Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

07-21099 16.05.2007 Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja TLS § 119 lg 2 alusel keskmine palk 2 750,80 krooni, viivised palga maksmisega viivitamise eest 315,74 krooni, kokku 3 066,54 krooni. Rahuldamata jäeti nõuded tööleping lõppenuks tunnistamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, hüvitise ja tööraamatukinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud nõuet tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 10 päeva keskmise palga hüvitamiseks. Hageja nõudeks on lõpparve 26 820 krooni, mis tuleneb TLS § 119 lg 2 ja § 82 lg 1 ja 2. Nõue koosneb TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmisest palgast summas 19 714 krooni ja ühe kuu keskmisest palgas lõpparvega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel summas 9857 krooni, millest tuleb lahutada 2 750,80 krooni, mille hageja on kätte saanud Töövaidluskomisjoni otsuse alusel (vt kohtuistungi protokoll). Pooled kinnitasid kohtuistungil oma nõustumist sellega, et käesoleva vaidluse lahendamine sõltub otseselt Harju Maakohtu 03.03.2008 otsusest tsiviilasjas nr 2-07-31855. Nimetatud otsusega jäeti rahuldamata OÜ I hagi IK vastu töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1 tunnustamiseks ja loeti hageja ja kostja vahel lõpetatud töölepingu lõpetamise aluseks § 82 lg

07-21099 Pooled sõlmisid 20.03.2006 tähtajatu töölepingu. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel 05.02.2007 ja tema viimane töötamise päev oli 09.02.2007. Lõpparve tasus kostja 17.02.2007 summas 9586 krooni. Hageja on seisukohal, et k kostja ei ole tasunud hagejale TLS § 82 lg 2 tulenevat 2 kuu hüvitust, on lõpparve senimaani tasumata. Lõpparve maksmisega on kostja viivitanud rohkem kui ühe kuu. Kostja väidab, et TLS § 82 lg 2 sätestatud kahe kuu hüvitis ei ole lõpparve osa. Hagejal puudus VÕS § 82 lg 7 tulenevalt õigus nimetatud hüvitist nõuda, k kostja vaidlustas selle töövaidluskomisjonis. Kohus leiab, et TLS § 82 lg 2 alusel makstav hüvitis on PalS § 32 lg 1 tulenevalt lõpparve osa ja kogu lõppearve muutus sissenõutavaks töölepingu lõppemise päeval. Lõpparvesse kuuluvad kõik töötajal töölepingu lõpetamise päevaks saada olevad summad ja erandit ei ole tehtud summade osas, mille üle vaieldakse töövaidluskomisjonis pärast töölepingu lõppemist. Antud asjas ei ole kohaldatav ka Riigikohtu 08.01.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-00, milles Riigikohus märkis: „Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.” Nimetatud lahendi tegemise ajal kehtis PalS § 32 lg 2, mis andis võimaluse vaidlustatud summade väljamaksmata jätmiseks. Nimetatud säte oli hagejaga töölepingu lõpetamise ajal kehtetuks tunnistatud. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel 1 kuu keskmise palga suuruse hüvituse väljamõistmiseks, millest on maha arvatud juba Töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summa, kokku 7106,20 krooni. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 alusel hageja kanda. Kostjal on õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.