3-2-1-111-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. novembril 2000. a OÜ Cardinal hagi Eesti Varakindlustuse AS vastu kindlustushüvitise ja viiviste saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses 30. oktoobril 2000. a läbi OÜ Cardinal kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/240/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega hagi 16 989 krooni ulatuses rahuldati, ja jäeti selles osas hagi rahuldamata. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata. LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul liiklusõnnetuse toimumisest. Liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a. Liikluskahju hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale 12. mail 1997. a. Hagi esitati kohtusse 22. juunil 1998. a, seega enam kui aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja esitas kooskõlas TsMS §-ga 319 lg 3 27. mail 1999. a taotluse hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi aegumise kohaldamise nõue ei ole käsitletav uue nõudena TsMS § 319 lg 2 mõttes ja seetõttu ei ole aegumise kohaldamise nõudmine pärast apellatsioonkaebuse esitamist vastuolus sama paragrahvi 4. lõikes sätestatuga. LKS §-s 27 lg 8 on kehtestatud kindlustusandjalt varakahju nõudmiseks üheaastane tähtaeg. See on aegumistähtaeg TsÜS § 113 mõttes. Kooskõlas TsÜS §-ga 116 algab nimetatud tähtaeg liiklusõnnetuse toimumisest. Kuna hagi on aegunud, tuleb see jätta rahuldamata. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et LKS §-s 27 lg 8 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid tähtaeg varakahju hüvitamise taotluse esitamiseks kindlustusandjale. Varakahju taotluse esitamise eelduseks on kindlustusandjale liikluskahjust õigeaegne teatamine. Pärast LKS §-s 27 lg 8 sätestatud taotluse saamist on kindlustusandja kohustatud vastavalt LKS §-le 29 taotluse läbi vaatama ja LKS §-s 33 ettenähtud tähtaegade jooksul liikluskahju hüvitama või LKS §-s 34 ammendavalt loetletud keeldumisaluste korral hüvitamisest keelduma. Kui kindlustusandja keeldub liikluskahju hüvitamisest, on kannatanul LKS § 37 järgi õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti Liikluskindlustus Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse. Selleks ei ole seaduses tähtaega kehtestatud. Seega kehtib TsÜS §-s 113 lg 1 ettenähtud üldine hagi aegumise tähtaeg. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebuse väidetele vastu. LKS §-s 27 on nimetatud, kes on nõudeõigus omav ja kes kohustatud isik, milline kahju ei kuulu hüvitamisele ja kui pika aja jooksul saab varakahju kannatanud isik oma nõudeõigust teostada. Tegemist on nõude esitamise tähtajaga, mille möödumisel nõue aegub. TsÜS § 113 lg 1 järgi võib seadusega sätestada nõude aegumise lühendatud tähtaja. Seda ongi LKS §-s 27 lg 8 tehtud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a otsuses sisaldus vaid protsessuaalne etteheide apellatsioonikohtule, kes oli jätnud täielikult tähelepanuta kostja taotluse kohaldada hagi aegumist. Osundatud lahendis ei loetud LKS §-s 27 lg 8 kehtestatud tähtaega hagi aegumistähtajaks.
Liikluskahju hüvitamise põhimõtteid reguleeriva LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on teatatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. LKS §-s 28 lg 3 kehtestatud tähtajal liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks paragrahv 34 lg 1 järgi. Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on sätestatud LKS §-s 33. Kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s 37. Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Kuna liikluskindlustuse seadus ei kehtesta oma õiguste kaitseks hagi korras kohtusse pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, kehtib TsÜS § 113 lg 1 sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega pole LKS §-s 27 lg 8 tegemist hagi aegumistähtajaga ja ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud hagi aegumist. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Cardinal 27. aprillil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.