Kohtulahend

kohaldamine eeldab üüri mõjuvate põhjusteta tasumata jätmist rohkem kui kolm kuud või kui tekkinud võlgnevus on suurem kui eelnimetatud maksete kolme kuu summa. Kostjad tasusid üüri igakuiselt 2 kr/m2 eest. Kuna poolte vahel oli tekkinud vaidlus üüri suuruse üle ning hageja ei olnud eelnevalt pöördunud üürivahe tasumise nõudes kohtusse, siis ei ole põhjendatud üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine ja kostjate väljatõstmine. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli kostjatelt välja mõistetud üürivõlg 10744 krooni ja tehti uus otsus, millega üürivõla nõue jäeti rahuldamata. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendustel ei lasunud kostjatel kohustust tasuda üüri hageja poolt nõutud määras, sest kostjad ei olnud üüriarveid kätte saanud ja ei olnud teadlikud üüri suuruse muutumisest. Postitatud teatised tagastas postiasutus hagejale märkega "ei olnud kodus" või "naaber ütles, et on Tallinnas". Hageja ema kohtus kostjatega, kuid ei rääkinud üüri suuruse muutumisest. Hageja tunnistas, et kostjatega vahetult suheldes üürist ei räägitud ja üüriarvete esitamine käis ametlikult posti teel. Kuna asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostjad olid teadlikud üüri suuruse muutumisest, siis ei ole põhjendatud neilt üürivahe sissenõudmine. Kuna üür jäi maksmata mõjuvatel põhjustel, siis ei ole põhjendatud hageja nõue üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus eimärkinud otsuses, millisest seadusest tulenevalt pidi hageja kostjale eraldi teatama üüri suuruse muutumisest. Üüri suurusest teatas hageja kostjatele igakuiste üüriarvete saatmisega. Kostja E. Paukson on üürnike ühenduse aktiivne liige ja ta oli teadlik üüri piirmäära seadmisest Pärnu linnas alates 1995. a oktoobrikuust ning alates sellest ajast hoidus ta üüriarvete vastuvõtmisest. Üürilepingus ei ole üüri suurust summaliselt kokku lepitud. Lepingus on märgitud, et üüri tuleb tasuda kindlaksmääratud suuruses. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda üüri tasumist kehtestatud piirmäära ulatuses. Üüriarvete vastuvõtmisest hoidumine ei vabasta üürnikku üüri tasumisest. Hagejal ei olnud kohustust peale üüriarvete saatmise veel mingil viisil teatada kostjatele üüri suurusest. Hageja oli oma kohustused arvete saatmisega täitnud. Apellatsioonikohus tuli järeldusele, et kui üürnik arveid kätte ei saa, siis ei peagi ta üüri maksma. Üür on tasu eluruumi kasutamise eest ja üürilepingu järgi on kostjad kohustatud üüri maksma (ES § 37). Kohus pidi vähemmakstud üüri kostjatelt välja mõistma. Kostjatel ei olnud mõjuvaid põhjusi üüri mittemaksmiseks. Kostjad oleksid pidanud tõendama, et neid kordagi kolme aasta jooksul kodus ei olnud, kui postiljon neile igakuiselt üüriteate viis. Kostjad jätsid ilma mõjuvate põhjusteta üüri maksmata ja see on ES § 54 lg p 1 järgi üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja kostjate väljatõstmise aluseks. III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad ei ole kohustatud kätte saama tähitud kirju. Üüri suuruse muutumisest peab neile teatama üürileandja, kuid üürileandja ei tõendanud kohtus, et ta seda tegi. Kostjad ei olnud teadlikud üüri suuruse muutumisest ja seetõttu ei saa neilt sissenõuda üürivahet ega lõpetada ennetähtaegselt üürilepingut. E. Paukson sai teada üüri piirmäära suurusest alles kohtus ja ta leidis, et oli õiglane maksta 2 kr/m2 eest, kuna eluruum vajab kapitaalremonti. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsMS § 228 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel otsustama, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb kohaldada. Apellatsioonikohus rikkus seda nõuet üürivaidluse lahendamisel ja see viis tuvastatud asjaoludest väära järelduse tegemiseni ning materiaalõigusnormi väära kohaldamiseni. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole märgitud, millist seadust apellatsioonikohus üürivaidluses kohaldas ja sellega rikuti TsMS § 330 lg 4 järgi apellatsioonikohtu otsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid. Apellatsioonikohus leidis, et kui üürnik ei ole teadlik üüri suuruse muutumisest, siis ei saa temalt üürivahest tekkinud võlga sisse nõuda. Üürilepingu järgi kohustub üürileandja andma üürniku kasutusse eluruumi kokkulepitud tingimustel, üürnik aga kohustub kasutama eluruumi vastavalt selle otstarbele ja maksma üüri (ES § 28). Poolte vahel pärast elamu hagejale tagastamist kehtimajäänud 1981. a sõlmitud üürilepingu p 2.2 järgi oli üürnik kohustatud õigeaegselt tasuma kindlaksmääratud suuruses korteriüüri ja kommunaalteenuste eest. Seega vastavalt lepingule tuli üüri tasuda kehtestatud määras. Pärnu Linnavolikogu

otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Roman Hanschmidtile 23. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.