Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-130-08 Tartu, 9. detsember 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu AS SEB Pank hagi GT Trading Oy vastu 30 000 000 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-20641 AS SEB Pank määruskaebus Hageja AS SEB Pank (varasem ärinimi aktsiaselts SEB Eesti Ühispank, registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja GT Trading Oy (asukoht Soome Vabariik, Espoo, registreerimisnumber xxxxxxx-x) esindajad vandeadvokaadid Vesse Võhma ja Liina Naaber-Kivisoo 24. november 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-20641 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada osaühingule Aare Raigi Advokaadibüroo 4. septembril 2008 AS SEB Pank eest tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
AS SEB Pank (hageja) esitas 23. mail 2008 Harju Maakohtule hagi GT Trading Oy (kostja) vastu, paludes viimaselt välja mõista enda kasuks 30 000 000 krooni. Hagiavalduse järgi põhineb hageja nõue kostja 15. septembril 2006 välja antud garantiikirjal. Sellega garanteeris kostja Osaühing ARSACO (laenusaaja) kohustuste täitmist hageja ees, mis tulenesid hageja ja laenusaaja vahel 5. aprillil 2005 sõlmitud laenulepingust ning selle 31. märtsi ja
15.septembri 2006. a lisakokkulepetest. Kostja võttis garantiikirjaga endale tagasivõtmatu kohustuse tasuda hagejale kuni 30 000 000 krooni esimese kirjaliku nõude saamisel hagejalt, milles on deklareeritud, et laenusaaja on rikkunud eelnimetatud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenusaaja ei täitnud laenulepingut ja hageja ütles selle üles. 22. mai 2008. a seisuga võlgnes laenusaaja hagejale kokku 43 864 120 krooni 53 senti. Hageja nõudis 4. märtsil 2008 kirjalikult kostjalt, et see täidaks garantiikirjast tuleneva 30 000 000 krooni suuruse kohustuse. Kostja aga ei teinud seda. Seega rikkus kostja garantiikirjast tulenevat rahalist kohustust, mistõttu on hagejal õigus nõuda selle täitmist. Kostja väljastatud garantii on abstraktne nõudegarantii. Garantii täitmise koht on Eestis. Lisaks hagile esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, paludes arestida kostjale kuuluva kütuse.
2.Kostja leidis, et hagi ei tuleks menetlusse võtta. Kostja arvates ei ole Harju Maakohus pädev asja lahendama. Seda peaks tegema Soome kohus.
Pealegi on hageja esitanud Soome kohtule juba hagi tagamise avalduse ning tema põhinõue tugineb samadele asjaoludele kui Eestis esitatud hagi.
3.Harju Maakohus rahuldas 26. mai 2008. a määrusega hageja esitatud hagi tagamise taotluse ning arestis laenusaaja tollilaos ja terminalis asuva kostjale kuuluva kütuse.
4.Harju Maakohus keeldus 27. juuni 2008. a määrusega hagi menetlusse võtmast. Määruse järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Garantiikohustuse täitmise kohaks tuleb lugeda garantiiandja asukoht, mis on Soome Vabariik, Espoo. Seejuures tugines maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg-le 4 ja §-le 75 ning EL Nõukogu 22. detsembri 2000. a määrusele nr 44/2001 (edaspidi Brüsseli I määrus).
5.Kostja esitas määruskaebuse hagi tagamise määruse peale, milles taotles määruse tühistamist või kütuse arestimist hageja nõude väärtuses.
6.Hageja esitas määruskaebuse hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale, milles palus määruse tühistada ja saata asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
7.Pooled vaidlesid vastastikku teineteise määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2008. a määrusega maakohtu 27. juuni 2008. a määruse, millega keelduti hagi menetlusse võtmast, muutmata ja hageja määruskaebuse rahuldamata. Samas rahuldas ringkonnakohus kostja määruskaebuse ja tühistas maakohtu 26. mai 2008. a määrusega seatud hagi tagamise. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta ja leidis, et Harju Maakohtul puudus kohtualluvus asja lahendada Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel. Hageja leidis ekslikult, et täitmise koht tuleb määrata garantiile kohalduva Eesti õiguse alusel. Kohaldada tuleb 1980. a Rooma lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (edaspidi Rooma konventsioon). Lähtudes selle konventsiooni art 4 lg-st 2, kohaldub garantiile Soome õigus, kuna garantiile iseloomuliku kohustuse täitmiseks (kindla suurusega makse tegemiseks) kohustatud juriidilise isiku põhiliseks tegevuskohaks lepingu sõlmimise ajal oli Soome Vabariik. Hageja väide, et kohustus tuleb täita juriidilise isiku tegevuskohas, mis erineb põhitegevuskohast, ei ole asjakohane, sest vastav kohustus peab konventsiooni art 4 lg 2 järgi tulenema lepingust. Maakohus ei pidanud viitama konkreetsele paragrahvile, kuna garantiile iseloomulik kohustus on üldiselt tunnustatult garantiis märgitud tingimustel makse tegemine. Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmast, puudub õiguslik alus hagi tagamiseks ja see tuleb tühistada. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks analüüsida kostja määruskaebuse väiteid hagi tagamise põhjendamatuse kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti muutmata maakohtu 27. juuni 2008. a määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta, ning see maakohtu määrus tühistada ja saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Samuti palus hageja tühistada ringkonnakohtu määruse osas,
millega tühistati maakohtu 26. mai 2008. a määrusega seatud hagi tagamine. Hageja nõustub kohtutega, et kohtualluvus tuleb määrata Brüsseli I määruse järgi ja et garantii puhul tuleb asjaomaseks kohustuseks selle määruse art 5 p 1 lit a tähenduses pidada garandi poolt garantiis märgitud tingimustel makse tegemist võlausaldajale. Kuna hageja nõue põhineb 15. septembril 2006 välja antud garantiikirjal, nõustub hageja ringkonnakohtuga ka selles, et kohaldatav õigus määratakse Rooma konventsiooni alusel. Samas kohaldas ringkonnakohus konventsiooni art-t 4 ebaõigesti. Arvestades asjaolusid, on garantiikirjast tulenev kohustus kõige tugevamalt seotud Eestiga, mistõttu tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada Eesti, mitte Soome õigust. Eesti õiguse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 85 lg 2 p 1) järgi on garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmise kohaks Tallinn, mistõttu allub hagi Harju Maakohtule. Isegi kui pooltevahelisele võlasuhtele kohalduks konventsiooni järgi Soome õigus, oleks täitmise kohaks ikkagi Eesti, sest Soome õiguse (Velkakirjalaki art 3.1 ja Laki takauksesta ja vierasvelkapanttauksesta) järgi on garandi poolt garantiis sätestatud tingimustel makse tegemise kohaks võlausaldaja asukoht. Ringkonnakohus ei ole aga välja selgitanud, kuidas määratleb Soome õigus asjaomase kohustuse täitmise kohta. Ringkonnakohtu määrust hagi tagamist puudutavas osas tuleb käsitada määrusena hagi tagamise tühistamise kohta TsMS § 390 lg 1 esimese lause tähenduses, mistõttu on see vaidlustatav Riigikohtus. Hagi tagamine tühistati põhjendamatult, kuna ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmast.
10.Kostja palus hagi tagamise tühistamise osas jätta määruskaebus läbi vaatamata, muus osas aga jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Kostja arvates ei saa Riigikohus TsMS § 390 lg 1 järgi menetleda hagi tagamise tühistamise peale esitatud määruskaebust. Vaidlusalusele garantiilepingule kohaldub Rooma konventsiooni järgi Soome õigus ning seda nii konventsiooni art 3 lg 1 kui ka art 4 lg 2 järgi. Soome õiguse järgi on kohustuse täitmise kohaks Soome Vabariik, seega allub asi Soome kohtule. Kuigi Velkakirjalaki kohaldatakse Soomes analoogia alusel garantiist tulenevate kohustuste täitmisel, ei ole korrektne hageja väide, et Velkakirjalaki järgne täitmise koht (võlausaldaja asukoht) on Soome õiguses üldtunnustatud põhimõte. Asjaolu, et kohtud ei viidanud konkreetsele Soome õiguse sättele, ei muuda kohtulahendit ekslikuks ega üllatuslikuks. Isegi kui vaidlusalusele võlasuhtele kohalduks Eesti õigus, oleks täitmise kohaks VÕS § 85 lg 1 järgi ikkagi Soome Vabariik. Sularahata arvelduste puhul tuleb eristada kohustuse täitmise ja selle tulemuse realiseerumise kohta. Lisaks on hageja esitanud hagi tagamise taotluse Soome kohtule, seega on praegu poolte vahel pooleli menetlus ka Soome kohtus ja hageja kuritarvitab oma protsessiõigusi, esitades hagi Eestis. Täiendavalt teatas kostja Riigikohtule, et hageja on 31. oktoobril 2008 esitanud Soome kohtule ka põhihagi, hagi on menetlusse võetud ja kostjale on antud vastamiseks tähtaeg.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 (koostoimes §-ga 695) ja § 701 lg 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning
menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Samas ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks. Seega rahuldab kolleegium määruskaebuse osaliselt.
12.Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. Kolleegiumi arvates on see põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei kahjustata. Praeguses asjas ei ole pooled seda väitnud ega ilmne seda ka asja materjalidest.
13.Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast põhjendusega, et seda on pädev lahendama Soome kohus. Seejuures on kohtud tuginenud esmajoones sellele, et kostja asukoht on Soomes ja vaidlusalusest garantiist tulenev maksekohustus tuleb täita Soomes. Kolleegium peab esmalt vajalikuks rõhutada, et hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.
14.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja asukoht on Eestis ja kostja asukoht on Soomes; hageja nõue tugineb kostja väljastatud garantiikirja(de)le; pooled ei ole kokku leppinud kohtualluvuses ega garantii(de)le kohaldatavas õiguses.
15.Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes juhul, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Euroopa Liidu liikmesriikide suhtes reguleeritakse rahvusvahelise kohtualluvuse küsimusi tsiviilasjades Brüsseli I määrusega, nagu kohtud on õigesti leidnud. Lähtuvalt Brüssseli I määruse art 2 lg-st 1, hagetakse isikuid, kelle alaline elukoht (või asukoht) (inglise keeles domicile) on Euroopa Liidu liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutes. Brüsseli I määruse art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle elukoht (või asukoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis, hageda teises liikmesriigis tsiviilasjas üksnes määruses sätestatud korras. Vaidlust ei ole, et kostja asukoht määruse art 60 lg 1 tähenduses on Soomes. Seega võib Eesti kohus lahendada kostja vastu esitatud hagi üksnes juhul, kui selline võimalus tuleneb Brüsseli I määrusest.
16.Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Brüsseli I määruse tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu lahenditest. Seejuures saab, tuginedes mh Brüsseli I määruse art-le 68, arvestada ka nende Euroopa Kohtu lahenditega, mis on tehtud nimetatud määrusele eelnenud 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsiooni kohta. Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri
1976. a otsus kohtuasjas 14-76: A. de Bloos SPRL v. Société en commandite par actions Bouyer ja 29. juuni 1994. a otsus kohtuasjas C-288/92: Custom Made Commercial Ltd. v. Stawa Metallbau GmbH). Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1976. a otsus kohtuasjas 12-76: Industrie Tessili Italiana Como v. Dunlop AG). Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama.
17.Hageja nõuab kostjalt garantiist tuleneva garandi kohustuse täitmist. Kohtud on iseenesest õigesti leidnud, et selle raha maksmise kohustuse täitmise koht on kohtualluvuse määramisel Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a järgi keskse tähendusega. Et hinnata, kus on selle kohustuse täitmise koht nimetatud sätte järgi, tuleb esmalt selgeks teha, millise riigi õigust tuleb kohaldada lepingule, millest nõue tuleneb.
18.Ringkonnakohus on lepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel juhindunud ekslikult Rooma konventsioonist, leides, et konventsiooni kohaldatakse Eesti suhtes alates 28. maist 2006. Tegelikult jõustus Rooma konventsioon Eesti suhtes Euroopa Liidu Nõukogu 2005. a 14. aprillil Luxembourgis koostatud konventsiooni Eesti Vabariigi jt ühinemise kohta Rooma konventsiooniga ning esimese ja teise protokolliga selle Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (Rooma konventsiooniga ühinemise konventsioon, 2005/C169/01) ratifitseerimise jõustumisega. Rooma konventsiooniga ühinemise konventsiooni art 5 lg 1 järgi jõustub see konventsioon selle ratifitseerinud riikide vahel teise ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäevale järgneva kolmanda kuu esimesel päeval ning sama sätte 2. lõike järgi seejärel iga allakirjutanud riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni hiljem, tema ratifitseerimiskirja hoiuleandmisele järgneva kolmanda kuu esimesel päeval. Euroopa Liidu Nõukogu kodulehe (http://www.consilium.europa.eu/cms3_ Applications/applications/Accords/details.asp?cmsid=297&id= 2005023&lang=ET&doclang=EN) andmetel on Eesti ratifitseerimiskiri antud hoiule 11. juulil 2006 ja Rooma konventsiooniga ühinemise konventsioon ise jõustunud Eesti suhtes 1. oktoobril 2006. Soome suhtes on see konventsioon samade andmete järgi jõustunud 1. septembril 2006. Rooma konventsiooni art-st 17 tulenevalt kohaldatakse Rooma konventsiooni lepinguosalises riigis lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast kuupäeva, mil konventsioon kõnealuse riigi suhtes jõustub. Seega saab Rooma konventsiooni Eesti suhtes kohaldada üksnes nendele lepingutele, mis sõlmiti pärast 1. oktoobrit 2006.
19.Hageja on viidanud hagis kolmele kostja väljastatud garantiikirjale, mis anti välja vastavalt
5.aprillil 2005, 31. märtsil 2006 ja 15. septembril 2006, kuid rõhutanud, et tema nõude aluseks on
15.septembri 2006. a garantii (toimiku I kd, lk 1-2). Ringkonnakohtu määruses on ekslikult märgitud, nagu oleks hageja tuginenud 5. aprilli 2005. a garantiikirjale (ringkonnakohtu määruse lk 2). Vaidlust ei ole, et garantiikirja ei ole antud välja pärast 1. oktoobrit 2006, st pärast Eesti suhtes Rooma konventsiooni jõustumist. Seega ei saa nimetatud konventsiooni käesolevas asjas kohaldada.
Garantiile kohaldatav õigus tuleb määrata Eesti (kohtu asukoha) kollisiooninormide, st rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätete alusel. Seega eksis ringkonnakohus materiaalõiguse kohaldamisel.
20.Lepingule kohaldatakse REÕS § 32 lg 1 järgi selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Kui pooled ei ole lepingule kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse REÕS § 33 lg 1 järgi lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Sama seaduse § 33 lg 2 annab juhiseid nimetatud seose kindlakstegemiseks, kusjuures lähtekohaks on, kus asub lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Eelnev ei kehti, kui asjaoludest nende kogumis ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga (REÕS § 33 lg 6). Kolleegium märgib, et sarnased põhimõtted tulenevad ka Rooma konventsiooni art-test 3 ja 4 ning ka Rooma konventsiooni alates 17. detsembrist 2009 asendava Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 art-test 3 ja 4. Ringkonnakohus on Rooma konventsiooni (valesti) kohaldades iseenesest õigesti leidnud, et garantiist tuleneva iseloomuliku kohustuse (makse tegemine) peab täitma kostja kui garant. Seega on võimalik, et garantiile tuleb tõepoolest kohaldada Soome õigust. Samas tuleb asja uuel läbivaatamisel kaaluda kõiki asjaolusid ning hinnata, kas on alust sellest eeldusest kõrvalekaldumiseks ja garantiile Eesti õiguse kohaldamiseks. Seejuures selgitab kolleegium, et kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33 lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte Soomega, kus on võlgniku asukoht.
21.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel ka seeläbi, et leidis sisuliselt, et ainuüksi sellest, et garantiile kohaldub Soome õigus, järeldub, et garantiist tuleneva raha maksmise kohustuse täitmise koht on Soomes ja seetõttu allub asi Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a järgi Soome kohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Brüsseli I määruse viidatud sätte järgi tuleb lepingule kohaldatava õiguse järgi kindlaks teha asjaomase kohustuse täitmise koht (vt käesoleva määruse p 16). Seda ringkonnakohus aga teinud ei ole. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtki Soome õiguse sätet, millest tuleneb, et garantii täitmise koht on Soomes. Hindamaks, millises kohas pidi garant Soome õiguse järgi oma kohustuse täitma, oleks ringkonnakohus pidanud vähemalt hindama poolte esitatud andmeid Soome õiguse kohta ning välja selgitama, kuidas määratleb Soome õigus garantiikohustuse täitmise kohta. Kuna ringkonnakohus on Soome õiguse sisu jätnud kindlaks tegemata, on ta vääralt kohaldanud Brüsseli I määruse art 5 p 1 litt a ning jätnud oma määruse ka olulises osas põhjendamata. Sellega eiras ringkonnakohus mh TsMS § 654 lg-st 4 (koostoimes §-ga 659) tulenevat kohtu põhjendamiskohustust. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu sellele, et sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu 29. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03, p 24). Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse
väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha.
22.Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel esmalt kindlaks teha garantiile kohaldatav õigus ja seejärel selle õiguse järgne garantiikohustuse täitmise koht. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse kolleegiumi arvates menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade (st nii Eesti kui ka Soome) järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.
23.Kolleegium märgib, et kui kohaldada tuleks Eesti õigust, määrataks garantiist tuleneva (garandi) rahalise kohustuse täitmise koht võlaõigusseaduse järgi. Hagis kirjeldatud garantii vastab põhimõtteliselt VÕS § 155 lg 1 tunnustele. Kui kohustuse täitmise koht ei ole kokku lepitud ja võlasuhte olemusest ei tulene muud kohta (VÕS § 85 lg 1), tuleb rahaline kohustus VÕS § 85 lg 2 p 1 järgi täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Praegusel juhul tähendaks see, et garantiist tuleneva maksekohustuse täitmise koht on võlausaldaja (hageja) tegevuskohas, st Eestis. Seega oleks ka Eesti kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a järgi pädev asja lahendama. Kolleegiumi arvates ei oma Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks tähendust Eesti siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust korda ettenägev välisleping.
24.Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et pooled ei vaidle, et Soome õiguse järgi kohalduks garantiile Velkakirjalaki, mille järgi on makse tegemise kohaks võlausaldaja asukoht. Küll aga on kostja väitnud, et seda seadust tuleks tõlgendada laiendavalt. Kolleegium kordab siinkohal, et REÕS § 2 lg 2 järgi lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis.
25.Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka Soome kohtule. Sellist olukorda reguleerib Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30 p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse
algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada. Kostja enda andmetel on hageja esitanud hagi Soome kohtule 31. oktoobril 2008. Harju Maakohtule esitas hageja hagi aga juba 23. mail 2008. Seega ei ole Eesti kohtul alust peatada menetlus Brüsseli I määruse art 27 lg 1 alusel. Küll aga peaks seda sama sätte järgi tegema Soome kohus. Tähtsust ei ole, kas hageja on palunud enne Eesti kohtule hagi esitamist Soome kohtult hagi tagamist või muude esialgsete abinõude rakendamist. Samuti ei ole tähtsust TsMS §-l 78, mille 1. lõike järgi lähtutakse rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel hagi Eesti kohtu menetlusse võtmise ajast, mille üle praeguses menetluses alles vaieldakse. Brüsseli I määruse art-d 27 ja 30 tuleb tõlgendada autonoomselt, st Eesti ja Soome menetlusseadused ei oma nende sätete sisustamisel vähemalt üldjuhul tähendust. Hageja on esitanud Eesti kohtule hagi varem ega ole jätnud hagi kostjale kättetoimetamiseks midagi tegemata.
26.Hageja on ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ka osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu seatud hagi tagamise. Tulenevalt TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest võib pool maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus mh hagi tagamise tühistas, esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa sama sätte teise lause järgi aga Riigikohtule edasi kaevata. Praeguses asjas tagas hagi maakohus ja selle peale esitas kostja määruskaebuse. Ringkonnakohus märkis määruse põhjendavas osas hagi tagamise tühistamise kohta üksnes, et: "... hagi tagamine tuleb tühistada. Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, puudub õiguslik alus hagi tagamiseks. Seetõttu ei analüüsi kolleegium määruskaebuse väiteid hagi tagamise põhjendamatuse osas" (vt ringkonnakohtu määruse lk 4). Määruse resolutsioonis on ringkonnakohus märkinud mh, et kostja määruskaebus rahuldatakse.
27.Kolleegiumi arvates on praeguses asjas tegemist TsMS § 390 lg 1 esimeses lauses nimetatud juhtumiga, st määruskaebuse esitamine Riigikohtule on lubatav. Vaatamata ringkonnakohtu määruse resolutsioonile ei sõltunud hagi tagamise tühistamine määruskaebusest. Kui ringkonnakohus leidis, et asja menetlusse võtmisest tuleb keelduda, pidi ta hagi tagamise suhtes seisukoha võtma, sõltuma määruskaebusest. Nimelt sätestab TsMS § 386 lg 4, et kohus tühistab hagi tagamise mh, kui hagi jääb rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus TsMS § 442 lg 5 järgi resolutsiooniga ka hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Igast asjas menetluse lõpetavast lahendist (mh hagi menetlusse võtmisest keeldumise lahendist) nähtuma, mis saab asjas kohaldatud hagi tagamisest.
28.Kolleegiumi arvates tuleb kaevatav ringkonnakohtu määrus tühistada ka hagi tagamise tühistamise osas. Kuna asja menetlusse võtmise osas saadetakse asi uueks lahendamiseks, tuleb läbi vaadata ka kostja määruskaebus hagi tagamise peale. Kolleegium märgib seejuures, et kui ringkonnakohus leiab, et asja on siiski pädev lahendama Soome kohus, ja keeldub hagi menetlusse võtmast, ei pea sellega vältimatult kaasnema hagi tagamise tühistamine. Nimelt võib Brüsseli I määruse art 31 järgi taotleda liikmesriigi kohtute kaudu selliseid
ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Hagejal on võimalik TsMS § 382 lg 3 alusel esitada Eestis hagi tagamise taotlus, isegi kui hagi on esitatud või tuleb esitada mõnele välisriigi kohtule. Seejuures märgib kolleegium, et sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.
29.Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel ka sellele, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 173 lg-t 1, jättes kindlaks määramata menetluskulude jaotuse poolte vahel. Kuna ringkonnakohtu määruse järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt lõppes), ei taganud ringkonnakohus kostjale võimalust saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist. Riigikohus ei määra menetluskulude jaotust kindlaks, kuna see sõltub hagi menetlusse võtmise otsustamisest.
30.Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Ants Kull, Tambet Tampuu, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.