3-2-1-47-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. mail 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi kirjalikus menetluses 12. aprillil 1999. a Jaan Tiiduse ja Heino Tiiduse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse AS S. I. Investeeringud hagis Jaan Tiiduse ja Heino Tiiduse vastu 476 624 krooni saamiseks. AS S. I. Investeeringud esitas Saare Maakohtule hagi Jaan Tiiduselt ja Heino Tiiduselt 476 624 krooni saamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmis Üllar Õun 7. oktoobril 1994. a kostjatega laenulepingu, mille järgi kostjad laenasid Ü. Õunalt 92 300 krooni intressiga 12,5% kuus. Veel laenasid kostjad 1. novembril 1994. a sõlmitud laenulepingu järgi Ü. Õunalt 200 000 krooni intressiga 13% kuus. Ü. Õun loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded 11. märtsil 1997. a hagejale. Hageja soovis, et kohus mõistaks kostjatelt välja intressi arvestusega 2% kuus. Hageja palus laenulepingute alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista 292 300 krooni põhivõlga ja 184 324 krooni intressi. Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse kohaselt olid laenulepingutel Jaan Tiiduse ja Heino Tiiduse allkirjad. Seega on nad TsÜS § 92 lg 2 alusel laenulepingute järgi laenutehingu teinud isikud. Kohus leidis, et laenusummad on faktiliselt kätte saanud Jaan Tiidus. Kuivõrd Jaan Tiidusel olid rahalised probleemid, siis võttis Ü. Õun laenulepingutele Heino Tiiduse allkirja. Ü. Õun tegi enda käes olevatesse laenulepingutesse juurdekirjutuse, lisades lepingutesse laenuvõtjana Heino Tiiduse nime. TsK § 272 lg 2 kohaselt on rahasummade üleandmine Jaan Tiidusele laenulepingute sõlmimist lõpetavaks staadiumiks. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Heino Tiidus laenulepinguid nende rahatuse pärast ei vaidlustanud. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt on Heino Tiidus selle tehingu heaks kiitnud ja see tehing on tema suhtes kehtiv algusest peale. TsK § 216 kohaselt loovutas Ü. Õun laenulepingutest tulenevad nõuded hagejale. Vastavalt TsK §-le 219 oli kostjatel õigus võlgnikena esitada vastuväiteid uue kreeditori vastu, mida nad aga ei teinud. Kostjate esitatud 7. oktoobri 1994. a laenulepingu eksemplarile tehtud märkusel laenu tagastamise kohta puudub laenutaja kinnitus. Ü. Õuna allkiri kinnitab intressi saamist oktoobris ja novembris 23 075 krooni ning ettemaksuna 925 krooni saamist. Ka kostjate esitatud 1. novembri 1994. a laenulepingu eksemplarile tehtud märkusel laenusumma tagastamise kohta puudub laenutaja kinnitus. Sellele lepingule tehtud märkus novembri intressi 26 000 krooni saamise kohta on laenutaja Ü. Õuna allkirjaga kinnitatud. TsK § 276 lg 2 kohaselt kirjalikus vormis sõlmitud laenuleping pole vaidlustatav tunnistajate ütlustega. Sellest tulenevalt ei saa kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingu täitmist tõendada tunnistajate ütlustega. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 1998. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Poolte
vahel ei ole vaidlust laenulepingutes märgitud summade üleandmises Jaan Tiidusele. Kuna mõlemale laenulepingule on laenaja poolel alla kirjutanud ka Heino Tiidus, siis ei oma tähendust, kumma kostja kätte raha anti. Kostjate kohustuseks oli usaldusväärselt tõendada, et nende poolt oli kohustis täidetud. Maakohtu seisukoht, et tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõendada laenulepingu täitmist, on ekslik. Seadus ei sätesta, et laenulepingu täitmine peab olema tõendatud dokumentaalsete tõenditega. TsKS § 88 lg 1 kohaselt oli aga pooltel kohustus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kohus leidis, et kostjad ei suutnud oma vastuväiteid usaldusväärselt tõendada. Kassatsioonkaebuse esitasid Jaan Tiidus ja Heino Tiidus, kes palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, kuid luges ekslikuks esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukoha, et laenulepingu täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Samuti leidis ringkonnakohus, et tähtsust ei ole sellel, kumma kostja kätte raha anti. Selline käsitus ei ole kooskõlas esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt Heino Tiiduse kohustise tekkimise aluseks on volituseta esindus: kohustis tekkis Jaan Tiiduse poolt talle võetud kohustuste hilisema heakskiitmisega. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt saab tehingu tagantjärele heaks kiita ainult isik, kelle nimel tehing tehti. Asjas ei ole tuvastatud, et Jaan Tiidus oleks tehingud teinud Heino Tiiduse nimel. Kirjaliku laenulepingu poolteks olid selle sõlmimisel Ü. Õun ja Jaan Tiidus ning raha andmisega Jaan Tiidusele oli poolte vahel laenuleping sõlmitud. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna Heino Tiidus ei vaidlustanud laenulepinguid selle rahatuse pärast, siis tema suhtes on tehingud kehtivad algusest peale. Heino Tiidus ei olnud vaidlustatud õigussuhete pool. TsK § 276 kohaselt saab laenulepingut selle rahatuse pärast vaidlustada ainult laenaja. Heino Tiidus on kogu aeg vaielnud hageja nõudele vastu põhjusel, et tema ei ole laenu saanud. Kuna Heino Tiidus ei olnud vaidlustatud õigussuhte pool, siis ei ole ta kohane kostja ning tema suhtes tehtud kohtuotsus on ebaseaduslik. Jaan Tiidus on laenulepingud täitnud. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta seda asjaolu kinnitavaid tõendeid ei arvestata. TsÜS § 64 lg 3 toodud tehingu tõlgendamise põhimõtete kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leiab, et Heino Tiidus kirjutas laenulepingule alla kui üks laenaja. Heino Tiidus ei vaidlustanud lepingu rahatust. Kostjad ei ole laenu tagasi maksnud. Mõlema lepingu järgi on tasutud vaid 50 000 krooni intressi. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluste laenulepingute alusel andis laenutaja rahasummad üle Jaan Tiidusele. Kohaldades TsK § 272 lg 2 ja TsÜS § 103 lg 2, leidis maakohus, et nende laenulepingute järgi oli laenajaks ka Heino Tiidus. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kohtuotsusega
ei ole tuvastatud, et vaidlusaluste laenulepingute alusel oleks raha Heino Tiidusele üle antud. Samuti ei ole kohtuotsusega tuvastatud, et laenutajalt raha vastu võttes oleks Jaan Tiidus tegutsenud Heino Tiiduse nimel. Esinduse kohta käivaid sätteid ei saa kohaldada, kui isik teeb tehingu iseenda nimel. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et laenutaja oleks Heino Tiidusele raha üle andnud ega ka seda, et Jaan Tiidus oleks esinenud Heino Tiiduse nimel, siis puudusid kohtul alused Heino Tiiduse vastu esitatud hagi rahuldada TsK § 272 lg 2 ja TsÜS § 103 lg 2 kohaldades. Eeltoodu põhjal ei ole asjakohane kohtu väide, et Heino Tiidus oleks laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisest vabanemiseks pidanud laenulepingud nende rahatuse pärast TsK § 276 lg 1 kohaselt vaidlustama. Vastavalt TsMS § 227 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on ekslikuks peetud maakohtu seisukohta, mille kohaselt kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingu täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Samuti on apellatsioonikohtu otsuse põhjendavas osas leitud, et kuna laenulepingutele on laenaja poolel alla kirjutanud ka Heino Tiidus, siis ei oma tähtsust, kumma kostja kätte raha anti. Sellest järeldub, et apellatsioonikohus ei ole mõnede esimese astme kohtu otsuse motiividega nõustunud, kuid samas on apellatsioonikohus jätnud maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et seoses laenulepingute allakirjutamisega Heino Tiiduse poolt ei oma asjas tähtsust, kas laenutaja andis raha Jaan Tiiduse või Heino Tiiduse kätte. Kohtuotsuses ei ole ära näidatud,millistele materiaalõiguse normidele see õiguslik järeldus rajaneb. Ka ei ole kohtuotsuses põhjendatud, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kostjad vastutavad laenulepingute täitmise eest kui solidaarsed võlgnikud. Apellatsioonikohus on laenulepingut reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid tõlgendades ekslikult leidnud, et laenulepingu täitmise tõendamise osas ei ole seaduses piiranguid ette nähtud. Vastavalt TsK § 276 lg-le 2 ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Sellest sättest tuleneb põhimõte, mille kohaselt on keelatud tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks kohus loeb tõendatuks, et laenulepingute järgi saadud laene ei ole tagastatud. Tõendite hindamist puudutavatele apellatsioonkaebuse põhjendustele on ringkonnakohus otsuses vastanud. Juhindudes TsMS 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1998. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Heino Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti ning Jaan Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti.
Eesistuja: J. Odar Liikmed. A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.