Eesistuja Ele Liiv, liikmed Ülle Jänes, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-13913
Tsiviilasi
T K hagi OÜ M-E vastu töövaidluses ja OÜ M-E hagi T K vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.02.2010 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
143 335,90 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ M-E apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T K (isikukood xxxxxxxxxx, esindaja Inge Veso Kostja OÜ M-E (reg kood XXXXXX), esindaja Katrin Sarap
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 02.02.2010.a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta asjas kantud menetluskulud kostja OÜ M-E kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-13913 puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagid ja nende aluseks olevad asjaolud
1.30.03.2009.a esitatud hagiavalduse kohaselt töötas T K (hageja) osaühingus M-E (kostja) projektijuhina alates 25.04.2007.a. Hageja põhipalk oli 30 000 krooni kuus. 04.02.2009.a tegi kostja hagejale ettepaneku alustada tööd ehituskonstruktsioonide tootmises klienditeenindajana, mille tulemusena muutuks nii hageja amet kui palk. Hageja palus kostjalt täiendavat selgitust ja 27.02.2009.a esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks 4. märtsist 2009.a töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise ja töökorraldustes tehtud muudatuste tõttu. Seega lõppes tööleping 04.03.2009.a. Hagejale lõpparvet ja muid tasumisele kuuluvaid summasid ei makstud. Hageja palus lugeda töölepingu lõppenuks TLS § 82 alusel 04.03.2009.a ning mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 82 lg 2 järgi summas 60 000 krooni, rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 34 245 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmine palk 30 000 krooni.
2.Osaühing M-E (kostja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse T K (hageja) vastu õiguse tunnustamiseks mitte lõpetada tööleping TLS § 82 alusel, töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 79 alusel ja hüvitise väljamõistmiseks TLS § 84 lg 2 alusel summas 19 090,90 krooni. Töövaidluskomisjoni 19.08.2009.a otsusega rahuldati kostja avaldus osaliselt. Töövaidluskomisjon tunnustas kostja õigust mitte lõpetada hagejaga tööleping TLS § 82 lg 1 alusel ja luges töölepingu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel 28.03.2009.a. Samuti mõisteti hagejalt kostja kasuks TLS § 84 lg 2 alusel välja 16 363,63 krooni. Hageja esitas Harju Maakohtule taotluse kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina.
3.Kostja poolt esitatud hagiavalduse kohaselt tegi kostja, seoses ehitusmahtude vähenemisega ja ehitushindade muutumisega, 19.01.2009.a hagejale ettepaneku muuta poolte vahel sõlmitud töölepingut. 27.02.2009.a esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Kuna kostja tegi üksnes ettepaneku töölepingu muutmiseks, siis ei ole hagejal alust töölepingut TLS § 82 alusel lõpetada. Hageja teatas, et ta ei ole nõus töölepingu muutmisega. Kostja aktsepteeris hageja seisukohta ja töölepingut reaalselt ei muudetud. Lepingu muutmise ettepanekut ei saa lugeda lepingu rikkumiseks. Töölepingut ei saadud reaalselt muuta ainuüksi seetõttu, et alates 06.02.2009.a kuni 11.03.2009.a puudus hageja erinevatel põhjustel töölt. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja tööleping lugeda lõppenuks TLS § 79 alusel 27.03.2009.a. Kuna tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 79 alusel, siis on töötaja teavitanud tööandjat töölepingu lõpetamisest vähem ette 14 tööpäeva. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt hüvitist TLS § 84 lg 2 alusel 19 090,90 krooni. Ülaltoodule tuginedes palus kostja tunnustada õigust mitte lõpetada tööleping TLS § 82 alusel, lugeda hageja tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel ja välja mõista hagejalt hüvitis TLS § 84 lg 2 alusel summas 19 090,90 krooni. Kostjate vastuväited
4.T K vaidles OÜ M-E hagile vastu. Tööandja rikkus töölepingut, samuti toimusid muudatused tootmis- ja töökorralduses. 04.02.2009.a tehti hagejale ettepanek alustada tööd ehituskonstruktsioonide tootmises klienditeenindajana, mille tulemusena muutunuks töötaja amet ja ametipalk. Selle põhjuseks oli vähenenud ehitusmahud, oluliselt muutunud ehitushinnad ja turusituatsioon. Seda tööandja avaldust sai töötaja tõlgendada selliselt, et tööandja korraldab töö ja tootmise ümber seoses ehitusmahtude vähenemise ja ehitushindade muutumisega. TLS § 64 lg 1 kohaselt on
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-13913 tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Seega pidanuks hageja amet ja ametipalk muutuma 04.03.2009.a. Tegelikkuses asus tööandja oma tahet realiseerima varem. 03.02.2009.a pandi hagejale ülesanne teostada ehituskonstruktsioonide tootmise metallilao inventuur. Sellega kinnitas tööandja, et korraldab ühepoolselt ümber töötaja töö, muudab töölepingut ja töötasustamise aluseid. Tööandja rikkus töötajaga sõlmitud töölepingut, kuna hageja oli tööle võetud projektijuhina, kelle tööülesanded olid seotud ehitusobjektidega. Ametijuhendi kohaselt ei olnud hageja tööülesandeks inventuuride tegemine. Seega ei olnud tööandja võimeline töötajat kindlustama lepingus ettenähtud tööga. Hagejal oli TLS § 82 lg 1 sätestatud alus töölepingu lõpetamiseks. Tööandja ei vaidlustanud töötaja poolset töölepingu lõpetamist etteteatamistähtaja jooksul. Kuna tööandja reageeris töötaja 27.02.2009.a avaldusele vaikimisega, siis on tööandja kaotanud õiguse vaidlustada töölepingu lõpetamist.
5.Kostja OÜ M-E vaidles T.K hagile vastu. Hageja tööleping ei ole lõppenud TLS § 82 alusel. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas T.K hagi ja jättis OÜ M-E hagi rahuldamata ja kõik kohtukulud OÜ M-E kanda. Pooled sõlmisid 18.04.2007.a töölepingu, millega hageja asus alates 25.04.2007.a tööle projektijuhi ametikohale. Tööülesannete täitmise asukohaks olid tööandja ehitusobjektid. Töölepingu kohaselt oli töötaja põhipalgaks 30 000 krooni kuus.
7.19.01.2009.a on kostja esitanud hagejale töölepingu muutmise ettepaneku, mille kohaselt oleks alates 02.01.2009.a hageja põhipalk 10 000 krooni kuus, millele lisandub preemia kuni 5000 krooni kuus. Vastuseks T.K taotlusele selgitada töölepingu muutmise ettepanekut on tööandja 04.02.2009.a kirjas selgitanud, et seoses ehitusmahtude vähenemise ja ehitushindade olulise muutumisega on otsustatud üle vaadata tootmisosakonna töötajate palkade ja tööülesannete omavaheline vastavus. Kirja kohaselt tehti hagejale ettepanek ameti ja palga muutmiseks, kuna hageja on kaotanud usalduse kui projektijuht. Eesmärgiga kindlustada töökoht vähem vastutusrikkal ametikohal tehti hagejale ettepanek alustada tööd ehituskonstruktsioonide tootmises klienditeenindajana.
8.27.02.2009.a teatas hageja, et ta ei nõustu töölepingu muutmisega ning palus lõpetada tööleping alates 04.03.2009.a TLS § 82 alusel. Kohus juhindus vaidluse tekkimise ajal kehtinud TLS-st ja leidis, et kostja muutis tootmis- või töökorraldust TLS § 82 lg 1 mõttes ning töötajal oli TLS § 82 lg 1 alusel õigus tööleping lõpetada. TLS § 64 lg 1 sätestab, et tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Käesoleval juhul ei muutnud kostja töötasustamise aluseid ja töörežiimi. Kostja korraldust teostada projektijuhtimise asemel metallilaos inventuuri ei saa käsitleda töörežiimi muutmisena. Kostja on küll teinud hagejale ettepaneku palga suuruse muutmiseks, kuid reaalselt hageja palka ei muudetud. Ainuüksi ettepaneku tegemine palga vähendamiseks ei tähenda veel töötasustamise aluste muutmist. Seega ei ole TLS § 64 kohaldatav. Samuti ei rakendu TLS § 68, kuna kostja ei ole saatnud hagejat osaliselt tasustatavale puhkusele ega kehtestanud osalist tööaega, kuigi viimaseks oli Tööinspektsioon nõusoleku andnud.
9.Tööandja rikkus töölepingut. Töölepingu kohaselt asus hageja tööle projektijuhi ametikohale ja tööülesannete täitmise kohaks olid tööandja ehitusobjektid. Projektijuhi ametijuhendi järgi oli töötaja tööülesandeks ehitusobjekti töö organiseerimine, ehitustööde korraldamine ja sellega seonduv. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-13913 kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. 03.02.2009.a pandi hagejale ülesanne teostada ehituskonstruktsioonide metallilao inventuur Tallinnas Salve tänaval. Nimetatu nähtub ka kostja 03.02.2009.a koosoleku protokollist. Hageja selgitustest nähtuvalt on osaühingul M-E kaks tegevusvaldkonda – ehitamine ja metallkonstruktsioonide tootmine. Kostja sellele väitele vastu ei vaielnud. Inventuuri tegemine metallkonstruktsioonide tootmisega tegeleva üksuse laos ei seondu projektijuhi tööülesannetega ehitusobjektil. Eeltoodust järeldub, et kostja kohustas hagejat tegema töid, mis ei kuulunud hageja tööülesannete hulka. Ebaõige on kostja seisukoht, et ametijuhendi punktist 2.3 tulenevalt oli inventuuri tegemine hageja kohustus. Nimetatud ametijuhendi punkt käsitleb materjalide ja seadmete tellimist seoses hageja tööülesannetega ehitusobjektil. Asjaolu, et hageja palus 07.02.2009.a ekirjas kostjat oma haiguse tõttu inventuuri korraldamine teistele töötajatele üle anda, ei tähenda, et hageja oleks tööülesannete muutmisega nõustunud ning kaotanud õiguse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul on kostja, kohustades hagejat tegema töölepingus kokkuleppimata tööülesandeid, oluliselt rikkunud töölepingut. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus TLS § 82 lg 1 alusel tööleping lõpetada.
10.TLS § 82 lg 2 sätestab, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga . Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 82 lg 2 järgse hüvitisena 60 000 krooni.
11.Kuni 30.06.2009.a kehtinud puhkuseseaduse § 25 sätestas, et töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kostja puhkusehüvitise suurust ei vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitis kasutamata puhkuse eest 34 245 krooni.
12.TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 30 000 krooni.
13.Kuna T K hagi kuulus rahuldamisele, jättis kohus osaühingu M-E hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
14.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, rahuldada OÜ M-E nõuded, sh lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel 27.03.2009.a ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et apellant ei muutnud töötasustamise aluseid ja tööajarežiimi ja ainult ettepaneku tegemine palga vähendamiseks ei tähenda veel töötasustamise aluste muutmist. Seega ei olnud hagejal alust esitada töölepingu lõpetamise avaldust TLS § 82 alusel.
15.Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja teinud nendest ebaõiged järeldused. Tööandja poolt töötajale antud ülesanne seoses metalli jäägi suurenemisega laos Solarise objekti arvelt teha 09.02.2009.aastaks inventuur ja panna tabelisse kogused vastavalt metalli pikkuse järgi ei olnud töötaja jaoks ebatavaline ega jäänud väljapoole ametijuhendijärgseid kohustusi. Töötaja üheks kohustuseks oli materjalide tellimine ja nimetatud ülesanne oli töötaja ametikohustustega seotud ja tulenes tema töö iseloomust. Töötajale antud üks ülesanne (mitte ülesanded nagu maakohus märkis) inventuuri tegemise näol ei ole töölepingu rikkumine, veelgi enam oluline rikkumine. See tulenes töö iseloomust. TLS § 50 p 2 ja 3 kohaselt on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd ning täitma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või üldisest käigust ja õigeaegselt ning täpselt täitma tööandja seaduslikke
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-13913 korraldusi. Töölepingu p 7.1.1 sisaldab samuti endas TLS § 50 p 2 sätestatut. Töötaja tööülesandeks oli materjalide ja seadmete tellimine ja muude projektidega seotud ettevõtte juhtkonna korralduste täitmine (ametijuhendi p-d 2.3 ja 2.13). Ametijuhendis ei saanudki olla kirjas detailne töökohustuste kirjeldus ega nende täitmise koht.
16.Vastustajal oli võimalus ülesanne delegeerida oma alluvale ja ta ei pidanud seda isiklikult täitma (ametijuhend p 1.3). Töötaja palus 07.02.2009.a e-kirjas edasi delegeerida inventuuri korraldamine metallitsehhis. Seega sai töötaja aru, et tema ülesandeks oli inventuuri korraldamine, mitte selle ainuisikuline läbiviimine. Kostja on seisukohal, et töötaja ei teinud seda põhjusel, et ülesande andmise ajal ei käsitlenud töötaja seda töölepingu rikkumisena. Töötaja ei esitanud töösuhte ajal, töölepingu lõpetamise 27.03.2009.a teatises ega töövaidluskomisjonis tööandjale kordagi etteheidet, et inventuuri ülesande andmine tööandja poolt on töölepingu oluline rikkumine. Töötaja ei asunud täitma vaidlusalust tööülesannet. Seega pole tööandja töölepingut rikkunud ja maakohtu järeldus olulise töölepingu rikkumise kohta on ebamõistlik. Kohtu järeldustest tulenevalt võib teha järelduse, et tööandja ei või töötajale anda ühtegi tööülesannet, mis ei ole sõnaselgelt kirjeldatud töölepingus (sh ametijuhendis), kuigi need tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust.
17.Tööandja ei ole vastustaja lõpparvet kinni pidanud, mistõttu ei ole hüvitise väljamõistmine lõpparve kinnipidamise eest põhjendatud, kuna poolte vahel on alates 04.03.2009.a käinud vaidlus töölepingu lõpetamise aluse ja seaduslikkuse osas. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht.
19.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega.
20.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
21.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud nii õiguslikust kui tõenduslikust aspektist küsimust, miks tööandja kohtu hinnangul töölepingut oluliselt rikkus. Kohus leidis, hinnates kogumis töölepingut, ametijuhendi p 2.3 ja kostja tegevusvaldkondi (ehitamine ja metallkonstruktsioonide tootmine), et kostja poolt antud ülesanne seoses inventuuri läbiviimisega metallilaos ei kuulunud hageja tööülesannete hulka. Seega ei saanud tööandja poolt inventuuri läbiviimise korraldamise ülesanne tuleneda töötaja töö iseloomust või üldisest käigust (TLS § 50 p 2, töölepingu p 7.1.1, ametijuhendi p 2.13) ja tööandja korraldus ei olnud seaduslik TLS § 49 p 1 mõttes. Tööandja seisukohad, et töötajal oli võimalus ülesanne edasi delegeerida ja töötaja seda ka oma e-kirjas palus, et töötaja ei asunud täitma vaidlusalust ülesannet, ei ole vaidluses asjakohane põhjusel, et vaidlusalune ülesanne ei kuulunud kostja töökohustuste hulka. Töötaja ei ole seotud töövaidluskomisjonis
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-13913 tööandja nõude suhtes esitatud vastuväidetega. Pooled ei saa töövaidluskomisjonis läbivaadatud töövaidluse uuel läbivaatamisel tugineda nõuetele, mida nad töövaidluskomisjonis ei esitanud. Antud juhul on tegemist kahe erineva töövaidluse menetlusega, mis on liidetud. Tööandja pöördus oma nõuetega algselt töövaidluskomisjoni, töötaja oma nõuetega kohtusse. Seega ei oma tähendust, et töövaidluskomisjonis ei tuginenud hageja tööandja kaebuse läbivaatamisel asjaolule, et tööandja rikkus töölepingut oluliselt. Ekslik on apellandi seisukoht, et tööandja ei ole töötaja lõpparvet kinni pidanud. Käesolevas asjas ei esinenud seaduse sätte või töölepingu tingimuse mitmeti tõlgendatavust või vastuolu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega, mis oleks kaalukaks põhjuseks kinni pidada töötaja lõpparvet. Tööandja poolt kohtusse või töövaidluskomisjoni pöördumine ei peata igal juhul nõude sissenõutavaks muutumist ja seega on hagejal õigus nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-155-00).
22.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ülle Jänes
Ele Liiv
Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.