstud pensioni arvel. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 168 järgi kohaldatakse alusetu rikastumise korral selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Seega tuleb kohaldada TsK § 477 ja § 478. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt ka VF sõjaväepensioni seaduse § 62, mis reguleerib pensioni kinnipidamisi. Seadus ei sätesta, et enammakstud pensioni saab sisse nõuda üksnes pensioni saaja kuritarvituse puhul. Liigselt makstud pensionisumma tuleb sisse nõuda kohtu korras.
17.Ringkonnakohus rikkus hageja arvates ka TsMS § 330 lg 4 nõudeid, kui tuvastas, et hageja viivitas vajalike andmete hankimisega. Kohus ei märkinud, millistele tõenditele need järeldused põhinevad ning miks ta ei arvesta hageja esitatud tõenditega.
18.Hageja märgib kaebuses samuti, et vastavalt riigilõivuseaduse §-le 291 on välisriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused ning välisriigi diplomaadi staatust omavad isikud vabastatud riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus mõistis temalt riigilõivu välja.
19.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta märgib, et sõjaväepensionäride kokkuleppes määrati kindlaks, et Venemaa sõjaväepensionäride pensioni tingimusi reguleerib Venemaa siseõigus. Kostja leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada VF tsiviilkoodeksi § 1109, mille 3. punkti järgi ei tule alusetu rikastumise korral pension tagastada, kui puudub isiku pahausksus. Maakohus tuvastas, et
kostja ei kuritarvitanud õigust saada pensioni. Kostjale ei olnud teada VF sõjaväepensioni seaduse muudatused. Seda asjaolu hageja apellatsiooni korras ei vaidlustanud. VF sõjaväepensioni seaduse §s 6 on sätestatud pensioni väljamaksmise peatamine. Seaduses ei ole ette nähtud õigust nõuda pensionärilt pensioni, kui pensionär sai samal ajal pensioni välisriigis ning teenis välisriigi relvajõududes. Venemaal 1995."2000. aastatel kehtinud seadusandlus sõjaväepensionide küsimuses ei kohustanud pensionäre mingil moel teatama pensioniorganitele asjaoludest, mis tingivad pensioni väljamaksmise peatamise. TsMS § 60 lg 2 alusel tuleb riigilõiv kaotanud poolelt välja mõista ka sellisel juhul, kui kaotaja on riigilõivu tasumisest hagi esitamisel vabastatud.
20.Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja taotles kostjalt 11 800 krooni väljamõistmist kohtukulude katteks.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
22.Ringkonnakohus on makstud pensioni tagasinõudmisel kohaldanud TsK ja TsÜS sätteid, aga tuginenud ka VF sõjaväepensioni seadusele. Ringkonnakohus pole põhjendanud TsK § 477 valimist nõude alusnormiks. Samas ei ole ta aga ka ümber lükanud maakohtu seisukohta Eesti õiguse kohaldamise kohta TsÜS § 168 alusel. Nimetatud sätte kohaselt kohaldatakse alusetu rikastumise korral selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Tuvastatud on, et kostja rikastumine toimus Eestis. Samas ei ole ringkonnakohus olnud järjekindel ning on Eesti seaduse (TsK § 477) kohaldamist piiranud mh VF sõjaväepensioni seadusega ehk siis Vene seadusega. Nii on ringkonnakohus leidnud, et VF sõjaväepensioni seaduse § 62 tuleb käsitada alusetult makstud sõjaväepensioni tagasinõudmist reguleeriva erinormina, mis välistab üldse TsK § 477 lg 1 kohaldamise. Ringkonnakohus on seega lähtunud asja lahendamisel Eesti seadusest, kuid asunud seisukohale, et Eesti asjakohast seadusesätet ei saa kohaldada Vene seaduse alusel, mis pensioni tagasinõudmise välistab. Ringkonnakohtu otsus on selles osas vastuoluline Ringkonnakohus on kahe maa seadust kohaldades eksinud ka rahvusvahelise eraõiguse põhimõtete vastu ja ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 168. TsÜS rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt on võimalik küll piirata välismaa seaduse kohaldamist Eesti seaduse alusel (näit TsÜS § 127 lg 4 ja § 128). Vastupidist võimalust seaduses ette nähtud ei ole.
23.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti Eesti seadust. Sõjaväepensionäride kokkuleppe art 3 kohaselt kindlustab VF sõjaväepensionärid EV territooriumil pensioniga VF seadusandlusega kehtestatud tingimustel ja normide järgi. Kolleegiumi arvates tuleneb sätte sellisest sõnastusest, et kokkuleppe pooled pidasid silmas, et Vene seaduse järgi tuleb lahendada kõik sõjaväepensionide maksmisega seotud materiaalõiguslikud probleemid, mh pensionide maksmisest keeldumise ja makstud pensioni tagasinõudmise alustega seonduvad küsimused. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates sõjaväepensionäride kokkuleppe art-st 3 üldiselt samuti aru saanud, kuid kohaldanud siiski täiendavalt ka Eesti seadust. TsÜS § 129 kohaselt kohaldatakse välislepingu ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse erinevuse korral välislepingu sätteid.
Sama tuleneb ka Põhiseaduse § 123 lg-st 2. Asi tuleb uuel läbivaatamisel lahendada Vene seaduse järgi. Kolleegium nõustub selles osas kostja kassatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohaga. Kolleegium ei nõustu aga kostja seisukohaga, et sõjaväepensionäride kokkuleppe art 5 välistab sõjaväepensioni maksmise peatamise või lõpetamise VF seaduste alusel. Nimetatud säte reguleerib pensioni maksmise peatamist vaid siis, kui pensioni saaja saab pensioni ka Eestis. See ei välista pensioni maksmise peatamise aluseid, mis tulenevad VF siseriiklikust õigusest.
24.Asja lahendamisel ei saa piirduda üksnes ringkonnakohtu analüüsitud VF sõjaväepensioni §-dega 6 ja 62, vaid analüüsida tuleb Vene seadusandlust tervikuna. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 2 järgi tuleb asja lahendamisel arvestada seejuures rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätteid kohtumenetluse kohta. Selle seaduse § 2 lg 1 järgi kohaldab kohus välisriigi õigust, sõltumata sellest, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Välisriigi seaduse kohaldamisel tuleb REÕS § 2 lg 2 kohaselt lähtuda kohaldatava õiguse tõlgendusest ja praktikast vastavas riigis, seega ka valitsevast kohtupraktikast. Eesti kohtul ei ole iseseisvat õigust hinnata välisriigi seaduse vastavust välisriigi põhiseadusele. Küll on Eesti kohus aga seotud välisriigis põhiseaduslikkuse järelevalve korras seaduse põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistamisega. Asja uuel lahendamisel tuleb pooltele tagada võimalus esitada oma seisukohad Vene seaduse tõlgendamise kohta ja tõendid oma väidete kinnitamiseks vastavalt REÕS § 4 lg-le 2. Kohus võib seaduse sisu väljaselgitamisel pöörduda Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole või kaasata eksperte (REÕS § 4 lg 3). Kui kohtul ei õnnestu Vene õiguse sisu kõigele vaatamata välja selgitada, võib kohus REÕS § 4 lg 4 kohaselt erandina lähtuda Eesti seadusest.
25.Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks ringkonnakohtu arvates VF sõjaväepensioniseaduses §-st 62 tuleneb üldine piirang enammakstud pensioni tagasinõudmiseks. Nimetatud säte reguleerib üldiselt pensionist lubatud kinnipidamisi. Apellatsioonikohus ei ole muuhulgas analüüsinud sama seaduse § 65, mis näeb ette enammakstud pensioni tagasinõudmise võimaluse kohtu korras.
26.Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et vaidlusalusel ajavahemikul (1995.-2000. a) kehtisid VF-s erinevad alusetut rikastumist reguleerivad seadused. 1. märtsist 1996. a reguleerib alusetu rikastumise küsimusi Vene Tsiviilkoodeksi teine osa, mille rakendamise seaduse art 5 järgi kohaldatakse nimetatud seadust põhimõtteliselt üksnes võlasuhetele, mis on tekkinud pärast seaduse jõustumist. Seega tuleb välja selgitada ka 1995.-1996. a kehtinud normid, mh hinnata VF 1964. a tsiviilkoodeksi vastavaid sätteid ning neile antud tõlgendusi. Asja lahendamisel tuleb analüüsida ka 1996. a Vene tsiviilkoodeksi art-id 1102-1109, mis reguleerivad alusetust rikastumisest tekkivaid võlasuhteid. Kolleegium juhib eraldi tähelepanu nimetatud seaduse art 1109 p-le 3, mille kohaselt saab pensioni tagasi nõuda üksnes saaja pahausksuse ja arvutusvea korral. Kostja hagi aegumise vastuväite lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka Vene tsiviilkoodeksi esimese osa (vastu võetud 30. novembril 1994) aegumise sätteid, mh art 196, mis näeb ette üldise hagi aegumise tähtaja kolm aastat, ja art 200, mis reguleerib aegumise algust.
27.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ka põhjendanud, millistele tõenditele ta tugineb,
leides, et väljamakstud pension on eeldatavasti ära kulutatud.
28.Ebaõige on hageja väide, et hea usu põhimõtet enne 1. juulit 2002. a Eesti õiguses ei tunnustatud.
1.septembrist 1994 jõustunud TsÜS § 108 tundis selgelt kohustust toimida tsiviilkäibes heas usus ja keelas õiguse kuritarvitamise. Selle kohta on olemas ka rida Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendeid (vt näit 10. mai 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00 (RT III 2000, 13, 146) ja 16. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III 2003, 14, 139)).
29.Kolleegium nõustub hageja väitega, et ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite alusel ta järeldas, et hageja viivitas põhjendamatult kostja töötamist puudutavate andmete esitamisega. Ringkonnakohus ei ole ka märkinud, miks ta ei arvesta tõendina hageja esitatud EestiVene Segakomisjoni koosolekute protokolle.
30.Ekslik on hageja seisukoht, et ta on vabastatud riigilõivu tasumisest. Hageja viidatud riigilõivuseaduse § 291 näeb tõepoolest ette välisriigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste vabastamise riigilõivust. Nimetatud paragrahv kehtestati Riigikogu poolt 18. juunil 1998. a vastu võetud riigilõivuseaduse muutmise ja täiendamise seadusega (RT I 1998, 64/65, 1008). Nimetatud seaduse eelnõu (923 SE) seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud: "Eesti Vabariik on ühinenud diplomaatiliste suhete Viini konventsiooniga ning konsulaarsuhete Viini konventsiooniga. Nendest rahvusvahelistest lepingutest tuleneb, et välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, aga ka valitsustevaheliste koostööprogrammide esindajad ei pea maksma asukohariigis mingeid isikulisi ega kaudseid makse ega lõive (vt Viini konventsiooni artikkel 34). Välisministeerium leiab, et selle kohustuse täitmiseks on kõige otstarbekam lisada riigilõivuseadusesse uus sellekohane paragrahv." Kolleegiumi arvates tuleb eelnevat arvestades riigilõivuseaduse § 291 tõlgendada selliselt, et vabastus riigilõivust on välisriikide diplomaatilistel esindustel küsimustes, mis puudutavad diplomaatilist suhtlemist ja mis on reguleeritud 18. aprilli 1961. a ÜRO diplomaatiliste suhete Viini konventsiooniga. Nimetatud konventsioon ei näe ette kohustust vabastada välisriigi diplomaatilisi esindusi kõigist kohtulõivudest. Konventsiooni art 23 näeb ette kohustuse vabastada lähetajariik lõivudest esinduse valduste pealt. Konventsiooni art 34 näeb ette üldise maksu- ja lõivuvabastuse diplomaatilistele esindajatele. Diplomaatiliseks esindajaks on konventsiooni art 1 lit e kohaselt esinduse juht või esinduse diplomaatilise personali hulka kuuluv töötaja. Käesolev asjas on hagejaks VF, samuti on hagi esitatud VF varalise huvi kaitseks ega puuduta diplomaatilist suhtlemist. Seetõttu ei ole hageja vabastatud riigilõivu tasumisest. Kassatsioonkautsjoni maksmisest on TsMS § 57 lg 4 kohaselt kolleegiumi hinnangul vabastatud üksnes Eesti Vabariik, mitte aga teised riigid.
31.Kohtukulude jaotuse otsustab alama astme kohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. H. Jõks, A. Kull, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.