Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

vormistamise tasu 190 eurot. Xxxx (mudel xxxx, tehasetähis xxxx) ostmiseks sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus A K hagejale tasuma 3350 eurot kogu summas hiljemalt 01.06.2015. Hageja kinnitab, et kostjad ei ole hagi esitamiseni tasunud nõuet kogu ulatuses. Hageja kinnitab, et A K ei ole ostu-müügilepingust tulenevalt teinud ühtegi makset ning A K on tasunud laenulepingut järgmiselt: 350 eurot tasutud 23.11.2014, 100 eurot tasutud 09.02.2015, 800 eurot tasutud 22.02.2015. Tasumata on 2100 eurot. Hageja on korduvalt võtnud ühendust A Kega ja palunud teda 14.11.2014 sõlmitud laenulepingust tulevat kohustust täita, kuid A K ei ole maksetahet tasumisega kuidagi väljendanud. Hagejale on teada, et A K on sõiduki võõrandanud mõni nädal peale omavahel 13.11.2014 sõlmitud ostu-müügilepingut. Hageja hinnangul oli A Ke tehingu eesmärk saada sõiduk enda valdusesse ja see kasu saamise eesmärgil võõrandada. Sisuliselt on A K olnud algusest peale teadlik, et ei soovi hagejale sõiduki eest tasuda ja võõrandab selle koheselt peale sõiduki omanikuks saamist. A K on toime pannud kelmuse ja sõiduki müügiga alusetult rikastunud. 12.04.2016 esitas hageja nõudekirjad kostjatele. A K võttis nõudekirja saamisel hagejaga ühendust telefoni teel. Vestluse käigus selgitas hageja, et A Kel on ostu-müügilepingust tulenevalt sõiduki ostuhinna tasumise kohustus ja see pole hageja ja A Ke sõlmitud laenulepingu järgselt ära langenud. Hageja selgitas, et kostjad on solidaarvõlgnikud ja mõlemal on nõude tasumise kohustus. A Ke väidete kohaselt pidavat ta hakkama nõuet tasuma, aga see on osutunud hagi esitamiseni paljasõnaliseks. Lähtudes eeltoodust palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg summas 2100 eurot. A K ei ole sõiduki ostuhinda tasunud ja hageja nõuab temalt seadusjärgset viivist tasumata summalt 2100 eurolt alates hageja ja A Kega sõlmitud laenulepingu tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast, so alates 02.06.2015, mis kuni hagi tervikteksti esitamiseni 18.08.2016 on kokku 205,21 eurot. Hageja nõuab A Kelt tulenevalt TsMS § 367 edaspidise viivise väljamõistmist seadusjärgses viivisemääras kuni põhivõlgnevuse summani (s.o. kuni 2100 euroni). Laenulepingu p 3 ja 4 kohaselt on hageja ja A K kokku leppinud, et tasumisega viivitamise korral tasub võlgnik viivist 0,5% päevas tasumata summalt. Alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest, so alates 02.06.2015 kuni hagi tervikteksti esitamiseni 18.08.2016 arvestatud viivis moodustab 4662 eurot. Hageja vähendab viivist kuni põhinõude suuruseni ja nõuab A Kelt viivist 2100 eurot, milles sisaldub 18.08.2016 seisuga solidaarselt A Kega 205.21 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 18.08.2016 solidaarselt A Kega veel sissenõutavaks mittemuutunud viivis seadusjärgses viivisemääras. Alternatiivselt märgib hageja, et kui kohus leiab, et hageja ja A Ke vahel sõlmitud ostumüügilepingust tulenevalt ei tekkinud A Kel sõiduki eest rahalise tasumise kohustust vastavalt VÕS § 1028 lg 1, siis palub hageja kohut alternatiivselt välja mõista A Kelt saamata jäänud ostu-müügi hind summas 2100 eurot. Kuivõrd A K on sõiduki saanud, pole selle eest tasunud ning on selle vahetult peale ostu-müügitehingut ära müünud, siis leiab hageja, et A K on seeläbi alusetult rikastunud. Juhul kui kohus tuvastab, et hageja ja A Ke vahel puudus kehtiv ostu- müügileping, siis palub hageja kohut välja mõsta A Kelt viivis vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ning lisanduv viivis põhivõlalt vastavalt TsMS §-le 367 kuni põhivõla summani. Alates 13.11.2014 sõlmitud ostumüügilepingule järgenvast päevast, so alates 14.11.2014 kuni hagi tervikteksti esitamiseni moodustab viivis seaduses sätestatud määras summalt 2100 eurolt kokku 298,11 eurot. Samuti märgib hageja, et tal on õigus kostjatelt nõuda VÕS § 1131 lg 1 alusel nõude sissenõudmisega seotud kulu 40 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja välja mõista kostjatelt hageja kasuks tasutud riigilõiv summas 350 eurot ning kulu õigusabile summas 400 eurot. Samuti palub hageja

menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjate vastuväited Kostjale A Kele on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 14.09.2016. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. A K ei ole hagile tähtaegselt kirjalikku vastust esitanud. Kostjale A Kele on hagimaterjalid kätte toimetatud TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt avaldamisega Ametlikes Teadaannetes 30.12.2016. Kostjat on kohustatud hagile vastama 30 päeva jooksul alates teate avaldamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus on teatanud, et teeb kohtulahendi teatavaks 20.02.2017. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid TsMS § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus on A Kele edastanud hagimaterjalid kirjaliku vastamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud isiklikult 14.09.2016, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 28.09.2016. Kohus edastas A Kele kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 30 päeva jooksul alates Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 30.12.2016 ja loeti kättetoimetatuks 16.01.2017, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 15.02.2017. Kostjad kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Seega kohustusega ühinemisel ei lõpe senise võlgniku vastutus vaid võlasuhtesse lisandub uus võlgnik. Kostjad ei ole sõlmitud lepinguid nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjatel ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele esitatud põhivõlgnevus summas 2100 eurot. VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja

võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on arvestanud A Kele sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgses määras kuni 18.08.2016 summas 205,21 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub esitatud arvestusega. Juhindudes TsMS §st 367 arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 19.08.2016 – 20.02.2017 (k.a) tagastamata põhivõlalt (2100 eurolt) summas 85,44 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega kuulub A Kelt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 290,65 eurot. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks ka rahuldada TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude A Kelt edaspidise viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud A Ke vastu viivisenõude lepingust tulenevalt 0,5% päevas tasumata võlgnevuselt 18.08.2016 seisuga summas 4662 eurot, mille väljamõistmist soovib põhinõudega võrdses ulatuses, s.o. summas 2100 eurot. Hageja ja A Ke vahel on sõlmitud laenuleping ning kostja kui füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu poolt 15.01.2014 otsuse 3-2-1-156-13 punktis 10 märgitule tuleb kohtutel omal algatusel kontrollida, kas mõni lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-2516 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eelnevast tulenevalt selgitab kohus, et hageja nõude aluseks olev laenuleping on kohtu hinnangul viivise osas (lepingu punkt 4) tüüptingimus vastavalt VÕS §-le 35. Pooled olid kokku leppinud

viivisemääras 0,5% päevas laenujäägilt. Viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas on enam kui kakskümmend kaks korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8,05% - 8% aastas. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Kuivõrd kohus ei tohi otsuses, juhindudes TsMS §-st 439, ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, arvestab kohus A Ke võlgnevuselt sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast vastavalt hageja poolt esitatud andmetele, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 02.06.2015 kuni 18.08.2016 tagastamata põhivõlalt (2100 eurolt), mis moodustab kokku 35,89 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Kuivõrd hageja on hagis märkinud, et A Ke viivises sisaldub solidaarselt ka A Kelt väljamõistetud viivis, siis on põhjendatud lugeda ka, et A Kelt väljamõistetav viivis sisaldub solidaarselt A Ke’lt väljamõistetavas viivises. Ülejäänud osas jätab kohus hageja viivisenõude A Ke vastu rahuldamata. Kohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu hageja nõuded mõlemalt kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel 40 eurot sissenõudmiskulude väljamõistmiseks. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. VÕS § 1131 regulatsioon on imperatiivne ning sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega, kuna kõnealused lepingud sõlmisid kostjad tarbijatena, siis on kostjatelt võla sissenõudmiskulude nõudmine tulenevalt VÕS § 1131 lg-st 4 keelatud. Tarbijatele kohaldub 01.10.2015 jõustunud VÕS § 1132, kuid hageja ei ole esitatud hagiavalduses toonud välja eeldusi, mis annaksid aluse eelnimetatud säte alusel kostjatelt sissenõudmiskulude väljamõistmiseks. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostjate vastu rahaliselt kindlaksmääratud solidaarseid nõudeid kokku summas 4280 eurot. Kohus rahuldab need nõuded otsusega 2390,65 euro, s.o ligikaudu 55,8%, ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 56% ulatuses kostjate ja 44% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista riigilõivu summas 350 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostjate poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista ka õigusabikulud summas 400 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Hageja ei märgi menetluskulude nimekirjas õigusabile kulunud aega ega tunnitasu suurust. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS §

175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Asja keerukust ja mahukust ei suurenda haginõude summaline suurus. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi. Väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas on arvestada mitte advokaadist esindaja puhul tunnitasuks 100 eurot/tund. Lähtudes eeltoodust hindab kohus hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile 200 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostjate poolt solidaarselt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 308 eurot (550 eurost 56 %). Kostjad ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjatel menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.