3-25-1387 V.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. aprilli 2025. a otsuse nr 12403300047-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja V.O, esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25. juuni 2025. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
V.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 19. jaanuaril 2026
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. juuni 2025. a otsus muutmata.
2.Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, vanus, haigus, päritolulinn ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.V.O on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus XX.XX.XXXX ebaseadusliku piiriületuse käigus Venemaalt Eestisse ning esitas 30. märtsil 2024 rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotlusest selgub, et tema Venemaalt lahkumise motiiviks oli see, et 2023. a lõpus viskas isa ta korterist välja ning võttis ära tema kassi ja arvuti. Kui ta rääkis isale oma Venemaalt lahkumise mõttest, nimetas isa teda reeturiks ja ähvardas ta võimudele üles anda. Ta näeb, et Venemaal ei lähe asjad sõja tõttu hästi. Ta arvas, et tuleb ka teine mobilisatsioon.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 7. aprilli 2025. a otsusega nr 12403300047-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (punkt 1), tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 6 alusel kohe sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (punkt 2) ning kohaldas kaebajale VSS § 7 4 lg 2 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (punkt ?). PPA põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebaja väljendas kartust tagakiusamise ees sotsiaalsesse gruppi kuulumise (ajateenistusealine mees Venemaal) ja poliitilise meelsuse perspektiivist; 2) kaebaja on X-aastane ja põeb alates 5. klassist XXX (XXX), mis põhjustab liigesevalusid ja probleeme liikumisega. Ta ei tarvita ravimeid iga päev, kuid kui tal väga halb hakkab, võtab valuvaigisteid. Vaatamata haigusele taheti kaebajat kutsuda ajateenistusse. Kui kaebaja käis 9. klassis meditsiinilises komisjonis, tunnistati ta hoolimata haigusest teenistuskõlblikuks. Kui kaebaja sai 18-aastaseks, tuli talle kutse sõjaväekomissariaati. Aastatel 2020–2021 proovis kaebaja tõestada, et ta ei ole teenistuskõlblik, kuid teda keelduti teenistuskõlbmatuks tunnistamast. Kui kuue kuu jooksul vastati kaebajale pidevalt sel viisil, lõpetas ta sõjaväekomissariaadis käimise. Viimati käis ta seal 2021. a mais, kuid kutsed tulid jätkuvalt ja ka politsei käis kaebajat tema endise elukoha trepikojas otsimas. Siis leppis kaebaja ema piirkonnapolitseinikuga midagi kokku, kutseid enam ei tulnud ja otsingud lõpetati; 3) alates 2020. aastast elas kaebaja koos isaga. Isa toetab Venemaa praegust režiimi ja survestab kaebajat ajateenistusega. Kui kaebaja rääkis isale tüdruksõbrast ja Venemaalt ära kolimise soovist, tekkis neil konflikt. Aastavahetusel tõstis isa kaebaja korterist välja. Kaebaja kolis ema juurde. Kaebajal oli plaan Venemaalt lahkuda enne valimisi ja teise mobilisatsiooni algust; 4) kaebaja kutsuti 2024. a märtsis sõjaväekomissariaati. Kaebaja teada kasutatakse seda ettekäänet Venemaal selleks, et survestada inimesi lepingule alla kirjutama, ning neid hoitakse kinni seni, kuni nad nõustuvad. Kaebaja lootis, et suudab sõjaväekomissariaadis tõestada, et ta on haige. Komissariaadis viidi kaebaja kaugemasse tuppa ja asuti suuliselt survestama, et ta allkirjastaks lepingu, mis kaebaja hinnangul tähendaks, et ta saadetaks Ukrainasse sõtta. Survestamine kestis umbes 2–3 tundi. Kaebajat ähvardati, et kui ta allkirja ei anna, nimetatakse ta kõrvalehoidjaks ja riigireeturiks ning vangistatakse. Kaebaja lubas pakkumise peale mõelda, milleks talle anti aega kevadise kutseni, mis pidi algama 1. aprillil 2024. Kaebaja otsustas 29. märtsil Venemaalt lahkuda; 5) kaebajal on diagnoositud juveniilne krooniline XXX. Alust pole kahelda kaebaja esitatud dokumendikoopiate ja tema ütluste usaldusväärsuses. Kaebaja on ajateenistusealine kodanik, kes on sõjaväekomissariaadis arvel ja kes on tunnistatud teenistuskõlblikuks. Kaebaja selgituste põhjal ei saa aga väita, et ta kasutas ära kõik viisid oma haiguse tõendamiseks. Kaebaja sõnul öeldi talle sõjaväekomissariaadis, et tema dokumendid on valed või puudu või 2(11)
3-25-1387 arsti allkiri vale. Kaebaja pole pöördunud abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks asutuste poole, kes pakuvad potentsiaalsetele ajateenijatele õigusabi. Pelgalt sellest, et kaebaja loobus pärast kuuekuulist proovimist sõjaväekomissariaadis käimisest, sest haiguse tõendamine oli keeruline, ei saa järeldada, et tal puudub võimalus tõendada oma teenistuskõlbmatust. XXX on haigus, mis võib välistada ajateenistuse. Kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset ega isegi kutset minna aega teenima. Kaebaja kutsuti andmete kontrollimiseks sõjaväekomissariaati ja seal ta ka käis. Kuigi kaebajat tema sõnul survestati lepingut sõlmima, sai ta lepingut allkirjastamata lahkuda nii, et talle ei antud ajateenistuse alustamise käsku. Kuna kaebaja sai esimese kutse ilmuda andmete uuendamisele kolm aastat pärast viimast sõjaväekomissariaadis käimist, on tõenäoline, et kui Vene võimudele oleks niivõrd oluline kaebajat ajateenistusse värvata, oleks talle juba varem kutse saadetud. Isegi kui kaebaja peaks Venemaal ajateenistuse läbima, ei kvalifitseeriks see teda rahvusvahelise kaitse saajaks. Alustuseks on kaebajal võimalik taotleda alternatiivteenistuse läbimist. Teiseks puuduvad indikatsioonid, et ka ajateenistuskohustust täites saadetaks kaebaja Ukrainasse sõdima. Pole mõistlik eeldada, et Venemaa suurust arvestades saadetaks kõik aega teenivad noored Ukrainasse. Esineb reaalne võimalus, et kaebaja võiks läbida ajateenistuse mõnes teises Venemaa osas. Päritoluriigi info viitab, et pigem välditakse ajateenijate saatmist sõjatsooni. Piiriäärsetesse oblastitesse saadetakse ajateenijaid pigem Venemaa kaugetest nurkadest, kaebaja on aga XXXst. Nõustumine vahetada ajateenijad Mariupoli ja Azovstali kaitsjate vastu näitab pigem ajateenijate väärtuslikkust Vene võimude silmis. Sõjas Ukraina vastu eelistatakse kasutada lepingulisi sõdureid. Sunniviisilist mobilisatsiooni tehakse ainult Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel, mujal on lepinguliseks sõjaväelaseks hakkamine vabatahtlik (kuigi on ette tulnud sundi ja ähvardusi). Valdavalt kasutatakse võlgnikke, vange ja migrante. Kaebaja ei kuulu nendesse gruppidesse. Seega pole piisavat tõenäosust, et kaebaja satuks Venemaale naastes olukorda, kus ta saadetakse Ukraina vastu sõdima; 6) kaebaja lahkus Venemaalt ebaseaduslikult ja võib olla potentsiaalselt eiranud võimude kutset ilmuda sõjaväekomissariaati. Ajateenistusest kõrvalehoidmine on Venemaal kuritegu, kuid selle eest karistatakse ainult juhul, kui isik eiras kutset kahe või enama kutsumisperioodi jooksul. Kaebaja ei ole seda teinud, talle pole kutset ajateenistusse saadetud. Isegi kui kaebaja suhtes peaks kriminaalmenetlus algatatama, ei päädi see tõenäoliselt ebaproportsionaalse karistusega. Viimastel aastatel on sarnaseid isikuid karistatud rahatrahviga või tingimisi karistusega. Riikidel on õigus kehtestada ajateenistuskohustust ja soov sellest kõrvale hoida pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Riigil on õigus kehtestada kõrvalehoidmise eest ka karistused, mis peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja seaduses sätestatud; 7) kuigi kaebaja lahkus Venemaalt pärast viimast sõjaväekomissariaadi külastust, oli see talle lisapõhjus lahkuda. Kaebaja pole rahul Venemaa poliitilise ja majandusliku olukorraga ning tülitses oma isaga. Kaebaja tutvus 2023. a sügisel internetis tüdruksõbraga, kellega koos asuti juba 2024. a jaanuaris raha koguma ning internetist infot otsima rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Kaebajal oli enda sõnul plaan lahkuda Venemaalt enne valimisi; 8) kaebaja poliitilised vaated ei klapi tema sõnul režiimi omadega. Ta on vasakpoolne ja arvab, et töölisklassil peaks majanduses olema rohkem õigusi, samuti ei pea ta rahvuslikku ja rassilist päritolu nii tähtsaks kui elulisi probleeme. Kaebaja ei ole Venemaal avalikult oma poliitilisi vaateid väljendanud, vaid tema aktiivsus väljendus selles, et ta rääkis nendega, kes tahtsid teda kuulata. Kuna ta meelsust ei avaldanud, ei kogenud ta Venemaal poliitilist tagakiusamist; 9) kaebajat ei saa tunnustada pagulasena pelgalt kriitilisuse tõttu riigivõimu suhtes. Kaebaja pole näidanud reaalset ohtu saada oma veendumuste pärast taga kiusatud. Kuigi kaebaja on võimukriitiline, on ta samas möönnud, et tal on raske öelda, millised on tema poliitilised vaated. Kaebaja pole oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud, mistõttu pole need 3(11)
3-25-1387 riigivõimule teatavaks saanud. Kaebaja senise käitumise põhjal pole poliitilise meelsuse väljendamine kaebaja identiteedi ja elu lahutamatu osa; 10) Venemaa territooriumil ei toimu hetkel sellist sõjategevust, mis võiks ohtu seada iga Venemaal elava inimese elu. Samuti ei ohusta kaebajat Venemaale naastes surmanuhtlus, riigivõimupoolne tagakiusamine ega ebaproportsionaalne karistamine. Asjaolusid arvestades ei ole mõistlik eeldada, et kaebajale langeb ebaseadusliku piiriületuse eest kõige rangem karistus. Rahatrahvi ei saa pidada ebaproportsionaalseks karistuseks; 11) kaebaja hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Ta peeti kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu. Reisi sihtpunkt oli Itaalia. Kaebaja on Eestis viibinud lühikest aega rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, valdava osa ajast kinnipidamiskeskuses. Tal pole Eestis pereliikmeid ega majanduslikke huve ning ta pole märkimisväärselt Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja XXX pole tal varem liikumist takistanud ning tal puuduvad muud tõsised terviseprobleemid. Põhjendatud on kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks.
3.V.O esitas halduskohtule kaebuse PPA 7. aprilli 2025. a otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks, kokkuvõtlikult jätmistel põhjendustel: 1) juveniilne XXX piirab kaebaja füüsilist võimekust. Kaebajat sunniti allkirjastama lepingut, mis viiks teda potentsiaalselt Ukrainasse sõdima; 2) kaebajal on riigivõimust erinevad poliitilised vaated. Venemaa olukord halveneb nii repressioonide kui ka mobilisatsiooniohu tõttu; 3) PPA otsuses on päritoluriigi infot kasutatud ja tõlgendatud ühepoolselt ja mitteobjektiivselt; 4) kaebaja isiklikud kogemused koos üldise olukorraga Venemaal loovad kvalitatiivselt teistest eristuva ohu. Isegi kui leidub teisigi sarnases olukorras olevaid Venemaa kodanikke, ei tähenda see, et oht poleks reaalne. Kaebaja Venemaale tagasisaatmisega kaasneks tõenäoliselt mitmeid inimõiguste rikkumisi.
4.PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja võimudevastane protest on piirdunud vestlusega inimestega, kes tahtsid teda kuulata. Kaebaja ei pidanud poliitiliste veendumuste väljendamist enda elustiili oluliseks osaks. Juhuslikult tekkinud üksikud konfliktid ja hüpoteetiline võimalus sattuda meelepaha alla juhul, kui kaebaja oma arvamust juhuslikult avaldab, pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks; 2) ajateenistusse asumine Venemaal toob kaasa teatud riske, ent riskitaset tuleb analüüsida konkreetse kaebaja kontekstis. Kaebajal ei ole selliseid poliitilisi vaateid, mis oleks tema identiteedis või teadvuses nii fundamentaalsed, et tema loobumine sõjaväeteenistusest läheks vastuollu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 9 lg-ga 1. Kaebaja vastuväited ajateenistusse mineku suhtes põhinevad pigem soovil vältida sõjaväeteenistusega kaasnevaid raskusi ja võimalikke ohtusid. Teave, et Venemaa relvajõud saadavad ajateenistujaid ohtlikesse paikadesse, on murettekitav, kuid see ei pruugi tähendada, et ajateenijad osaleksid aktiivses lahingutegevuses. Põhja-Korea sõdurite saatmine Ukrainasse viitab sellele, et Venemaa ei kavatse praegu leevendada sõjaväe ressursipuudust ajateenijate arvelt. On väga tõenäoline, et sama profiiliga nagu kaebaja on Venemaal tuhandeid, kui mitte miljoneid potentsiaalseid ajateenijaid, kes tunnevad hirmu ajateenistuse ees. See tähendab, et kaebaja ei kuulu erilisse sotsiaalsesse gruppi, keda võimud võiksid sihikule võtta. Päritoluriigi infost tulenevalt on ajateenijatel võimalik pöörduda õiguskaitsjate poole ja edukalt kaitsta oma õigust mitte sõdida. Inimõiguslased on teatanud, et on saanud kümneid kaebusi üle Venemaa. Kui toimuks massiline ajateenijate sõtta saatmine, oleks kaebuste arv tuhandetes. Venemaa on pigem ettevaatlik ajateenijate rindele saatmisel ja see otsus sisaldab poliitilisi, 4(11)
3-25-1387 sotsiaalseid kui ka strateegilisi aspekte. Seega on ajateenijate massiline rindele saatmine üksnes hüpoteetiline oht, mida päritoluriigi info ei toeta.
5.Tallinna Halduskohus jättis 25. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) päritoluriigi teabest nähtub, et Venemaal on seadusega ette nähtud tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastamine (dtl 728 (art 23 lg 1 p a ja lg 4), dtl 738). Kaitseminister Šoigu heakskiidetud nimekirjas on sh esile toodud lihas-skeletisüsteemi haigused (PPA otsus, lk 7 (dtl 39), viide 28). Nii dtl 728 toodud õigusakti sättest kui ka PPA antud ülevaatest haiguste nimekirjast nähtub, et erinevad terviseseisundid võivad tuua kaasa nii osalise kui ka täieliku ajateenistusest vabastuse, seejuures võivad ühe ja sama haiguse erinevad tüsistused põhjustada erinevaid kõlblikkuskategooriaid. XXX on erinevatel inimestel ja ajahetkedel olulisel määral erineva raskusastmega ning ei pruugi seetõttu igal juhul õigustada ajateenistusest täielikku vabastamist. Kaebaja selgitas (30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 9, dtl 157), et ei tarvita pidevalt ravimeid, vaid võtab üksnes vajaduse korral valuvaigisteid. See viitab sellele, et tema seisund igapäevast funktsioneerimist olulisel määral ei sega. Kui kaebaja vajab terviseseisundi tõttu ajateenistusest täielikku vabastust, siis peaks see olema talle Venemaal tagatud. Kaebaja ei ole näidanud, et ta oleks kasutanud ära kõik võimalused oma haigust tõendada ja vabastust saada. Kaebaja selgitustest ei saa järeldada, nagu oleks tehtud lõplik otsus selle kohta, et tema terviseseisundit arvestades tuleb tal ajateenistusse asuda. Kaebaja esitatud dokumente peeti erinevatel põhjustel puudulikeks ja anti talle võimalusi neid täiendada. Kaebaja ise loobus pärast umbes poolt aastat sõjakomissariaadis käimisest. Kaebaja on selgitanud, et tema passis pole templit selle kohta, kas ta on teenistuskõlblik või mitte (30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 48, dtl 165). Isegi kui kaebaja saaks negatiivse otsuse, oleks seda võimalik vaidlustada. Asendusteenistusest keeldumise saab kaevata kohtusse, mis peatab ajateenistusprotsessi. Sellised vaidlused on olnud edukad (EUAA raport, dtl 824; artikkel „Vene kohus kaitseb ajateenija õigust asendusteenistusele usulistel põhjustel“, dtl 911; kaebuse lisa 2, dtl 1372). Puudub loogiline põhjus, miks samasugune vaidlustamisvõimalus ei laieneks teenistusest terviseseisundi tõttu vabastamisega seonduvatele otsustele; 2) kaebaja pole väljendanud selliseid põhimõtteliselt vägivallavastaseid veendumusi (patsifismi), mis tingiks ajateenistuse asemel alternatiivteenistuse võimaldamise. Usutav pole, et asendusteenistust võimaldataks näiteks inimestele, kes on vastu Venemaa võimude poliitikale vms. Asendusteenistuse võimalus ei ole praeguse asja lahendamisel määrav; 3) päritoluriigi infost selgub, et mitte kõik tingimustele vastavad noormehed ei ole kohustatud sõjaväes teenima, vaid ainult need, kes on ajateenistusse võetud, s.o umbes kolmandik põlvkonnast. Küll kutsutakse kõik asjakohases vanuses noored sõjaväeregistrisse (Oleg Kuznetsovi, kes kuulub juristide koalitsiooni, kes aitab mehi ajateenistuse küsimuses, selgitus Al Jazeerale – dtl 738), mida nähtavasti ongi tehtud ka kaebajaga, kui ta käis 2020.–2021. aastal sõjaväekomissariaadis. Kaebaja kutsuti 2024. aastal üksnes andmeid uuendama. Kaebajat ei ole reaalselt ajateenistusse kutsutud. Seega ei ole kaebaja puhul isegi kindel, et teda kutsutakse teenistuskõlblikkuse korral ajateenistusse; 4) isegi kui kaebaja peaks saama Venemaale naastes kutse ajateenistusse, ei tooks see tõenäoliselt kaasa tagajärgi, mis ületaks tagakiusamise lävendi. PPA on otsuses asjakohasele päritoluriigi teabele tuginedes piisavalt põhjendanud, et Venemaa võimude poolt ajateenijate Ukraina sõjategevusse kaasamise tõenäosus on väike. Sama seisukoht on valdav nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu riikide (vt nt Saksa Berlin-Brandenburgi kõrgema halduskohtu 22. augusti 2024. a otsus asjas nr 12 B 18/23, p 54) kohtupraktikas. Ajateenistuse kohustuslikkus ei ole tagakiusamine, samuti mitte sellest keeldumise karistatavus. Päritoluriigi infost nähtub, et Venemaal on ajateenistusest kõrvalehoidmine karistatav rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932 eurot) või kuni kaheaastase vangistusega (EUAA raport, dtl 825). Reaalselt karistati 5(11)
3-25-1387 2023. aastal Venemaal 901 inimest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest ja kolme asendusteenistusest kõrvalehoidmise eest, neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said tingimisi karistuse ja kolm mõisteti õigeks. 2024. a esimesel kuuel kuul mõisteti süüdi vastavalt 427 + 1 inimest, kusjuures vanglakaristust ei saanud keegi ning 99% süüdimõistetutest trahviti, ainult viiel juhul üle 100 000 rubla (966 euro) (samas, dtl 825). Karistamist ei saa ajateenistusest kõrvalehoidmise eest valdavalt vähem kui 1000 eurose rahatrahviga pidada ebaproportsionaalseks; 5) kaebaja sõnul on teda survestatud sõlmima lepingut, millega ta annaks enda nõusoleku kutselise sõjaväelasena Ukrainasse saatmiseks. Kaebaja selgitas istungil, et ta viidi tuppa, kus oli mitu vormiriietes inimest, kes umbes tunni jooksul ähvardasid nii kaebajat kui ka tema peret legaalsete tagajärgedega ja nõudsid, et ta kirjutaks alla lepingu Ukrainasse sõtta minekuks (alates 00:19:56). Vastuseks kohtu küsimusele, millega täpsemalt ähvardati, sõnas kaebaja, et ähvardused jäid ebamääraseks, räägiti legaalsetest tagajärgedest. Kaebaja järeldas, et ilmselt peeti silmas mingeid illegaalseid karistusmeetodeid või repressioone. Kaebaja sõnul politsei helistab tema isale ja emale tänaseni, isal tekkisid riigitöötajana (bussijuht) mingid probleemid, millest kaebaja täpsemalt ei tea kehvade omavaheliste suhete tõttu, ning ema hakati mitteametlikult jälgima. Politsei ilmselt teab, et kaebaja on riigist põgenenud, aga mingil põhjusel pole valmis kaebaja peret avalikult taga kiusama, survestades selle asemel psühholoogiliselt (istungil alates 00:25:52). Kuigi noore inimese survestamisel võib tema ähvardamine ebamääraste „legaalsete“ tagajärgedega talle ja tema lähedastele olla reaalselt kasutatav ja praktikas vahel ka edukas taktika, jäävad need ähvardused liialt ebamääraseks, et neist saaks järeldada tagakiusamise ohtu. Kõige tõenäolisem selline tagajärg, mida kaebaja puhul oleks mõeldav kohaldada, võiks olla kaebajale esmalt ametliku ajateenistuse kutse väljastamine ja seejärel tema karistamine ajateenistusest kõrvalehoidmise eest. Tööl ebamääraste probleemide tekkimine kaebaja vanematel ei ole samuti käsitatav põhiliste inimõiguste raske rikkumisena. Ühestki päritoluriigi info allikast ei nähtu mingite ähvarduste täideviimist seoses survele mitteallumisega, nt riigireetmises vms süüteos alusetult süüdimõistmist. Allikates on kirjeldatud sõlmitud lepinguid, kaebaja aga lahkus sõjaväekomissariaadist ilma lepingut allkirjastamata, lubades järele mõelda. Tagakiusamise ohu osas on tõendamiskoormus rahvusvahelise kaitse taotlejal; 6) kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajana. Venemaa sõda Ukraina vastu võib seada ohtu tsiviilisikute (ja sõjaväelaste) elu ja tervise eriti piirialadel, ent kaebaja on pärit XXXst, kus tõsist ohtu ei eksisteeri. Ka juhul, kui kaebaja kutsutakse ajateenistusse, ei ole tal piisavat tõenäosust sattuda Ukrainas sõjategevusse, kus tema elu või tervis oleks ohus. Samuti ei ole kaebajat ajateenistusest kõrvalehoidmise korral potentsiaalselt ähvardav karistus (rahatrahv) selline, mida saaks lugeda ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks; 7) lahkumiseks kohe sundtäidetava ettekirjutuse tegemise alused olid täidetud. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus loeti põhjendamatuks. Kaebaja põgenes eelnevalt tehtud plaani alusel Venemaalt, sisenedes Eestisse ebaseaduslikult. Ta on väljendanud, et ei soovi Venemaale tagasi pöörduda. Tema sihiks oli jõuda Itaaliasse. Seega on usutav, et ta võib rahvusvahelise kaitse menetluse edutu lõppemise korral soovida Eestist põgeneda; 8) kaebajale kohaldati põhjendatult sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebajal ei ole terviseseisundist tulenevat vajadust Schengeni alale naasta. Ta ei ole Eesti ega ka muu Euroopa Liidu liikmesriigi ühiskonda lõimunud ning tal pole siin ka majanduslikke huve. Kaebaja pole varem Euroopa Liidu liikmesriikides käinud ning tal pole siin pereliikmeid. Kaebaja on oma tüdruksõbraga suhelnud üksnes distantsilt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6(11)
3-25-1387
6.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaatamata kaebaja haigusele tunnistas sõjaväekomissariaat kaebaja teenistuskõlbulikuks. Kaebajat survestati sõlmima lepingut teenima sõdurina Venemaa relvajõududes. Ajateenijaid survestatakse allkirjastama lepingut, et minna sõtta. Keeldumisel ähvardati kaebajat tembeldada riigireeturiks ja vangistusega. Marina Katzarova raport kinnitab repressioonide eskaleerumist. EUAA aruanne toob esile rängad rikkumised mobilisatsiooni läbiviimisel. Venemaa võimud ei pea kinni seaduslikest ajateenistusest vabastamise alustest. Kaebajat ähvardaks vägivald või 15-aastane vangistus mobilisatsioonikohustuse rikkumise eest. Inimõiguste olukord on Venemaal halvenenud. Kuna kaebaja on sõda kritiseerinud, siis võidakse ta vahistada ja saata rindele. Venemaa võimud on salaja saatnud ajateenijaid sõdima; 2) kaebaja koges sõjaväekomissariaadis ähvardusi. Teada on juhtumeid, kus isikuid sunniti lepingud allkirjastama ja rindele minema; 3) kaebaja viitas teabele, et tema hirm on põhjendatud. Kohus kaebaja andmeid ei analüüsinud. Kaebaja viitas, et tema poliitilised ja sõjavastased vaated on hirmu põhjuseks. Kaebaja avaldas isiklikus ringis kriitikat Venemaa valitsuse ja Ukrainas algatatud sõja suhtes. Kui teatavaks saab see, et kaebaja taotles varjupaika, siis suhtutakse temasse kui dissidenti ja reeturisse. Isa nimetas kaebajat reeturiks; 4) halduskohus ei analüüsinud seda, kas kaebaja oli enne Venemaalt põgenemist sattunud repressioonide surve alla. Kaebaja pidi ennast 2021. a-l varjama, sest politsei otsis teda ajateenistusest kõrvalehoidumise pärast; 5) analüüsitud pole Azamat Tuzelbajevi artiklit „Andestage mulle, mind saadetakse rindele“: Eesti deporteeris Venemaale ümberasunu, kes mõistis hukka „sõjalise operatsiooni“. Eestisse põgenemine ja varjupaiga taotlemine võivad Venemaale naasmisel tekitada täiendava tagakiusamisohu. Seda asjaolu pole analüüsitud; 6) kohus ei analüüsinud kaebaja sotsiaalsesse gruppi kuulumise küsimust. Ta on sõjavastane ja hoidub sõjaväeteenistusest. Venemaal loetakse seda gruppi vaenulikuks. Kaebaja üritas hoida selles küsimuses madalat profiili. Kohus pole kaebaja allikaid kriitiliselt analüüsinud; 7) halduskohus jaatas alternatiivteenistuse läbimise võimalikkust, kuid ei pidanud seda küsimust määravaks. Kohus ei hinnanud, kas see lahendus oleks kaebajale kättesaadav. Kaebaja ei kuulu usulisse ühendusse. Pole tõenäoline, et see avaldus rahuldatakse; 8) kaebaja karistuse võimalik raskusaste ja ebainimlik kohtlemine jäeti tähelepanuta. Esineb oht, et kaebajat ei kohelda Venemaal kui tavalist kutsealust. On oht, et sõjaolukorras võib karistuspoliitika karmistuda. Samuti saab eelvangistust kasutada karistusmeetodina. Kaebajalt võidakse sõjaväes nõuda tegusid, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega; 9) kui kaebajat ei saa käsitada pagulasena, siis tuleks talle anda täiendav kaitse. PPA otsusest ei nähtu, et kaebaja terviseseisundit oleks arvesse võetud.
7.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) apellatsioonkaebus ei sisalda uusi asjaolusid. PPA ei korda varem esitatud seisukohti; 2) kaebaja isiklikud asjaolud ei kinnita reaalse, konkreetse ja individuaalse ohu olemasolu elule või tervisele. Apellatsioonkaebuses puudub kaebaja kohta käiv individuaalne analüüs; 3) kaebaja ei kasutanud seaduslikke võimalusi oma õiguste kaitseks seoses väidetava teenistuskõlbmatusega. Seega ei saa väita, et riiklikud õiguskaitsevahendid kaebaja suhtes ei toimi; 4) kaebaja lahkus sõjaväekomissariaadist vaba inimesena. Tema suhtes pole vägivalda ega õiguslikke meetmeid rakendatud; 5) varasem kohtupraktika kinnitab, et üksnes hirm võimaliku ajateenistuse ees ei ole kaitse andmise aluseks; 7(11)
3-25-1387 6) kaebaja on oma poliitilisi vaateid jaganud inimestega, keda ta usaldab. Ta pole neid avalikkusele jaganud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajale tuli anda rahvusvaheline kaitse selle tõttu, et kaebajal on hirm, et hoolimata tema tervislikust seisundist ja isiklikest seisukohtadest sunnitakse teda läbima ajateenistust ja selle raames saadetakse Ukraina vastu sõtta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda kõiki neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
9.VRKS § 4 lg-st 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a direktiivi 2011/95/ EL (direktiiv 2011/95) art 2 punktist d tulenevalt eeldab pagulasena tunnustamine, et välismaalasel on põhjendatud alus karta päritoluriigis tagakiusamist vähemalt ühel VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95 art-s 10 loetletud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus, kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise ja eeltoodud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena muu hulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Sätte aluseks on direktiivi 2011/95 art 9 lg 2 punkt e, millest tulenevalt oleks tagakiusamisena käsitatav mh sõjaväeteenistusest veendumuste tõttu keelduja süüdimõistmine või karistamine olukorras, kus sõjaväeteenistuse läbimine sunniks isikut panema toime sedalaadi tegusid, mille toime pannud isikuid ei tunnustata direktiivi 2011/95 art 12 kohaselt pagulasena (nt rahuvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid; vt EuKo C-238/19, p 58). Kuigi relvakonflikti korral on tõenäoline, et ametivõimud tõlgendavad sõjaväeteenistusest keeldumist poliitilise vastuhakuna, ei saa seda siiski eeldada, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik võimalus (vt EuKo C-280/21, p 35, ja C-238/19, p 60). Ainuüksi abstraktne hirm sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise tõttu süüdimõistmise ja karistamise ees ning samuti hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei tingi isiku tunnustamist pagulasena (EuKo C-238/19, p 48). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohase tagakiusamishirmu põhjendatuse tuvastamiseks peaks isikule olema lisaks saadetud sõjaväeteenistuse või mobilisatsioonikäsk või -kutse ning uurida tuleks seda, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti seda, milliseid teenistusülesandeid peaks isik eeldatavasti täitma (vt RKHKo 3-201115, p 26).
10.PPA hindas kaebaja taotlust individuaalselt. Kaebaja puhul pole tuvastatud eristuvaid tunnuseid (rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus, kuulumine sotsiaalsesse gruppi), mille tõttu esineks tõenäosus ametivõimude poolseks tagakiusamiseks.
11.Taotleja puhul ei saa pidada tõenäoliseks, et tema võimalike poliitiliste vaadete tõttu ähvardaks teda ametivõimude poolne tagakiusamine. Taotleja ei suutnud rahvusvahelise kaitse menetluses üheselt määratleda, millised on tema poliitilised vaated. Samuti pole ta asunud poliitilisi vaateid avalikult väljendama, mis annaks aluse põhjendatud kahtluseks, et selle tõttu oleks ametivõimudel tekkinud huvi kaebaja isiku vastu ja seetõttu läbi ajateenistuse asuda teda taga kiusama.
8(11)
3-25-1387
12.Kaebaja puhul tuli subjektiivse tagakiusamishirmu põhjendatuse hindamiseks analüüsida, milline kohtlemine saaks osaks n-ö tavalisele ajateenistusse asuvale noormehele, kes põeb XXX.
13.Halduskohus toob õigesti esile, et Venemaal on seadusega ette nähtud tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastamine sh lihas-skeletisüsteemi haiguste korral. Kuna XXX põetakse erineval kujul, ei pruugi mitte igasugune artriidi diagnoos tuua kaasa ajateenistusest vabastamist. Kaebaja pole riigisiseselt kasutanud kõiki võimalusi, et saada oma haiguse tõttu ajateenistusest vabastust. Samuti puudub lõplik otsus selle kohta, et ta kutsutakse ajateenistusse. Lisaks toob halduskohus põhjendatult esile, et riigisiseselt oleks kaebajale ette nähtud võimalus kasutada kohtulikke õiguskaitsevahendeid, vaidlustamaks ajateenistusse kutsumise otsust.
14.Võimaliku ajateenistusse kutsumise automaatseks tagajärjeks ei ole see, et kaebaja saadetakse Ukrainasse ajateenistuse ajal sõdima, kus ta võib toime panna sõjakuritegusid.
15.Ringkonnakohus hindas asjakohast päritoluriigi teavet 27. märtsi 2025. a otsuse asjas nr 324-1108 punktides 16 ja 17 ning jääb ka praeguses asjas esitatud seisukohtade juurde.
15.1.Nimelt nähtub EUAA 21. novembri 2024. a kokkuvõttest (lk 30), et ehkki Venemaa seadused ei keela otseselt pärast 4-kuulist väljaõpet ajateenijate kasutamist relvastatud konfliktides, seda üldiselt ei tehta, sest ajateenijate kaasamine otsesesse võitlusesse on Venemaal äärmiselt ebapopulaarne ja Venemaa ametiisikud on andnud lubadusi ajateenijaid Ukraina-vastases sõjas mitte kasutada.1 Taani ja Rootsi pädevate asutuste 2025. a märtsis avaldatud ajateenistust puudutava raporti kohaselt (vt lk 49–50) teevad ajateenijad pärast esmast sõjalist väljaõpet ca 65% ajast füüsilist tööd (nt ehitamine, koristamine) ning nende muud ülesanded võivad seonduda logistika, sidepidamise ja varustamisega.2 Samas on märgitud, et üheselt ei ole küll selge, kas ja mil määral kasutatakse ajateenijaid Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel, kuid igal juhul on nende ülesanded eeskätt toetavat laadi (nt autojuhid, mehaanikud, varustajad) ning samuti on ajateenijaid laialt kasutatud riigipiiri ja muude objektide valvamiseks. 2023. a-l kutsuti ajateenistusse kokku 277 000 ja 2024. a-l plaaniti kutsuda 283 000 meest ning suur osa neist suunatakse ka teistesse piirkondadesse. Eelneva teabe alusel võib järeldada, et kui kaebaja peaks suunatama ajateenistust läbima mõnda sõjategevuse lähedasse piirkonda, ei ole tõenäoline, et ta peaks ajateenistuses nõutavaid ülesandeid täites panema toime sõjakuritegusid. Mõlemad viidatud raportid kinnitavad, et relvakonfliktides kasutatakse ajateenijaid alles siis, kui nad kirjutavad alla lepingule ja neist saavad palgalised sõdurid.
15.2.EUAA 21. novembri 2024. a raporti (lk 30–34) ning Taani ja Rootsi 2025. a märtsi raporti (lk 53–58) kohaselt on ajateenistuse alguses võimalik sõlmida tegevteenistuse leping (kuni 2023. a aprillini nõuti eelnevalt vähemalt kolme kuu ulatuses ajateenistuse läbimist) ja selleks avaldatakse ajateenistusse tulijatele tugevat survet (sh veenmine, rahalised hüved, propaganda, ähvardamine, alandamine) ning esinenud on mh pettusi (nt allkirja võltsimine). Hinnanguliselt sõlmib ca 40–50% igast ajateenijate grupist tegevteenistuse lepingud. Samas on märgitud, et tegevteenistuse lepingu sõlmimine peab seaduse kohaselt olema vabatahtlik 1
The Russian Federation: Major developments regarding human rights and military service. – EUAA COI Query Response, 21.11.2024. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ecoi.net/en/file/local/2118000/2024_11_EUAA_COI_Query_Response_Q82_Russian_Federation_ Major_developments_regarding_human_rights_and_military_service.pdf 2 Russia: Conscription. Thematic COI Report. – The Danish Immigration Service and the Swedish Migration Agency, March 2025. Arvutivõrgus kättesaadav: https://coi.euaa.europa.eu/administration/sweden/PLib/250305100.pdf
9(11)
3-25-1387 ning kui ajateenija on lepingu sõlminud surve all või on leping võltsitud, siis on tal võimalik (kuigi keeruline) lepingut kohtus vaidlustada. Selleks pakuvad abi mitmed inimõigusorganisatsioonid ja võimalus lepingust pääseda on ligikaudu 50/50. Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt ei saa pärast ajateenistusse asumist tegevteenistuse lepingu sõlmimist ja Ukrainasse sõdima saatmist pidada kuidagi vältimatuks. Raportites on korduvalt rõhutatud, et esmajoones on oluline, et isik teaks oma õigusi. See muudab ta raskemini mõjutatavaks ja aitab survestamisele vastu seista. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja mõistab oma haiguse tõttu hästi tegevteenistuse lepingu sõlmimise tagajärgi temale ega anna nõusolekut sõlmida leping kerge käega ja mõtlematult, nagu võib teha mõni teine ajateenija, keda võib survestamise situatsioon tabada ootamatult.
16.Kuigi alternatiivse tsiviilteenistuse taotlemine on keerukas ning edu saavutamiseks on sageli vaja kaasata spetsialiste ja võib-olla pöörduda kohtusse, siis on see Venemaa jätkuvalt kättesaadav (vt TlnRngKo 3-24-1108, p 18).
17.Halduskohus on põhjalikult päritoluriigi teabe alusel analüüsinud seda, millised sanktsioonid kaasnevad ajateenistusest kõrvalehoidumisega. Võimalikud karistused ei oleks ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Halduskohus toob õigesti esile, et Venemaal on ajateenistusest kõrvalehoidmine karistatav rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932 eurot) või kuni kaheaastase vangistusega. Halduskohus lisab, et 2023. aastal karistati Venemaal 901 inimest sõjaväeteenistusest ja kolme asendusteenistusest kõrvalehoidmise eest, neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said tingimisi karistuse ja kolm mõisteti õigeks. 2024. a esimesel kuuel kuul mõisteti süüdi 427 inimest ning 99% süüdimõistetutest trahviti, ainult viiel juhul üle 100 000 rubla (966 euro).
18.Kaebaja väide, et ta pidi ennast 2021. a-l varjama, sest politsei otsis teda ajateenistusest kõrvalehoidumise pärast taga, ei muuda eelnevat järeldust. See tagaotsimine ei saanud olla seotud väidetava meelsusega Ukraina-vastase sõja osas ega ka selle tõttu, et kaebajat taga kiusata selle läbi, et ta ajateenistuse ajal saata Ukraina vastu sõtta.
19.Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja teise isiku juhtumi, kellele keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, kes saadeti seejärel Venemaale ja pärast seda saadeti nn karistuseks Ukrainasse sõdima. Kui lugeda viidatud juhtum toimunuks, siis ei saa seda üldistada ega seda laiendada kaebaja olukorrale. Rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne ning kaebaja päritoluriigile ei avaldata selle kohta teavet. Seega eelduslikult ei saa kaebaja päritoluriik omada teavet siinses menetluses esitatud kaebaja seisukohtadest. Seega ei ole sellel alusel tagakiusamine tõenäoline.
20.Eelnevast saab järeldada, et kaebaja tagakiusamishirmu seonduvalt ajateenistusega ei tule pidada objektiivselt põhjendatuks. Hirm läbida kohustuslik ajateenistus sõja ajal ning võimalus, et kaebajat võidakse survestada sõlmima tegevteenistuse lepingut, ei too kaasa seda, et kaebajat tuleks käsitada rahvusvahelise kaitse saajana.
21.Kaebajat ei ähvardaks Venemaal mh tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti ei toimu Venemaa territooriumil sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kodakondsusjärgses riigis kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise. Kaebaja pole pärit Ukrainaga piirnevatelt aladelt ja ta saab hoiduda sinna reisimisest.
22.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu seadmise õiguspärasust, ning ei korda neid (HKMS § 201 lg 4). 10(11)
3-25-1387
23.Menetlusosalise menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6).
24.Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), tuleb kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel asendada tema nimi, vanus, haigus, päritolulinn ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.