H.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. novembri 2024. a viisa andmisest keeldumise otsuse tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata viisa taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2024. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – H.G, esindaja Olga Väika-Kesler Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja J.O Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.G määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse H.G määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-3268 resolutsiooni punkti 6 peale.
Jätta H.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-3268 resolutsiooni punkt 6 muutmata.
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Iisraeli Riigi ja Venemaa Föderatsiooni kodanik H.G (sünd. xx.xx.xxxx) on viibinud Eestis õppimise eesmärgil alates 29.10.2020. H.G esitas 07.11.2024 taotluse pikaajalise viisa saamiseks õpingute eesmärgil (kehtivusega 27.11.2024–28.02.2025).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 28.11.2024 otsusega välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 2 p 6 alusel (julgeolekukaalutlustel) H.G-le pikaajalise viisa andmisest.
3-24-3268
3.H.G esitas Tallinna Halduskohtule 02.12.2024 kaebuse PPA 28.11.2024 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema viisa taotlus uuesti läbi. Kaebaja viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mille PPA tunnistas 07.09.2024 otsusega kehtetuks seoses sellega, et kaebaja eksmatrikuleeriti ülikoolist võlgnevuste tõttu. Pärast võlgnevuse tasumist taastati kaebaja õppimine ülikoolis ja õppe lõpptähtaeg on 02.02.2025. Kaebaja taotles pikaajalist viisat, sest tema viibimisalus lõpeb 2024. a detsembris ehk enne õppeprotsessi lõppemist. PPA keeldus 28.11.2024 otsusega pikaajalise viisa andmisest, kuna kaebaja kujutab väidetavalt ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Põhjendus ei ole kaebajale arusaadav ning tema hinnangul puudusid kaalukad ja objektiivsed asjaolud, mis tingiks viisa andmisest keeldumise. Seda eriti olukorras, kus kaebaja õppeprotsess lõpeb juba 2025. a veebruaris ja samuti oli kaebajale 2022. a-l antud tähtajaline elamisluba. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 28.11.2024 otsuse kehtivus ning kohustada PPA-d väljastama kaebajale viisa kuni 10.02.2025. Õppeprotsess kestab kuni 02.02.2025 ning kaebajale tuleks lisaks anda pisut aega Eestist lahkumise korraldamiseks. Eestist lahkumisega kaasneksid kaebaja jaoks äärmiselt negatiivsed tagajärjed, sest ta kaotaks õppekoha ja võimalused õppeprotsessi lõpetamiseks. Kaebaja on õppimise eest juba tasunud ja ülikool õppetasu ei tagasta, mistõttu tekiks kaebajale kahju. Kaebus ei ole perspektiivitu ning kaebajale kaasnevaid tagajärgi arvestades on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud.
4.PPA palus 09.12.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja viibib Eestis õppimise eesmärgil alates 29.10.2020 ning esitas 23.08.2024 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, kuid võttis selle 10.10.2024 tagasi. Kaebaja on alates 08.09.2024 viibinud Eestis viisavaba viibimise alusel, mis lõppes 07.12.2024. Kaebajal on võimalik õppekava täita ka virtuaalõppe vormis, mistõttu ei pea ta õpingute lõpetamiseks viibima Eestis kohapeal. Seda järeldust toetab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor loengukava, millest nähtuvalt toimuvad loengud ka otseülekandega, sh kaebaja õpitaval tarkvaraarenduse ja ettevõtluse erialal. Seega ei teki kaebajale õppimisega seoses pöördumatuid tagajärgi. Viisa andmisest keeldumise otsus tugineb Kaitsepolitseiameti kooskõlastuses antud seisukohale (julgeolekukaalutlused).
5.Tallinna Halduskohus võttis 11.12.2024 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Välismaalasel puudub subjektiivne õigus viisa saamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus nr 3-211903, p 11; 03.11.2022 määrus nr 3-21-2779, p 21; 05.10.2023 määrus nr 3-23-1398, p 12). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest viisa andmisest keeldumine ei too kaasa taotluses väidetud tagajärge ehk ei katkesta kaebaja õpinguid. Kaebajal on võimalik jätkata õpinguid virtuaalõppes. Õppetöös osalemine virtuaalõppes võib küll olla kontaktõppest mõnevõrra keerulisem, ei õigustaks mõningane ebamugavus esialgse õiguskaitse kohaldamist viisil, et kaebaja saavutab oma kaebuse sisulise eesmärgi. Pole tõenäoline, et kaebus jõutakse lahendada enne 10.02.2025 või vähemalt ei jõuaks kohtulahend selleks ajaks jõustuda. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks kaebuse eesmärgi saavutamise esialgse õiguskaitse korras.
6.H.G palub 27.12.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.12.2024 määruse resolutsiooni p 6 ning uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja viibib Eestis alates 2020. a-st eesmärgiga omandada kõrgharidus ja õppeprotsess lõpeb 02.02.2025, mistõttu on tal vaja viibida Eestis kuni 10.02.2025, et korraldada kõik õpingutega seotud küsimused (s.o täita õppekava ja lõpetada õpingud vastavalt nõuetele) ja enda 2(5)
3-24-3268 lahkumine Eestist. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole tegemist pöördumatute tagajärgedega. Õpingute lõpetamiseks on vajalik füüsiline kohalolek Eestis, sest mitmeid eksameid, lõputöö kaitsmist ja praktilisi ülesandeid ei saa teha virtuaalselt. Virtuaalne osalemine ei taga õppekava täitmist ja ei ole võrreldav kontaktõppega. Virtuaalõppe kasutamine võib olla toetav meetod, kuid see ei asenda täielikult õppekavas sätestatud nõudeid kontaktõppele. Välismaalasele tuleb anda viibimisõigus või viisa, kui see on vajalik hariduse omandamiseks (vt VMS § 8 lg 3). Kuna kaebaja on teinud kõik vajaliku õpingute taastamiseks, rikub viisa andmisest keeldumine võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-st 2 tuleneb õigus haridusele, mida tuleb tõlgendada kui õigust omandada kvaliteetset ja kättesaadavat haridust. Vaidlustatud otsus tugineb vaid ebamäärasele väitele, et kaebaja kujutab endast julgeolekuohtu, kuid puuduvad tõendid või selged põhjendused, mis seda järeldust toetaksid. Sellega on eiratud kaalutlusreegleid (nt Riigikohtu 13.11.2020 otsus nr 3-20-349) ning rikutud EIÕK art-te 6 ja 13 põhimõtteid. Neid sätteid tuleb arvestada mh viisamenetluses (vt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915). Pelgalt Venemaa kodakondsuse olemasolust ei saa üldistavalt eeldada isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 kohaldamisel tuleb hinnata iga juhtumit individuaalselt. Kaebajal on lisaks õigus olla isiklikult oma asja arutamise juures ning esitada seisukohti. Kohtumenetluses virtuaalselt osalemine ei pruugi tagada kaebaja täielikku ja võrdset kohtlemist, eriti kui otsustatakse tema haridust ja edasist elu puudutavaid küsimusi. Isiklik kohalolek on vajalik, et kaebaja saaks kaitsta oma õigusi ning esitada täiendavaid tõendeid või selgitusi viisa andmisest keeldumise põhjendamatuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
8.HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk hoida ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-31-19-17, p 15). Mitte igasugune riive, mis annab aluse kaebusega halduskohtusse pöördumiseks, ei õigusta siiski esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (nt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 14). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist. Sellisel juhul 3(5)
3-24-3268 peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).
9.Praeguses asjas on kaebaja pöördunud halduskohtusse viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud VMS § 100 1 lg 11 ja § 1004 lg 2 alusel PPA-le avaldust viisa andmisest keeldumise otsuse peale, vaid pöördus kaebusega otse halduskohtusse. Kuivõrd VMS §-d 1001–10019 ei reguleeri kohustuslikku kohtueelset menetlust, vaid kohtumenetlust asendavat menetlust (vt Riigikohtu 20.04.2021 otsus nr 5-2010, p 32), siis ei takista kõnealune asjaolu iseenesest kaebuse lahendamist. Vajaduse korral tuleb halduskohtul jätta kaebeõigust piiravad VMS-i sätted asja lahendamisel kohaldamata, sest need on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mille kohaselt peab olema tagatud võimalus vaidlustada viisa andmisest keeldumise otsust kohtus (vt Euroopa Kohtu 13.12.2017 otsus kohtuasjas C-403/16, El Hassani, p 42; vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 323-1430, p-d 9–11). Ehkki pikaajalist viisat ei anta viisaeeskirja alusel, tuleneb direktiivi (EL) 2016/8011 art 34 lg-st 5 samuti nõue, et taotluse kohta tehtud otsust peab olema vähemasti lõppastmes võimalik vaidlustada kohtus (vt Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus kohtuasjas C14/23, Perle, p-d 60–62; 10.03.2021 otsus kohtuasjas C-949/19, Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., p-d 41–46).
10.Seonduvalt kaebaja väitega, et rikutud on otsuse põhjendamise kohustust, tuleb juhtida tähelepanu, et VMS § 66 lg-te 1 ja 2 teavitatakse välismaalast viisa andmisest keeldumise korral üksnes keeldumise õiguslikust alusest ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Viisa andmisest keeldumise õiguslik alus (VMS § 65 lg 2 p 6) on kaebajale edastatud teavitusest arusaadav, kuigi nimetatud sättele ei ole konkreetselt viidatud. Eeltoodut arvestades ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivikaks ainuüksi põhjusel, et see ei sisalda üksikasjalikku selgitust, millistel julgeolekukaalutlustel on kaebajale viisa andmisest keeldutud.
11.Kuigi kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa täielikult välistada, ei ole kaebaja siiski esitanud koos määruskaebusega täpsemaid andmeid selle kohta, milliseid nõutavaid õppeaineid ei oleks tal võimalik läbida virtuaalõppe vormis. Vastustaja viidatud Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor loengukavadest nähtuvalt toimub rõhuv enamus loengutest otseülekandega ja osaliselt toimub õppetöö täielikult veebis. Kaebaja ei ole tõendanud ega veenvalt põhistanud, et õpingute jätkamine virtuaalõppena ei ole objektiivselt võimalik või ülikool seda tegelikult ei aktsepteeri. Olukorras, kus kaebaja väited on jäänud üksnes abstraktseteks, ei ole alust eeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tagajärjeks on see, et kaebajal ei olegi võimalik oma alustatud õpinguid lõpule viia. Asjaolu, et kaebaja võib virtuaalõppele isiklikult eelistada kontaktõpet, ei ole iseenesest piisav põhjus, et kohaldada esialgset õiguskaitset, kui selle vastu räägib kaalukas avalik huvi kaitsta ühiskondlikku korda ja riigi julgeolekut.
12.Välismaalasele võib VMS § 622 lg 1 kohaselt anda pikaajalise viisa mh õppimiseks kõrgkoolis, kuid sellest ei tulene välismaalasele subjektiivset õigust viisat saada, vaid tal on subjektiivne õigus üksnes sellele, et tema nõuetekohane viisataotlus vaadatakse korrakohaselt läbi. Kaebajal ei ole piiramatut õigust jätkata Eestis hariduse omandamist ja väited ebavõrdsest kohtlemisest on konkretiseerimata. Kaebaja huvi jätkata kõrgkoolis õppimist tuli
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud)
4(5)
3-24-3268 viisa taotluse lahendamisel kahtlemata arvestada, kuid lisaks tuli silmas pidada, millised asjaolud tingisid hinnangu kaebajast lähtuva julgeolekuohu kohta, ja kuivõrd takistab pikaajalise viisa andmisest keeldumine kaebajal tegelikult õpingute lõpetamist. Praegusel juhul on need asjaolud ebaselged ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellises olukorras ei saa pidada põhjendatuks esialgse õiguskaitse rakendamist viisil, millega kaebaja saavutaks täielikult oma eesmärgi jääda kuni õpingute lõpuni Eestisse, sõltumata temast lähtuvast võimalikust julgeolekuohust. Kaebaja taotles pikaajalist viisat kehtivusega kuni 28.02.2025 ning on ilmne, et selleks ajaks ei ole praeguses kohtuasjas tehtava otsuse jõustumine võimalik. Kuna asjas seni esitatu põhjal ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust pidada tungivaks ja kaebuse eduväljavaateid ülekaalukalt suurteks ning teiselt poolt räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu kaalukas avalik huvi, siis on halduskohus jätnud esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatult rahuldamata. Kaebaja on pidanud alates seadusliku viibimisaluse lõppemisest (07.12.2024) arvestama võimalusega, et tal tuleb Eestist lahkuda.
13.Ringkonnakohus märgib lisaks, et esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingi mh kaebaja soov võtta kohtumenetlusest osa Eestis viibides (sh osaleda isiklikult võimalikul kohtuistungil). Kaebajal on Eestis olemas õigusteadmistega esindaja ning tal saab kohtuistungist osa võtta ka videokonverentsi vahendusel. Praeguses vaidluses ei nähtu seejuures ühtegi põhjust, miks oleks kaebaja isiklik osavõtt asja õigemaks lahendamiseks ilmselgelt vajalik. Tõendeid ja selgitusi on kaebajal võimalik esitada nii volitatud esindaja vahendusel kui ka kirjalikult või videosilla teel. Kui kohus peab kaebaja isiklikku istungist osavõttu siiski vajalikuks või ilmnevad takistused kohtuistungil videosilla vahendusel osalemiseks, on kaebajal võimalik taotleda kohtuistungil osalemise eesmärgil Eestisse saabumiseks lühiajalist viisat.
14.Eelneva põhjal jääb H.G määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2024 määruse resolutsiooni p 6 muutmata.
15.H.G määruskaebuselt on Y OÜ tasunud 27.12.2024 riigilõivu 20 eurot. Kuna haldusasjas esitatavalt määruskaebuselt HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9 kohaselt riigilõivu ei nõuta, siis tuleb tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.