V.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. aprilli 2025. a otsuse nr 12403300047-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja V.O, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 10. juunil 2025
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta riigi õigusabi kulud ning istungi ja käesoleva kohtuotsuse tõlkimise kulud Eesti Vabariigi kanda.
Asendada avaldatavas otsuses V.O nimi tähemärgiga.
Tõlkida otsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25. juulil 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.O (edaspidi kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus XX.XX.XXXX ebaseadusliku piiriületuse käigus Venemaalt Eestisse ning esitas 30. märtsil 2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, millest selgub, et kaebaja Venemaalt lahkumise motiiviks oli see, et 2023. a lõpus viskas kaebaja isa ta korterist välja ning võttis ära tema kassi ja arvuti. Kui kaebaja rääkis isale oma Venemaalt lahkumise mõttest, nimetas isa kaebajat reeturiks ja ähvardas ta võimudele üles anda. Isa usub Putini režiimi. Kaebaja näeb, et Venemaal ei lähe asjad sõja tõttu hästi. Ta arvas, et tuleb ka teine mobilisatsioon. Öeldi küll, et kutsealuseid sõtta ei saadeta, aga kaebaja ei usu seda.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 7. aprillil 2025 otsuse nr 12403300047-1, millega otsustas (1) lugeda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja teha VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, (2) teha kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 6 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral, ning (3) kohaldada kaebajale VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsust põhjendati järgmiselt.
2.1.Kaebaja on Venemaa kodanik, kes kardab sinna naasta, sest pelgab, et peab seal läbima ajateenistuse, kuigi põeb artriiti. Kaebajat on sõjaväekomissariaadis survestatud hakkama lepinguliseks sõjaväelaseks ning ta kardab, et peab oma tahte vastaselt Ukrainasse sõdima minema. Lisaks ei poolda kaebaja Venemaa võime ja poliitikat. Seega on kaebaja väljendanud tagakiusukartust sotsiaalsesse gruppi kuulumise (ajateenistusealine mees Venemaal) ja poliitilise meelsuse perspektiivist. PPA peab kaebaja ütlusi piisavalt usaldusväärseks, et nende ja päritoluriigi info põhjal hinnata kaebaja tagakiusamise ohtu.
2.2.Kaebaja on 22-aastane ja põeb alates 5. klassist liigesepõletikku (artriit), mis põhjustab liigesevalusid ja probleeme liikumisega. Ta ei tarvita igapäevaselt ravimeid, kuid kui tal väga halb hakkab, võtab valuvaigisteid. Vaatamata haigusele taheti kaebajat kutsuda ajateenistusse. Kui kaebaja käis 9. klassis meditsiinilises komisjonis, tunnistati ta hoolimata haigusest teenistuskõlblikuks. Kui kaebaja sai 18-aastaseks, tuli talle kutse sõjaväekomissariaati. Aastatel 2020–2021 proovis kaebaja tõestada, et ta ei ole teenistuskõlblik, kuid teda keelduti teenistuskõlbmatuks tunnistamast. Kui kuue kuu jooksul vastati kaebajale pidevalt sel viisil, lõpetas ta sõjaväekomissariaadis käimise. Viimati käis ta seal 2021. a mais, kuid kutsed jätkasid saabumist ja ka politsei käis kaebajat tema endise elukoha trepikojas otsimas. Siis leppis kaebaja ema piirkonnapolitseinikuga midagi kokku, kutseid enam ei tulnud ja otsingud lõpetati.
2.3.Alates 2020. aastast elas kaebaja koos isaga, esialgu oli kõik korras, aga 2021. aasta suvel tekkis isale uus elukaaslane. Seejärel hakkas isa toetama Venemaa praegust režiimi ja kaebajat ajateenistusega survestama. Isa arvates ei tohiks artriit kaebajat takistada. 2023. a oktoobris tutvus kaebaja internetis oma tulevase tüdruksõbra Giuliaga, kes on Itaalia kodanik ja elab Itaalias. Kui kaebaja rääkis isale tüdruksõbrast ja Venemaalt ära kolimise soovist, tekkis neil konflikt. Aastavahetusel tõstis isa 2(14)
kaebaja korterist välja. Kaebaja kolis ema juurde ja kogus järgmised kolm kuud (2024. a jaanuar kuni märts) raha ning Giulia otsis infot Euroopa Liidus varjupaiga taotlemise kohta. Kaebajal oli plaan Venemaalt lahkuda enne valimisi ja teise mobilisatsiooni algust.
2.4.26. märtsil 2024 saadeti kaebajale kutse ilmuda andmete kontrollimiseks sõjaväekomissariaati. Kaebaja teada kasutatakse seda ettekäänet Venemaal selleks, et survestada inimesi lepingule alla kirjutama, ning neid hoitakse kinni seni, kuni nad nõustuvad. 27. märtsi hommikul lootis kaebaja, et suudab sõjaväekomissariaadis tõestada, et ta on haige – see lihtsustaks tema Venemaalt lahkumist, sest paberite järgi on ta teenistuskõlblik ja seetõttu ei tohiks riigist lahkuda. Komissariaadis viidi kaebaja kaugemasse tuppa ja asuti suuliselt survestama, et ta allkirjastaks lepingu, mis kaebaja hinnangul tähendaks, et ta saadetaks Ukrainasse sõtta. Survestamine kestis umbes 2–3 tundi. Kaebajat ähvardati, et kui ta allkirja ei anna, nimetatakse ta kõrvalehoidjaks ja riigireeturiks ning vangistatakse. Kaebaja lubas pakkumise peale mõelda, milleks talle anti kevadise kutseni, mis pidi algama 1. aprillil 2024. 29. märtsil otsustas kaebaja Venemaalt lahkuda. Ta tellis linnadevahelise takso, millega sõitis Moskvast Petserisse, võtnud kaasa vaid raha, dokumendid ja vahetusriided. Petseris ostis ta apteegist merehaiguse tablette ja palderjani ning poest süüa. Ta helistas Giuliale ja seejärel viskas SIM-kaardid minema. Kaebaja suundus jalgsi Eesti piiri poole, kukkus pärast piiriületust Piusa jõkke, kuid sai sealt kuidagi välja, misjärel teda hakkasid aitama juba Eesti piirivalvurid, kes olid ta avastanud. Kui kaebaja oli üles soojendatud, palus ta varjupaika.
2.5.Päritoluriigi info kohaselt on 12-kuuline ajateenistus kohustuslik kõigile 18– 30-aastastele Vene meestele. Igal aastal on võimalik teenistusse võtta umbes 1,2 miljonit meest ja umbes pooled neist saavad kutse ilmuda sõjaväekomissariaati. Enne ajateenistust läbivad eelteenijad sõjavälise esmase registreerimise protsessi, mis on mõeldud 16–17-aastastele noormeestele. Mehed kategoriseeritakse vastavalt terviseseisundile. Kodanikule, kes tuleb ajateenistusse kutsuda, antakse värbamistunnistus ja saadetakse teade ilmuda värbamisbüroosse. Pärast ajateenistuse läbimist määratakse inimene reservi ja teoorias võib ta kohe mobiliseerida. Praeguse seaduse järgi ei saa inimest lahingusse saata ilma vähemalt 4-kuulise väljaõppeta – erandiks sellest on sõjaseisukord või üldmobilisatsioon. Paljud Vene noored (eriti suurlinnade elanikud) proovivad ajateenistust vältida. Seaduslikult saab seda teha õpingute tõttu või meditsiinilistel põhjustel, lisaks saab pääseda altkäemaksu makstes või ülikoolis käimise tõendit võltsides. Meditsiinikomisjonil on pikk nimekiri haigustest, mis välistavad ajateenistusse võtmise. Mõnedel andmetel võetakse plaani täitmiseks teenistusse ka neid, kelle terviseseisund seda ei võimalda. Haiguste nimekirjas on märgitud, et mõned haigused tagavad teenistusest vabastamise, teised piiravad seda, kuhu inimene saab teenima minna, või näevad ette ajateenistuse edasilükkamise. Luu- ja lihaskonna haigused on levinumate seas, mille puhul inimest sõjaväeteenistusse ei võeta. Veendumuste tõttu ajateenistusest keeldujatel on õigus läbida alternatiivteenistus, mille pikkus on 18–21 kuud. Alternatiivteenistuse taotlemiseks peab inimene esitama taotluse kuus kuud enne kutsumisperioodi algust, hilinemist tuleb selgitada. Pärast 2022. aastat kasutasid värbamisbürood aktiivselt taotlustähtaja möödumist alternatiivteenistuse võimaldamisest keeldumise alusena, samuti tugineti ebapiisavale põhjendusele, valeandmete esitamisele, vabade ametikohtade vähesusele või varasemale ajateenistusest kõrvalehoidmisele. Keeldumise saab edasi kaevata kohtusse ja see peatab ajateenistusprotsessi. Ajateenistusest hoidumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932
3(14)
eurot) või kuni kaheaastase vangistusega. Kriminaalasja saab algatada juhul, kui inimene eiras kutset kahe või rohkema kutsumisperioodi jooksul ilma, et oleks ajateenistusotsust edasi kaevanud, ning kutse oli edastatud seaduses ettenähtud viisil. 2024. a sügisese kutsungi ajal pidi kutse olema kas isiklikult kätte toimetatud ja saaja poolt allkirjastatud või saadetud tähitud kirjaga. 2023. aastal karistati ajateenistusest kõrvalehoidmise eest 901 inimest ja alternatiivteenistusest kõrvalehoidmise eest kolme. Neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said tingimisi karistuse ja kolm mõisteti õigeks. 2024. a esimese kuue kuu jooksul mõisteti ajateenistusest kõrvalehoidmise eest süüdi 427 inimest, kellest ühtki ei mõistetud vangi ja ainult viis trahvi ületas 100 000 rubla.
2.6.Vene võimud peavad vajalikuks seoses sõjaga Ukrainas õpetada sõjaliselt välja võimalikult palju inimesi. Eriti hea on, kui nad kirjutavad alla sõjaväelepingule ja lähevad seejärel rindele. Alates 2023. aastast on ajateenijatel võimalik end lepinguliseks sõduriks registreerida juba esimesest teenistuskuust. Inimõiguste kaitsjad on dokumenteerinud lepingute sõlmimisel vägivalla- ja pettusjuhtumeid, samuti võltsinguid. Teada on juhtumeid alates 2022. aastast, kus ajateenijaid on saadetud Ukrainaga piirnevasse Belgorodi oblastisse – seal on nad formaalselt sõjatsoonist väljas, kuid tegelikult kaevavad kaevikuid ja saavad õhurünnakutes viga. Samuti on neid pandud piiri valvama. Ajateenijate lahingusse saatmist siiski üldiselt välditakse, sest tegu on väga ebapopulaarse sammuga. Selle vältimist on kinnitanud ka Putin ja sõjaväe kõrgem juhtkond. Kui aga Ukraina sõjavägi tungis Kurski piirkonda, võtsid nad sajad piiri valvanud ajateenijad vangi, kes vahetati vangide vahetuse käigus tagasi. Kreml otsib erinevaid viise, kuidas Vene sõjaväe ridasid täiendada, tõstes teenistusiga ja värvates inimesi otse vanglast. Võimud ei taha siiski teist mobilisatsiooni välja kuulutada, sest kardetakse olukorda destabiliseerida. Esimese mobilisatsiooni tagajärjel on väga palju mehi Venemaalt lahkunud. Kergendust pakub koostöö PõhjaKoreaga. Sunniviisiliselt värvatakse noori mehi vallutatud Ukraina aladelt. Mobilisatsiooni on aidanud vältida ka lepinguliste sõdurite üha suurenenud palgad. Hoolimata boonustest ei lähe värbamine loodetult, peamiseks ressursiks on vangid ja võlgnikud.
2.7.Riigikohus on asjas nr 3-20-1115 selgitanud, et pelk hirm mobiliseerimise, aga ka ajateenistuse läbimise ees pole piisav, et jaatada kaitsevajadust, vaid inimene peab suutma tõendada, et ta võib reaalselt sattuda olukorda, kus ta peab minema täitma sõjaväekohustust, mille raames ta peab tahtevastaselt panema toime sõjakuritegusid ja millest tal pole võimalik keelduda. Kaebajal on diagnoositud juveniilne krooniline artriit. PPA-l pole alust kahelda kaebaja esitatud dokumendikoopiate ja tema ütluste usaldusväärsuses. Kaebaja on ajateenistusealine meessoost kodanik, kes on sõjaväekomissariaadis arvel ja kes on tunnistatud teenistuskõlblikuks. Kaebaja selgituste põhjal ei saa aga väita, et ta kasutas ära kõik viisid ja meetmed oma haiguse tõendamiseks. Kaebaja sõnul öeldi talle sõjaväekomissariaadis, et tema dokumendid on valed või puudu või arsti allkiri vale. Kaebaja pole pöördunud abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks asutuste poole, kes potentsiaalsetele ajateenijatele õigusabi pakuvad. Pelgalt sellest, et kaebaja loobus pärast kuuekuulist proovimist sõjaväekomissariaadis käimisest, sest haiguse tõendamine oli keeruline, ei saa järeldada, et tal puudub võimalus tõendada oma teenistuskõlbmatust. Artriit on nende haiguste hulgas, mille esinemine võib välistada ajateenistuse. Kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset ega isegi kutset minna aega teenima. Kaebaja kutsuti andmete kontrollimiseks sõjaväekomissariaati ja seal ta ka käis. Kuigi kaebajat tema sõnul survestati lepingut sõlmima, sai ta lepingut allkirjastamata lahkuda nii, et talle ei antud ajateenistuse
4(14)
alustamise käsku. Kuna kaebaja sai esimese kutse ilmuda andmete uuendamisele kolm aastat pärast viimast sõjaväekomissariaadis käimist, peab PPA tõenäoliseks, et kui Vene võimudele oleks niivõrd oluline kaebajat ajateenistusse värvata, oleks talle juba varem kutse saadetud. Isegi kui kaebaja peaks Venemaal ajateenistuse läbima, ei kvalifitseeriks see teda rahvusvahelise kaitse saajaks. Alustuseks on kaebajal võimalik taotleda alternatiivteenistuse läbimist. Teiseks puuduvad indikatsioonid, et ka ajateenistuskohustusi täites saadetaks kaebaja Ukrainasse sõdima. Pole mõistlik eeldada, et Venemaa suurust arvestades saadetaks kõik aega teenivad noored Ukrainasse. Esineb reaalne võimalus, et kaebaja võiks läbida ajateenistuse mõnes teises Venemaa osas. Päritoluriigi info viitab, et pigem välditakse ajateenijate saatmist sõjatsooni. Piiriäärsetesse oblastitesse saadetakse ajateenijaid pigem Venemaa kaugetest nurkadest, kaebaja on aga Moskvast. Nõustumine vahetada ajateenijad Mariupoli ja Azovstali kaitsjate vastu näitab pigem ajateenijate väärtuslikkust Vene võimude silmis. Ukrainas eelistatakse kasutada lepingulisi sõdureid. Sunniviisilist mobilisatsiooni tehakse ainult Ukraina Venemaa poolt okupeeritud aladel, mujal on lepinguliseks sõjaväelaseks hakkamine vabatahtlik (kuigi on ette tulnud sundi ja ähvardusi). Valdavalt kasutatakse võlgnikke, vange ja migrante – neisse gruppidesse kaebaja ei kuulu. Seega pole piisavat tõenäosust, et kaebaja satuks Venemaale naastes olukorda, kus ta saadetakse Ukrainasse sõdima.
2.8.Kaebaja lahkus Venemaalt ebaseaduslikult ja võib olla potentsiaalselt eiranud võimude kutset ilmuda sõjaväekomissariaati. Ajateenistusest kõrvalehoidmine on Venemaal kuritegu, kuid selle eest karistatakse ainult juhul, kui isik eiras kutset kahe või enama kutsumisperioodi jooksul. Kaebaja seda ei ole, talle pole kutset ajateenistusse saadetud. Isegi kui kaebaja suhtes peaks kriminaalmenetlus algatatama, ei päädi see tõenäoliselt ebaproportsionaalse karistusega – viimastel aastatel on sarnaseid isikuid karistatud rahatrahviga või tingimisi karistusega. Riikidel on õigus kehtestada ajateenistuskohustust ja soov sellest kõrvale hoida pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Riigil on õigus kehtestada kõrvalehoidmise eest ka karistused, mis peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja seaduses sätestatud.
2.9.Kuigi kaebaja lahkus Venemaalt pärast viimast sõjaväekomissariaadi külastust, oli see talle lihtsalt lisapõhjus lahkuda. Kaebaja pole rahul Venemaa poliitilise ja majandusliku olukorraga ning tülitses oma isaga. Kaebaja tutvus 2023. a sügisel internetis itaallasest tüdruksõbraga, kellega koos asuti juba 2024. a jaanuaris raha koguma ning internetist infot otsima rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Kaebajal oli enda sõnul plaan lahkuda Venemaalt enne valimisi.
2.10.Kaebaja poliitilised vaated ei klapi tema sõnul parempoolse režiimi omadega. Ta on vasakpoolne ja arvab, et töölisklassil peaks majanduses olema rohkem õigusi, samuti ei pea ta rahvuslikku ja rassilist päritolu nii tähtsaks kui elulised probleemid. Kaebaja ei ole Venemaal avalikult oma poliitilisi vaateid väljendanud, vaid tema aktiivsus väljendus selles, et ta rääkis nendega, kes tahtsid teda kuulata. Kuna ta meelsust ei avaldanud, ei kogenud ta Venemaal poliitilist tagakiusu. Vene-Ukraina sõja kontekstis on kaebajal teatud küsimused mõlema riigi juhtidele, kuid Venemaa ründas siiski Ukrainat. Sõda on loomu poolest imperialistlik ning selles kannatab alati tavainimene.
2.11.Päritoluriigi infost lähtuvalt on Vene võimud alates 2012. aastast tegelenud dissidentluse mahasurumise ja kodanikuühiskonna nõrgestamisega. Need tegevused intensiivistusid 2020. aastal, misjärel on Vene võimud vaigistanud sõltumatuid arvamuse avaldajaid ning piiranud väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabadusi. Eriti 5(14)
tsenseeritakse Ukrainas toimuvat sõda puudutavat infot – sõjale vastusseisu väljendamise eest on inimesi karistatud üle riigi. 2024. a augusti seisuga oli sõjatsensuuri seaduste tõttu kriminaalkorras saanud süüdistuse üle 480 inimese. Kaebajat ei saa siiski tunnustada pagulasena pelgalt kriitilisuse tõttu riigivõimu suhtes. Kaebaja pole näidanud reaalset ohtu saada oma veendumuste pärast tagakiusatud. Kuigi kaebaja on võimukriitiline, on ta samas möönnud, et tal on raske öelda, millised tema poliitilised vaated on. Kaebaja pole oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud, mistõttu pole tema vaated riigivõimule teatavaks saanud. Kaebaja senise käitumise põhjal pole poliitilise meelsuse väljendamine kaebaja identiteedi ja elu lahutamatu osa.
2.12.Venemaa territooriumil ei toimu hetkel sellist sõjategevust, mis võiks ohtu seada iga Venemaal elava inimese elu. Samuti ei ohusta kaebajat Venemaale naastes surmanuhtlus, riigivõimupoolne tagakius ega ebaproportsionaalne karistamine. Sh on riigipiiri ebaseaduslik ületamine kriminaalkorras karistatav rahatrahviga kuni 200 000 rubla ulatuses või kuni kaheaastase vanglakaristusega. Asjaolusid arvestades ei ole mõistlik eeldada, et kaebajale langeb ebaseadusliku piiriületuse eest kõige rangem karistus. Rahatrahvi ei saa aga pidada ebaproportsionaalseks karistuseks. Ka Euroopa Liidu jt riikide majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Neil põhjustel ei vasta kaebaja täiendava kaitse tingimustele.
2.13.Esinevad alused kaebajale vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramata jätmiseks, põhjendatud on teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Kaebaja hoiakutest ja käitumisest järeldab PPA, et kaebaja ei soovi lahkumiskohustust täita ning ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu. Kaebaja ületas riigipiiri tahtlikult ebaseaduslikult, tehes seda varasema plaani alusel. Kaebaja ei soovi Venemaale naasta ning tal on Itaalias tüdruksõber, kellega koos plaaniti Venemaalt lahkumist ja kelle juurde kaebajal on plaan tulevikus minna. Itaalia oli tegelikult kaebaja reisi sihtpunkt Venemaalt lahkudes. Ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjusi, mis võiks mõjutada kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja on Eestis viibinud lühiajaliselt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, valdava osa ajast kinnipidamiskeskuses. Tal pole Eestis pereliikmeid ega majanduslikke huve ning ta pole märkimisväärselt Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja artriit pole tal varem liikumist takistanud ning tal puuduvad muud tõsised terviseprobleemid.
2.14.Põhjendatud on kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebaja pole Eesti ühiskonda lõimunud, tal pole siin majanduslikke huve ega vara. Samuti pole kaebajal Eestis ega Euroopa Liidu liikmesriikides pereliikmeid – ta pole abielus ja tal pole lapsi. Kaebaja vanemad elavad Venemaal, kus ka kaebaja on elanud kogu senise elu.
3.V.O esitas 9. mail 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada PPA 7. aprilli 2025. a otsus ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi. Kaebaja põhiväited on järgmised.
3.1.Kaebaja kardab, et peab Venemaal olles läbima ajateenistuse, kuigi on meditsiiniliselt ebasobiv teenistusse asuma. Juveniilne artriit piisab tema füüsilist võimekust. Lisaks sunniti kaebajat allkirjastama lepingut, mis viiks teda potentsiaalselt Ukrainasse sõdima. Isegi kui kaebaja oleks terve, ei sooviks ta teenistusse minna, sest
6(14)
tema arvates on see seadustatud orjus. Sõdimine ja selleks valmistumine on talle moraalselt vastuvõetamatu.
3.2.Kaebajal on riigivõimust erinevad poliitilised vaated, mis on Venemaal keelatud ja represseeritud. Kaebaja on kriitiline sh Ukrainasse tungimise suhtes. Kaebaja mainis vestluses PPA-le, et kui oleks tema võimuses, pooks ta Venemaa presidendi üles. Venemaa olukord halveneb pidevalt nii repressioonide osas, kui ka tõuseb mobilisatsioonioht.
3.3.PPA otsuses on päritoluriigi infot kasutatud ja tõlgendatud ühepoolselt ja mitteobjektiivselt.
3.3.1.Mariana Katzarova raportis esitatud teave näitab selgelt, et sõnavabadus Venemaal on piiratud ning igasugune mittenõustumine poliitikaga võib põhjustada reeturi staatusega seotud tagakiusu, sh on üks tagakiusamise meetmetest sõjaväeteenistusse sundimine. Venemaal ei saa loota õiglasele kohtlemisele või õigusriigi põhimõttest lähtuvale menetlusele. Samuti kinnitab raport, et kaebaja satuks Venemaal tõsisesse ohtu olla sunnitud teenima Venemaa relvajõududes Ukrainas.
3.3.2.EUAA raportis „The Russian Federation – Military service“ on tuvastatud arvukalt rikkumisi mobilisatsioonikorralduse elluviimisel. Teatatud on uute värvatute kohesest saatmisest rindejoonele ilma tervisekontrolli või sisulise väljaõppeta. Mobilisatsioonist hoidumise vältimiseks on kehtestatud karistusmeetmed (kuni 15aastane vanglakaristus).
3.3.3.Hollandi välisministeeriumi päritoluriigi info aruandest Venemaa kohta järeldab PPA, et inimest ei saa enne lahingusse saata, kui ta pole vähemalt neli kuud väljaõpet saanud, mistõttu kaebaja kartus ei ole piisavalt põhjendatud. EUAA raportis viibatud arvukad rikkumised võivad aga viia teistsugusele järeldusele. EUAA raport kinnitab ka lepingute allkirjastamisest keeldujate kriminaalkaristusega ähvardamist deserteerimise eest.
3.3.4.PPA tugines Al Jazeera artiklile „Are Russian conscripts fighting in Ukraine?“ selgitamaks, et hoolimata kaebaja raskustest haiguse tõendamisel ei saa väita, et kaebajal puuduks võimalus tõendada oma teenistuskõlbmatust. Samas artiklis on aga toodud ka, et meditsiinilistel põhjustel vabastamist sageli ignoreeritakse. Sõltumatud allikad on teatanud juhtumitest, kus ajateenijaid sunniti allkirjastama lepinguid, mille alusel nad saadeti rindele. Ka Venemaa kaitseministeerium on tunnistanud, et ajateenijad on osalenud sõjategevuses ja mõned neist langenud vangi.
3.3.5.EUAA raportist „The Russian Federation – Major developments regarding human rights and military service“ järeldas PPA, et kuigi alternatiivteenistuse taotlemine Venemaal on keeruline ja bürokraatlik, pole see siiski täiesti võimatu ja süsteem toimib. Selge pole aga, millest PPA järeldas, et kaebaja üldse kvalifitseerub asendusteenistusele. Hoolimata asendusteenistusse suunatud inimeste arvu kasvust moodustavad nad siiski väga väikese osa üldisest kutsutavate arvust. Hinnanguliselt umbes 50% avaldajatest saab komisjonilt eitava vastuse. Inimõigusorganisatsioonid ja eksperdid on märkinud, et alternatiivteenistuse saamine Venemaal on äärmiselt keeruline ning üha sagedamini keeldutakse põhjendamatult vastavaid avaldusi rahuldamast, sh keelduvad ka kohtud. Patsifistlike veendumuste kohta nõutakse tihti tõendeid, nt liikmelisusest mõnes religioosses organisatsioonis. Kuigi inimõiguslased kutsuvad noormehi keeldumist kohtus vaidlustama, on kohtupraktika keeruline. Viimasel ajal toetavad esimese astme kohtud komissariaate sagedasti just formaalsetel põhjusel nagu 7(14)
avalduse hilinemine. Umbes pooltel juhtudel õnnestub otsuseid edasi kaevates siiski muuta. Ka USA riigidepartemangu raportist „International Religious Freedom: Russia“ nähtuvalt on Venemaa sõjaväekomissariaaadid pärast mobilisatsiooni hakanud asendusteenistusest keelduma.
3.3.6.Samuti tugines PPA viimati nimetatud EUAA raportis sellele, et ajateenistusest kõrvalehoidmise eest karistatakse valdavalt rahatrahvidega. Raportis käsitletakse aga ka olukordi, kus ajateenijaid on survestatud allkirjastama sõjaväeteenistuse lepinguid, et kaasata neid Ukrainas toimuvasse sõjategevusse, või kus ajateenijaid on saadetud Ukrainaga piirnevatele aladele, kus nad on sattunud ohtlikesse olukordadesse. PPA järeldas siiski, et tõendatud pole ajateenijate laialdast ja süstemaatilist sunniviisilist Ukrainasse saatmist kui Venemaa üldist praktikat.
3.3.7.Semnasem.org artiklis rõhutatakse selgelt, et Venemaa ajateenijaid saadetakse piisava ettevalmistuseta ja vajalike oskusteta ohtlikesse piirkondadesse. The Moscow Times artiklist „Russian Military to Draft 133K Conscripts in Fall Call-Up“ nähtub, et Venemaa kaitseministeerium plaanib 2024. a sügisel ja talvel kutsuda kohustuslikku sõjaväeteenistusse 133 000 noormeest. Sama kinnitab Novaya Gazeta artikkel. Seega on Venemaal käimas suur värbamiskampaania. Kuigi ametlikult väidetakse, et ajateenijaid ei saadeta Ukrainasse, on ajateenijaid sattunud lahingutegevusse Kurski oblastis. Euronewsi artiklist „Russia's autumn conscription: How many of the 133,000 draftees will end up in Ukraine?“ võib samuti välja tuua ajateenijaid puudutavate piirangute süstemaatilise rikkumise. Eeltoodut kinnitavad ka PPA viidatud CNN-i ja FRANCE 24 artiklid. Deutsche Welle artiklist „Russia offers debt relief to recruits for Ukraine war“ nähtub, et Venemaa relvajõud seisavad silmitsi tõsise personalipuudujäägiga, mis suurendab ka mobiliseerimissurvet. Sama kinnitab PPA viidatud OpenMinds raport, milles rõhutatakse, et Venemaa kasutab varjatud mobilisatsiooni strateegiat, kasutades rahalist motivatsiooni ja Kremli-meelseid botte, et kunstlikult tõsta sõjaväeteenistuse populaarsust.
3.3.8.Kaebaja isiklikud kogemused koos üldise olukorraga Venemaal loovad kvalitatiivselt teistest eristuva ohu. Isegi kui leidub teisigi sarnases olukorras olevaid Vene kodanikke, ei tähenda see, et oht poleks reaalne. Kaebaja Venemaale tagasisaatmisega kaasneks tõenäoliselt mitmeid inimõiguste rikkumisi – vabaduse võtmine (ebaseadusliku lahkumise eest), julm või alandav kohtlemine (karistus „reetmise“ eest, võimalik vägivald), oht elule ja kehalisele puutumatusele (sund osaleda relvakonfliktis või jääda vangistuses ravita) ning karistamine veendumuste pärast (sõjavastasus). Seetõttu vastab kaebaja rahvusvahelise kaitse tingimustele. Kaebaja palub kohtul teha õiglane ja inimõigusi austav otsus.
4.PPA vaidleb kaebusele vastu, jäädes vaidlustatud haldusaktis esitatud argumentide juurde ja lisades järgmist.
4.1.Kaebaja võimudevastane protest on piirdunud vestlusega inimestega, kes tahtsid teda kuulata, seega ei pidanud kaebaja poliitiliste veendumuste väljendamist enda elustiili oluliseks osaks. Juhuslikult tekkinud üksikud konfliktid ja hüpoteetiline võimalus sattuda meelepaha alla juhul, kui kaebaja oma arvamust juhuslikult avaldab, pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
4.2.Ajateenistusse asumine Venemaal toob kaasa teatud riske, ent riskitaset tuleb analüüsida konkreetse kaebaja kontekstis. Kaebajal ei ole selliseid poliitilisi vaateid, mis oleks tema identiteedis või teadvuses nii fundamentaalsed, et tema loobumine sõjaväeteenistusest läheks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 8(14)
art 9 lg 1 alla. Kaebaja vastuväited ajateenistusse mineku suhtes põhinevad pigem soovil vältida sõjaväeteenistusega kaasnevaid raskusi ja võimalikke ohtusid. Teave, et Vene relvajõud saadavad ajateenistujaid ohtlikesse paikadesse, on subjektiivselt murettekitav, kuid see ei pruugi tähendada, et ajateenijad osaleksid aktiivses lahingutegevuses. Viimased trendid näitavad, et Venemaa on sunnitud saatma sõdureid okupeeritud aladelt Kurski oblastisse. Põhja-Korea sõdurite saatmine Ukrainasse viitab sellele, et Venemaa ei kavatse hetkel leevendada sõjaväe ressursipuudust ajateenijate arvelt. On inimlikult mõistetav, et kaebaja kardab ajateenistusse minekut just sellega seonduva kõrgendatud ohu tõttu. On väga tõenäoline, et sama profiiliga nagu kaebaja on Venemaal tuhandeid, kui mitte miljoneid potentsiaalseid ajateenijaid, kes tunnevad hirmu ajateenistuse eest. See tähendab, et kaebaja ei kuulu erilisse sotsiaalsesse gruppi, keda võimud võiksid sihikule võtta. Venemaa mastaape arvestades ei ole vähetõenäoline, et kaebaja saadetaks ajateenistusse asumise korral mõnda rahulikumasse piirkonda. Teisalt on päritoluriigi infost tulenevalt ajateenijatel võimalik pöörduda õiguskaitsjate poole ja edukalt kaitsta oma õigust mitte sõdida. Inimõiguslased on teatanud, et on saanud kümneid kaebusi üle Venemaa. Kui toimuks massiline ajateenijate sõtta saatmine, oleks kaebuste arv pigem tuhandetes. Venemaa on pigem ettevaatlik ajateenijate rindele saatmisel ja see otsus sisaldab poliitilisi, sotsiaalseid kui ka strateegilisi aspekte. Valitsus on tundlik avaliku arvamuse suhtes, mis tuleneb varasemate sõjaliste konfliktide tagajärgedest (suurte kaotuste tõttu valitsuse toetuse vähenemisest). Professionaalsed, väljaõppe saanud sõdurid on ka efektiivsemad ja motiveeritumad. Seega on ajateenijate massiline rindele saatmine üksnes hüpoteetiline oht, mida päritoluriigi info ei toeta.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 19 lg 1 järgi peab nimetatud tagakiusamine olema tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, v.a inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 15 p-s 2 sätestatud juhul (p 1) või kogum erinevatest tegudest, sh inimõiguste rikkumine, mis võib isikut mõjutada samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (p 2).
6.Kaebaja väidetav tagakius seisneb selles, et teda sunnitakse Venemaal asuma ajateenistusse ja võidakse suunata vastu tema tahtmist teenistusse Ukrainas. Kaebaja peab juba ajateenistusse sundimist iseenesest tagakiusuks, kuna tema terviseseisundi (juveniilne artriit) tõttu on see talle vastunäidustatud, lisaks ei ole ajateenistuses osalemine tema vaadetega kooskõlas. Kaebaja peab reaalseks ka riski, et ta saadetakse teenima Ukrainasse, kus on oht tema elule ja tervisele, samuti on Ukrainas sõdimine vastuolus tema poliitiliste vaadetega.
7.Vastustaja on pidanud kaebaja ütlusi endaga isiklikult toimunu kohta usutavaks, kuid leidnud, et päritoluriigi info ei kinnita tema subjektiivset tagakiusukartust. Kohus nõustub hinnanguga, et kaebaja ütlused on usutavad ja koherentsed. Seega on praeguse asja lahendamise seisukohalt määrav tähendus päritoluriigi info hindamisel.
Kaebaja on selgitanud, et tal tekkis juveniilne artriit juba umbes 5. klassis, kuid (või 11.) klassis esmases meditsiinilises komisjonis loeti kaebaja 9(14)
ajateenistuskõlblikuks (30. aprilli 2024. a vestluse protokoll, vastus küsimusele 12, dtl 157). Kui 18-aastaselt, 2020. aastal tuli kaebajale kutse, siis üritas ta veel kuni 2021. a maini sõjaväekomissariaadis käies tõendada oma teenistuskõlbmatust terviseseisundi tõttu. Kaebaja sõnul leiti aga aina uusi ettekäändeid teda mitte uskuda, nt et dokumendid või arstide allkirjad on valed või mingid dokumendid puudu. Kaebaja tüdines sellest ja loobus seal käimisest. Kutsed jätkasid saabumist ja kaebajat käis otsimas ka politsei, kuni ema sai piirkonnapolitseinikuga mingile kokkuleppele, nii et rohkem kaebajat ei otsitud (samas, dtl 157–158; vt ka 30. märtsi 2024. a seletuskiri, dtl 151). Uuesti kutsuti kaebajat 2. märtsil 2024 sõjaväekomissariaati andmete kontrollimisele. Kaebaja lootis, et suudab nüüd tõestada, et ta on haige. 27. märtsi hommikul aga, kui kaebaja sõjaväekomissariaati läks, asuti teda hoopis survestama allkirjastama lepingut, et kaebaja nõustuks enda Ukraina sõtta saatmisega (30. aprilli 2024. a vestluse protokoll, dtl 158–159). Kaebaja lubas lõpuks järele mõelda ning talle anti selleks aega 1. aprillini (samas, dtl 159).
9.Päritoluriigi teabest nähtub, et Venemaal on seadusega ette nähtud tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastamine (dtl 728 (art 23 lg 1 p a ja lg 4), dtl 738). Kaitseminister Šoigu heakskiidetud nimekirjas on sh esile toodud lihas-skeletisüsteemi haigused (PPA otsus, lk 7 (dtl 39), viide 28 – viidatud veebilink enam avatav ei ole, samuti pole seda allikat esitatud PPA vastuse kaebusele lisana, ent kohus ei kahtle PPA otsuses esitatud kokkuvõtliku ülevaate usaldusväärsuses). Nii dtl 728 toodud õigusakti sättest kui ka PPA antud ülevaatest haiguste nimekirjast nähtub, et erinevad terviseseisundid võivad tuua kaasa nii osalise kui ka täieliku ajateenistusest vabastuse, seejuures võivad ühe ja sama haiguse erinevad tüsistused põhjustada erinevaid kõlblikkuskategooriaid. Kohus peab üldteadaolevaks, et artriit on erinevatel inimestel ja erinevatel ajahetkedel olulisel määral erineva raskusastmega ning ei pruugi seetõttu igal juhul õigustada ajateenistusest täielikku vabastamist. Kaebaja on ise selgitanud (30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 9, dtl 157), et ei tarvita pidevalt ravimeid, vaid võtab üksnes vajaduse korral valuvaigisteid – see viitab sellele, et tema seisund igapäevast funktsioneerimist olulisel määral ei sega. Kui kaebaja aga siiski vajab terviseseisundi tõttu ajateenistusest täielikku vabastust, siis peaks see olema talle Venemaal tagatud. Kohus nõustub PPA järeldusega, et kaebaja ei ole näidanud, et ta oleks kasutanud ära kõik võimalused oma haigust tõendada ja vabastust saada. Kaebaja selgitustest ei saa järeldada, nagu oleks tehtud lõplik otsus selle kohta, et kaebaja terviseseisundit arvestades tuleb tal ajateenistusse asuda – kaebaja esitatud dokumente peeti erinevatel põhjustel puudulikeks ja anti talle võimalusi neid täiendada. Kaebaja ise loobus pärast umbes poolt aastat sõjakomissariaadis käimisest. Kaebaja on selgitanud, et tema passis pole templit selle kohta, kas ta on teenistuskõlblik või mitte (30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 48, dtl 165). Isegi kui kaebaja saaks negatiivse otsuse, oleks seda võimalik vaidlustada – päritoluriigi infos puuduvad küll selle kohta spetsiifilised andmed, ent kinnitust on leidnud, et kohtusse saab kaevata keeldumise asendusteenistusest, mis seejuures peatab ajateenistusprotsessi, ning sellised vaidlused on olnud ka edukad (EUAA raport, dtl 824; artikkel „Vene kohus kaitseb ajateenija õigust asendusteenistusele usulistel põhjustel“, dtl 911; kaebuse lisa 2, dtl 1372), eriti kõrgemas kohtuastmes (kaebuse lisa 5, dtl 1382–1384). Puudub loogiline põhjus, miks samasugune vaidlustamisvõimalus ei laieneks teenistusest terviseseisundi tõttu vabastamisega seonduvatele otsustele.
10.PPA on oma otsuses pühendanud tähelepanu asendusteenistuse võimalusele Venemaal ning jäi ka istungil selle juurde, et kaebaja peaks Venemaal saama läbida
10(14)
asendusteenistuse (alates 00:35:54). Kohtu hinnangul ei ole pigem veenev, et kaebajale oleks tagatud asendusteenistusse asumise võimalus. Kaebaja on küll väljendanud oma vastumeelsust sõjaväes teenimisele ja Ukraina sõjale, kuid mitte selliseid põhimõtteliselt vägivallavastaseid veendumusi (patsifismi), mis tingiks ajateenistuse asemel alternatiivteenistuse võimaldamise. Kohus ei pea usutavaks, et asendusteenistust võimaldataks näiteks inimestele, kes on vastu Venemaa võimude poliitikale vms. Kohus leiab aga, et asendusteenistuse võimalus või võimatus ei ole praeguse asja lahendamisel määrav.
11.Alustuseks selgub päritoluriigi infost, et mitte kõik tingimustele vastavad noormehed ei ole kohustatud sõjaväes teenima, vaid ainult need, kes on ajateenistusse võetud, s.o umbes kolmandik põlvkonnast. Küll kutsutakse kõik asjakohases vanuses noored sõjaväeregistrisse (Oleg Kuznetsovi, kes kuulub juristide koalitsiooni, mis aitab meestel ajateenistusele vastu panna, selgitus Al Jazeerale – dtl 738), mida nähtavasti ongi tehtud ka kaebajaga, kui ta käis 2020.–2021. aastal sõjaväekomissariaadis. Ka 2024. aastal kutsuti kaebaja üksnes andmeid uuendama. Kaebajat ei ole reaalselt ajateenistusse kutsutud. Seega ei ole kaebaja puhul isegi kindel, et teda kutsutakse teenistuskõlblikkuse korral ajateenistusse (eeltoodud juristi sõnul, kes peaks olema pigem võimudevastaselt meelestatud, on see tõenäosus umbes 33%).
12.Isegi kui kaebaja peaks saama Venemaale naastes kutse ajateenistusse, ei tooks see tõenäoliselt kaasa tagajärgi, mis ületaks tagakiusamise lävendi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud), art 9 mõttes.
12.1.Kuigi direktiivi art 9 lg 2 loetelu on avatud, ei saa jätta tähelepanuta, et seal on tagakiusamiseks nimetatud süüdimõistmist või karistamist sõjaväeteenistusest keeldumise korral ainult kokkupõrkes, mille puhul sõjaväeteenistus hõlmaks kuritegusid või tegusid, mida on käsitletud art 12 lg-s 2 (sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod jms) (punkt e). Iseenesest ei välista kohus, et Ukraina sõjategevuses osalevate Vene vägede puhul on sõjakuritegude toimepaneku oht reaalne. Ent PPA on oma otsuses asjakohasele päritoluriigi teabele tuginedes piisavalt põhjendanud, et Venemaa võimude poolt ajateenijate Ukraina sõjategevusse kaasamise tõenäosus on väike. Kohus ei korda PPA sellekohaseid põhjendusi ja nendib üksnes, et sama seisukoht on valdav nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu riikide (vt nt Saksa Berlin-Brandenburgi kõrgema halduskohtu 22. augusti 2024. a otsus asjas nr 12 B 18/23, p 54) kohtupraktikas. Kaebuses esile toodud murekohti, mida PPA otsuses viidatud päritoluriigi infos on käsitletud, on möönnud ka PPA oma otsuses, ent sellegipoolest jõudnud õigele järeldusele, et ajateenistujate Ukrainasse saatmise tõenäosus on väga väike.
12.2.Ajateenistuse kohustuslikkust iseenesest ei saa pidada tagakiusuks, samuti mitte sellest keeldumise karistatavust. Süüdimõistmist või karistamist saab pidada tagakiusuks juhul, kui see on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv (direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2 p c). Sõjaväeteenistusest keeldumise eest karistamine on ebaproportsionaalne juhul, kui see ulatub kaugemale sellest, mida asjaomasel riigil on vaja, et teostada oma legitiimset õigust relvajõududele (Euroopa Kohtu otsus asjas C472/13 Shepherd, p 50). Ka nt Eestis on ajateenistus kohustuslik ning ajateenistusse 11(14)
asumise kohustuse eiramise eest võidakse karistada rahatrahvi või arestiga (kaitseväeteenistuse seaduse § 222).
12.3.Praegusel juhul nähtub päritoluriigi infost, et Venemaal on ajateenistusest kõrvalehoidmine karistatav rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932 eurot) või kuni kaheaastase vangistusega (EUAA raport, dtl 825). Reaalselt karistati 2023. aastal Venemaal 901 inimest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest ja kolme asendusteenistusest kõrvalehoidmise eest, neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said tingimisi karistuse ja kolm mõisteti õigeks. 2024. a esimesel kuuel kuul mõisteti süüdi vastavalt 427 + 1 inimest, kusjuures vanglakaristust ei saanud keegi ning 99% süüdimõistetutest trahviti, ainult viiel juhul üle 100 000 rubla (966 euro) (samas, dtl 825). Kohtu hinnangul ei saa karistamist ajateenistusest kõrvalehoidmise eest valdavalt vähem kui 1000-eurose rahatrahviga pidada ebaproportsionaalseks.
13.Lisaks sellele, et kaebaja kardab Ukrainasse sõjategevusse kaasamist ajateenijana, mida kohus eespool juba käsitles, on kaebajat tema sõnul survestatud sõlmima lepingut, millega ta annaks enda nõusoleku kutselise sõjaväelasena Ukrainasse saatmiseks. Kaebaja selgitas istungil, et ta viidi tuppa, kus oli mitu vormiriietes inimest, kes umbes tunni jooksul ähvardasid nii kaebajat kui ka tema peret legaalsete tagajärgedega ja nõudsid, et ta kirjutaks alla lepingu Ukrainasse sõtta minekuks (alates 00:19:56). Vastuseks kohtu küsimusele, millega täpsemalt ähvardati, sõnas kaebaja, et ähvardused jäid ebamääraseks, räägiti legaalsetest tagajärgedest. Kaebaja järeldas, et ilmselt peeti silmas mingeid illegaalseid karistusmeetodeid või repressioone. Kaebaja sõnul politsei helistab tema isale ja emale tänaseni, isal tekkisid riigitöötajana (bussijuht) mingid probleemid, millest kaebaja täpsemalt ei tea kehvade omavaheliste suhete tõttu, ning ema hakati mitteametlikult jälgima. Politsei ilmselt teab, et kaebaja on riigist põgenenud, aga mingil põhjusel pole valmis kaebaja peret avalikult taga kiusama, survestades selle asemel psühholoogiliselt (istungil alates 00:25:52).
13.1.Kohus nendib, et kuigi noore inimese survestamisel võib tema ähvardamine ebamääraste „legaalsete“ tagajärgedega talle ja tema lähedastele olla reaalselt kasutatav ja praktikas vahel ka edukas taktika, jäävad need ähvardused liialt ebamääraseks, et neist saaks järeldada tagakiusuohtu direktiivi 2011/95/EL art 9 mõttes. Kõige tõenäolisem selline tagajärg, mida kaebaja puhul oleks mõeldav kohaldada, võiks olla kaebajale esmalt ametliku ajateenistuse kutse väljastamine ja seejärel tema karistamine ajateenistusest kõrvalehoidmise eest, aga nagu kohus eespool hindas, oleks tagajärjeks väga suure tõenäosusega rahatrahv, mis ei ületa karistusena art 9 lävendit. Tööl ebamääraste probleemide tekkimine kaebaja vanematel ei ole samuti käsitatav põhiliste inimõiguste raske rikkumise või sellega võrreldava raskusega rikkumisena (art 9 lg 1).
13.2.Kui vaadata päritoluriigi infot, siis see kinnitab küll, et esineb survestamist lepingute sõlmimiseks kutselise sõjaväelasena Ukrainasse saatmiseks (nt dtl-d 736, 830), ent see on seisnenud pigem eksitamises lepingu sisu või selle sõlmimise vabatahtlikkuse osas, kuigi esinenud on ka otseseid ähvardusi; palju esineb majanduslikku survestamist või sisserändajatele Venemaale jäämise võimaluse pakkumist (dtl-d 830, 1108; majandusliku survestamise osas vt dtl-d 1062–1063, 1082–1085, 1090–1091, 1095–1097, 1108). Ühestki esitatud päritoluriigi info allikast ei nähtu aga mingite ähvarduste täideviimist seoses survele mitteallumisega, nt riigireetmise vms süüteos alusetult süüdimõistmist. Allikates on kirjeldatud sõlmitud lepinguid, kaebaja aga lahkus sõjaväekomissariaadist ilma lepingut allkirjastamata, lubades 12(14)
järele mõelda. Ühest küljest on seetõttu raske hinnata, kuivõrd reaalne oht kaebaja puhul üldse on, kuid arvestades, kui ebamääraseks kaebaja sõnul need ähvardused jäid, samuti mis peamine tõenäoline karistus olla võiks, ei saa nentida tagakiusuohtu direktiivi 2011/95/EL art 9 mõttes. Tagakiusuohu osas on tõendamiskoormus rahvusvahelise kaitse taotlejal (arvestades piiranguid tõendamisel seoses tema isiklike asjaoludega, ent päritoluriigi info otsimisel kaebajal (koos riigi õigusabi korras esindajaga) raskusi olla ei tohiks).
14.Eeltoodud põhjustel on PPA õigesti järeldanud, et kaebaja ei vasta pagulasstaatuse saamise tingimustele.
15.VRKS § 4 lg 3 kohaselt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas 2) tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või 3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Ka täiendava kaitse eeldused ei ole praegusel juhul täidetud. Venemaa relvakonflikt Ukrainas võib seada ohtu tsiviilisikute (ja sõjaväelaste) elu ja tervise eriti piirialadel, ent kaebaja on pärit Moskvast, kus tõsist ohtu ei eksisteeri. Nagu eespool märgitud, nõustub kohus PPA järeldusega, et ka juhul, kui kaebaja kutsutakse ajateenistusse, ei ole tal piisavat tõenäosust sattuda Ukraina sõjategevusse, kus tema elu või tervis ohus oleks. Samuti ei ole kaebajat ajateenistusest kõrvalehoidmise korral potentsiaalselt ähvardav karistus (rahatrahv) selline, mida saaks lugeda ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks.
16.Seega jättis PPA õiguspäraselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata.
17.PPA tegi vaidlusaluse otsusega kaebajale ka sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Seejuures tugines PPA VSS § 7 2 lg 2 p-dele 1, 2 ja 6.
17.1.VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Üldjuhul tuleb määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg (VSS § 72 lg 11), ent VSS § 72 lg 2 võimaldab lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita mh, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalasele ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et taotlus on põhjendamatu (p 2) või lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p 6).
17.2.Kohus nõustub PPA järeldusega, et need tingimused on kaebaja puhul täidetud. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on loetud põhjendamatuks (p 2). Kaebaja põgenes eelnevalt tehtud plaani alusel Venemaalt, sisenedes Eestisse ebaseaduslikult (p 6). Ta on väljendanud, et ei soovi Venemaale tagasi pöörduda, ning tema sihiks Venemaalt lahkudes oli tegelikult jõuda pärast Lätis varjupaiga taotlemist Itaaliasse, et seal oma tüdruksõbraga abielluda (vt 30. aprilli 2024. a vestlus, vastused küsimustele 56–62, dtl 166). Seega peab kohus usutavaks, et ta võib rahvusvahelise kaitse menetluse edutu lõppemise korral soovida Eestist põgeneda, et jõuda Itaaliasse oma tüdruksõbra juurde ja vältida Venemaale väljasaatmist (p 1).
13(14)
17.3.Ei esine ka lahkumisettekirjutuse tegemist ega täitmist välistavaid asjaolusid. Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning tema terviseprobleemid (artriit) ei takista tal Venemaale naasmist.
Kaebajale kohaldati vaidlusaluse otsusega ka sissesõidukeeldu viieks aastaks.
18.1.VSS § 74 lg-s 2 on sätestatud, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3) või humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata (VSS § 74 lg 4).
18.2.Kaebaja puhul on PPA põhjendatult asunud seisukohale, et selliseid kaalutlusi ei esine. Kaebajal ei ole terviseseisundist tulenevat vajadust Schengeni alale naasta. Ta ei ole Eesti ega ka muu Euroopa Liidu liikmesriigi ühiskonda lõimunud ning tal pole siin ka majanduslikke huve. Kaebaja pole varem Euroopa Liidu liikmesriikides käinud ning tal pole siin pereliikmeid. Kaebaja on oma tüdruksõbraga suhelnud üksnes distantsilt. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei ole alust lühendada seadusega ettenähtud sissesõidukeeldu või jätta see kohaldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääksid üldreegli järgi menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu tema võimalikud kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Kaebajale on aga antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (Tallinna Halduskohtu 7. mai 2025. a määrus asjas nr 3-25-1345, p 2) ning ta on menetlusabi korras vabastatud kohtuistungi ja kohtuotsuse tõlkimise kulude kandmisest (29. mai 2025. a määrus). Seetõttu jäävad riigi õigusabi ja tõlkimise kulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.
20.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13 lg 1).
21.Vastavalt 29. mai 2025. a määrusele tuleb praeguse kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused tõlkida kaebajale vene keelde.
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.