Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-121-02 Otsuse kuupäev Tartu, 14. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik Kohtuasi Vladimir T"erkassovi hagi AS Talot vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks, töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga saamiseks ja saamata jäänud puhkusetasu väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/521/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Talot kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. oktoober 2002. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2002. a otsus ja saata asi läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le Talot 4. juunil 2002. a kassatsioon-kaebuselt tasutud kautsjon 500 (viissada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21. oktoobril 1996. a sõlmitud töölepingu kohaselt töötas V. T"erkassov AS-s Talot lukkseppkeevitajana. Tööleping lõpetati temaga 26. oktoobril 2000. a. V. T"erkassov ei nõustunud töölepingu lõpetamisega ja palus töövaidluskomisjonil tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista hüvitis. Töövaidluskomisjoni 17. jaanuari 2001. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ning leping loeti lõpetatuks TLS § 79 alusel alates 17. jaanuarist 2001. a. AS-lt Talot mõisteti välja V. T"erkassovi kasuks hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kolme kuu keskmine palk 13 683 kr 85 s ja osaliselt saamata puhkusetasu 1923 kr 65 s. Hagiavalduse kohaselt läks hageja 7. juunil 2000. a puhkusele, mille kestuseks töölepingu järgi oli 30 kalendripäeva. Hageja oli haiguslehel 13. juunist 11. oktoobrini 2000. a, mistõttu vastavalt PuhkS §le 19 pidi ta tööle asuma 4. novembril 2000. a. Kuna viimati nimetatud kuupäev langes puhkepäevale, tuli hagejal tööle asuda 6. novembril 2000. a. Kostja lõpetas 26. oktoobril 2000. a hagejaga töölepingu TLS § 86 p 4 alusel. Kostja maksis puhkusetasu 20 päeva eest, kuigi puhkus kestis 30 päeva. Hageja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning ennistada ta tööle. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest 71 379 kr 80 s, saamata jäänud puhkusetasu 1386 krooni ning kohtukulud. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada hiljemalt 8. novembril 2000. a, mil ta sai kätte tööraamatu. Hagiavalduse tööle ennistamise nõudega esitas hageja alles 2001. aasta märtsis. Seega oli tööle ennistamise nõue aegunud, sest varem ta seda nõuet ei esitanud. Hageja sai töövaidluskomisjoni 17. jaanuari 2001. a otsuse kätte 2. veebruaril 2001. a. Kui hagi esitati pärast
2.märtsi 2001. a, tuleb kohaldada aegumist. Hageja oli eelnevalt pöördunud töövaidluskomisjoni nõudega tunnistada lepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista välja hüvitisena kuue kuu keskmine palk. Seega loobus hageja tööle ennistamisest ega puudunud töölt sunnitult, mistõttu ei
tekkinud tal õigust nõuda hüvitist.
2.Harju Maakohtu 10. detsembri 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas ta tööle. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 10. detsembri 2001. a seisuga 48 564 kr 10 s, saamata jäänud puhkusetasu 1386 krooni ja õigusabikulude katteks 6226 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnistas kostja, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Kohus asus seisukohale, et töölepingut lõpetades rikuti TLS § 91 lg 1 p 2. Tulenevalt ITLS § 6 lg-st 1 on ekslik kostja seisukoht, et tööle ennistamise nõue on aegunud. Hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja kätte 2. veebruaril 2001. a ja postitas hagi 2. märtsil 2001. a. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue sisaldab endas tööandja vastutust - tööle ennistamist või rahalist hüvitamist. Seetõttu ei ole tööle ennistamine käsitatav eraldi kõrvalnõudena. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitiste saamise nõuded esitati töövaidluskomisjonile vastavalt ITLS § 24 lg-le 1 tähtaegselt. Hageja ei olnud oma nõuetest loobunud ning pöördus sama vaidluse lahendamiseks kohtusse. TsMS § 154 lg 1 kohaselt on hagejal õigus muuta kuni kohtuvaidluseni hagi eset. Hageja puudus töölt sunnitult 6. novembrist 2000 kuni 10. detsembrini 2001. Vaidlus puudus selles, et hageja palk keskmise palga arvutamise vajaduse tekkimisele eelnenud kuuel kuul oli kokku 9696 krooni ning tema keskmine palk oli 4561 kr 25 s. Hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest oli kokku 60 114 kr 10 s. Kuna kostja oli hagejale tasunud 11 550 krooni ja hageja oli selle kätte saanud, kuulus kostjalt väljamõistmisele 48 564 kr 10 s. Asja sisulisel arutamisel leidis tõendamist, et hagejale maksti puhkuseraha välja ainult 20 päeva eest. Hageja arvestuste kohaselt jäi tal saamata 10 puhkusepäeva eest 1386 krooni. Kostja ei esitanud vastuväiteid puhkusetasu saamata jäämise osas. Tulenevalt PuhkS § 25 lg-st 1 oli hageja nõue 1386 krooni väljamõistmiseks põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohtu 23 . mai 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et töötajal on õigus pärast töövaidluskomisjonis lahendi tegemist muuta töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kaasnevat nõuet. Hageja tööle ennistamise nõue on käsitatav hagieseme muutmisena, mis on lubatud TsMS § 154 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustus kohtu seisukohaga, et ITLS § 24 lg 1 järgi on vaidlevatel pooltel, kui nad ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega, õigus pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Asjaolu, et hageja ei soovinud töövaidluskomisjonis tööle ennistamist, vaid hüvitist, ei saa võtta temalt õigust esitada vastav taotlus kohtus. Ekslik on kostja väide, et kohus on alusetult arvanud sunnitud töölt puudumise aja hulka perioodi 6. novembrist 2000 kuni 2. märtsini 2001 ja 17. oktoobrist 2001 kuni 21. novembrini 2001. TsMS § 319 lg 2 mõtte kohaselt ei saa apellant esitada kaebuses nõudeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4 . Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt
materiaalõigusnorme ja rikkus oluliselt protsessiõigusnorme. Avalduse esitamine töövaidluskomisjoni on võrdsustatav hagi esitamisega, sh TsÜS § 121 lg 1 p 1 mõttes. Hüvitise nõue ja tööle ennistamise nõue on alternatiivsed ega ole samastatavad. Hageja esitas küll hüvitise nõude, kuid ei esitanud 1 kuu jooksul tööle ennistamise nõuet, seega tööle ennistamise nõude osas aegumistähtaeg ei katkenud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on sama töövaidlusega. Hagi esemed on erinevad. Järelikult on tööle ennistamise nõue aegunud. Hüvitise nõude esitamisega loobus töötaja tööle ennistamisest. Sellega lõppes töösuhe. Lõppenud töösuhet ei saa taastada kohtuotsusega, kuna puudub vastav õiguslik alus. Vastupidine seisukoht rikuks TsÜS §-s 108 sätestatut. Kohtud ei ole sellele vastuväitele hinnangut andnud, millega on rikutud kohtuotsuse motiveerimise nõuet. Ringkonnakohtu viide TsMS § 319 lg-le 2 on asjakohatu. Kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses. Kostja märkis vastuses hagile, et hageja omal vabal tahtel puudus töölt pärast töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist. Kui töötaja ei avalda soovi tööle ennistamiseks, siis ei ole alust palga väljamõistmiseks vastava ajavahemiku eest. Hageja taotles tööle ennistamist hagiavalduses 4 kuud pärast töölepingu lõpetamist. Lisaks sellele ei ole TsMS § 319 lg 2 kohaldatav kostja suhtes, sest kehtestab piirangu ainult hageja nõuetele.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja on seisukohal, et tööle ennistamise nõue on kõrvalnõue, mida on võimalik esitada üksnes koos põhinõudega, so töölepingu lõpetamise vaidlustamisega, ning põhinõude rahuldamisest sõltub ka kõrvalnõude rahuldamine. Taotlus saamata jäänud palga vähendamiseks on jäetud rahuldamata seaduslikult. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et TsMS § 319 lg 2 mõtte kohaselt ei saa apellant esitada ringkonnakohtus nõudeid, mida ta ei ole esitanud esimese astme kohtus.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uuesti läbivaatamiseks.
7.Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal õigus TLS § 117 lg 1 kohaselt nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud sama paragrahvi 2. lõike kohaselt maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITLS § 4 lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse.
8.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on tegemist sama töövaidlusega, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis arutati töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõuet. Kohtusse pöördus hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest palga saamise hagiga. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 4 kohaselt on isikul õigus oma rikutud või
vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega ette nähtud korras kohtusse. Hageja sai oma rikutud õigustele kaitset töövaidluskomisjonis, kuna töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja rahuldas hageja nõude hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses. Sama töövaidlusega oleks tegemist juhul, kui hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise osas oleks jäänud rahuldamata või kui hageja ei oleks olnud rahul mõistetud hüvitise suurusega ning oleks esitanud linnakohtule hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja suurema hüvitise saamiseks. Kohtule esitatud nõuetest oli töövaidluskomisjonile esitatud ainult saamata jäänud puhkusetasu nõue. ITLS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Hageja puhkusetasunõude töövaidluskomisjon rahuldas. Hagiavaldusest ega kohtuotsusest ei nähtu, milles väljendub hageja rahulolematus töövaidluskomisjoni otsusega saamata jäänud puhkusetasu väljamõistmise osas. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud puhkusetasunõude uuesti läbi vaatamist kohtus, oleks kohus pidanud jätma hageja avalduse saamata jäänud puhkusetasu nõude osas TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kohaldades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada.
9.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tööle ennistamise hagi ei ole aegunud, kui hageja töövaidluskomisjonis ei soovinud tööle ennistamist, vaid hüvitist. Tulenevalt TLS § 143 lg-st 2 ja ITLS § 6 lg-st 2 on töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Vastavalt ITLS § 8 lg-le 2 kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. ITLS § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kolleegium leiab, et tulenevalt nimetatud sätetest saavad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse. Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, hakkab sellise nõude aegumise ühekuuline tähtaeg kulgema ajast, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest, mitte aga ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamise ajast. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada hiljemalt 8. novembril 2000. a. Hagi on esitatud 2. märtsil 2001. a. Kostja on taotlenud hagi aegumise kohaldamist.
10.ITLS § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, peab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast.
Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud.
11.Kolleegium leiab, et juhul kui tööle ennistamise nõuet käsitleda asjas mitteaegununa, tekib olukord, kus töötaja saaks pikendada töölt sunnitud puudumise aega ja sellega suurendada väljamõistetavat keskmist palka. Selline lähenemine ei oleks kooskõlas seaduse mõttega ja soodustaks põhjendamatult ühte poolt.
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tööle ennistamise nõude esitamine kohtule, kui töövaidluskomisjonile oli hageja esitanud TLS § 117 lg 2 alusel hüvitise nõude, on käsitletav hagieseme muutmisena TsMS § 154 lg 1 mõttes. Hagieseme muutmisega olnuks tegemist juhul, kui hageja oleks esitanud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõude ITLS § 4 lg 2 alusel kohtule ja kohtumenetluse käigus, enne kohtuvaidluste juurde asumist esimese astme kohtus, oleks ta seda nõuet muutnud ja esitanud nõude tööle ennistamiseks.
13.Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kostja on esitanud vastuväited hageja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise nõudele. 14. aprilli 2001. a kirjalikus vastuses hagile leidis kostja, et olles loobunud tööle ennistamisest, ei puudunud hageja töölt sunnitult ning tal ei tekkinud õigust saada palka. Seega ei ole kostja eksinud TsMS § 319 lg-s 2 sätestatu vastu.
14.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kassaatori tõlgendus TsMS § 319 lg 2 kohta on väär. Nimetatud sätte esimese lause kohaselt ei ole hagejal õigust muuta hagi alust ega eset, samuti esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. TsMS § 73 lg 1 kohaselt on pooled kohtu ees võrdsed. Kassaator on tõlgendanud TsMS § 319 lg 2 esimest lauset nii, et see kehtib ainult hageja kohta ja seega võib kostja esitada oma uusi argumente piiramatult, kui apellatsioonkaebuse esitab tema. Selline tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus kostja oleks apellatsioonkaebuse esitamisel paremas olukorras kui hageja. L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.