Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MAAKOHTU LAHEND

lepitud ületunnitöö tegemises või andis kostja selleks korralduse, milline asjaolu annaks hagejale aluse nõuda kostjalt hagis taotletud tasusid ja hüvitusi. Kohus leidis, et seda, milles pooled 07.06.2007 kokku leppisid, ei saa käesolevas asjas tuvastatuks lugeda ainuüksi tagantjärele 06.08.2007 vormistatud kirjalikule töölepingule toetudes, vaid aluseks tuleb võtta ka käsundusleping ning teised dokumentaalsed tõendid. Käsunduslepingu p-de 2.1 ja 3.1 kohaselt pidi R.K. teostama ajavahemikul 07.06.-31.08.2007 Põlva linnas jooksvaid remondi- ja heakorratöid käsundiandja juhiste kohaselt. Teenust tuli osutada kokkulepitud tingimustel ja ajaks, kokku oli lepitud tasu teenuse osutamise eest 62 krooni tunnis. Kuna lepingus puudub kokkulepe selle kohta, mitu tundi päevas pidi käsundisaaja (töötaja) töötama, siis oli hagejal võimalik ise määratleda oma töötamise aeg, ta pidi vaid arvestust pidama töötatud tundide kohta, mis oli tasu arvestamise aluseks. Tööde teostamise üldine kestus kalendrikuus on fikseeritud töö üleandmis-vastuvõtu aktides, mis on lepingu poolte poolt allkirjastatud – nende põhjal ei ole võimalik tuvastada ületunnitöö tegemist. Seega ei ole võimalik kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud palka ületunnitöö tegemise eest ning rahuldamata jäävad ka hageja nõuded täiendava puhkusekompensatsiooni, keskmise palga vahe ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga nõudes, sest nimetatud nõuded on seotud ületunnitöö eest saamata jäänud palgaga. Kohus leidis, et kuigi töölepingulises suhtes ei käsitleta lepingupooli võrdsetena, peab ka nimetatud lepingu puhul mõlemal poolel olema võimalik ette näha lepingust tulenevaid tagajärgi. Kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud, et töötaja teeb ületunnitööd, siis oleks tööandja suhtes ebaõiglane, kui ta peaks maksma töötajale tasusid, mille maksmises ei ole kokku lepitud ja see ei ole ka ette prognoositav. Hageja töö sisuks oli remondi- ja heakorratööde tegemine ja juba nimetatud tööde iseloomust tuleneb, et tööaeg on teatud määral töötaja poolt kujundatav. Töö alguse ja lõpu aega ei ole poolte vahel kokku lepitud ei töölepingus ega töösuhte alguses sõlmitud käsunduslepingus. Kogu töötamise aja normtunde ei ole töötaja ületanud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kohtu hinnangul oleks olukorras, kus puudus poolte kokkulepe ületunnitöö tegemiseks ning ka töö üleandmisel ei ole hageja osundanud asjaolule, et ta tegi ületunnitööd, tasu väljamõistmine väidetava ületunnitöö eest hea usu põhimõtte vastane.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Just sellest tulenevalt aktsepteeriski kostja kui tööandja koheselt alaealise töötaja seadusliku esindaja nõuet ja vormistas tagantjärgi 06.08.2007 töölepingu nr 15 töötaja tööle asumise kohta alates 07.06.2007 haljastustöölisena. Kohus on asunud tööandja poolele ja on oma põhjendustes tuginenud käsunduslepingu tüüptingimustele, mille alusel ei töötatud ega osutatud teenust. Sõlmitud käsunduslepingu pahatahtlik eesmärk oli 17-aastase piiratud teovõimega alaealise teadmatuse ärakasutamine lepingute olemuse üle. Kohus, lähtudes tühisest käsunduslepingust, mille sisu ei ole menetluses arutatud, on rikkunud TsMS § 436 lg 1; 3) on ebaõigesti leitud, et hagejal oli võimalik ise määratleda oma töötamise aeg. Töölepingust nähtub, et tööajanormiks oli 7 tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Ka Põlva Linna Haldusteenistuse töösisekorra eeskirjadest ei tulene summeeritud tööaja arvestust. Nimetatud tõendite käsitlemata jätmine on kaasa toonud nii materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise kui ka menetlusõiguse normide olulise rikkumise. Kohus ei ole analüüsinud hageja poolt esitatud tööandja töösisekorra eeskirju ja 2007. a juulikuu tööandja poolt koostatud tööaja arvestamise tabelit ning ei ole esitanud põhjendusi, miks ta neid tõendeid ei arvesta. Põlva Linna Haldusteenistuse Töösisekorra eeskirjades on tööaeg kella 8-17 ja ettevõttes kehtib viie päevane töönädal, mis oma olemuselt vastab päevaviisilise tööaja arvestuse pidamisele; 4) on põhjendamatult jäetud arvesse võtmata hageja esindaja poolt koostatud tööaja tabeleid, kus on detailselt välja toodud 17-aastasele lubatud päevaviisilise tööajanormi piires töötatud tunnid ja ületunnid. Juuni ja juulikuu töögraafikutest tulenevalt on alaealine töötaja regulaarselt täitnud täistööajaga töötaja 8-tunnist tööajanormi, mis kehtis ka brigaadis töötanud täisealistele töötajatele. Faktiliselt töötas hageja päevaviisilise tööajaarvestuse alusel; 5) on jäetud tähelepanuta, et vastustaja pole tõendanud, milliste arvestusmeetoditega on saadud väljamakstud keskmine palk summas 8346.50 krooni ja puhkusetasu 1740.70 krooni. Väide, nagu baseeruksid nõuded ainult ületundide lisatasul, pole tõene. Kohus on põhjenduses normtundide mittetäitmise suhtes tuginenud tõenäoliselt Töövaidluskomisjoni otsusele, kus on rikutud materiaalõiguse norme ja vääralt kasutatud lühendatud tööaja mõistet ja alaealisele töötajale kohaldatavaid summeeritud tööaja arvestuse põhimõtteid. TPS ei sätesta alaealisele töötajale summeeritud tööaja üldist ega riiklikku normi ja taoline arvestusmetoodika tuletamine on väär. Ületunnitöö, puhkusetasu ja keskmise palga vahe tuleb hüvitada, olenemata sellest, et need ei ole nõuetekohaselt vormistatud ja on rikutud seadust alaealise töötaja ületunnitööle rakendamiseks. Hageja tegi ületunnitööd tööandja korraldusel ja Põlva Linna Haldusteenistuse tööajakorraldusega kehtestatud tööaja järgi, mida tutvustati talle esimesel tööpäeval ja mille täitmist tööandja kontrollis.

3) on maakohus, arvestades, et kõik nõuded põhinevad ületunnitööde väitel, mis on alusetu, õigustatult jätnud hageja kõik nõuded kostja vastu rahuldamata. Kostja on töötasu alusel korrektselt arvestanud puhkusetasu − kuna ületunde reaalselt tehtud ei ole, on väide keskmise palga suuruse kohta ebaõige. Hageja poolt reaalselt tehtud töö alusel oli tema keskmine kuupalk 8346.50 krooni, milline on talle TLS § 110 lg 3 alusel hüvitisena ka korrektselt välja makstud. Samal põhjusel on arusaamatu ka ühe kuu keskmise palga nõue TLS § 119 lg 2 alusel. TLS § 119 lg 2 järgi on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja on möönnud, et ta on tõepoolest olnud lõpparve maksmisega viivituses ühe päeva. Nimetatud alusel on töövaidluskomisjon ka mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 434 krooni, mille kostja on tasunud. Hagejal ei saa aga olla mingeid täiendavaid nõudeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

isegi tööaja summeeritud arvestuse korral jäi hageja tööaeg tööaja normi piiresse, kuna TPS § 7 lg 2 kohaselt on tööaja summeeritud arvestuse korral ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid. Hageja ei ole tõendanud, et töötamise ajal kostja juures oleks ta ületanud arvestusperioodi töötundide üldarvu või TPS § 15 lg 2 p-s 3 ettenähtud normi. Kuigi hagejaga sõlmitud töölepingus ei olnud märgitud tööaja algust ja lõppu ning kostja ei olnud koostanud tööajakava, ei anna need asjaolud alust väita, et tööaja summeeritud arvestust ei toimunud. Maakohus on põhjendatult lähtunud kostja esitatud tõenditest. Vastuseks hageja põhjendustele märgib ringkonnakohus seda, et tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saada olevad summad. Arvestades tööandja ja töötaja kohustuste tasakaalustatuse põhimõtet, ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses lõpparve kinnipidamisega tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve välja maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel (Vt Riigikohtu 08.01.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-00). Käesoleval juhul on kostja maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel välja kõik saadaolevad summad ning vaidlus väidetava ületunnitöö eest palga maksmata jätmise üle on kaalukas põhjus ning ei anna alust TLS § 119 lg 2 kohaldamiseks. TsMS §-d 631 lg 1 ja 652 sätestavad põhimõtte, mille kohaselt apellatsioonimenetluses ei saa reeglina esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, millistele ei tuginetud maakohtus. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väite hagejale väljamakstud keskmise palga 8346.50 krooni ja puhkusetasu 1740.70 krooni väidetavas ebaõigsuses, kuna sellele oleks saanud tugineda ka maakohtus.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.