Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Tiiu Hiiuväin
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.märts 2008. a, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-21099
Tsiviilasi
IK hagi OÜ I vastu lõpparve saamiseks 26 820 krooni suuruses
Menetlusosalised ja nende
Hageja: IK (isikukood xxx, elukoht xxx), Hageja esindaja: advokaat H Rajamäe (Advokaadibüroo Arvisto & Partnerid OÜ, asukoht xxx) Kostja: OÜ I (registrikood xxx xxx) Kostja esindaja: D Melikhov (AB Consult, xxx)
esindajad
Asja läbivaatamine
29.jaanuar 2008, avalikul kothuistungil
Istungil osalenud isikud
Hageja IK ja tema esindaja vandeadvokaadi abi H Rajamäe ning kostja esindaja D Melikhov
Juures viibis
Konsultant Kai-Karmen Koger
Kohtuotsuse resolutsioon
07-21099 Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks keskmine palk TLS § 119 lg 2 alusel 2 750,80 krooni suuruses ja viivised palga maksmisega viivitamise eest 315,74 krooni. Rahuldamata jäeti hageja nõuded töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ning hüvituse ja keskmise palga väljamõistmiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Hageja taotleb Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldamata jäänud nõuete läbivaatamist hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.03.2006 tähtajatu töölepingu. 05.02.2007 esitatud töölepingu lõpetamise soov oli väljendatud tingimusteta ja kirjalikult ning töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 järgi oli põhjendatud. Esinesid selged märgid tööandja tegevuse lõpetamisest Tallinnas. saamatu on kostja väide, et arvuti puudumine ei takistanud hagejal tööülesandeid täita. Teine arvuti asus tegevdirektori kabinetis ja sellele oli juurdepääs vaid tegevdirektoril. 17.01.2007 arvega nr 806 müüdi kogu kostja Tallinna laos olnud kaup tagasi Läti partneri lattu. Olenemata arvuti olemasolust ei saanud hageja tööd teha, sest ei olnud kaupa, mida müüa. 17.01.2007 anti tegevdirektorile korraldus lõpetada kõik lepingud seoses Tallinna kontori tegevusega hiljemalt 10.02.2007. Kostja rikkus töölepingu p 7.1, mille järgi ta pidanuks kindlustama töötaja töövahenditega, võttis ära arvuti ja kirjutusvahendid. Seetõttu ei saanud hageja tööülesandeid täita. Kostja omaniku esindaja ütles 17.01.2007, et ei tea, milliseid tööülesandeid hageja täitma hakkab. Töötaja arvestas töölepingut sõlmides, et saab töötada müügisekretärina ja ei soovinud päevi mööda saata mitte midagi tehes. Hageja jaoks oli oluline ka oma kvalifikatsiooni säilitamine. Hageja viimane tööpäev oli 9.02.2007. Lõpparve sai hageja 17.02.2007 9 586 krooni suuruses. Kostja rikkus TLS § 73. Siiani ei ole kostja tasunud hagejale kahe kuu hüvitist TLS § 82 järgi. Seega on lõpparve hagejal siiani saamata. TLS § 119 lg 2 alusel on tööandja kohustatud maksma keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja palub välja mõista kostjalt TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmine palk 19 714 krooni ja viivised lõpparve tasumisega viivitamise eest, ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest 7 106,20 krooni arvestades komisjoni poolt väljamõistetut (9 8572 750,80), kokku 26 820,20 krooni. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Lõpparveks on 26 820 krooni, mis tuleneb TLS § 119 lg 2 ja § 82 lg 1 ja 2. Nõue koosneb TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmisest palgast 19 714 kroonist ja ühe kuu keskmisest palgas lõpparve maksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel. Hageja on sellest maha arvanud 2 750,80 krooni, mille on kätte saanud TVK otsuse alusel. Kogu summat on hagejal õigus saada ainult sel juhul, kui kohus loeb töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 82 lg 1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja õigusi ei ole rikutud: tema töötingimused ei halvenenud, palka maksti korralikult, vaatamata sellele, et töökoormus vähenes tunduvalt. Tööleping lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel ja seetõttu pole põhjendatud § 82 lg 2 alusel hüvitist välja maksta. Töölt lahkudes ei teatanud hageja sellest 1 kuu ette, vaatamata sellele tööandja temalt TLS § 84 lg 2 sätestatud hüvitist ei nõua. Lõpparve tasumisega viivitamise nõue ei ole põhjendatud. TLS § 82 lg 2 sätestatud kahe kuu hüvitis ei ole lõpparve osa. Hagejal puudus õigus nimetatud hüvitist nõuda, k kostja vaidlustas selle töövaidluskomisjonis. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja kohtukulude jätmist hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
07-21099 16.05.2007 Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja TLS § 119 lg 2 alusel keskmine palk 2 750,80 krooni, viivised palga maksmisega viivitamise eest 315,74 krooni, kokku 3 066,54 krooni. Rahuldamata jäeti nõuded tööleping lõppenuks tunnistamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, hüvitise ja tööraamatukinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud nõuet tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 10 päeva keskmise palga hüvitamiseks. Hageja nõudeks on lõpparve 26 820 krooni, mis tuleneb TLS § 119 lg 2 ja § 82 lg 1 ja 2. Nõue koosneb TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmisest palgast summas 19 714 krooni ja ühe kuu keskmisest palgas lõpparvega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel summas 9857 krooni, millest tuleb lahutada 2 750,80 krooni, mille hageja on kätte saanud Töövaidluskomisjoni otsuse alusel (vt kohtuistungi protokoll). Pooled kinnitasid kohtuistungil oma nõustumist sellega, et käesoleva vaidluse lahendamine sõltub otseselt Harju Maakohtu 03.03.2008 otsusest tsiviilasjas nr 2-07-31855. Nimetatud otsusega jäeti rahuldamata OÜ I hagi IK vastu töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1 tunnustamiseks ja loeti hageja ja kostja vahel lõpetatud töölepingu lõpetamise aluseks § 82 lg
07-21099 Pooled sõlmisid 20.03.2006 tähtajatu töölepingu. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel 05.02.2007 ja tema viimane töötamise päev oli 09.02.2007. Lõpparve tasus kostja 17.02.2007 summas 9586 krooni. Hageja on seisukohal, et k kostja ei ole tasunud hagejale TLS § 82 lg 2 tulenevat 2 kuu hüvitust, on lõpparve senimaani tasumata. Lõpparve maksmisega on kostja viivitanud rohkem kui ühe kuu. Kostja väidab, et TLS § 82 lg 2 sätestatud kahe kuu hüvitis ei ole lõpparve osa. Hagejal puudus VÕS § 82 lg 7 tulenevalt õigus nimetatud hüvitist nõuda, k kostja vaidlustas selle töövaidluskomisjonis. Kohus leiab, et TLS § 82 lg 2 alusel makstav hüvitis on PalS § 32 lg 1 tulenevalt lõpparve osa ja kogu lõppearve muutus sissenõutavaks töölepingu lõppemise päeval. Lõpparvesse kuuluvad kõik töötajal töölepingu lõpetamise päevaks saada olevad summad ja erandit ei ole tehtud summade osas, mille üle vaieldakse töövaidluskomisjonis pärast töölepingu lõppemist. Antud asjas ei ole kohaldatav ka Riigikohtu 08.01.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-00, milles Riigikohus märkis: „Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.” Nimetatud lahendi tegemise ajal kehtis PalS § 32 lg 2, mis andis võimaluse vaidlustatud summade väljamaksmata jätmiseks. Nimetatud säte oli hagejaga töölepingu lõpetamise ajal kehtetuks tunnistatud. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel 1 kuu keskmise palga suuruse hüvituse väljamõistmiseks, millest on maha arvatud juba Töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summa, kokku 7106,20 krooni. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 alusel hageja kanda. Kostjal on õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.