S.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keeldumise peale anda talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus
Menetlusosalised
Kaebaja – S.F , esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.02.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.F-i
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
apellatsioonkaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.02.2025 otsus muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2026. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Venemaa Föderatsioonis (VF) elav VF-i kodanik S.F esitas 16.08.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 19.02.2024 otsusega nr 15.2-9/13-1 S.F-ile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust välja andmast. Kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. S.F soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa VV p S.F-i, isaema T A t I ja isaema isa EAA p I kaudu. Ta esitas dokumendid, millega soovis tõendada, et tema vanavanaisa EAI sai Eesti kodakondsuse optsiooni teel Tartu rahulepingu alusel. Eesti ja Venemaa vahel 02.02.1920 sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklist IV tulenevalt oli Venemaa territooriumil elava Eesti soost inimese Eesti kodakondsuse saamine seotud tingimusega, et ta lahkub ühe aasta jooksul Venemaalt ja asub Eestisse. Arhiivides ei ole andmeid, et EAA p I, tema abikaasa MI või tütar TI oleks elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920–1940. S.F-i esitatud VF arhiividokumentidest nähtub, et EAA p I ei saabunud pärast kodakondsustunnistuse kättesaamist 05.08.1920 Eestisse, vaid ta jäi Venemaale elama. 1937. a novembris koostatud süüdistuskokkuvõttest nähtub, et teda süüdistati luuretegevuses Eesti kasuks ning seetõttu langes ta repressioonide ohvriks. Sellest tulenevalt ei saanud ta opteerimist lõpule viia ega realiseerida oma õigust Eesti kodakondsusele. Seega ei omandanud ta Eesti kodakondsust ning sellest tulenevalt ei ole ka tema järeltulijad, sh S.F , Eesti kodanikud. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 12 lg 1, § 19 p 1 ja § 21 lg 1 alusel tuleb keelduda S.F-ile taotletud dokumentide väljaandmisest.
3.S.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 19.02.2024 otsus nr 15.2-9/13-1 ja kohustada PPA-d taotlust uuesti läbi vaatama. Arhiividokumendid tõendavad, et kaebaja esivanem EAA p I ei lahkunud Venemaalt Eestisse temast olenematul põhjusel. Ülekuulamise protokollist selgub, et ta suhtles regulaarselt Eesti konsulaadiga Leningradis eesmärgiga saada dokumendid Eestisse tulekuks; EAA p I tegeles luuretegevusega Eesti huvides ning dokumentide vormistamise menetlus lükati edasi; tema tegevust juhendas esimene konsul VK, kellega ta kohtus korduvalt. EAA p I hukati 09.12.1937 süüdistusega luuretegevuses. Seega saab järeldada, et tal oli püsiv soov naasta Eestisse, kuid riigiametnik esimese konsuli VK isikus takistas dokumentide vormistamist eesmärgiga kasutada isikut luuretegevuses. PPA pidanuks oma otsuses kaaluma kõiki asjaolusid, mis mõjutasid esivanema võimalust kasutada oma õigust naasta Eestisse, eriti olukorras, kui on leidnud kinnitust, et tal oli soov naasta ning ta astus selleks mõistlikke samme.
4.PPA vaidles kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus PPA otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Riigikohus leidis 02.03.2018 otsuses asjas nr 3-16-1810 (p 12), et Tartu rahulepingu art IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaalt Eestisse sõitmine. Siinses asjas ei ole vaidlust, et kaebaja esivanemad ei tulnud 1920. a-l Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel ühe aasta jooksul Eestisse, vaid jäid Venemaale elama. Seega ei omandanud nad Eesti kodakondsust.
2(5)
3-24-875 Kaebaja väidab, et tema esivanema tulekut Eestisse takistas Eesti riik oma konsulaarametniku VK kaudu, kes oli soovinud teda kasutada luuretegevuses. See pole kohtule usutav, sest nendevaheline väidetav suhtlus toimus 1934. a-l. Seetõttu polnud esivanemal 1920. a-l Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel takistust tulla soovi korral ühe aasta jooksul Eestisse. Põhjendatult on alust kahelda, kas stalinistlike massirepressioonide ajajärgul nõukogude repressiivorgani koostatud dokumentides väidetud üles tunnistatud nõukogudevastane luuretegevus, millele kaebus tugineb, tegelikkuses üldse toimus. Esiteks on üldteada, milliste meetoditega nõukogude repressiivorganid „ülestunnistused“ saavutasid. Teiseks, kaebaja esivanem on hiljem nõukogude kohtuvõimu poolt kuriteokoosseisu puudumise tõttu postuumselt rehabiliteeritud (vt Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunali XX.XX.1962 tõend, dtl 55; tõlge dtl 63). Samuti nõustub kohus vastustajaga, et pole eluliselt usutav, et kaebaja esivanem oli alates 1920. a-st kuni tema arreteerimise ning tapmiseni nõukogude võimu poolt (1937) ilma kodakondsuse ja dokumentideta. Seetõttu on eelkirjeldatud asjaoludel võimalik asuda seisukohale, et kaebaja esivanem langetas valiku oma elukohajärgse riigi kodakondsuse kasuks, nagu nähtub ka praeguse asja juurde võetud arhiividokumentidest (NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi oblasti riikliku julgeoleku valitsuse XX.XX.1937 ülekuulamisprotokoll ja [kuupäevata] süüdistusakt, dtl 44 ja 51; tõlked dtl 58 ja 60). Selline valik polnud erandlik. Ajaloolistel andmetel 1 jäid Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saanud inimestest (opteerujatest) suur osa Nõukogude Venemaale. Õige pole kaebaja etteheide, et vastustaja pole juhindunud uurimispõhimõttest. Siinsel juhul pole oluline, mis põhjusel kaebaja esivanemad 1920. a-l Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel Eestisse ei tulnud. Oluline on, et kaebaja esivanemad ei tulnud Eestisse ega omandanud seetõttu ka Eesti kodakondsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.S.F palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohtuotsus pole piisavalt põhjendatud ning osa kaebaja väidetest on jäänud käsitlemata. Rahvusvaheline õigus tunnustab õigust kodakondsusele inimõigusena. Riigil oli kohustus võtta meetmeid selleks, et opteerimist ja õigust lahkuda Eestisse saaks vabalt ning põhjendamatute takistusteta kasutada. Kaebaja esitas arhiividokumendid, mis tõendavad, et EAA p I ei lahkunud Venemaalt Eestisse temast olenematul põhjusel. Kohus jättis need tõendid arvestamata. Kaebaja taotluse läbivaatamisel pidi PPA kaaluma asjaolusid, mis põhjusel esivanem ei saanud oma õigust realiseerida. Iseäranis olukorras, kus on tõendatud, et tal oli soov naasta ning ta astus selleks mõistlikke samme. Kohus leidis Nõukogude Venemaal kaebaja esivanema vastu esitatud ülekuulamisprotokolli ja süüdistuse kohta, et on kaheldav, kas kaebaja esivanem tegelikult osales luuretegevuses, kuid vastuoluliselt tugines samadele dokumentidele, kui tuvastas, et kaebaja ilmselt võttis elukohajärgse riigi kodakondsuse.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. PPA otsus ei ole kaalutlusotsus. Seetõttu pole oluline, millisel põhjusel kaebaja esivanemad Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel Eestisse ei tulnud. 1
Aastatel 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs, Tartu Ülikool, 2018, lk 54. Kättesaadav Siseministeeriumi veebilehel: Aastatel 19181940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs 2018.pdf
3(5)
3-24-875
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
9.Riigikohus leidis 02.03.2018 otsuses nr 3-18-1610 (p 12), et Tartu rahulepingu art-t IV tuleb selle eesmärkidest lähtuvalt tõlgendada viisil, et opteerumine kujutas endast sisuliselt protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatel tuli Eesti kodakondsuse saamiseks täita ka teine tingimus ehk lahkuda Venemaa piiridest. Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis opteerujatele üksnes kindluse, et pärast seda, kui nad on saabunud Eestisse, loetakse nad Eesti kodanikeks. Tartu rahulepingu art IV tõlgendamist on hiljem põhjalikult käsitletud ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsuses nr 3-20-1455, milles leiti, et ka täiendavad allikad (sh õiguskirjanduses avaldatud uuemad käsitused) ei anna põhjust muuta haldusasjas nr 3-16-1810 võetud seisukohti. Ringkonnakohus on jäänud samale seisukohale ka hiljem (hiljutistest otsused asjades nr 3-23-3006, 3-23-963, 3-22-2066). Siinses asjas ei ole toodud välja ühtegi asjaolu või uut tõendit, mis annaks põhjust tõlgendada Tartu rahulepingu art-t IV senisest kohtupraktikast erinevalt.
10.Riigikohus on otsuses nr 3-16-1810 (p-d 14 ja 16) selgitanud sedagi, et Tartu rahulepingu art IV tõlgendamisel ei saa lähtuda sellest, kas opteerujatel võis esineda objektiivseid takistusi, mis ei võimaldanud neil Eestisse elama asuda. Erinevatel praktilistel ja õiguslikel kaalutlustel võis riik tollal aktsepteerida Eesti kodanikuna ka neid optante, kes asusid Eestisse hiljem kui Tartu rahulepingus ette nähtud üks aasta lepingu ratifitseerimisest. Oluline oli siiski, et mõistliku aja jooksul asuti Eestisse ümber.
11.Kaebaja esivanem EAA p I aga ei asunud Eestisse. Ta jäi Venemaale ning hukati seal 1937. a-l Nõukogude võimu repressioonide käigus. Halduskohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, mis põhjusel kaebaja esivanem jättis Eestisse asumata. Asjaolud, millele kaebaja tugineb (Eesti konsul kaasas kaebaja esivanema koostööle NSVL-i vastaseks luuretegevuseks ning väidetavalt takistas tema Eestisse asumist), on isegi NSVL-i repressiivaparaadi osaks olnud Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunal tunnistanud oma XX.XX.1962 otsusega alusetuks. EAA p I 1937. a süüdimõistev otsus vaadati ümber, asi lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu ja isik rehabiliteeriti surmajärgselt (dtl 63). Järelikult pidas sõjatribunal isiku süüdimõistmise aluseks olnud dokumente tõele mittevastavateks. Nii puuduvad asjas mistahes usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks kaebaja hüpoteesi, et Eesti riik takistas õigusvastaselt kaebaja esivanema Eestisse ümberasumist. Samas tuleb märkida, et isegi XX.XX.1937 ülekuulamise protokolli (dtl 59) kohaselt, milles EAA p I väidetavalt tunnistas üles, et Eesti konsul kaasas ta luuretegevusse, on juttu sellest, et värbamine toimus 1934. a-l. Sellest dokumendist ei nähtu, miks oli takistatud varem Eestisse asumine. See, kas EAA p I sai Nõukogude Venemaa (NSVL) kodakondsuse, nagu on märgitud süüdimõistmise materjalides, ei oma praeguses asjas lõppkokkuvõttes tähtsust.
12.PPA on seega asjaolud õigesti kindlaks teinud ja ei ole rikkunud uurimiskohustust. PPA-le ei ole alust ette heita, et ta ei asunud koguma tõendeid kaebaja hüpoteesi kohta, mis tugineb ainuüksi stalinistlike repressioonide ajal saadud isiku „ülestunnistusele“, mille NSVL-i kohus on ise hiljem alusetuks tunnistanud ja isiku rehabiliteerinud. Ei ole mistahes alust pidada üldtuntud ajalooliseks faktiks, et Eesti konsulitel Venemaal oleks olnud õigusvastane praktika takistada optante Eestisse asumast ja sundida neid Eestisse asumise hõlbustamise asemel 4(5)
3-24-875 luuretegevuseks NSVL-i vastu. Ajaloouurimuses2 tuuakse välja, et Venemaal võeti 1920. aasta maist 1922. aasta jaanuarini Eesti kodakondsusesse vastu 81 027 inimest, neist Eestisse asus aastatel 1920–1923 ligi 37 600 kodanikku (hiljem oli ümberasumiste arv marginaalne). Palju oli eestlasi, kes olid taotlenud kodakondsust otsese kavatsuseta lähemal ajal Eestisse ümber asuda. Neid ajendas Eesti kodakondsust taotlema eelkõige lootus, et välismaalastena Nõukogude Venemaal edasi elades pääsevad nad varade rekvireerimisest (ka mobilisatsioonist jms). Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et suure tõenäosusega jäi kaebaja esivanemal Eestisse ümber asumata samadel põhjustel mis ülejäänutel kümnetel tuhandetel eestlastel, mitte Eesti riigi toonase õigusvastase tegevuse tõttu. Vastupidiseid tõendeid ei ole.
13.PPA otsus ei riku kaebaja inimõigusi. Kaebaja on VF-i kodanik ega jää PPA otsuse tulemusel kodakondsuseta isikuks. Eesti ei ole ratifitseerinud Euroopa Nõukogu kodakondsuse Euroopa konventsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 10.10.2024 otsuses nr 29295/22 (Elmi Abo vs. Eesti), et kaebajaga osaliselt sarnases olukorras olnud inimese (kes oli küll 1998. a-l Eestisse elama asunud) kohta, et ta ei ole tõendanud, et Eesti ametiasutuste keeldumine teda Eesti kodanikuna tunnustamast mõjutas tema era- või perekonnaelu niivõrd tõsiselt, et selle alusel saaks tõstatada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 rikkumise küsimuse (p 81). Samuti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (samas, p-d 96 ja 97), et Eesti halduspraktikas tõlgendati Tartu rahulepingu artiklit IV kuni 2015. a-ni optantide järeltulijatele soodsamalt, kuid halduspraktika muudatus ei too kaasa konventsiooni art 14 (diskrimineerimise keeld) rikkumist.
14.Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
2
Aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs 2018.pdf, lk 23.
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.