3-2-1-155-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. jaanuaril 2001. a. Harry Raudvere hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 27. novembril 2000. a Eesti Vabariigi ja H. Raudvere kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/575/00. Istungist võtsid osa hageja H. Raudvere ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Teeveer. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik H. Raudvere töötas Sotsiaalministeeriumiga viieks aastaks sõlmitud töölepingu alusel Tallinna Kivimäe Haigla direktorina alates 23. oktoobrist 1995. a kuni töölepingu lõpetamiseni TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu 30. oktoobril 1998. a. H. Raudverele maksti TLS § 87 lg 2 ja TLS § 90 lg 1 p 1a alusel lõpparvena hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise eest ja koondamise hüvitist kahe kuu keskmise palgana kokku 59 316 krooni. Esitatud hagis palus H. Raudvere lisaks töölepinguseaduse alusel saadud hüvitisele välja mõista Eesti Vabariigilt hüvitisena ühe aasta keskmise palga 203 553 krooni töölepingu p 6.1 järgi, milles tööandja kohustus konkursi korras tööle võetud direktori töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta maksma hüvitisena ühe aasta keskmise palga. Lõpparve kinnipidamise eest palus H. Raudvere TLS § 119 lg 2 alusel kostjalt välja mõista ühe kuu keskmise palga 16 962 krooni 75 senti. Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 riigihaiglate haldamisest andis Sotsiaalministeeriumile õiguse haigla direktori tööle võtmiseks tähtajalise töölepingu alusel. Sotsiaalministeerium võttis vastu riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsuse p 2 alusel tehtud haldusnõukogu ettepaneku maksta konkursi korras tööle võetud direktori töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta hüvitist ühe aasta keskmise palga ulatuses. Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342, mistõttu tööleping direktoriga muutus tähtajatuks. Töölepingu lõpetamisel töötajale hüvitisena ühe aasta keskmise palga maksmine oli tähtajalise töölepingu tingimus. Tähtajatu töölepingu lõpetamisel oli tööandja õigustatud töötajale maksma hüvitist üksnes töölepingu seaduses ettenähtud suuruses. Sotsiaalministeerium ei pidanud lõpparvet kinni - välja maksti tööandja poolt vaidlustamata summa ja tööandja vastutuse kohaldamiseks TLS § 119 lg 2 järgi ei ole alust. Tallinna Linnakohtu 7. veebruari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend japõhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega linnakohus jättis rahuldamata hagi hüvitisena ühe aasta keskmise palga saamiseks. Ringkonnakohus tegi selles
osas uue otsuse - rahuldas nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja hüvitise 144 137 krooni. Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt võib TLS § 14 lg 1 kohaselt töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- või töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Hagejaga sõlmitud töölepingu p 6.1 laiendas riigihaiglate haldusnõukogu ettepanekul hageja õigust saada töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Vabariigi Valitsuse määrus, millega lubati sõlmida riigihaigla direktoriga tähtajaline tööleping, ning selle hilisem kehtetuks tunnistamine, ei muutnud töölepingu p 6.1 hüvitise maksmise kohta. Tööleping lõpetati töötaja kolmandal tööaastal ja tööandja pidi maksma hüvitist töölepingu p 6.1 alusel. Hageja ühe aasta keskmine palk oli 203 553 krooni. Töölepingu lõpetamisel maksti hagejale välja 59 316 krooni. Hageja kasuks tuleb tööandjalt välja mõista 144 137 krooni. Tööandja vastutuse kohaldamine TLS § 119 lg 2 alusel ei ole põhjendatud. Töölepingu lõpetamise päeval sai hageja kätte kõik tööandja poolt vaidlustamata summad. Hüvitise suurus selgus alles kohtuvaidluses töölepingu tingimuste tõlgendamise üle. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata nõue lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks ja teha selles osas uus otsus, millega nõue rahuldada. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. TLS § 74 lg 2 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad. Kui poolte vahel tekib vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade suuruse üle ja töövaidlusorgan teeb otsuse töötaja kasuks, tuleb tööandjal maksta töötajale lõpparve kinnipidamise eest hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust põhjendatuks ja seaduslikuks osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue ühe kuu keskmise palga saamiseks lõpparve kinnipidamise eest. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega temalt mõisteti välja hüvitis 144 137 krooni. Hagejaga sõlmiti tähtajaline tööleping 20. oktoobril 1995. a. Töölepingusse lisati hiljem sotsiaalse tagatisena p 6.1 lähtudes riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsusest. Seega oli tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks TLS § 27 lg 2 p 6, mille kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Kuna Vabariigi Valitsuse
V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust õigeks osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitis töölepingu p 6.1 alusel. Tööleping hagejaga sõlmiti tähtajalisena ja kuna poolte kokkuleppel töölepingut ei muudetud, oli see kuni töölepingu lõpetamiseni tähtajaline. Töölepingu p 6.1 alusel oli hagejal õigus lepingu lõpetamisel saada ettenähtud hüvitist. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid pooled kassatsioonkaebustes esitatud väidete ja põhjenduste juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitis 144 137 krooni, ei ole alust. TLS § 27 lg 2 p 6 kohaselt võib töölepingu määratud ajaks sõlmida seadusega, samuti Vabariigi Valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Vabariigi valitsuse 23. septembri 1994. a määrusega nr 342 lubati Sotsiaalministeeriumil sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Hageja ja Sotsiaalministeerium sõlmisid viieks aastaks töölepingu 20. oktoobril 1995. a. TLS § 14 lg 1 kohaselt võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsusega tehti Sotsiaalministeeriumile ettepanek maksta konkursi korras tööle võetud riigihaigla direktori töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta töölepingu lõpetamisel hüvitisena ühe aasta keskmine palk. Sotsiaalministeerium võttis haldusnõukogu ettepaneku vastu ja kokkuleppel hagejaga lisati töölepingusse sellekohane p 6.1. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse
viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saada olevad summad. Arvestades töötaja ja tööandja kohustuste tasakaalustatuse põhimõtet, asub kolleegium seisukohale, et lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsus osas, millega Eesti Vabariigilt mõisteti välja hüvitis 144 137 krooni Harry Raudvere kasuks. Tühistada otsus osas, millega jäeti rahuldamata Harry Raudvere hagi Eesti Vabariigi vastu lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks, ja osas, millega jäeti kohtukulud poolte endi kanda. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Harry Raudvere kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Heli Raidve Tööõigusabi AS-le 9. augustil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull, H. Jõks, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.