S.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2024 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse nr 15.2-9/13-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja S.F, esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.F-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 19.02.2024 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse välja-andmisest keeldumise otsusega nr 15.2-9/13-1 keelduti S.F-ile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Otsusest nähtuvad järgmised asjaolud ja põhjendused: „1. S.F esitas PPA Põhja prefektuuri Tammsaare teeninduses esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse, mis edastati menetlemiseks Põhja prefektuuri kodakondsusgrupile.
2.S.F soovis Eesti kodakondsust tõendada oma isa Q.Ri (sünd xx.xx.xxxx Venemaal), isaema T.S (sünd yy.yy.yyyy Venemaal) ja isaema isa M.N ( sünd dd.dd.dddd Pärnus) kaudu. S.F lisas taotlusele: 1) isikut tõendava dokumendina Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi koopia; 2) oma sünnitunnistuse (välja antud 08.04.2022), millelt nähtub, et ta sündis xx.xx.xxxx Venemaal, tema vanemad on Q.R ja W.T-i. Sünd registreeriti cc.cc.cccc leningradi linna perekonnaseisuasutuses (akt nr 8564); 3) isa sünnitunnistuse (välja antud 02.12.1999), millelt nähtub, et Q.R sündis xx.xx.xxxx Venemaal, tema vanemad on G.R ja T.S. Sünd registreeriti 17.11.1941 Venemaal Udmurtias Sarapulski rajooni perekonnaseisu osakonnas (akt nr 64); 4) vanaema sünnitunnistuse, millelt nähtub, et T.S sündis yy.yy.yyyy Leningradis, tema vanemad on M.N ja J.I.; 6) Rahvusarhiivi 31.07.2023 arhiiviteatise nr 7-3/23/3578, millelt nähtub, et Petrogradi Kontroll-Opteerimise Komisjoni arhiivifondis on säilitamisel M.N optanditoimik. 16.05.1920 esitatud avaldusega palus M.N end koos naise ja lastega Eesti-Vene rahulepingu artikkel IV alusel Eesti Vabariigi kodakondsusesse vastu võtta. Küsimuslehel on kirjas, et M.N oli sündinud 1876. aastal Pärnus ja hingekirjas oli Tõstamaa vallas. Tema perekonda kuulus naine J.I (45 a), poeg Ä.G (10 a) ja tütar T.S (5 a ); M.N oli ametilt rätsep; Eestist oli ta lahkunud 1885. aastal Petrogradi ning tema elukoht oli Petrogradis Vosnezenski prospekt 299; Eestisse naastes soovis ta elama asuda Pärnusse, kus elas tema abikaasa ema ja vend. Ta võeti ühes naise J.I (45 a) ning laste Ä.G (10 a) ja T.S (5 a) vastu Eesti Vabariigi kodakondsusesse ja talle anti 26.06.1920 välja kodakondsuse tunnistus nr 1747, mille sai ta kätte 05.08.1920. Samast nähtub, et Politseitalituse arhiivifondi 1921. aastal sissesõitnud isikute kartoteegist ei leitud M.N, tema abikaasa J.I ja tema tütre T.S nimesid. Pärnu Linnavalitsuse arhiivifondi 1922. aasta Pärnu linna elanike (majaomanike) nimekirjast M.N nime ei leitud. Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegi alusel M.N, tema abikaasa J.I ega tütar T.S pole Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920-1940 elanud. S.F soovis tõendada, et M.N kes on S.F-i vanaema isa, opteeris Eesti kodakondsuse.
3.02.02.1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklis IV sätestati, et Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne
kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust.
4.10.04.1920 allkirjastati Eesti ja Venemaa poolt protokoll rahulepingu IV artikli läbiviimise korra kohta (Rahvusarhiivi säilik ERA.33.1.2) ja protokolli 5. punktis sätestati, et kui Eesti valitsuselt on saadud teatis nõusolekust anda ühele või teisele isikule Eesti kodakondsus ja pärast seda, kui Vene võimudele on teada andmed, mis vastavalt rahulepingu artiklile IV annavad õiguse opteerimisele Eesti kasuks, väljastatakse avalduse esitajale elamisluba tähtajaga üks aasta väljaandmise päevast arvates. Elamisloal pidi olema viide Eesti valitsuse poolt antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse numbrile ja kuupäevale. Protokolli 8. punkti kohaselt tuli kahtlused või erimeelsused, mis tekivad ühes või teises riigis seoses rahulepingu IV artikli rakendamisega, esitada lahendamiseks Vene-Eesti segakomisjonile.
5.Juhatuskirjast Eesti kodakondsusesse astumise kohta (ERA.36.1.1) nähtub, et isik, kes Eesti kodakondsusse tahtis astuda, pidi sellekohase teadaande esitama nii Eesti esindusele kui samaaegselt ka Venemaa kohaliku kubermangu täidesaatvale komiteele (Moskvas ja Petrogradis linna nõukogule). Juhatuskirjas on märgitud “Kui isik on Eesti esituse ja Wene Walitsuse poolt Eesti kodanikuks tunnistatud, saadab Wene Sisekomissariaat wastawatesse Губисполком’idesse /.../ tunnistused, mille järele Губисполком’id Горсовет’id nendele isikutele wälja annawad wäljamaalaste isikutunnistused Wenemaal ühe aasta jooksul elamiseks ja Eesti esitus kodakondsuse tunnistuse.“
6.Seega andis rahulepingu IV artikkel võimaluse Venemaal elavatele Eesti soost isikutele Eesti kodakondsust opteerida, milleks isik pidi Eesti ja Vene poolele vastavad teadaanded (sooviavaldused) esitama. Kui Eesti Vabariigi välisministeeriumi Kontrollopteerimise komisjoni osakond oli andnud nõusoleku isik Eesti kodakondsusesse vastu võtta, saadeti selle kohta teatis Vene poolele, kes pidi samuti andma nõusoleku isik Eesti kodanikuks tunnistada ja andis välja elamisloa. Seejärel pidi opteerija Venemaalt lahkuma. Järelikult üksnes see asjaolu, et isiku kohta oli Eesti Vabariigi välisministeeriumi Kontroll-opteerimise komisjoni poolt vormistatud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, ei tõenda, et isik viis opteerimise lõpule ja oli Eesti kodanik.
7.Selleks, et S.F-i kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks tõendatud, oli vaja välja selgitada, kas S.F-i sündimise ajal oli tema isa Q.R Eesti kodanik. Selleks, et Q.R kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks tõendatud, oli aga vaja välja selgitada, kas tema sünni ajal oli tema ema T.S Eesti kodanik. Selleks, et T.S Eesti kodakondsusesse kuulumine oleks tõendatud, on vaja välja selgitada, kas M.N viis koos perekonnaga opteerimise lõpule ja kas nad tulid Eesti Vabariiki.
8.S.F-i poolt esitatud arhiiviteatiselt nähtub, et Politseitalituse arhiivifondi 1921. aastal sissesõitnud isikute kartoteegist ei leitud M.N, tema abikaasa J.I ja tema tütre T.S nimesid. Pärnu Linnavalitsuse arhiivifondi 1922. aasta Pärnu linna elanike (majaomanike) nimekirjast M.N nime ei leitud. Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegi alusel M.N, tema abikaasa J.I ega tütar T.S pole Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920-1940 elanud.
9.Eeltoodust nähtub, et M.N ei tulnud koos perekonnaga Eestisse ning seega ei viinud nad opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Sellest tulenevalt ei omandanud M.N koos perekonnaliikmetega sealhulgas tütar T.S Eesti kodakondsust ja seega ei ole ka tema järeltulijad Eesti kodanikud. T.S sündis Venemaal xx.xx.xxxx poeg Q.R, kes on S.F-i isa. Tulenevalt eeltoodust ei omandanud S.F-i isa Eesti kodakondsust oma ema T.S kaudu ja S.F ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa kaudu.
10.Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-16-1810 tehtud otsuses 02.03.2018 asunud seisukohale, et Rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud opteerimist lõpule ega sõitnud Eestisse, ei loetud neid Eesti kodanikeks. Sellest tulenevalt ei ole ka nende järeltulijad Eesti kodanikud. Sama seisukohta Eesti kodakondsuse opteerumise küsimuses kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus ning Riigikohtu 07.12.2021 kohtumäärus.
11.S.F-i teavitati eeltoodust PPA 30.08.2023 kirjaga nr 15.2-10/190-1. PPA selgitas, et tema kuulumine Eesti kodakondsusesse ei leidnud kinnitust ning PPA keeldub pärast 29.09.2023 temale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Lisaks selgitas PPA, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 8 kohaselt on S.F-il õigus oma taotlus tagasi võtta, esitades sooviavalduse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse menetlemise lõpetamiseks ning tagasi saada tasutud riigilõiv. S.F-ile anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited.
12.29.09.2023 edastas S.F-i esindaja Jelena Karzetskaja volikirja ning S.F-i arvamuse. S.F märkis, et ta ei ole nõus PPA järeldustega, mille PPA tegi Rahvusarhiivi 31.07.2023 arhiiviteatisel nr 7-3/23/3578 viidatud isikuandmete kartoteegile, mille alusel M.N, tema abikaasa J.I ega tütar T.S pole Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920-1940 elanud. S.F märkis, et tal on vaja tõendada asjaolu, et M.N tuli Eestisse koos perega. S.F avaldas arvamust, et ta saab leida tõendeid ning soovib otsida lisadokumente nii perearhiividest kui ka Venemaa Föderatsiooni arhiividest. S.F märkis, et ta ei tea veel kindlalt, millal M.N saabus Eestisse, kuid ta on veendunud, et isegi kui M.N ei saabunud Eestisse ettenähtud üheaastase perioodi jooksul, olid tal selleks tema tahtest olenemata mõjuvad põhjused. S.F märkis, kui on teada juhtumeid, kus isikud on saabunud Eestisse hiljem ning Eesti riik on pidanud neid Eesti kodanikeks, siis soovib ka tema, et talle antakse võrdsed võimalused ja õigused. S.F oli seisukohal, et talle tuleb anda võimalus lisatõendite esitamiseks. Sellest tulenevalt palus ta menetlustähtaega pikendada 2 kuu võrra.
13.02.10.2023 teatas PPA S.F-i esindajale, et pikendab menetlustähtaega kuni 04.12.2023. Samas märkis PPA, et tõenäoliselt ei leidu Venemaa arhiivides Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendavaid dokumente, sest selliseid andmeid on võimalik saada vaid Eesti Vabariigi arhiividest. 14. 05.12.2023 saatis S.F-i esindaja PPA-le kirja, mille teatas, et S.F on arhiivist leidnud väga tähtsad dokumendid ning ootab dokumentide koopiaid, et need PPA-le edastada. Sellega seoses palus menetlustähtaega pikendada 1 kuu võrra. 06.12.2023 teatas PPA, et pikendas tähtaega kuni 05.01.2024.
15.05.01.2024 edastas S.F-i esindaja PPA-le dokumendid, mis S.F oli Venemaa Föderatsiooni arhiivist saanud ning esindaja märkis, et dokumentidest on näha, et M.N olid
mõjuvad põhjused, miks ta Eestisse ei naasnud. M.N oli maha lastud 09.12.1937. aastal süüdistusega luuretegevuses. Dokumentide hulgas oli tõend selle kohta, et M.N kuulub vahistamisele; ülekuulamise protokoll, millest selgub, et M.N suhtles regulaarselt Eesti konsulaadiga Leningradis eesmärgiga saada dokumendid Eestisse naasmiseks, et ta kohtus korduvalt esimese konsuli V.K, M.N tegeles luuretegevusega Eesti huvides ning dokumentide vormistamise menetlus lükati edasi, M.N tegevust juhendas esimene konsul V.K. S.F palus võtta need dokumendid arvesse.
16.08.01.2024 saatis PPA S.F-i esindajale kirja, milles selgitati, et esitatud dokumentidega ei ole kinnitust leidnud S.F-i esivanema M.N Eesti kodakondsusesse kuulumine. PPA märkis, et jääb oma 30.08.2023 kirjas nr 15.2-10/190-1 esitatud seisukohtade juurde ning keeldub pärast 07.02.2024 S.F-ile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. [---]
17.Kodakondsuse seaduse § 5 lõike 1 punkti 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses.
18.S.F soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa Q.R-i, isaema T.S ja isaema isa M.N kaudu. Ta esitas dokumendid, millega soovis tõendada, et tema vanavanaisa M.N sai Eesti kodakondsuse optsiooni teel Tartu rahulepingu alusel.
19.02.02.1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklis IV sätestati, et Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. Eeltoodust nähtub, et kodakondsuse saamise otsus oli seotud täiendava tingimusega. Eesti kodakondsuse opteerija pidi Eesti kodaniku õiguste realiseerimiseks lahkuma Venemaalt ja asuma Eestisse. Kohustus lahkuda Venemaa piiridest ühe aasta jooksul oli oluline tingimus, millest sõltus, kas isik realiseeris õiguse Eesti kodakondsusele või mitte.
20.Rahvusarhiivi 31.07.2023 arhiiviteatiselt nr 7-3/23/3578 nähtub, et Politseitalituse arhiivifondi 1921. aastal sissesõitnud isikute kartoteegist ei leitud M.N, tema abikaasa J.I ja tema tütre T.S nimesid. Pärnu Linnavalitsuse arhiivifondi 1922. aasta Pärnu linna elanike (majaomanike) nimekirjast M.N nime ei leitud. Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegi alusel M.N, tema abikaasa J.I ega tütar T.S pole Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920- 1940 elanud.
21.S.F-i poolt edastatud Venemaa Föderatsiooni arhiividokumentidest nähtub, et M.N ei saabunud pärast kodakondsustunnistuse kättesaamist 05.08.1920 Eestisse, vaid jäi Venemaale elama. 1937. aasta novembris koostatud süüdistuskokkuvõttest nähtub, et teda süüdistati luuretegevuses Eesti kasuks ning seetõttu langes ta repressioonide ohvriks. Sellest tulenevalt ei saanud ta opteerimist lõpule viia ega realiseerida oma õigust Eesti kodakondsusele. Seega ei omandanud M.N Eesti kodakondsust ning sellest tulenevalt ei ole ka tema järeltulijad, sealhulgas S.F, Eesti kodanikud.
22.Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 15 lõike 4 kohaselt annab Eesti kodaniku passi välja ning tunnistab kehtetuks PPA ja § 12 lõikest 1 tulenevalt keeldutakse dokumendi väljaandmisest, kui nimetatud toimingu sooritamiseks puudub seadusega sätestatud alus. Sama seaduse § 19 punkti 1 kohaselt antakse isikutunnistus Eesti kodanikule ja § 21 lõike 1 kohaselt antakse Eesti kodaniku pass Eesti kodanikule riigipiiri ületamiseks. Kuna S.F ei ole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks“ (dtl 7-11).
2.S.F esitas 21.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.02.2024 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse nr 15.2-9/13-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus võttis kaebuse 28.03.2024 menetlusse ja määras vastustajaks PPA.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebuse põhjendus. 3.1 Tuleb nõustuda vastustaja märgituga, et 02.02.1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklis IV sätestati, et Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neil samadel tingimustel Eesti kodakondsust. Selle alusel paneb PPA kaebaja süüks see asjaolu, et S.F-i esivanem M.N ei lahkunud Venemaalt Eestisse määratud tähtaja jooksul. Selle alusel teeb PPA järeldust, et ei viinud ta opteerimist lõpule ega realiseeris oma õigust Eesti kodakondsusele. 3.2 S.F esitas menetluse käigus arhiividokumendid, mis tõendavad asjaolu, et esivanem M.N ei lahkunud Venemaalt Eestisse temast olenematul põhjusel. Nimelt, dokumentide hulgas oli ülekuulamise protokoll, millest selgus, et M.N suhtles regulaarselt Eesti konsulaadiga Leningradis eesmärgiga saada dokumendid Eestisse naasmiseks, et ta kohtus korduvalt esimese konsuli V.K, M.N tegeles luuretegevusega Eesti huvides ning dokumentide vormistamise menetlus lükati edasi, M.N tegevust juhendas esimene konsul V.K. M.N oli maha lastud 09.12.1937 süüdistusega luuretegevuses. Seega saab järeldada, et isikul oli püsiv soov naasta Eestisse, kuid riigiametnik esimese konsuli V.K isikus takistas dokumentide vormistamist eesmärgiga kasutada isikut luuretegevuses. 3.3 Kaebaja seisukohalt olukorras, kus õiguse realiseerimine oli raskendatud või isegi takistatud riigi poolt, peab vastustaja andma omas otsuses ka hinnangu, milline on lepingust tulenev riigi positiivne kohustus ning kuidas ja kas riik seda rikkus. Selles osas ei ole PPA otsus piisavalt põhjendatud. PPA asus seisukohale, et ei oma tähendust põhjus, miks isik ei naasnud Eestisse määratud ajaks ning kõik kaebaja väited ja dokumendid on asjakohatud. Kaebaja ei saa sellega nõustuda. Otsuse tegemisel pidi vastustaja kaaluma kõiki asjaolusid, mis mõjuvad või mõjusid isiku võimalusele kasutada oma õigust naasta Eestisse eriti olukorras, kui on leidnud kinnitus, et isikul oli soov naasta ning tema tegi selleks mõistlikud sammud. See on PPA ülesanne andma taotluse alusena asjaolude kogumile õigusliku hinnangu. Ülesanne täitmata jätmine on tõsine rikkumine, mis toob kaasa ja tehtud otsuse tühistamise vajadust.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.
4.1 Vastustaja jääb kõikide otsuses nimetatud asjaolude juurde ega korda neid. Vastustaja viitab, et analoogses asjas nr 3-16-18101 on Riigikohus leidnud, et opteerumist tuleb vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2021 otsuses leidnud, et Eesti kodakondsuse saamiseks tuli ühe aasta jooksul peale tunnistuse väljaandmist Eestisse tulla. 4.2 Vastustaja kaebaja järeldusega, et kaebaja esivanemal oli püsiv soov naasta Eestisse, kuid riigiametnik esimene konsul V.K takistas dokumentide vormistamist eesmärgiga kasutada isikut luuretegevuses, ei nõustu ning on seisukohal, et antud järeldus ei ole ka eluliselt usutav, kuna väidetav suhtlus Eesti konsuli ja kaebaja esivanema vahel toimus 1934 - 1937 aastal s.o rohkem kui 10 aastat hiljem kui isikud said kätte kodakondsuse tunnistused. Antud asjaolu näitab, et nende soov ei olnudki tegelikult Eestisse tulla ja Eesti kodakondsust saada. Samuti ei ole usutav, et Eesti konsul takistas kaebaja esivanemate Eestisse minekut ja kodakondsuse vastuvõtmist. Kaebaja esivanemate perekonnal oli valiku võimalus kümme aastat Eestisse tulla, kuid seda võimalust nad ei kasutanud. Seega ei olnud kaebajate esivanemate jaoks Eesti kodakondsuse omandamine nii oluline ning nad valisid Vene Föderatsiooni kodakondsuse. Kaebaja esivanemad ei olnud ilmselgelt alates 1920 – 1937 aastani ilma kodakondsuse ega dokumentideta ning see näitab, et nad tegid oma valiku kodakondsuse asjas juba varem. Kaebaja poolt lisatud ülekuulamisprotokolli esimesel lehel on märgitud kaebaja esivanema rahvus - eestlane ja kodakondsus - Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL). 4.3 Vastustaja rõhutab, et Eesti kodakondsuse omandamine sünniga ei ole kaalutlusotsus. PPA ei kaalu ega analüüsi sünniga kodakondsuse taotlemisel, et kes mis põhjusel Eestisse ei tulnud. Isik kas on Eesti kodakondsuse omandanud oma ema või isa kaudu sünniga või mitte st kodakondsuse seaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga – ning see on absoluutselt imperatiivne norm. 4.4 Vastustaja jääb seisukohale, et PPA on õiguspäraselt keeldunud kaebajale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest kuna Eesti kodakondsuse omandamine sünniga ei ole tõendatud. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaevatav otsus, millega keelduti kaebajale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest, on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna otsus on õiguspärane, siis puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohus nõustub kaevatava otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (vt HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist. 5.1 02.02.1920 Eesti Vabariigi ja Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariigi vahel sõlmitud ning Asutava Kogu poolt 13.02.1920 ratifitseeritud Tartu rahulepingu artiklit IV on kohtupraktikas selgitatud järgmiselt: „Rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine)“ (vt Riigikohtu 02.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-16-1810, p 12); „Eesti kodakondsuse omandamiseks [pidid isikud] olema seejuures Eesti soost ja üle 18-aastased ning pöörduma ühe aasta jooksul tagasi elama Eestisse“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1455, p 15). Seega „Eesti kodakondsusse saab isiku sünnijärgselt lugeda
vaid juhul, kui tema vanem oli omandanud kodakondsuse mõlemad funktsioonid, st asunud Tartu rahulepingu art IV alusel ka Eestisse elama“ (vt samas). 5.2 Asjas puudub vaidlus, et kaebaja esivanemad ei tulnud 1920 Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel ühe aasta jooksul Eestisse, vaid jäid Venemaale elama. Seega ei omandanud nad Eesti kodakondsust, mistõttu ei saa Eesti kodakondsusesse sünnijärgselt lugeda ka kaebajat. Kuna kaebaja pole Eesti kodanik, siis puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks, sest nimetatud dokumendid antakse üksnes Eesti kodanikule (vt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 19 lg 1 ja § 21 lg 1). 5.3 Puutuvalt kaebaja väitesse, et tema esivanema tulekut Eestisse takistas Eesti riik konsulaarametnik V.K isikus, kes soovinud teda kasutada luuretegevuses, märgib kohus esmalt, et nõustub vastustaja seisukohaga, et selline väide pole usutav, sest nimetatud isikute vaheline väidetav suhtlus toimus aastal 1934 (mittevaieldav asjaolu, mis nähtub allpoolviidatud arhiividokumentidest), mistõttu polnud tal takistust 1920 Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel tulla soovi korral ühe aasta jooksul Eestisse. Teiseks, on alust põhjendatult kahelda, kas stalinlike massirepressioonide ajajärgul nõukogude repressiivorgani koostatud dokumentides väidetud ülestunnistatud nõukogudevastane luuretegevus, millele kaebus tugineb, tegelikkuses üldse aset leidis, sest esiteks on üldteada, milliste meetoditega nõukogude repressiivorganid „ülestunnistused“ saavutasid. Teiseks, on kaebaja esivanem hiljem - pärast Stalini surma - nõukogude kohtuvõimu poolt kuriteokoosseisu puudumise tõttu postuumselt rehabiliteeritud (vt Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunali 31.03.1962 tõend, dtl 55; tõlge dtl 63). Samuti nõustub kohus vastustajaga ka selles, et pole eluliselt usutav, et kaebaja esivanem oli alates 1920 kuni tema arreteerimise ja tapmiseni nõukogude võimu poolt (1937) ilma kodakondsuse ja dokumentideta. Seetõttu on eelkirjeldatud asjaoludel võimalik asuda seisukohale, et kaebaja esivanem langetas valiku oma elukohajärgse riigi kodakondsuse kasuks, nagu nähtub ka käesoleva asja juurde võetud arhiividokumentidest (vt NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi oblasti riikliku julgeoleku valitsuse 01.11.1937 ülekuulamisprotokoll ja [kuupäevata] süüdistusakt, dtl 44 ja 51; tõlked vastavalt dtl 58 ja 60). Kohus märgib, et selline valik polnud erandlik. Ajaloolistel andmetel jäidki Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saanud isikutest (opteerujatest) suur osa Nõukogude Venemaale (vt Aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs, Tartu Ülikool, 2018, lk 54; https://digiriiul.sisekaitse.ee/ bitstream/handle/123456789/2651/tu_analuus_optandid.pdf?sequence=1&isAllowed=y). 5.4 Õige pole kaebaja 30.12.2024 menetlusdokumendis sisalduv etteheide, et vastustaja pole juhindunud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest. Käesoleval juhul pole oluline, millisel põhjusel kaebaja esivanemad 1920 Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel Eestisse ei tulnud. Oluline on see, et kaebaja esivanemad ei tulnud Eestisse ega omandanud seetõttu ka Eesti kodakondsust.
6.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud 569 eurot (esindajakulu 549 eurot + riigilõiv 20 eurot) tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.
/allkirjastanud digitaalselt/
Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.