H.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti viisa andmisest keeldumise 28.11.2024 otsuse ja 30.12.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052284838 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata viisa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – H.G , volitatud esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, volitatud esindaja Karel Virks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata kaebuse esitamise ajal kehtinud välismaalaste seaduse § 100 1 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, milles need välistasid viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.
2.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Tagastada digitaalsest kohtutoimikust korduvad ja ebavajalikud dokumendid lehekülgedelt 180–185 ning 189–195. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.03.2026. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab
apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H.G on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) ja Iisraeli Riigi kodanik, kes saabus viimati Schengeni alale 16.03.2020 ning otsustas alustada õpinguid Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor (edaspidi Mainor). Selleks väljastati talle Eestis korduvalt viisasid ning ka tähtajaline elamisluba algse kehtivusega 22.04.2022–31.01.2025, mis aga tunnistati 13.08.2024 otsusega kehtetuks alates 07.09.2024. Ehkki H.G esitas 23.08.2024 tähtajalise elamisloa taotluse, siis võttis ta selle 10.10.2024 tagasi. Alates 08.09.2024 viibis H.G Eestis 90-päevase viisavaba viibimisõiguse alusel.
2.H.G esitas 07.11.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse pikaajalise viisa (D-viisa) saamiseks õpingute eesmärgil, kehtivusega 27.11.2024–28.02.2025.
3.PPA 28.11.2024 otsusega (edaspidi 28.11.2024 otsus) vaadati H.G viisataotlus nr 2024-7091230 läbi ning viisa andmisest keelduti alusel, et isik kujutab ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele.
4.H.G esitas 02.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse 28.11.2024 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema pikaajalise viisa taotlus uuesti läbi. Kohus võttis kaebuse menetlusse 11.12.2024 määrusega.
5.PPA koostas 30.12.2024 H.G-le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052284838 (edaspidi lahkumisettekirjutus), mille kohaselt pidi ta lahkuma Eestist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 06.01.2025. Lisaks kohaldati talle Schengeni sissesõidukeeld kolmeks aastaks.
6.H.G (edaspidi kaebaja) esitas 08.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse täienduse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks. Kaebuse täiendus registreeriti eraldi haldusasjana, kuid halduskohtu 23.01.2025 määrusega liideti kaebused ühte menetlusse haldusasjas 3-24-3268. Seega on halduskohtu menetluses nõuded tühistada PPA 28.11.2024 otsus ja lahkumisettekirjutus ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja viisataotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukoht
7.1.Mõlemad haldusaktid, s.o 28.11.2024 otsus ja lahkumisettekirjutus, on õigusvastased. Need tuginevad kontrollimata ja vääratele faktilistele asjaoludele ja oletuslikele hinnangutele, mida ei kinnita ükski dokumentaalne tõend, ning kaalutlusvigadele, mis rikuvad nii haldusmenetluse seaduse põhimõtteid (sh haldusmenetluse seadus (HMS) § 5 lg 2, § 6, § 10, § 56 ja § 61 lg 2) kui ka Euroopa Liidu ning Schengeni õiguse nõudeid. PPA ei ole täitnud enda uurimis- ega põhjendamiskohustust.
7.2.Ei ole arusaadav, millel põhineb PPA järeldus, et kaebajale tuleb keelduda viisa andmisest temast väidetavalt tuleneva ohu tõttu. Kaebaja eesmärk oli viisa saamine vaid õpingute lõpetamiseks Mainoris veebruaris 2025. Õpingud on selgelt määratletud ja piiratud eesmärgiga. PPA pole kohtule esitanud ühtegi konkreetset ja kontrollitavat tõendit selle kohta, et kaebaja kujutaks avalikule korrale mingit reaalset ohtu, ei Eestis ega üheski teises Schengeni riigis. Kaebajal ei ole Eestis süüteomenetlusi, jõustunud karistusi ega menetlusi, mis viitaks kalduvusele seadusi rikkuda. Samuti pole esitatud julgeolekuasutuse hinnangut, Europoli või Interpoli teadet, rahvusvahelist ohusignaali, SIS2 hoiatust. Lisaks pole nimetatud ühtegi 2 (14)
konkreetset intsidenti, millele tuginedes järeldada kaebajast tulenevat ohtu nüüd või tulevikus. Euroopa Kohtu praktikast tuleneva nn avaliku korra testi kohaselt peab haldusorgan esmalt tuvastama, millist õiguskorda või normi on isik rikkunud. Teiseks tuleb hinnata, kas isiku käitumine näitab püsivat kalduvust õigusrikkumisele. Kolmandaks peab otsustama, kas oht on reaalne, tõsine ja piisavalt vahetu, et õigustada niivõrd intensiivseid meetmeid nagu viisa andmisest keeldumine ja sissesõidukeeld. Sellist hindamist PPA läbi ei viinud. Abstraktne ohuviide ei saa olla haldusakti õiguspärane alus.
7.3.Puuduvad kaalukad ja objektiivsed asjaolud keeldumiseks, eriti arvestades, et õppeprotsess pidi lõppema juba veebruaris 2025 ning et kaebajale anti 2022. aastal tähtajaline elamisluba. PPA rikkus kaalutlusõigust, sest arvesse ei võetud kaebaja varasemaid seaduslikke viibimisi Eestis ning 2022. aastal väljastatud elamisluba. Kaebaja on Eestis viibides järginud kohalikke seadusi.
7.4.28.11.2024 otsuses tugineti vigasele eeldusele, et kaebaja lõpetas Mainoris õpingud 08.08.2024 ja sellest alates puudus tal viibimisalus Eestis. Mainor kinnitas kohtule, et kaebaja eksmatrikuleeriti 08.08.2024, kuid hiljem ennistati üliõpilaste nimekirja. Seega kaebaja õpingud jätkuvad ja tal on reaalne võimalus need lõpetada, mistõttu pole viibimisaluse lõppemine õiguslikult tuvastatav. Oluline on ka, et PPA tunnistas kohtule vastates ise, et tal puudus täpsem ülevaade kaebaja õpingute seisust ning õppeasutuse otsustest, tema käsutuses olev info piirdus EHIS-e kandega. Seega rikkus PPA uurimis- ja selgitamiskohustust, kuna ei pöördunud kõrgkooli poole ega kontrollinud EHIS-e kannet. Faktiviga muudab haldusakti õigusvastaseks.
7.5.Isegi, kui õpingud oleksid lõppenud 08.08.2024, ei oleks see toonud kaasa kaebaja viibimise muutumist ebaseaduslikuks. Kaebaja esitas viisataotluse Eestis seaduslikult viibimise ajal ning ta ei muutunud ainuüksi menetluse kestuse tõttu ebaseaduslikult viibivaks isikuks. Kaebaja tegutses heas usus, taotledes viisat ja oodates PPA otsust, mitte varjates oma staatust ega teadlikult viibimisreegleid rikkudes.
7.6.Lahkumisettekirjutus põhineb eeldusel, et kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta. Kuna aga 28.11.2024 otsus on vaidlustatud ja kuulub tühistamisele, siis on ka lahkumisettekirjutus õigusvastane. 28.11.2024 otsus tehti otseselt valel faktilisel alusel ja järelikult ei saa seda kasutada lahkumisettekirjutuse alusena.
7.7.Vastuseks PPA väidetele märgib kaebaja, et PPA viidatud vastuoluliste selgituste andmisel oma õpingute kohta tugines kaebaja teadmistele ja informatsioonile, mis oli saadud varem. Kaebaja märkis, et osad ained tuleb sooritada kohapeal. PPA ei kontrollinud kaebaja individuaalse õppeprogrammi kehtivust ega andnud talle võimalust esitada lisatõendeid. Kaebaja puudus 23.12.2024 kohtumiselt PPA-ga põhjendatult, sest sattus valele bussile ning telefon jäi koju, mistõttu ta ei saanud viivitamatult PPA-d teavitada ega juhiseid küsida. PPA ei uurinud seda väidet põhjalikult, vaid tõlgendas olukorda kui koostöö puudumist. Kaebaja aga ilmus pärast 23.12.2024 juhtumit PPA-sse esimesel võimalusel, esitas dokumente ja andis selgitusi. Kaebaja tegi inimliku eksimuse ega käitunud pahatahtlikult, ta on kogu menetluses toiminud heas usus. PPA poleks tohtinud eksimust kasutada põhjendusena rangeimate meetmete kohaldamiseks.
7.8.Kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ja vastuolus Euroopa Liidu ning Eesti õiguse põhimõtetega. Viisarežiimi rikkumine kaebaja poolt kestis vaid 11 päeva ning see ei kujuta endast tõsist rikkumist. Sissesõidukeeld ei ole rikkumise raskusastmega proportsionaalne (vt Riigikohtu lahendit 3-3-1-58-12 ning EL määrust 2016/399). Alternatiivselt palub kaebaja kohaldada sissesõidukeeldu mitte pikemaks kui kuueks kuuks, arvestades, et ta lahkub vabatahtlikult ja on teinud jõupingutusi olukorra lahendamiseks, sh 3 (14)
dokumentide esitamine ja vastavuse tagamine. Schengeni ala hõlmab 26 riiki, mistõttu on sissesõidukeeld äärmiselt intensiivne sekkumine kaebaja õigustesse. PPA pole esitanud ühelegi teisele liikmesriigile tuginenud ohuteavet ega tõendeid, et kaebaja oleks ohtlik üheski Schengeni riigis. PPA tunnistas, et tema hinnang põhineb Eesti-siseseil asjaoludel, mis omakorda on faktiliselt ekslikult tuvastatud. Pole täidetud SIS2 määruse (EL) 2018/1861 art 24 ja Schengeni konventsiooni art 96 tingimused, mis eeldavad, et sissesõidukeelu sisestamiseks Schengeni infosüsteemi peab esinema reaalne, tõsine ja konkreetne oht avalikule korrale või julgeolekule. Ka sissesõidukeelu kestus on põhjendamata ning lühema kestuse kohaldamine analüüsimata. Seega rikuti HMS § 56.
7.9.Sissesõidukeeld takistab kaebajal hariduse omandamise jätkamist Eestis, sest see eeldab võimalust viibida Eestis. Selline tulemus pole proportsionaalne ega vasta eesmärgile kaitsta avalikku korda, eriti arvestades, et PPA pole tuvastanud konkreetset ohuallikat ega tõsist rikkumist, mis õigustaks hariduse katkemist. Kaebajal on õiguspärane ootus, et kui ta täidab seaduse nõudeid, käitub heas usus ja jätkab õpinguid, siis riik kaitseb haridusega seotud huve ega muuda tema staatust ühepoolselt ilma tõendatud aluseta.
8.Vastustaja seisukoht
8.1.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.2.28.11.2024 otsus on õiguspärane. Välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 82 lg 11 kohaselt on PPA kohustatud kooskõlastama Eestis viisa andmise valdkonna eest vastutava ministri määratud asutusega. Nendeks asutusteks on PPA ja Kaitsepolitseiamet. Mõlemad kooskõlastusasutused annavad viisaregistri kaudu viisa menetlejale teada oma seisukohad (põhjendusi avaldamata), kas esineb viisa andmisest keeldumise aluseid. Vaidlustamise avalduse läbivaatamise käigus annavad kooskõlastavad asutused samuti oma seisukohad, kas jäävad esitatud andmete pinnalt oma keelduva kooskõlastuse juurde või mitte. PPA tegi kaebajale viisa andmisest keeldumise otsuse, tuginedes Kaitsepolitseiameti seisukohale. Viisataotluste kooskõlastamisel hindab PPA isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale ning Kaitsepolitseiamet omakorda annab hinnangu isikust lähtuvale võimalikule ohule riigi julgeolekule.
8.3.Kuna 28.11.2024 otsus on kehtiv, siis puudus kaebajal lahkumisettekirjutuse tegemise ajal seaduslik viibimisalus. Seega PPA oli kohustatud lahkumisettekirjutuse tegema, kaalutlusõigus selles osas puudub. Kaebaja kinnitas 19.12.2024 vestlusel, et oli teadlik viibimisaluse lõppemisest 08.12.2024. Sellegipoolest otsustas ta illegaalselt Eestisse jääda. Viisast keeldumise otsuse vaidlustamine ei anna seaduslikku viibimisalust.
8.4.Sissesõidukeeld ei ole karistus, vaid tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kolmeaastane sissesõidukeeld on proportsionaalne. Seadusandja on sellise pikkusega sissesõidukeeldu pidanud sobivaks meetmeks ning seda saab asjaolusid arvestades lühendada või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. Kaebaja puhul vastavaid asjaolusid ei esinenud, mida märgiti ka lahkumisettekirjutuses. Kaebajal on võimalus jätkata õpinguid kaugõppes ning sissesõidukeeld ei takista hariduse omandamist.
8.5.Tõele ei vasta väide, et PPA ei võimaldanud kaebajal esitada lisatõendeid individuaalse õppeprogrammi osas. Vestluse käigus andis PPA selle võimaluse, kuid kaebaja pääsenuks enda sõnul Moodle-keskkonda ainult isiklikust arvutist, kus on paroolid. Kaebaja ei palunud võimalust esitada tõendeid hiljem, kui on koju jõudnud. Kaebaja väide, et ta tugines oma teadmistele ja varem saadud infole, ei vasta läbinisti tõele. 30.12.2024 küsitluse protokollist 4 (14)
selgub, et kaebaja isegi ei uurinud veebi teel ainete läbimise võimaluse kohta ega teadnud, millised ained on läbimata ja kuidas neid läbida. Kaebaja ei olnud oma kooliga suhelnud. Seega ei olnud kaebaja selgitused vastuoluliste selgituste esitamise osas usutavad. Mis puudutab seda, et PPA käsutuses olev info piirdus EHIS-e kandega, siis pidas PPA silmas seda, et pärast 28.11.2024 otsuse ja lahkumisettekirjutuse tegemist puudusid PPA-l edasised teadmised kaebaja õpingutest. Varasemalt oli PPA pöördunud Mainori poole (vt 10.02.2025 vastuse lisad). Pelgalt registrikanne ei tõenda õppimist. Mainori vastusest nähtub selgelt, et kaebaja ei osalenud õppetegevuses ja et tal polnud võimalik veebruaris 2025 lõpetada. PPA ei ole väitnud, et 08.08.2024 kande tõttu muutus kaebaja viibimine Eestis ebaseaduslikuks. Kaebaja tähtajaline elamisluba lõppes 07.09.2024, misjärel oli tal õigus Eestis viisavabalt viibida 90 päeva.
8.6.Samuti pole usutavad selgitused 23.12.2024 PPA-sse mitteilmumise osas, sest kaebaja elab Tallinnas aastast 2015 ja on ka varem PPA-s käinud, mistõttu ei saa talle linn ja linnatransport olla nii võõrad, et ta ei oska ühistranspordiga liigelda. Kaebaja ei selgitanud vale bussi peale sattumist ka konkreetsemalt.
8.7.Argumendid alternatiivselt kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamiseks on asjakohatud. PPA ei saanud lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestada, et kaebaja lahkub vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul, kuna esiteks ei anna see lühema sissesõidukeelu kohaldamiseks alust ja teiseks ei olnud see sündmus veel saabunud. Kaebaja selgitused olukorra lahendamiseks tehtud jõupingutuste osas jäävad arusaamatuks.
9.Kaasatud haldusorgani seisukoht
9.1.28.11.2024 otsus on õiguspärane ja puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
9.2.Kaebaja viisataotlus jäeti kooskõlastamata, kuna esines VMS § 65 lg 2 punktis 6 sätestatud alus, s.o välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Standardvormil tehtud PPA 28.11.2024 otsus arvestab VMS §-s 66 tooduga.
9.3.Kaebaja on lõpetanud VF-is gümnaasiumi ning ta omab VF-i välispassi. Viisataotlust ei kooskõlastatud, sest kaebaja ei esitanud dokumentide koopiaid, mis võiksid teda seostada töötamisega VF-i relvajõudude, jõuametkondade ja teiste VF-iga koostööd tegevate asutuste ja ametkondadega. Nimelt paluti kaebajal esitada VF-i sõjaväepilet ja sisepassi koopia, et hinnata temast lähtuvat julgeolekuohtu, kuid kaebaja neid dokumente ei esitanud. Kaebaja selgitas 27.11.2024 e-kirjas VF-i sisepassi esitamata jätmise osas, et see pole kehtiv, kuid kaebajalt ei küsitudki kehtivat sisepassi, vaid paluti esitada VF-i sisepass. Kuna kaebaja väitis 20.11.2024, et ta ei ole läbinud VF-i sõjaväeteenistust ega oma VF-i sõjaväepiletit, siis sisepassi koopia, mille lk-l 13 on „sõjalised kohustused“, palus Kaitsepolitseiamet esitada selleks, et kaebaja väiteid kontrollida. Kuivõrd kaebaja ei esitanud küsitud dokumente ega dokumenti, kust nähtuks, et ta on VF-i kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabastatud, siis hinnati kaebaja käitumist, arvestades ka sõda Ukrainas ning julgeolekuolukorda Euroopas, julgeolekuriskina ning jäeti tema viisataotlus kooskõlastamata. Isiku käitumine viitas soovile varjata oma võimalikku seotust VF-i ametiasutustega, sh võimalusele, et tal võivad olla oma kodakondsusjärgse riigi ees seadusest tulenevad sõjaväelised kohustused. VF-is ei tähenda sõjaväeteenistuse mitteläbimine kohustuste puudumist VF-i relvajõudude ees. Samuti ei tõenda see sõjaväepileti puudumist, kuna sõjaväepilet väljastatakse kõigile VF-i relvajõudude reservi arvatud meeskodanikele, sõltumata sellest, kas nad on läbinud kohustusliku sõjaväeteenistuse või on sellest mingitel põhjustel vabastatud. Varem Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibimine ei muuda temast lähtuvat võimalikku julgeolekuriski.
5 (14)
9.4.Kaebajast lähtuva julgeolekuriski hindamisel võeti arvesse Riigikogu 18.10.2022 avaldust „Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi terroristlikuks kuulutamisest“. Samuti arvestati Riigikogus 22.02.2023 vastu võetud „Eesti Julgeolekupoliitika aluseid“, mille kohaselt suurim julgeolekuoht Eestile on Venemaa Föderatsioon. Oht Eestile on eksistentsiaalne. Eesti julgeolekupoliitika aluste kohaselt tegutseb Eesti otsustavalt vaenulike eriteenistuste tegevuse ennetamiseks ning tõkestamiseks, arvestades seejuures võimalusega, et Venemaa Föderatsiooni eriteenistused võivad kasutada ära enda kodanikest eraisikuid, et pääseda mööda Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidest ja/või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt Eesti julgeolekut.
9.5.Kaebajast tulenevate julgeolekuohtude hindamisel tuleb lähtuda asjaolust, et ta on VF-i kodanik, kellel on juriidiline side ning sellest tulenevad kohustused Venemaa ees. Nimelt on VF-i konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt isamaa kaitse iga VF kodaniku kohus ja kohustus. Venemaa jätkuva sõjategevuse tõttu Ukrainas ja sellest tuleneva julgeolekuolukorra tõttu Euroopas tuleb ennetavalt maandada Venemaa kodanike sisserändega kaasnevaid ohte Eesti ja teiste NATO ning Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (vt VMS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1). Kuivõrd kaebaja jättis küsitud dokumendid esitamata, siis oli õiguspärane lähtuda VMS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 põhimõtetest ning keelduda viisa andmisest VMS § 65 lg 2 punkti 6 alusel.
9.6.Viisast keeldumine oli proportsionaalne meede. Viisa on hüve, mitte õigus. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada nende isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist, arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida, mida kinnitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Ei oma tähtsust, kas välismaalane on varem omanud Eesti või mõne muu Schengeni riigi viisat või elamisluba.
9.7.Kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele ka Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (edaspidi sanktsioonimäärus) alusel kehtestatud sanktsioon viisa andmisest keeldumiseks. PPA on 07.09.2024 tühistanud kaebaja tähtajalise elamisloa seoses tema ülikoolist väljaarvamisega võlgnevuse tõttu. Hilisem võlgnevuse tasumine ei muuda elamisluba uuesti kehtivaks ning kaebaja pidi taotlema uut viibimisalust, s.o praegusel juhul viisat. Sanktsioonimääruse § 2 lg 1 2 kohaselt kohaldatakse määrust kõigile VF kodanikele, kes taotlevad viisat. Määruse § 2 lg-tes 7 ja 8 on küll loodud erandid VF kodanikele, kes soovivad Eestis viibida seoses õppetööga, kuid kaebuses toodud asjaolude kohaselt ei ole need erandid kaebaja suhtes kohaldatavad. Seetõttu on kohalduv ka sanktsioonimäärus. Kuivõrd nimetatud määruse üks eesmärkidest on tagada Eesti julgeoleku ja huvide kaitse, siis oli õiguspärane ja põhjendatud keelduda kaebajale viisa andmisest põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korral või riigi julgeolekule. Viisast keeldumise eesmärk oli tagada Eesti julgeolek ja hoida ära Venemaa kodanikust tuleneda võiv julgeolekuoht Eesti suveräänsusele ja põhiseaduslikule korrale.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Vaidlus on PPA 28.11.2024 otsuse1 ja 30.12.2024 lahkumisettekirjutuse2 õiguspärasuse üle. Kaebeõigus 28.11.2024 otsuse vaidlustamiseks 1 2
02.12.2024 kaebuse lisa 3, digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 8 – 9. 08.01.2025 kaebuse lisa 2 (dtl 82 – 89).
6 (14)
11.Kohtul on senises menetluses lahendamata küsimus kaebaja kaebeõigusest 28.11.2024 otsuse vaidlustamisel. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud 30.12.2024 määruses (punkt 9), et vajaduse korral tuleb halduskohtul jätta kaebeõigust piiravad VMS-i sätted asja lahendamisel kohaldamata, sest need on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mille kohaselt peab olema tagatud võimalus vaidlustada viisa andmisest keeldumise otsust kohtus (vt Euroopa Kohtu 13.12.2017 kohtuotsus El Hassani, C-403/16, EU:C:2017:960, punkt 42; vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 3-23-1430, punktid 9–11). Ehkki pikaajalist viisat ei anta viisaeeskirja alusel, tuleneb direktiivi (EL) 2016/801 3 art 34 lg-st 5 samuti nõue, et taotluse kohta tehtud otsust peab olema vähemasti lõppastmes võimalik vaidlustada kohtus (vt Euroopa Kohtu 29.07.2024 kohtuotsus Perle, C-14/23, EU:C:2024:647, punktid 60–62; 10.03.2021 kohtuotsus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., C-949/19, EU:C:2021:186, punktid 41–46).
12.18.07.2025 jõustusid VMS-i muudatused, mis võimaldavad pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist mh viisa andmisest keeldumise otsuse peale kaebusega halduskohtu poole pöörduda (vt §-d 1001 ja 10020). Ajal, mil kaebaja PPA 28.11.2024 otsuse peale halduskohtusse pöördus, s.o 02.12.2024, ei olnud veel VMS-i vastavalt muudetud ning sel ajal kehtinud redaktsioonis (17.06.2024 – 26.04.2025) välistasid VMS § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 koosmõjus viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Seetõttu, lähtudes kaebaja kui õpingute tarbeks pikaajalise viisa taotleja suhtes kohalduva direktiivi 2016/801 art 34 lg-st 5 ning eelmises punktis viidatud Euroopa Kohtu lahenditest, olid vastavad VMS-i sätted Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Seetõttu jätab kohus halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega nimetatud VMS-i sätted kohaldamata osas, milles need välistasid viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks halduskohtu poole pöördumise. 28.11.2024 otsus pikaajalise viisa andmisest keeldumise kohta
13.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.04.2025 määruses nr 3-23-2200 (punkt 16) järgmist: „Halduskohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning kas vastustaja on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendanud. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, pd 9–13).“ Lisaks rõhutab kohus oma 11.12.2024 määruses (punkt 6) välja toodut, et välismaalasel puudub subjektiivne õigus viisa saamiseks.
14.PPA keeldus kaebajale pikaajalise (D) viisa andmisest õpingute eesmärgil 4 VMS § 65 lg 2 punkti 6 alusel, sest kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Nagu nähtub PPA 09.12.2024 vastusest kohtunõudele ning 07.01.2025 vastusest kaebusele 5, siis on keeldumise põhjuseks Kaitsepolitseiameti kui kooskõlastusasutuse seisukoht kaebajast tuleneva ohu osas. Puudub vaidlus, et vaidlustatava otsuse tegemise ajal kehtinud VMS § 82 lg-st 1 1 ning selles viidatud siseministri 04.12.2015 määrusest nr 696 tulenevalt oli Kaitsepolitseiamet põhjendatult kooskõlastusasutuseks. VMS § 821 kohaselt on otsustajaks aga siiski PPA, s.o 3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud) 4 Vt kaebaja 07.11.2024 taotlust, mis on PPA 09.12.2024 vastuse kohtunõudele lisaks (dtl 29 – 30). 5 Dtl 28 ja 68 – 69. 6 „Viisa andmise otsustamisel kooskõlastuse andmise kord ja tähtajad ning viisa andmise kooskõlastamiseks ja Euroopa Liidu ühtses viisainfosüsteemis andmete töötlemiseks pädevad asutused“, kehtivus 18.01.2017 – 31.12.2025.
7 (14)
Kaitsepolitseiametilt kooskõlastuse mittesaamine ei ole PPA-le siduv (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2025 otsus nr 3-22-1954, punktid 19 – 20). Praegusel juhul nõustus PPA kooskõlastusasutuse hinnanguga ning keeldus kaebajale viisa andmisest, jäädes ka kohtumenetluses seisukohale, et 28.11.2024 otsuse tühistamiseks puudub alus.
15.VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldata viisamenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei sätesta teisiti. HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded 28.11.2024 otsuse suhtes ei kohaldu. Nagu selgitas ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas määruskaebuse lahendamisel antud 30.12.2024 määruses (punkt 10), siis VMS § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt teavitatakse välismaalast viisa andmisest keeldumise korral üksnes keeldumise õiguslikust alusest ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Seega on kaebajale faktiliste põhjendusteta otsuse väljastamine kooskõlas seaduse nõuetega.
16.Seevastu kohtumenetluses on kaebajale tehtud teatavaks kogu informatsioon, millel PPA 28.11.2024 otsus põhines, ja eelkõige esitas sel teemal põhjendused kaasatud haldusorgan. Kaasatud haldusorgan põhjendas 07.01.2025 vastuses kaebusele7, et ehkki kaebajal paluti menetluses esitada VF-i sõjaväepilet ja VF-i sisepassi koopia, siis kaebaja seda ei teinud. Täiendavate andmete ja dokumentide küsimise eesmärk oli saada teavet kaebaja varasema tausta ja tegevuse kohta, et hinnata julgeolekuriske. Dokumentide esitamata jätmine viitas kaebaja soovile varjata oma võimalikku seotust VF-i ametiasutustega, sh võimalusele, et tal võivad olla VF-i ees kohustused. Kaasatud haldusorgani 02.12.2025 vastuses 8 06.11.2025 kohtumäärusele selgitati täiendavalt, et varasemalt (20.11.2024) oli kaebaja väitnud, et ta ei ole läbinud VF-i sõjaväeteenistust ega oma sõjaväepiletit, ja selle kontrollimiseks küsiti temalt VF-i sisepassi koopiat, kuna seal on lk-l 13 märgitud „sõjalised kohustused“. Dokumentide esitamata jätmisest tulenevalt ei saanud Kaitsepolitseiamet aga veenduda, et kaebaja oleks VF-i kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabastatud, ning seega esines võimalus, et tal on VF-i ees sõjaväelised kohustused. Sealjuures sõjaväeteenistuse mitteläbimine ei tähenda kohustuste puudumist VF-i relvajõudude ees. Kaitsepolitseiamet esitas 02.12.2025 lisadena 1 ja 2 kaebaja ning PPA vahelise e-kirjavahetuse (PPA 15.11.2024 ja 21.11.2024 e-kirjad ning kaebaja 20.11.2024 ja 27.11.2024 e-kirjad), mis kinnitavad, et kaebajalt küsiti mh VF-i sisepassi, sh lk 13 koopiat, kuid kaebaja vastas sellele vaid, et VF-i sisepass pole kehtiv (ega esitanud koopiat).
17.Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et Kaitsepolitseiameti hinnang ning selle alusel antud PPA 28.11.2024 otsus põhinevad õigetel ja kontrollitavatel faktilistel asjaoludel ning hinnang kaebajast tulenevale ohule pole meelevaldne. VMS § 14 lg 2 kohaselt võib avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel arvesse võtta menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid. VMS § 15 lg 1 sätestab, et mh Eestis ajutise viibimise menetluses tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Kuna kaebaja käitumisest ja dokumentide (eelkõige VF-i sisepassi koopia) esitamata jätmisest tulenevalt jäi ebaselgeks, kas kaebajal on VF-i ees sõjaväelised kohustused, siis võisid Kaitsepolitseiamet ja PPA hinnata antud asjaolu võimaliku ohuna avalikule korrale ja riigi julgeolekule VMS § 65 lg 2 punkti 6 tähenduses. VF võib oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada teistes riikides, sh Eestis, viibivaid VF-i kodanikke. On ilmne, et VF on ohuks Eestile ning Eesti avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärkidega on kooskõlas mitte võimaldada pikaajalist viisat isikule, kelle osas on tekkinud kahtlus, et ta varjas viisamenetluses seotust ja kohustusi VF-i relvajõudude ees. Kuigi kaebaja sai konkreetsetest keeldumise põhjendustest teada Kaitsepolitseiameti 07.01.2025 vastusest, siis ei ole ta kohtumenetluses neid asjaolusid üldse käsitlenud ega 7 8
Dtl 71 – 73. Dtl 175.
8 (14)
selgitanud, millest järelduvalt puuduvad argumendid, et Kaitsepolitseiameti ja PPA esitatud fakte ning ohuhinnangut kahtluse alla seada.
18.Nõustuda ei saa, et PPA tegi hindamisel vea, kuna ei kaalunud kaebaja varasemaid seaduslikke Eestis viibimisi ja tal varasemalt tähtajalise elamisloa olemasolu. Tegemist on erinevatel aegadel ja erinevates menetlustes hinnatud viibimisalustega ning PPA 28.11.2024 keelduva otsuse põhjuseks oli kaebaja enda hilisem käitumine viisamenetluses. Seega eelnevalt seaduslike viibimisaluste, sh tähtajalise elamisloa omamine, ei muuda viisamenetluses tehtud järeldust, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka asjaolu, et kaebaja soovis pikaajalist viisat kindlaks määratud ajaks õpingute eesmärgil, ei väära tema suhtes antud ohuhinnangut. Lisaks tuleb märkida, et tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on Eestis elades järginud kohalikke seadusi. Lahkumisettekirjutuse lk-lt 6 selgub, et kaebajat on Eestis väärteo korras neli korda karistatud liiklusseaduse rikkumise eest. Kokkuvõtvalt ei nähtu kohtule hindamis- või kaalumisvigu.
19.Kaebaja etteheited, et temast tuleneva reaalse ohu kohta puuduvad faktid ja tõendid, kuna tema suhtes pole käimas süüteomenetlusi, pole jõustunud karistusi, Europoli või Interpoli teateid jne, on asjakohatud. Praegusel juhul on piisav kaebaja poolt dokumentide esitamata jätmisest tulenev ning VMS § 14 lg-st 2 ja § 15 lg-st 1 lähtuv tõenäosusel põhinev ohuhinnang, mida kohus eespool käsitles. Eelnevat arvestades pole tarvilik tuvastada veel täiendavaid kaebaja tegusid, mis näitaks temast tulenevat võimalikku ohtu. Seega on samuti alusetud väited PPA poolsest uurimiskohustuse rikkumisest, kuna piisav alus viisa andmisest keeldumiseks oli tuvastatud. Lisaks on alusetu ja asjakohatu kaebaja osundamine nn avaliku korra testile ja Riigikohtu seisukohale, et ohuviide ei saa olla abstraktne. Kaebajast tulenevat ohtu põhjendati konkreetselt tema kui VF-i kodaniku käitumisega, s.o dokumentide esitamata jätmisega, viisamenetluses. Seega pole tegemist oletuste ega kontrollimatute väidetega. Kaebaja seisukohtadest ei selgu, millist või milliseid nn avaliku korra testi käsitlevaid Euroopa Kohtu lahendeid, milles oleks käesoleva viisavaidlusega sarnased asjaolud, kaebaja silmas peab, mistõttu ei saa kohus väitele täpsemalt vastata.
20.Asjaolu, et kaebaja eksmatrikuleeriti Mainorist 08.08.2024, kuid hiljem ennistati üliõpilaste nimekirja, ei oma 28.11.2024 otsuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust. PPA 30.12.2024 lahkumisettekirjutusest nähtuvalt oli kaebaja eksmatrikuleerimine aluseks tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele alates 07.09.2024, seega võinuks asjaolu ehk omada tähtsust elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidlustamisel. Viisa andmise üle otsustamisel ei pidanud PPA eksmatrikuleerimise ega ülikooli ennistamise asjaolusid hindama, need faktilised asjaolud pole 28.11.2024 otsuse aluseks. Kohus küsis kaebaja õppimise kohta PPA-lt 10.10.2025 ning Mainorilt 17.10.2025 kohtunõuetega selgitusi selleks, et hinnata kohtuvaidluse jätkamise lubatavust ja otstarbekust, mitte seepärast, et eelnevast oleneks 28.11.2024 otsuse õiguspärasus.
21.Kohus nõustub Kaitsepolitseiametiga, et kaebaja suhtes kohaldub ka sanktsioonimäärus. Nimetatud määrusega kehtestatakse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg-s 1 §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse sanktsioonina piirang Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele viisa andmiseks, lühiajaliseks Eestis töötamiseks ning tähtajalise elamisloa andmiseks töötamise, õppimise või ettevõtluse eesmärgil (määruse § 1). Sanktsioonimääruse § 2 lg 1 2 järgi kohaldatakse määrust kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat. Ühegi määruses sätestatud erandi kohaldumist kaebaja puhul ei nähtu, millele vastupidist pole väitnud ka kaebaja. VMS § 65 lg 2 punkt 5 1 sätestab, et pikaajalise viisa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Seega kehtib kaebajale kui VF-i kodanikule piirang viisa andmiseks õppimise eesmärgil ning ka sel põhjusel tulnuks viisa andmisest keelduda. 9 (14)
22.Kokkuvõtvalt on PPA 28.11.2024 otsus õiguspärane ning selle tühistamiseks ja PPA kohustamiseks otsustada viisa andmise üle uuesti puudub alus.
Lahkumisettekirjutus
23.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 2 lg-te 11, 3 ja 4 järgi määratakse lahkumisettekirjutusega lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.
24.PPA 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, kuna tähtajaline elamisluba kaotas kehtivuse 07.09.2024, kaebaja viisataotlus jäeti 28.11.2024 otsusega õiguspäraselt rahuldamata ning möödunud oli ka VMS § 44 lg-st 2 lähtuv 90-päevane viisavaba viibimisõigus kaebajale kui Iisraeli kodanikule. Kuna puudusid eeldused seadustamisettekirjutuse (VSS § 9 lg 1) tegemiseks, siis tuli kaebajale koostada lahkumisettekirjutus. Kaebaja oli nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma 9 ning leidis, et vajab lahkumise korraldamiseks kolme nädalat, et osta lennupiletid, korjata asju, sättida ennast ja kooskõlastada lahkumine üürikorteri omanikuga ning korterit koristada. 10 Kaebaja selgitas, et teda seovad Eesti ja Schengeni riikidega ainult õpingud. 11 PPA käsitles lahkumisettekirjutuse lkl 5 kaebaja argumente 3-nädalase vabatahtliku lahkumise tähtaja andmiseks ja leidis, et tegelikult piisab kaebajale lahkumiseks 7 päevast. Seega PPA kaalutlusotsus lahkumistähtaja määramisel on põhjendatud ning kohtule ei nähtu kaalumisel vigu, samuti on tähtaeg proportsionaalne, arvestades kaebaja seotust Eestiga ainult läbi õpingute ning asjaolu, et lahkumise korraldamise toimingud ei eeldanud sellest suuremat ajakulu (HMS § 4 lg 2, § 54, § 56, sh lg 3, HKMS § 158 lg 3). Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid, et 7 päeva lahkumiseks olnuks vaatamata PPA põhjendustele ikkagi ebapiisav ning ebaproportsionaalne.
25.Asjas tõusetus vaidlus sellest, et PPA osundas lahkumisettekirjutuses (lk 6) kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse eiramisele ja täismahus täitmata jätmisele, kuna 23.12.2024 ei ilmunud kaebaja PPA-sse kokkulepitud kohtumisele ning samuti andis ta vastuolulisi ütlusi õpingute kohta. Seega kaebaja käitumine raskendas PPA-l temaga seotud asjaolude väljaselgitamist. Kohus nõustub PPA põhjendustega kaasaaitamiskohustuse täismahus täitmata jätmise kohta ning leiab, et seda arvestati õigustatult lahkumisettekirjutuse tegemisel ja vabatahtliku täitmistähtaja kestuse määramisel.
26.Kaebaja vastuolulisi väiteid seonduvalt õpingute ja läbitavate õppeainetega kirjeldati lahkumisettekirjutuses (lk 3–5) põhjalikult ning neid ei ole vajalik kohtuotsuses täies ulatuses korrata. Kokkuvõtvalt võib välja tuua asjaolud, et kaebaja 19.12.2024 küsitlusel selgitatu kohaselt oli tal läbimata 5 õppeainet, kuid Mainori vastuse 12 kohaselt oli neid 10; kaebaja väitis, et ta õpib ning läbib veebruari 2025 alguseks 5 õppeainet, mida ta Mainori vastuse järgi tegelikult 2024 sügissemestril isegi ei võtnud; kaebaja väitis, et osades ainetes peab käima isiklikult kohapeal, kuid Mainori vastuse kohaselt oli soovi korral olemas võimalus online 9
õppeks (toomata välja, et mõnes õppeaines selline võimalus puuduks). Kaebaja selgitas 30.12.2024 küsitlusel vastuolusid õppeainete läbimises sellega, et tal on individuaalne programm, kuid ei tõendanud oma väidet. Kuna kaebaja väitis, et saab õppekeskkonda sisse logida koduarvutis, siis oleks ta saanud paluda võimalust esitada tõendid pärast koju jõudmist, kuid vaatamata õigusteadmistega esindaja osalemisele küsitlusel, kaebaja seda võimalust ei palunud. Kui kaebajal oleks õppekeskkonnas olemas olnud PPA seisukohti ümberlükkavaid tõendeid, siis saanuks ta need esitada ka kohtumenetluses, kuid seda pole tehtud. Kaebaja väide, et ta tugines õpingute kohta vastuoluliste selgituste andmisel teadmistele ja informatsioonile, mis oli saadud varem, on üldine ja paljasõnaline. Kohtu hinnangul on lahkumisettekirjutuses kirjeldatud asjaolusid vaadates ebausutav, et üliõpilane saaks oma õpingute seisu osas olla nii valedel arusaamadel, nagu kaebaja seda väidetavalt oli, sh ei olnud ta tegelikult isegi uurinud online õppe võimalust. Samuti ei tundu usutav, et kui Mainor andis PPA-le teabe 10 läbimata õppeaine kohta ja hinnangu, et õpinguid polnud võimalik lõpetada veebruaris 2025, siis ilmuks õppekeskkonnast välja koolile teadmata individuaalne programm, mis vastuolusid selgitaks. Kokkuvõttes andis kaebaja kohtu hinnangul vastuolulisi selgitusi eesmärgiga näidata, justkui lõpetaks ta peatselt õpingud ja saaks võimaluse Eestis edasi viibida, ehkki ilmselgelt polnud tal õpingute lõpetamine veebruaris 2025 võimalik.
27.Lahkumisettekirjutuses (lk 4) käsitleti, et kaebaja ei ilmunud enda sõnul 23.12.2024 kella 15:30-ks (vt lk 3 kolmas lõik) PPA-sse, sest istus valele bussile ning jõudis PPA-sse kohale pärast 17:00, samuti ei vastanud ta kõnedele, sest unustas telefoni koju. Seda kinnitab 30.12.2024 küsitluse protokoll (lk 2). Kohtule ei ilmne, et PPA oleks kaebaja selgitusi valesti mõistnud või midagi arvestamata jätnud. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja põhjendused mitteilmumise kohta pole usutavad, sest kaebaja on pikalt Tallinnas elanud ja ka PPA-s käinud, mistõttu peaks talle linn ja ühistransport olema piisavalt selged, et õigeks ajaks kohtumisele jõuda. Nimelt toimikust nähtub, et üks ja sama aadress Tallinnas on kaebajal olnud vähemalt perioodidel 05.09.2016–30.06.2018 ja 27.06.2022–09.10.202413 ning see on tema aadressiks ka 02.12.2024 ning 08.01.2025 kaebustes. Kaebaja märkis kohtumenetluses, et PPA ei uurinud tema väiteid mitteilmumisest põhjalikult ja tõlgendas olukorda põhjendamatult kui koostöö puudumist. Samas ei esitanud kaebaja ise detailsemaid vastuväiteid, miks PPA hinnang on väär (nt linna ja ühistranspordi tundmisele), ega selgitanud usutavamalt, miks 23.12.2024 selline eksimus sai aset leida. Kaebajal oleks olnud võimalus täiendavaid selgitusi anda nii haldus- kui kohtumenetluses, kui ta seda oleks soovinud. Fakt, et kaebaja 30.12.2024 küsitlusele ilmus, ei muuda olematuks, et 23.12.2024 ta seda ei teinud. PPA ei ole ka väitnud (täielikku) koostöö puudumist, nagu kaebaja märkis, ning samuti ei rakendatud kaasaaitamiskohustuse rikkumise tõttu kõige rangemaid meetmeid, vaid kaebajale siiski anti lahkumiseks vabatahtlik tähtaeg 7 päeva.
28.Seega kokkuvõttes oli õiguspärane vormistada kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks lahkumisettekirjutus 7-päevase vabatahtliku täitmistähtajaga. Lahkumisettekirjutuses sisalduv sissesõidukeeld
29.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeeldu on võimalik kohaldada ka lühemaks ajaks või jätta see üldse kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4).
30.Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 (punkt 28), et VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 7 4 lg 3 sissesõidukeelu 13
PPA 10.02.2025 lisad 1 – 3 (dtl 105-107).
11 (14)
kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Tallinna Ringkonnakohus märkis 19.09.2025 otsuses nr 3-22-1422 (punkt 10) järgmist: „/.../ VSS § 74 lõigetest 1, 3 ja 4 ning § 7 lõikest 2 tulenevalt on Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele tehtavas lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud, kui kõiki asjaolusid ning välismaalase kaitset väärivaid huve hoolikalt kaaludes saab järeldada, et tegemist on ebasoovitava välismaalasega, kelle Eestis viibimine kujutab endast avalikule korrale või riigi julgeolekule ohtu, mille neutraliseerimiseks on täiendava meetmena vajalik hoida ära välismaalase naasmine teatud aja jooksul. Kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole siiski lahkumisettekirjutuse automaatne järelm (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 323-1317). Selleks, et välismaalast saaks pidada ebasoovitavaks VSS § 6 lg 1 tähenduses, ei pea aga temast lähtuma mingisugune eriliselt tõsine oht. /.../.“
31.Lahkumisettekirjutusest (lk 6) nähtub, et PPA ei pidanud kolmeaastast Schengeni sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuse automaatseks järelmiks ning hindas, kas esineks põhjust sissesõidukeeldu lühendada või kohaldamata jätta. Kohus leiab, et PPA põhjendused on asjakohased ning ei nähtu kaalutlusõiguse rikkumist, samuti on sissesõidukeeld proportsionaalne.
32.Esmalt märgiti lahkumisettekirjutuse lk-l 5, et kaebaja ei ole usaldusväärne välismaalane, kuna viisa andmisest keeldumise otsus tehti VMS § 65 lg 2 punkti 6 alusel; ta ei pöördunud ise seoses ebaseadusliku viibimisega PPA poole, kuigi oli teadlik Schengenis seadusliku aluseta viibimisest; ta esitas vastuolulisi andmeid õppimise kohta nii halduskohtule kui PPA-le; kaebaja ei ilmunud 23.12.2024 PPA-sse vestlusele ega tõendanud mitteilmumise põhjust. Ehkki neid põhjendusi ei seostatud otseselt sissesõidukeeluga, vaid järgnevalt käsitleti nii lahkumiskohustust kui ka sissesõidukeeldu, siis on väljatoodud põhjendused asjakohased mh sissesõidukeelu põhjendamisel. PPA arvestas ka, et kaebaja ei täitnud täismahus kaasaaitamiskohustust ning et ta on Eestis neljal korral väärteo korras karistatud liiklusseaduse rikkumise eest. Seega tõi PPA välja piisavad põhjendused, miks kaebaja on ebasoovitav välismaalane. Seonduvalt kaebaja vastuoluliste selgitustega õpingute osas ning kaasaaitamiskohustuse eiramisega esitas kohus põhjendused eespool. Vastuseks kaebajale tuleb märkida, et viisarežiimi rikkumine (lühikese aja jooksul) ei lükka ümber argumente, et pidada teda ebasoovitavaks välismaalaseks. Samuti pidi kaebaja esindaja vahendusel mõistma, et halduskohtule 28.11.2024 otsuse peale kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei muutnud tema Eestis viibimist seaduslikuks ning esialgse õiguskaitse andmisele lootmine oli kaebaja oma risk.
33.Lahkumisettekirjutuses osundati õigustatult, et isikul puuduvad Eestis või muus Schengeni riigis perekondlikud ja majanduslikud sidemed ning ainsa Eestiga siduva aspektina välja toodud õppimise kohta esitatud informatsioon on väga vastuoluline. Kohus nõustub, et kaebajal ei ole Eestis ja Schengenis viibimine hädavajalik, kusjuures kaebaja ei esitanud 30.12.2024 vestlusel vastuväiteid kolmeaastasele Schengeni sissesõidukeelule ja ka kohtumenetluse seisukohtadest ei selgu, millist konkreetset muud Schengeni riiki ja mis põhjusel oleks tal vajalik kolme aasta jooksul külastada. Kaebaja viitab jätkuvalt alusetult, nagu ta peaks õpingute tõttu isiklikult Eestis viibima ja koolis kohapeal käima, kuigi Mainori 20.12.2024 vastusest (dtl 126) selgub, et see väide pole õige. Asjaolu, et kaebaja pole uurinud võimalusi online õppeks ega ole isegi üritanud õppeaineid läbida veebi teel, pole aluseks pidada sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. Kaebaja poolt õiguspärasele ootusele tuginemine on asjakohatu, kuna 12 (14)
õppe alustamine Eestis ei anna õigust eeldada, et riik peaks VMS ja VSS nõudeid eirates mistahes viisidel tagama välismaalasele võimaluse õppimist jätkata Eesti territooriumil.
34.Kaebaja viitas proportsionaalsuse põhimõtte rõhutamiseks Riigikohtu lahendile 3-3-1-58-12 ning Euroopa Nõukogu ja Parlamendi 09.03.2016 määrusele nr 2016/399. Kuna sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamine on niikuinii sisse kirjutatud VSS § 7 4 lg-sse 3, siis ei pea kohus viidatud lahendi ja määruse analüüsimist vajalikuks.
35.Kaebaja leidis, et maksimaalselt võinuks sissesõidukeeldu kohaldada kuueks kuuks, sest ta lahkub vabatahtlikult ja on teinud jõupingutusi olukorra lahendamiseks. Kohus nõustub PPA-ga, et asjaoluga, kas kaebaja lahkub Eestist ja Schengenist vabatahtlikult, ei olnud võimalik lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu määramisel arvestada, sest lahkumise 7-päevane tähtaeg hakkas alles pärast lahkumisettekirjutuse tegemist kulgema. Samuti jääb arusaamatuks, milliseid tehtud jõupingutusi kaebaja silmas peab.
36.Järelm, et kaebaja suhtes kohaldatav sissesõidukeeld on ühtlasi sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi alale, tuleneb sellest, et ta ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige (VSS § 7 4 lg 41). Seega on asjakohatud kaebaja viited, et puuduvad tõendid tema ohtlikkusest mõnes muus Schengeni riigis. Samuti ei nõustu kohus, et Eesti-sisene ohuhinnang oleks väär, ning seda on kohus eespool põhjendanud. Alusetu on kaebaja viide EL määruse 2018/1861 art 24 ja Schengeni konventsiooni art 96 tingimuste mittetäidetusele. Kaebaja viidatud määruse 14 artiklis 24 on eristatud kaht olukorda, millest kaebajat puudutab art 24 lg 1 punkt b), sest tema suhtes kohaldati sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuses (VSS 2. ptk). Nimetatud määruse art 24 lg 1 punktis a) ja lg-s 2 käsitletud sissesõidukeeld seondub aga VSS 5. peatükis reguleeritud sissesõidukeeluga (vt ka Riigikohtu 23.09.2019 otsuse nr 3-16-2088 I osa). Kuna kaebaja seisukohtadest nähtuvalt käsitles ta art 24 lg 1 punkti a), siis on see asjakohatu. Sarnasel seisukohal on kohus ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni 15 art 96 osas (vrdl lg-d 2 ja 3).
37.Eelnevat arvestades oli kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld samuti õiguspärane.
38.Lisaks märgib kohus, et lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes kohaldatakse VSS 5. peatükis sätestatut (VSS § 75 lg 1). Kui kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis on tal võimalik taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist (VSS § 75 lg 2, § 32 lg 12). Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
39.Eelnevat kokku võttes jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata, sest PPA 28.11.2024 otsus ning 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärased.
40.Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja menetluskulud ta enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka tema menetluskulud enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaasatud haldusorgan kannab võimalikud menetluskulud HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel ise. 14
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.11.2018 määrus (EL) 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist kontrollide valdkonnas piiril ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 15 Konventsioon, 14.06.1985, millega rakendatakse 14.06.1985 Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel
13 (14)
41.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
42.Kohus palus 06.11.2025 kohtumäärusega kaasatud haldusorganil esitada oma väiteid kinnitavad tõendid ning lisaks muud dokumendid, mis olid seni esitamata. Olles Kaitsepolitseiameti 02.12.2025 esitatud materjalidega (lisad 1 ja 2) tutvunud, ei ole need kohtu hinnangul siiski kõik vajalikud ning koormavad toimikut. Kohus tagastab digitaalsest kohtutoimikust järgmised dokumendid, mis kuuluvad Kaitsepolitseiameti 02.12.2025 lisade 1 ja 2 juurde: -
Haridust tõendav dokument (dtl 180 – 183) ja fotod passist (dtl 184 – 185), sest vajalik osa neist oli toimikus varasemalt juba olemas (vt dtl 74 ja 75); 30.10.2024 „Letter of admission“ (dtl 189) kui korduv dokument (vt dtl 7); Kaebaja Paysera konto väljavõte (dtl 190 – 195), sest see ei oma HKMS § 62 lg 2 mõttes asjas tähtsust, vaidluse lahendamine ei eeldanud kaebaja konto analüüsi.
(allkirjastatud digitaalselt)
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.