Tsiviilasja number
2-05-1774
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Mare Merimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
13.aprill 2007, Tallinn
Tsiviilasi
V.P hagi OÜ F vastu tööle ennistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.P apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. märts 2007, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende
Hageja V. P, kostja OÜ F juhatuse liige A. O ja esindaja Kaili Siilak
esindajad
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates.
Asjaolud ja menetluse käik V. P töötas OÜ-s F tähtajalise, s.o viieks kuuks sõlmitud, töölepingu alusel alates 04.10.2004, katseajaga üks kuu, kuutöötasuga 17 250 krooni (bruto). Hageja väitel sõlmiti temaga 01.10.2004 suuline tööleping, mis jäi kirjalikult vormistamata, töö kokkuleppeliseks sisuks oli APT-pinkide remont ja hooldamine. OÜ F lõpetas hageja töölepingu 11.11.2004 ning maksis talle välja töötasu.
V. P esitas avalduse töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjonile. Avaldaja palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, mõista tööandjalt välja tasu töölt sunnitud puudumise aja eest kuni 03.03.2005 (lepingu tähtaja lõppemiseni) ning töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kahe kuu keskmise palga suurune hüvitus. Rahalise nõude osas palus avaldaja lähtuda tema poolt nimetatud töötasust. Töövaidluskomisjoni 05.04.2005 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 05.04.2005, mõisteti välja töötasu ajavahemiku 04.10.2004 - 11.11.2004 eest summas 3494, 55 krooni ning ühe kuupalga (alampalgamäära) suurune hüvitus TLS § 117 lg 2 alusel. Ülejäänud osas jäeti avaldus rahuldamata. V. P ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus kohtusse. 10.05.2005 esitatud hagis palus hageja tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista kostjalt välja töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu. Hageja tugines hagi põhjendamisel asjaoludele, mille olemasolu oli töövaidluskomisjon osaliselt juba tuvastanud. Kostja vaidles hagile vastu nii sisulistel põhjustel kui seetõttu, et tööle ennistamise nõude esitamise tähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud. Hagejaga lõpetati tööleping katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu. Hageja tööoskused ei vastanud nõuetele. Kostja pakkus hagejale mitmesuguseid töid lisaks kokkulepitule, kuid hageja ei tulnud toime ka nende töödega. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 alusel võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul otsuse ärakirja saamisest. Tööle ennistamise nõuet hageja töövaidluskomisjonile ei esitanud, mistõttu on tegemist uue nõudega, mille esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 2 ja TLS § 143 lg 2 järgi möödunud. Kui aegumise kohaldamine pole võimalik, tuleb menetlus tööle ennistamise ja töötasu nõudes lõpetada seetõttu, et hageja nõue ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks, sest see nõue ei olnud töövaidluskomisjonile esitatud nõude esemeks. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et töölepingu lõpetamine kaitseaja ebarahuldava tulemuse tõttu on põhjendatud. Kostja kui tööandja on pädev hindama töötaja tööoskusi ja sobivust ametikohale. Sellise hindamise läbiviimiseks on tööandjal võimalik kasutad katseaega. Kostja on hinnanud katseajal hageja töötulemusi ning leidis, et need ei vasta kostja poolt esitatud nõuetele. Üksnes tööandja on pädev hindama kas töötajal on tööandjale vajalikud kutseoskused ja iseloomuomadused, seega ei oma asjas mingit tähtsust hageja enda või tema kaastöötajate hinnang tema tööle, kuna tööandja poolt kontrollis tema tööoskusi tunnistajana üle kuulatud meister. Hageja pöördus esmalt töövaidluse lahendamisel töövaidluskomisjoni poole, esitades avalduse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikus tunnistamiseks, hüvitise nõudes ja saamata jäänud palga nõudes. Tööle ennistamise nõude esitas hageja kohtule pärast töövaidluskomisjonis asja arutamist. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada 11.11.2004. Tööle ennistamise nõude esitamiseks oli hagejal aega seega 1 kuu, s.t kuni 11.12.2004. Hageja esitas hagi tööle ennistamiseks 10.05.2005. Seega esitas hageja oma nõude tööle ennistamiseks hilinenult ning tema hagi tuleb rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus V. P esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Maakohtu otsus on seadusvastane õigusnormide väära kohaldamise tõttu.
2(4)
Hageja ei ole nõus, et ta on hagiavalduses muutis oma nõudeid võrreldes nendega, mis ta esitas töövaidluskomisjoni. Hageja palus töövaidluskomisjonis tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks Vaidluse läbivaatamisel ei täpsustanud töövaidluskomisjon, mida hageja soovib pärast seda, kui nõue saab rahuldatud. Töövaidluskomisjon, pärast töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, luges selle vaidluse omal algatusel lõppenuks hageja algatusel. Hageja sellist soovi ei väljendanud. Seoses sellega ei olnud ta rahul avalduse läbivaatamisega töövaidluskomisjonis ja ITLS § 24 alusel pöördus sama vaidlusega kohtusse. Tegemist on vaidlusega, mis on seotud töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Tööle ennistamise või töölepingu lõpetamise töötaja algatusel, otsustavad ITLS § 29 järgi vaidlust lahendavad organid kaebuse esitaja taotluse alusel. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et töölepingu lõpetamine katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu oli põhjendatud. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et töölepingu lõpetamise kuupäevaks 11.11.2004 oli katseaeg lõppenud (04.11.2004). Kohus rikkus poolte võrdsuse printsiipi, kuna jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, küll aga kuulati üle kostjapoolsed tunnistajad samade asjaolude kohta. Vastustaja seisukoht OÜ F ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub kohaldada aegumist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.12.2006 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ja menetlus asjas lõpetada TsMS 428 lg 1 p 2 alusel. Vaidlus puudub selles, et hageja V. P esitas 07.03.2005 Harjumaa ja Tallinna Töövaidluskomisjonile avalduse OÜ F vastu nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, saamata jäänud töötasu ja hüvituse nõudes. Töövaidluskomisjoni 05.04.2005 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 05.04.2005, mõisteti välja töötasu ajavahemiku 04.10.2004 - 11.11.2004 eest summas 3494, 55 krooni ning ühe kuupalga (alampalgamäära) suurune hüvitus TLS § 117 lg 2 alusel. Ülejäänud osas jäeti avaldus rahuldamata. Hageja V. P esitas 10.05.2005 Tallinna Linnakohtule hagi OÜ F vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hageja tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest hüvituse maksmiseks. Hagiavalduses ei ole hageja väljendanud rahulolematust töövaidluskomisjoni otsuse suhtes, millega hageja nõuded osaliselt rahuldati. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal TLS § 117 lg 1 kohaselt õigus nõuda enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ja lg 2 kohaselt, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja 6 kuu keskmise palga ulatuses. ITVS § 4 lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Asja materjalist nähtuvalt pöördus hageja V. P töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni, valides seega töövaidlust lahendavaks esmaseks organiks vastava komisjoni. Harjumaa ja Tallinna Töövaidluskomisjoni otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine V.Pga ebaseaduslikuks ja tööandjalt mõisteti välja hüvitus ühe kuu keskmine palga ulatuses. Seega sai töötaja nende nõuete osas oma rikutud õigustele kaitset töövaidluskomisjonis. ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumisel. Hagiavalduses ei ole aga hageja esile toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et ta polnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 4
3(4)
kohaselt on isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega ette nähtud korras kohtusse. Hageja sai oma rikutud õigustele kaitset töövaidluskomisjonis, kuna töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja rahuldas hageja nõude hüvitise saamiseks ühe kuu miinimumpalga ulatuses. Sama töövaidlusega oleks tegemist juhul, kui hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise osas oleks jäänud rahuldamata või kui hageja ei oleks olnud rahul mõistetud hüvitise suurusega ning oleks esitanud linnakohtule hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja suurema hüvitise saamiseks. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus ka lahendid 3-2-1-35-03. ITLS § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, peab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõuete uut läbivaatamist, oleks maakohus pidanud jätma hageja avalduse selles osas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kohaldades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS (alates 01.01.2006 kehtivas redaktsinnonis) § 428 lg 1 p 2 analoogiat kohaldades lõpetada. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (14.11.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-02, 3-2-1-35-03).
R. Allikvere
U. Loonurm
M. Merimaa
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.