OÜ Pandivere Puit hagi Silvia Kuusmaa vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks 11920,03 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. aprilli 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Silvia Kuusmaa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. jaanuar 2017. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Silvia Kuusmaa, ik XXX; lepinguline esindaja Kalle Oja Vastustaja (hageja): OÜ Pandivere Puit, rk 10691382; seaduslik esindaja Jaan Mets; lepinguline esindaja Aase Sammelselg
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta Tartu Maakohtu 11. aprilli 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maa ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Silvia Kuusmaa kanda.
4.Mõista Silvia Kuusmaalt välja 787 eurot menetluskulude katteks OÜ Pandivere Puit kasuks. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosa line menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusab i taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Pandivere Puit (hageja) ja AS Swedbank Liising
27.aprillil 2010. a müügilepingu, mille alusel andis AS Swedbank Liising hagejale üle omandiõiguse sõidukile Mitsubishi (edaspidi sõiduk). Hageja tasus müüjale ostuhinna 104211,80 Eesti krooni. Sõiduk jäi hageja ja Silvia Kuusmaa (kostja) kokkuleppel kostja kasutusse. 2012. a augustis sai hageja teada, et sõiduk on võltsitud müügilepingut kasutades registreeritud liiklusregistr is ümber kostja nimele.
1.augustil 2012. a vormistatud müügilepingule ei ole alla kirjutanud hageja seaduslik esindaja Jaan Mets. Lepingul olev allkiri on võltsitud. 17. augustil 2012. a vormistas kostja sõiduki võõrandamise AS-le Nordea Finance Estonia. Kuna kostja sai hagejalt õiguse sõidukit vallata kokkuleppe alusel, on AS Nordea Finance Estonia omandanud sõiduki heauskselt ning hagejal ei ole õiguslikku alust seda temalt välja nõuda. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest. Kostja käsutas õigusliku aluseta hageja asja ning rikkus sellega hageja omandiõigust. Hageja kahju on võrdne samalaadse sõiduki soetamisväärtusega, mis on 9000 eurot. Hageja arvestas viivist seaduses sätestatud määras alates 2. augustist 2012. a. Hageja palus kostjalt mõista kahju hüvitisena välja 9000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 21. juuli 2015. a seisuga ning seadusjärgse viivise kuni põhivõla tasumiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal ei olnud hagejaga kokkulepet sõiduki kasutamise kohta. Sõidukiga seotud tehingud ning toimingud tegi kostja Romio Nugisega, kes suhtes selles küsimuses hageja seadusliku esindajaga. Kostja pidi sõiduki omandamiseks tasuma hagejale R. Nugise vahendusel 105000 Eesti krooni. Kostja valdus oli seaduslik. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja kandis ajavahemikul 29. jaanuarist 2010. a kuni 16. septembrini 2010. a R. Nugise arveldusarvele 155000 Eesti krooni, millest 105000 krooni oli sõiduki ostuhind. Kostja märkis, et hageja ei ole selgitanud asjaolu, miks ta jättis sõiduki kostja kasutusse ning ei nõudnud selle tagastamist kahe aasta jooksul pärast sõiduki omandamist. Hageja avalduse alusel algatatud kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Seega ei tuvastanud kohtueelne uurimine kostja süüd hagejale kahju tekitamises.
Kostja taotles aegumise kohaldamist. Kostja liisis sõiduki 2005. a AS-ga Swedbank Liising sõlmitud lepingu alusel. Pärast 5-aastase lepingutähtaja möödumist soovis kostja sõiduki omandada, kuid tal ei olnud võimalik tasuda sõiduki väljaostuhinda. R. Nugise vahendusel tasus selle summa hageja, kes sai sõiduki omanikuks, kuigi liisingumaksed oli tasunud viie aasta jooksul kostja. Seega omandas hageja sõiduki suures osas kostja arvel. R. Nugise selgituse kohaselt tuli sõiduki ostuhind hagejale edastamiseks tasuda 2010. aasta kestel. Pärast ostuhinna lõplikku tasumist lubas hageja seaduslik esindaja vormistada sõiduki kostja omandisse. Seega tekkis hagejal lepinguline kahju raha mittesaamise tõttu hiljemalt 2011. a alguseks. Alates sellest ajast muutus hageja nõue ostuhinna saamiseks sissenõutavaks. Hagi esitati kohtusse alles 2015. aastal, kuigi hageja oleks pidanud nõude esitama hiljemalt 31. detsembril 2013. a.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 9000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise kuni 21. juulini 2015. a 2195,53 eurot ning viivise võla jäägilt alates 22. juulist 2015.a kuni põhivõla 9000 eurot tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 1795 eurot. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et kostja sõlmis AS-ga Swedbank Liising 2005. a jaanuaris liisingulepingu, mille alusel sai kostja sõiduki enda kasutusse ning hakkas tasuma liisinguandjale igakuiseid makseid. Maakohtule ei ole esitatud liisingulepingut. Kostja väitel oli lepingu tähtaeg 5 aastat, mille möödumisel oli liisinguvõtjal õigus liisinguese välja osta jääkväärtuse hinnaga. Kostja väide on kooskõlas hageja väitega, et hageja omandas 2010. a aprillis sõiduki liisinguandjaga sõlmitud müügilepingu alusel, tasudes ostuhinna 104211,80 Eesti krooni. Maakohus sedastas, et kostja on vande alla antud ütlustes korduvalt rõhutanud, et vaidlusa lune sõiduk oli tema oma. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja väide ei vasta seadusele. Tulenevalt liisingulepingust tuli kostjal lepingu tähtaja saabumisel sõiduk liisinguandja le tagastada või välja osta vastavalt VÕS § 363 p-s 3 sätestatule. Kostja ei ole kunagi olnud sõiduki omanik. Kuni 27. aprillini 2010. a kuulus sõiduk AS-le Swedbank Liising ning pärast seda hagejale. Kostja võõrandas hagejale kuuluva sõiduki hageja omandit rikkudes. Kostja on vande all antud ütlustes avaldanud, et ta võltsis müügilepingul hageja juhatuse liikme Jaan Metsa allkirja ning esines seejärel sõiduki omanikuna ja võõrandas sõiduki edasi. Müük toimus augustis 2012. a. Maakohus jõudis seisukohale, et käesolevas asjas on tõendatud õigusvastase süülise teoga tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused. Maakohus märkis, et ei ole tõendatud, et sõiduki väärtus 2015. aasta augustis oli väiksem, kui 9000 eurot. Kostja ei mäletanud vande all ütlusi andes, millise hinnaga ta sõiduki võõrandas. Hageja on kohtule esitanud väljatrükid auto24.ee veebilehelt, mille kohaselt pakuti 2013. aastal samu sõidukeid müügiks hinnaga 11500 eurot või 9500 eurot. Maakohus märkis, et kuna kostja on kahju tekitamises süüdi ja ta tegutses otsese tahtlusega, on põhjendatud hageja nõue saada kostjalt viivist sõiduki väärtuse hüvitamata jätmise eest alates sõiduki omandamisele järgnevast päevast, so alates 1. augustist 2012. a. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagiavalduses arvutatud viivise summa kohta. Kohtu hinnangul on viivise summa
õige. Arvestus põhineb kohtu tunnustatud kahju suurusel ning VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud viivise määral. Maakohus jõudis seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja ei ole tõendanud müügilepingu sõlmimist hagejaga. Kostja väide, et hagejal tekkis kostja vastu raha saamise nõudeõigus alates sõiduki omandamisest aprillis 2010. a, ei põhine seadusel. Hagejale kuulus sõiduk, mille võõrandamiseks ei olnud hageja sõlminud ei kostja ega kellegi teisega ühtegi müügilepingut, mille alusel võinuks hagejal tekkida nõudeõigus sõiduki omandaja vastu müügihinna saamiseks. Kostja on vande alla antud ütluses kinnitanud, et ta ei ole enne 2012. a augustikuud suhelnud hageja seadusliku esindaja J. Metsaga. Seega on kostja väited 2010. a aprillis hageja ja kostja vahel lepingu sõlmimise kohta tõendamata. Maakohus nõustus hagejaga, et hagejal tekkis nõudeõigus kostja vastu 1. augustil 2012. a. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle sissenõutavaks muutumisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada, kohaldada aegumist või saata asi maakohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt AÕS § 92 lg 1, leides, et vastustaja omandas vaidlusaluse sõiduki aprillis 2010. a sõlmitud müügilepingu alusel AS-lt Swedbank Liising. Müügileping on kohustustehing, millega ei anta omandit üle. Müügilep ingu alusel omandiõiguse tekkimiseks peab toimuma ka AÕS § 92 kohaselt vallasasja üleandmine. Liiklusregistri kanne on tehnilise tähendusega ega tõenda ja näita omandiõiguse üleandmist või kuulumist. Puudub vaidlus, et sõiduk on olnud alates 2005. a jaanuarist kuni 2012. a augustini apellandi valduses. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et 27. aprillil 2010. a sõlmitud müügileping on sõlmitud liisingueseme väljaostuõiguse kasutamisena. Liisingulepingujärgne väljaostuõigus oli ainult apellandil, kes oli sõiduki tegelik ja seaduslik valdaja. Väär on maakohtu seisukoht, et 2010. a omandas sõiduki vastustaja. Sõiduki omandas apellant, kelle eest tasus väljaostus umma vastustaja. Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 29 sätteid ning jättis andmata sisulise hinnangu poolte tahtele 2010. a aprillis sõlmitud tehingute kompleksi kohta. Samuti on väär maakohtu käsitlus, et tegemist on lepinguvälise kahjuga VÕS § 1045 mõttes. Hagiavalduse lisas 1 kuni 4 toodud dokumentidega on tõendatud, et vastustaja soovis omandada vaidlusa lust sõidukit liisingulepingu alusel väljaostuõigust kasutades. Selleks pidi olema apelland i nõusolek. Kohus pidi selgitama välja, kas ja millistel tingimustel andis apellant nõusoleku vastustajale tema eest väljaostuõiguse kasutamiseks. Apellant tegutses 1. augustil 2012. a allkirja võltsides hädaseisundis, allkirja võltsimine ei olnud õigusvastane ning kahju võimalik tekitamine ei olnud süüline. Apellant sai 2012. a suvel aru, et teda üritatakse petta ning võltsis allkirja seetõttu. Aegumisele kohaldub TsÜS § 146 alusel 3 aastane aegumistähtaeg, kuna apellandi ja vastustaja vahel sõlmiti aprillis 2010. a kokkulepe, mille kohaselt pidi apellandil tekkima omandiõ igus sõidukile. Vastustajal tekkis nõue väljaostuhinna 105000 krooni ulatuses. Nõue muutus sissenõutavaks 27. oktoobril 2010. a.
Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 128, leides, et vastustajal tekkinud väidetava kahju suuruseks on sõiduki turuväärtus 2012. a augustis. Maakohus jättis tähelepanuta, et vastustaja l ei ole omandit tekkinud. Maksimaalne kahju saaks olla 104211,80 krooni ehk 6660,34 eurot, millest tuleb maha arvata apellandi poolt Romio Nugise kaudu makstud summad, mis ületavad nimetatud summat. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg 2, mõistes välja viivise alates väidetavast kahju tekitanud teost ehk alates 1. augustist 2012. a. Vastavalt VÕS § 113 lg 2 saab olukorras, kus rahalise kohustuse täitmise tähtaeg ei ole kindlaks määratud, sh kahju hüvitamise nõude korral, nõuda viivist alates hetkest, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi raha sissenõudmiseks. Vastustaja esitas esmakordselt kahjunõude apellandi vastu 15. märtsil 2015. Seega ei saa viivist arvestada varasemast ajast kui 15. märtsist 2015. a. Maakohus käsitles tõendeid valikuliselt ja jättis hindamata olulised tõendid. Samuti jättis maakohus kohtuotsuse olulises osas põhistamata. Maakohus ei ole hinnanud toimikusse võetud kriminaalasja nr 12260103926 materjale, eelkõige kriminaalasjas 1. märtsi 2013. a toimunud Romio Nugise ülekuulamise protokolli. See tõend on oluline, kuna näitab, et apellandi ja vastustaja vahel oli lepinguline suhe. Samuti näitavad need tõendid, et apellant tasus sõiduki väljaostuhinna Romio Nugisele, kes pidi andma raha edasi vastustajale. Kriminaalas ja materjalid on dokumentaalseks tõendiks.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kaebuses on väiteid, mida apellant ei ole maakohtu menetluses esitanud. Esmakordselt on tõstatud vaidlus sõiduki omandiõiguse üle. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sõiduki omandiõiguse üle vaidlust ei ole. Kasutusrendilepingu sõlmimisel jääb liisinguandja sõiduki suhtes kaudseks valdajaks (AÕS § 33 lg 2), mille sisuks on mh asja väljanõudmisõ igus otsese valdaja, so liisinguvõtja suhtes. AÕS §-de 37 ja 93 koostoimes on õiguspärane kolmanda isiku valduses oleva asja omandamine võõrandaja ja omandaja kokkuleppel. Omandajale läheb seejuures üle võõrandajale kuulunud asja väljanõudmisõigus, mis on ka kõnealusel juhul toimunud. Maakohus tuvastas õigesti, et apellant ei ole müügilepingu sõlmimise tahet vastustaja le kunagi avaldanud. Apellant kinnitas kohtus vande all, et ei ole kunagi hagejaga ühendust võtnud. Apellandile oli teada, et vastustaja omandas tema kasutuses oleva sõiduki. Kaebusest ei nähtu millal, millise sisuga ja millises vormis oleks apellant ja vastustaja tahteavaldusi vahetanud. Samuti ei nähtu kaebusest, millised olid kattuvad tahteavaldused, mis oleksid olnud väidetava müügilepingu sõlmituks lugemiseks piisavad. Maakohtul puudus menetluses võistlevuse ja poolte võrdsuse printsiipidest lähtuvalt õigus omal algatusel asuda selgitama, kas ja millistel tingimustel andis apellant liisinguandja le nõusolekuid. Apellant ei ole tegutsenud hädaseisundis. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et sõidukit oleks 2012. a suvel ähvardanud mingigi oht, mille tõrjumisega apellant oleks tajutaval moel tegelenud. Vastustajale tekkis kahju 2012. a augustis; apellant oli kahju põhjustamisest ja kahju ulatusest teadlik hiljemalt alates 17. augustist 2012. a, so ajast, mil apellant sai vara
võõrandamise eest 10000 eurot. Mõlemad pooled andsid maakohtus selgitusi selle kohta, et vastustaja esindaja pöördus kahju hüvitamise nõudega apellandi poole vahetult pärast sõiduki müügist teada saamist. Kuna apellant ei nõustunud kahju hüvitama, esitas vastustaja septembris 2012. a politseile avalduse. Seega on apellandile nõudest teatatud ning apellant on langenud kahju hüvitamise kohustuse täitmisel viivitusse 2012. a augustist. Maakohus ei ole käsitlenud tõendeid valikuliselt ja ei ole jätnud hindamata olulised tõendid. Maakohtul ei olnud TsMS §-s 5 sätestatut järgides mingit alust kasutada otsuse tegemise l tõendeid, mida soovis kasutada menetluses varasemalt osalenud kaaskostja. Nõue ei ole aegunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutma ta ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Apellandi käsitlus aegumise osas ei ole õige. Hageja omandiõigust rikkus kostja, kui sõlmis hagejale kuulunud auto müügilepingu 1. augustil 2012. Hageja pöördus kohtusse juulis 2015. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue ei ole aegunud.
8.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellant ei esitanud maakohtus väidet, et hagejal puudub omandiõigus, kuna talle ei antud müügilepingu alusel vallasasja (auto) valdust üle. Ringkonnakohus hindab apellandi poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esile toodud väidet, kuna tegemist on asjaoluga, mida maakohus pidi seaduse kohaldamisel arvestama. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkis 27.04.2010 autole omandiõigus AÕS § 93 alusel, kuna ostja ja müüja vahel sõlmitud kokkuleppega loovutati asja väljanõudeõigus omandajale.
9.Apellandi väited hageja ja kostja vahel sõlmitud tehingute sisu tõlgendamise reeglite rikkumise kohta ei ole asjakohased. Maakohtule esitatud tõendite alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel puudusid auto väljaostmise või auto eest tasumise kokkulepped. Kostja esitas maakohtule asjaolud, millest nähtub, et kostja suhtles R. Nugisega. Kostja väitis ringkonnakohtus, et ta andis auto tehnilise passi R. Nugise kätte ja sai selle hilje m tagasi ja märkas, et auto omanik oli vahetunud ning teda (kostjat) ei olnud enam märgitud kasutajaks. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja suhtles üksnes R. Nugisega. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja öelda, milline roll oli R. Nugisel, kuid apellant avaldas, et ta võttis R. Nugist kui hageja esindajat. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu, kuna asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostjal oleks saanud jääda muljet, et R. Nugis on hageja esindaja. Kostja ei ole väitnud, et R. Nugis oleks ka teda esindanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on poolte esitatud ja asja juurde võetud tõendite alusel õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel lepingulised suhted puudusid, seetõttu rahuldas maakohus õigesti hagi lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja võõrandas hagejale kuulunud auto, võltsides hageja esindaja allkirja. Apellandi viited, et ta tegutses sealjuures hädaseisundis, ei ole asjakohased.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kahju suuruse osas. Apellandi väide, et hagejal saaks olla tekkinud kahju auto väljaostuhinna ulatuses ja sellest tuleks maha arvata kostja poolt R. Nugisele tasutud maksete osa, ei ole õige. Hageja kaotas omandiõiguse 2012 aastal ja selle aja seisuga tuleb talle hüvitada kahju VÕS § 128 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe, millise hinnaga kostja võib tulevikus auto omandada. Kostja
poolt R. Nugisele tasutud summad ei ole käesolevas vaidluses relevantsed, kuna hageja eitab, et ta oleks R. Nugiselt või hagejalt saanud raha auto väljaostmisega seonduvalt. Tõendeid, mis kinnitaksid kostja väidet, et kokkulepe oli kolmepoolne ja R. Nugis andis kostjalt saadud summad hagejale üle, ei ole esitatud. Asja materjalide alusel saab järeldada, et nii hagejal kui kostjal olid erinevad lepingulised suhted R. Nugisega ning nendest suhetest võivad tekkida nõuded, mis ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks.
11.Maakohus on õigesti ja kooskõlas VÕS § 113 lg 1 arvestanud viivist hageja nõude sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast (2.08.2012). Apellandi seisukoht, et viivist saab arvestada alates nõude esitamisest, ei ole kooskõlas seadusega.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Apellant esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosneb tema kulu riigilõivust 600 eurot ja esindaja tasust 1188 eurot, kokku 1788 eurot. Vastustaja menetluskulude nimekirja alusel on vastustaja esindaja kulude suuruseks 787 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulude suurus 787 eurot oli vastustaja esindamiseks põhjendatud ja vajalik kulu ning see tuleb apellandilt välja mõista.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.