Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-137-03 Otsuse kuupäev Tartu, 2. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi OÜ Harriman hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra vastu 120 000 krooni väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-155/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jaan Mugra kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 3. november 2003. a Istungil osalenud isikud OÜ Harriman lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Varul Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Harriman esitas 19. detsembril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra vastu, paludes neilt solidaarselt hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku 120 000 krooni, sh põhivõlg 50 000 krooni ja intressid 70 000 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt andis hageja 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingu nr 11 alusel Andres Maserile laenu 125 000 krooni intressiga 10% kuus, laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 29. oktoober 1999. a. 27. oktoobril 1999. a sõlmisid hageja ja A. Maser täiendava kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega 1. oktoobrini 2001. a. Laenu tagamiseks sõlmisid hageja ja J. Mugra
29.augustil 1999. a kokkuleppe (garantiikiri), mille kohaselt J. Mugra kohustus tagama kõigi hageja nõuete rahuldamise, mis tulenevad hageja ja A. Maseri vahel 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingust. Kokkuleppe kohaselt laienes J. Mugra vastutus muuhulgas ka tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete rahuldamisele. Kuna A. Maser ei ole oma võlgnevust hagejale tasunud, esitas hageja nõude J. Mugrale. J. Mugra tasus 2. mail 2000. a enne hagi esitamist 75 000 krooni.
3.
Kostja J. Mugra hagi ei tunnistanud. Oma olemuselt vastab 29. augustil 1999. a allkirjastatud garantiikiri käenduse tunnustele. Garantiikirja punkti 5 järgi on garantii soovinud siduda garantiikirja kehtivuse laenu tagastamise tähtpäevaga, milleks oli 29. oktoober 1999. a. Kui laenulepingu pooled pikendasid hiljem laenu tasumise tähtaega, ei pikendanud see automaatselt tagatise tähtaega. Puudub laenuandja, laenuvõtja ja J. Mugra vaheline kirjalik kokkulepe tagatise tähtaja pikendamise kohta. J. Mugra ei olnud teadlik laenulepingu tähtaja pikendamisest. Laenulepingust tuleneva kohustise täitmise tähtpäev saabus 29. oktoobril 1999. a. Hageja ei esitanud kostja kui käendaja vastu nõuet kohustise täitmiseks kolme kuu jooksul, seega on käendus vastavalt TsK § 211 p-le 2 lõppenud ning hagi rahuldamine J. Mugra vastu välistatud.
4.Kostja A. Maser ei esitanud vastust.
5.Tartu Maakohus rahuldas 27. jaanuari 2003. a otsusega hagi A. Maseri vastu ja jättis hagi rahuldamata J. Mugra vastu. Kohus mõistis A. Maserilt välja 120 000 krooni. Kohus leidis, et kostja J. Mugra tagab 29. augusti 1999. a laenulepingut TsK § 206 lg 1 kohaselt kui käendaja. Tõendatud on see, et J. Mugra ei teadnud, et hageja ja A. Maser sõlmisid 27. oktoobril
1999. a täiendava kokkuleppe 29. augusti 1999. a laenulepingule. Nimetatud asjaolule ei vaielnud vastu ka hageja esindaja, kes asus siiski seisukohale, et J. Mugra tunnistas oma valmisolekut täita laenulepingu muudatustest tingitud kohustusi sellega, et tasus 2. mail 2000. a laenulepingu täiendusele vastavalt 75 000 krooni. Hageja selline seisukoht ei ole põhjendatud. Kuna käendajat ei teavitatud käenduslepingu muutumisest, siis on käendaja jaoks siduvaks algselt kokkulepitud kohustise täitmise lõpptähtaeg. Seega on J. Mugra kohustis käendajana hageja ees 29. augusti 1999. a laenulepingu täitmiseks lõppenud 29. oktoobril 1999. a. Ei saa lugeda põhjendatuks lubada käendaja vastutuse laiendamist käenduslepingu sõlmimise ajal käendajale teadmata ulatuses. Põhilaenulepingu tehinguline laiendamine ei too kaasa käendaja kohustuste laiendamist. Selleks on vaja konkreetset kokkulepet käendajaga, kes annab oma nõusoleku. Kuna hageja ei ole esitanud vastavalt TsK § 211 ple 1 kohtusse hagi J. Mugra vastu kohustise täitmiseks kolme kuu jooksul laenulepingu täitmise lõpptähtajast, s.o 29. oktoobrist 1999. a, on hageja nõue kostja J. Mugra vastu põhjendamatu. OÜ Harriman hagi kostja A. Maseri vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja hagi täielikku rahuldamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2003. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi Jaan Mugra vastu. Ringkonnakohus rahuldas hagi J. Mugra vastu.
8.Vaidlusaluse laenulepingu järgi oli laenu tagastamise lõpptähtajaks 29. oktoober 1999. a. Vastavalt
27.oktoobril 1999. a sõlmitud täiendavale kokkuleppele leppisid OÜ Harriman ja Andres Maser kokku, et laenu tagastamise lõpptähtajaks on 1. oktoober 2001. a. Võlgnik A. Maser ei tasunud võetud laenu ja OÜ Harriman nõudmisel tasus J. Mugra 2. mail 2000. a A. Maseri eest laenu tagasimaksuna 75 000 krooni. Hagi esitati A. Maseri ja J. Mugra vastu 19. detsembril 2001. a. Vastavalt käenduse andmise ajal kehtinud TsK § 206 lg-le 1 kohustub käenduslepingu järgi käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt. Vastavalt TsK § 211 p-dele 1 ja 2 lõppes käendus kas käendusega tagatud kohustise lõppemisega või kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Vastavalt käenduslepingu p-le 1 tagab J. Mugra OÜ Harrimani kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete rahuldamise, mis tulenesid OÜ Harriman ja A. Maseri vahel 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingust nr 11, ja p 5 kohaselt kehtib käendus kuni kõigi p-s 1 tähendatud OÜ Harriman nõuete rahuldamiseni. Kuna käenduslepingu p 1 järgi lepiti kokku käendaja vastutus ka tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete rahuldamise eest, siis vastutab käendaja ka 27. oktoobri 1999. a täiendavast kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest, s.o laenu tagastamise lõpptähtaja muutmine on kehtiv ka käendaja suhtes. Ka käendaja J. Mugra ise on lugenud laenu tagastamise tähtaja muutmist enda suhtes kehtivaks sellega, et tasus 2. mail 2000. a osaliselt laenu 75 000 krooni, s.o vastavalt täiendavale kokkuleppele. Kuna laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 1. oktoober 2001. a ja hagi esitati käendaja vastu
19.detsembril 2001. a, siis on sellega ka formaalselt järgitud TsK § 211 p-s 2 sätestatud 3-kuulist hagi esitamise tähtaega. Samas leppisid pooled käenduslepingu p 5 järgi kokku, et käendus kehtib kuni kõigi laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei oma selles vaidluses laenulepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg käenduse kehtivuse seisukohast iseenesest tähtsust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palub J. Mugra tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati OÜ Harriman hagi J. Mugra vastu, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi J. Mugra vastu rahuldamata.
10.Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 95 lg 1 ja § 330 lg 4, jättes analüüsimata kostja vastuväited ja asjas kogutud tõendid selle kohta, et J. Mugra ei tasunud 75 000 krooni mitte käenduslepingu raames, vaid heast tahtest. Samuti selle, et käendaja tahe ei olnud garantiikirja p 2 kohaselt suunatud solidaarvastutuse, vaid täiendava vastutuse kokkuleppimisele.
11.Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 229 lg 2. Hageja ei ole hagis esitanud asjaolu, et J. Mugra luges 75 000 krooni tasumisega laenu tagastamise lõpptähtaja muutmist enda suhtes siduvaks.
12.Kuna käendajat ei teavitatud laenulepingu muutmisest, siis tema kui käendaja jaoks on siduvaks algselt kokkulepitud kohustise täitmise lõpptähtaeg. Ei saa lugeda põhjendatuks käendaja vastutuse laiendamist ulatuses, mis ei olnud talle käenduslepingu sõlmimise ajal teada. Sellise põhimõtte sätestab võlaõigusseaduse § 145 lg 4. See reegel on tsiviilõiguse üldpõhimõttena kohaldatav ka enne
1.juulit 2002. a tekkinud õigussuhetes.
13.Kui käendaja kohustusi nö tagaselja oluliselt laiendatakse, siis minnakse vastuollu hea usu põhimõttega (TsÜS § 108) ning sellised kokkulepped ei saa olla käendajale siduvad.
14.Ringkonnakohtu otsuse kontseptsioon eirab ka lepingupoolte koostöö põhimõtet, mille vajalikkust on rõhutanud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-00.
15.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis OÜ Harriman, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
16.Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning puudub alus selle tühistamiseks.
18.Ringkonnakohus on otsuses analüüsinud J. Mugra ja OÜ Harriman vahel 29. augustil 1999. a sõlmitud käenduslepingut ja leidnud muu hulgas seda, et selle lepingu p 5 järgi kehtib käendus kuni kõigi lepingu p-s 1 tähendatud OÜ Harriman nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei oma käenduse ajalise kehtivuse seisukohast tähtsust laenulepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg.
19.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Käenduslepingu p-ga 5 on pooled välistanud TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Selline lepinguline kokkulepe ei olnud TsK §-ga 211 keelatud. Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud
tsiviilasjas nr 3-2-1-21-03 (RT III 2003, 9, 92). Ringkonnakohus tuvastas, et A. Maser ei ole võlga tasunud, st kõik käenduslepingu p-st 1 tulenevad OÜ Harriman nõuded ei ole rahuldatud.
20.Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et käendaja jaoks on siduv algselt kokkulepitud kohustise täitmise lõpptähtaeg. Eelneva tõttu ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väidetele, mille kohaselt ei saa lugeda põhjendatuks käendaja vastutuse laiendamist ulatuses, mis ei olnud talle käenduslepingu sõlmimise ajal teada.
21.Käendaja on käenduslepingu p-s 5 kokku leppinud, et käendus kehtib kuni kõigi OÜ Harriman nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei tõusetu hea usu põhimõtte rikkumise ja lepingulise koostöö puudumise küsimust.
22.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229. Hageja kohtuistungil esitatud väidet, et J. Mugra on oma käitumisega ise lugenud laenu tagastamise lõpptähtja muutmist enda suhtes siduvaks, tuleb käsitada väitena, mis on esitatud hagi aluse põhjendamiseks pooltevaheliste suhete tõlgendamise kohta. Selline väide ei pea olema esitatud kirjalikus vormis. Selleks, et kohus saaks sellist väidet otsuses analüüsida, peab see aga olema kajastatud toimikus. Hageja väide on fikseeritud kohtuistungi protokollis (toimiku lk 49).
23.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja väited selle kohta, et J. Mugra tasus 75 000 krooni heast tahtest. Ringkonnakohus on tuvastanud, et J. Mugra on 75 000 krooni tasumisega (s.o vastavalt täiendavale kokkuleppele) lugenud laenu tagastamise tähtaja muutmise enda suhtes kehtivaks. Sellega on vastatud ka kostja väitele.
24.Erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust on ringkonnakohus võtnud seisukoha kostja väite kohta täiendava vastutuse osas üldsõnaliselt otsuse põhjendavas osas, viidates TsK §-dele 206 ja 211. Sõnaselgelt on ringkonnakohus väljendanud oma seisukohta otsuse resolutsioonis, mõistes A. Maserilt ja J. Mugralt laenusumma välja solidaarselt. Riigikohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et käendaja solidaarvastutuse välistamine oli ka TsK § 207 lg 1 järgi võimalik, kuid siis peab see lepingust selgelt nähtuma. 29. augustil 1999. a sõlmitud käenduslepingu p-st 2 ei tulene, et käendaja vastutab täiendavalt. Käendaja vastutus saabki tekkida ainult p-s 2 märgitud juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt või nõuetekohaselt. Õiguskäibes on täiendavat vastutust väljendatud näiteks vormeliga "...vastutab üksnes juhul, kui võlgnevust ei ole võimalik täita võlgniku arvel..." vms. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.