3-2-1-88-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 5. septembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E. Londi ja kostja L. Nurmela osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. augustil 1996. a. Ellen Londi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsuse Ellen Londi hagis Leili Nurmela vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule. Ellen Londi vend Jaan Nurmela ehitas elamu Järva-Jaanis Lai tn. 47, mis valmis 1975. a. Jaan Nurmela abiellus kostja Leili Nurmelaga 1982. a., kes astus kolhoosi liikmeks 25. juulil 1988. a. Jaan Nurmela pärandas 7. septembril 1988. a. koostatud testamendiga kogu oma vara õele Ellen Londile. Jaan Nurmela suri 23. oktoobril 1992. a. Järva-Jaani Vallavalitsuse 20. novembri 1992. a. määruse alusel registreeriti elamu Leili Nurmela kui kolhoosipere viimase liikme nimele. 23. märtsil 1993. a. esitas Ellen Lond notarile avalduse vara pärimiseks, aga pärimistunnistust välja ei antud. Ellen Lond vaidlustas kolhoosipere olemasolu ja leidis, et pärimine peab toimuma testamendi järgi üldistel alustel (TsK §-d 531, 539 ja 563 lg. 2). Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a otsusega tuvastati, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere ning kolhoosipere liikme surma korral pärand pere varas ei avane. Maakohus juhindus TsK §-st 564 lg. 1. Maakohtu otsus seadusjõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 15. septembril 1994. a. Ringkonnakohus märkis, et TsK § 564 lg. 1 ei ole enam kohaldatav, kuna 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseaduse ja selle rakendamise seaduse tõttu toimub kolhoosipere vara pärimine asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg. 4 alusel, mis sätestab endise kolhoosipere varast surnud pereliikme osa eraldamise tema pärijate nõudmisel. Maakohus kohaldas küll ebaõigesti materiaalõigusnormi, kuid hagi jäeti põhjendatult rahuldamata, sest endise kolhoosipere liikme vara pärimiseks hagi esitatud ei olnud.
ettenähtud tähtaja jooksul kohtu korras nõudnud endise kolhoosipere varast Jaan Nurmela osa eraldamist. Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus omandiõiguse tunnistamiseks elamule muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt toimub kolhoosipere vara pärimine AÕSrakS § 17 lg. 4 sätete kohaselt ning TsK § 539 lg. 1 ja PkS § 15 asjas kohaldamisele ei kuulu. Asjaolu, et testamendijärgne pärandinõue oli kohtu menetluses, ei takistanud hagejal nõuda Jaan Nurmela osa eraldamist endise kolhoosipere varast AÕSrakS § 17 lg. 4 ettenähtud tähtaja jooksul. Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. otsusega, mis seadusjõustus 15. septembril 1994. a., on kindlaks tehtud, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Kassatsioonkaebuses palus Ellen Lond teha asjas uue otsuse, sest ta ei pea eelnevaid kohtulahendeid õigeks. Kassaator leidis, et pärandi avanemise ajal kehtisid ENSV tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätted ning apellatsioonikohtu juhindumine asjaõigusseaduse rakendamise seadusest oli vale. Jaan ja Leili Nurmela ei olnud kolhoosipere, kuid kohus ei pööranud selle kohta käivatele tõenditele tähelepanu. Vara, mille Jaan Nurmela testamendiga hagejale pärandas, oli J. Nurmelal olemas enne abiellumist ning oli tema lahusvara. Apellatsioonikohtu väide, et kassaatoril oli võimalus taotleda osa eraldamist ühisvarast, polnud õige, sest kassaatoril puudus selleks vajadus, kuna tegemist oli J. Nurmela lahusvaraga. Apellatsioonikohus pole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse väidetele, sealhulgas Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsusele. Kassaator leidis, et tegemist on jätkuva vaidlusega ja seetõttu polnud vaja vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsust. Hageja esitas uue hagi
esitada kohtusse samu nõudeid samadel alustel, samuti vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Ekslik on kassaatori väide, et tegemist on jätkuva protsessiga, mistõttu eelmised kohtulahendid pole arvestatavad. Tsiviilkohtumenetlus toimub tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi, milles sätestatakse kohtumenetluse korraldamine. Jätkuva protsessi mõistet see seadus ei sisalda. Kassaatori väide, et testamendiga pärandatud vaidlusalune elamu oli Jaan Nurmela lahusvara, on väär. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et elamu oli kolhoosipere vara. Üks ja seesama vara ei saa ühtaegu olla ühisvara ja lahusvara. Kassaatori etteheide, et kohus ei arvestanud testaatori tahet, ei ole õigustatud. Kohus saab arvestada testaatori tahet, kui see on kooskõlas seadusega. Käesoleva vaidluse lahendamine toimus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse alusel, mis reguleerib kolhoosi- ja talupere vara pärimist testamendist sõltumatult. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.