Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
kohas arvutivõrgus hiljemalt
29.01.2026
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-23-2597 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis 1972. aastal Ukrainas. Kaebajal oli Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, mille Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 2020. aastal kehtetuks. Hiljem taotles kaebaja tähtajalist elamisluba, ent PPA jättis 24.05.2023. a otsusega selle taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas viimati nimetatud otsuse tegemise päeval rahvusvahelise kaitse taotluse, tuginedes sellele, et ta on Venemaa Föderatsioonis sõjaväekohuslane ning rahvuselt ukrainlane ega soovi minna sõtta enda rahvuskaaslaste vastu ja panna toime sõjakuritegu.
2.PPA tegi 26.10.2023 otsuse nr 12305240054-1 (vaidlustatud otsus), millega lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi kokkuvõttes järgmistel põhjendustel.
2.1.Hirm mobiliseerimise ees ei ole iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebajal ei ole alust karta karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest, kuna ta ei ole saanud reaalselt mobilisatsioonikutset ega seda eiranud. Ainuüksi riigivõimust erinev poliitiline meelsus ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. On vähetõenäoline, et kaebaja satuks oma meelsuse tõttu Venemaa ametivõimude huviorbiiti, kuna ta ei ole oma meelsust avaldanud ja võimud ei ole sellest teadlikud. On ebatõenäoline, et kaebaja lähitulevikus hakkab Venemaal viibides oma meelsust aktiivselt avaldama. Tõenäoline ei ole ka see, et kaebajat pelgalt ukrainapärase nime pärast hakataks taga kiusama, kuna ukrainlasi on Venemaal palju.
2.2.Kaebajast lähtub oht avalikule korrale – teda on Eestis karistatud 33 korral väärteokorras ja neljal korral kriminaalkorras, sh narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemises kuritegeliku ühenduse liikmena, mille eest teda karistati peaaegu 10-aastase vangistusega. Kuigi vanglast vabanemisele järgneva 2 aasta jooksul ei ole kaebaja õigusrikkumisi toime pannud, on tema varasemat pikaajalist kuritegelikku tegevust arvestades reaalne oht, et taoline käitumis- ja tegevusmuster võib korduda.
2.3.Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud Eestist väljasaamise vältimiseks n-ö viimase õlekõrrena olukorras, kus muud Eestist väljasaatmise vältimise võimalused olid ammendunud.
2.4.Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu kogu riigi territooriumi hõlmavat relvakonflikti ja kaebaja elu ei ole ohus pelgalt Venemaa territooriumil viibimise tõttu.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes PPA 26.10.2023 otsuse tühistamist ning PPA kohustamist rahvusvahelise kaitse taotlus uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et PPA ei teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust ega tuvastanud õigesti pagulasena tunnustamist välistavaid asjaoluasid. Kaebaja on sündinud Ukrainas ja elanud Eestis, Venemaal ei ole ta elanud ja tal puuduvad seal sidemed. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ega panna toime sõjakuritegu, saada ise surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Lisaks on kaebaja avalikult mõistnud hukka Venemaa sõjategevuse Ukraina vastu ning ainuüksi see on 2(6)
3-23-2597 Venemaal kriminaalkorras karistatav. Kaebajat ei ähvarda Venemaal mitte üksnes vangistus, vaid hukkumine.
4.Vastustaja esitas halduskohtule seisukoha, milles palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes kokkuvõttes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja seisukohtade juurde. Vastustaja leidis, et pelgalt soovimatus teenida Venemaa sõjaväes või vastumeelsus Venemaal valitseva poliitika suhtes ei anna alust tunnustada kaebajat pagulasena.
5.Tallinna Halduskohus tegi 30.01.2024 otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on järgmised.
5.1.Selleks, et inimesele osaks saavat kohtlemist saaks käsitada tagakiusamisena VRKS tähenduses, peab see olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (eelkõige õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja tagasiulatuva karistamise keeld) rasket rikkumist, või kogum meetmetest, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil. Tagakiusamise ohtu tuleb jaatada, kui esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Rahvusvahelise kaitse vajaduse tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus. Seega ei pidanud PPA vaidlustatud otsuse tegemisel kaaluma, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne.
5.2.Kaebaja hirm tagakiusamise ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata. Kaebaja soov mitte asuda elama oma kodakondsusjärgsesse riiki, ei ole rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamise aluseks.
5.3.Väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et üksnes hirm mobiliseerimise ja Ukraina sõjas rindele saatmise vastu ei ole kaitsevajaduse tuvastamise aluseks. VRKS § 19 lg 2 punktis 5 nimetatud tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus. Võttes arvesse kohtuasjades C-238/19 ja C-472/13 tehtud Euroopa Kohtu otsustes sõnastatud kriteeriume, on kaebaja kartus, et ta peab osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, hüpoteetiline. Kaebaja sõnul ei ole tal sõjaväepiletit ning kuna ta ei ole reaalselt Venemaal kunagi elanud, võib arvata, et ta ei ole ka üheski Venemaa sõjaväekomissariaadis arvel. PPA pidas seega õigesti kaebaja mobiliseerimist ebausutavaks. Kaebaja võidakse Venemaale naastes kutsuda sõjaväekomissariaati, kuid teada ei ole, kas kaebaja üldse arvele võetakse ning kui võetakse, siis kas ta on väekõlblik.
5.4.Kaebaja ei ole oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud, isegi kui ta on teinud mõne üksiku sotsiaalmeedia postituse, mille kohta tõendeid esitatud ei ole, siis ei pea kohus usutavaks, et Venemaa ametivõimud oleks nendest postitustest teada saanud ning sel põhjusel võidaks kaebajat hakata Venemaal taga kiusama. Põhimõtteliselt võib kaebaja tegevus sõjas Ukraina toetamisel olla Venemaal kriminaalkorras karistatav, ent Venemaa rahvaarv on ligikaudu 140 miljonit, kellest paljud on Ukraina sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Kaebaja isikulist profiili arvestades ei ole tõenäoline, et teda võidaks karistada Ukraina toetamise ja Ukrainaga peetava sõja vastasuse eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise.
5.5.PPA leidis õigesti, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks, võttes arvesse, et ta esitas taotluse samal päeval, kui PPA oli teinud otsuse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta. Samuti on PPA vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et varasemat kuritegelikku käitumist silmas pidades ohustab kaebaja avalikku korda. 3(6)
3-23-2597
5.6.Õige on ka PPA seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning viimase aja sündmused Venemaal ei anna alust vastupidiseks järelduseks. Kaebaja väljatoodud asjaolud ei anna alust arvata, et tema elu ja tervis oleks Venemaal elades ohus pelgalt põhjusel, ta Venemaa territooriumil viibib. Juhuslikku vägivalda võib aset leida igas riigis. Asjaolu, et olukord Venemaal on seal elavatele inimestele keeruline, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on tema selgitustega, mille usaldusväärsust ei ole PPA ega halduskohus iseenesest kahtluse alla seadnud, samuti menetluse käigus kogutud muude tõenditega leidnud piisavat kinnitust, et kaebajal on õigus rahvusvahelisele kaitsele, kuna Venemaal ähvardab teda tagakiusamine ja oht VRKS § 4 lõigete 1 ja 3 mõttes, kuna kaebajal on reaalne hirm Venemaa Föderatsiooni ametivõimude poolse tagakiusamise ees tulenevat tema meelsusest. On oht, et Venemaale välja saatmise korral saadetakse kaebaja sõjategevusse Ukraina vastu ning sunnitakse teda vastu enda tahtmist toime panema sõjakuritegusid. Kaebaja hinnangul on halduskohus VRKS § 19 lg 2 punkti 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud juhiste vastu, mille Euroopa Kohus on direktiivi 2004/83/EÜ1 artikli 9 lõike 2 kohaldamise kohta andnud kohtuasjas C-472/13 tehtud otsuses. Osundatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et direktiivi kõnealune säte hõlmab kõiki sõjaväelasi ning seal peetakse silmas olukordi, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemine on väga tõenäoline ning kus sõjaväeteenistus iseenesest eeldab pagulasseisundi taotlejalt kasvõi kaudset osalemist selliste sõjakuritegude toimepanemises. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on asunud uurima Venemaa Föderatsiooni poolsete sõjakuritegude toime panemist Ukrainas. Venemaal on välja kuulutatud varjatud mobilisatsioon ning kõik välja kutsutud isikud saadetakse Ukraina vastu suunatud sõjategevusse. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ega soovi panna toime sõjakuritegu, saada surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Eeltoodu on põhjuseks, mis toob kindlasti kaasa Vene Föderatsiooni riigivõimu poolse tagakiusamise. Teiseks leiab apellant, et ta tuleb lugeda täiendavat kaitset vajavaks isikuks, kuna Venemaale tagasipöördumisel seisaks ta silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga. Kaebajat ei ähvarda mitte pelgalt vangistus, vaid ka reaalne surm/hukkumine. Vene Föderatsiooni puhul ei ole tegemist turvalise päritoluriigiga, kus ei ole probleeme inimõiguste järgimise ega nende tagamisega. Tegemist on riigiga, kus võimulolijad panevad toime erinevaid sõjakuritegusid.
7.Vastustaja esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Esmalt märgib vastustaja, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses peale enda subjektiivse hinnangu esitanud uusi argumente ega selgitanud, mida halduskohus on valesti teinud või millega arvestamata jätnud. Kaebaja seisukohad on samad, mille ta esitas halduskohtule ja millele halduskohus on ammendatavalt vastanud. Ei haldus- ega kohtumenetluses ei ole olnud ühtegi indikatsiooni kaebaja peatse mobiliseerimise kohta. Seevastu avalikest allikatest saab järeldada, et Venemaa keskendub vabatahtlike lepinguliste sõdurite ja migrantide värbamisele, mistõttu ei saa pidada kaebaja võimalikku mobiliseerimist ja Ukraina sõtta saatmist tõenäoliseks. Vastustaja selgitab samuti, et kaebaja toimetati 31.01.2024 Narva piiripunkti ning ta lahkus Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja ei ole väitnud, et oleks sestpeale saanud mobilisatsioonikutse või et tema elu Venemaal oleks muutunud väljakannatamatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). 1
Nõukogu direktiiv 29.04.2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ, miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta.
4(6)
3-23-2597 Halduskohus on kõiki kaebaja väiteid nõutava põhjalikkusega käsitlenud. Apellatsioonkaebuses esile toodud kaebaja subjektiivsed hinnangud ei anna alust halduskohtu seisukohtade ümber hindamiseks. Eelkõige on halduskohus veenvalt põhjendanud, miks saab üksnes hüpoteetiliseks pidada võimalust, et kaebaja Venemaale naastes mobiliseeritakse ja sõtta saadetakse. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud tõsiseltvõetavaid argumente, mis halduskohtu järelduse ümber lükkaks või selle vähemalt mõistlikult kahtluse alla seaks. Kaebaja on tänaseks üle 53-aastane. Puuduvad andmed, et ta oleks Venemaal sõjaväekohustuslasena arvele võetud ja et ta oleks saanud mistahes sõjaväelise väljaõppe. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajale oleks saadetud mobilisatsioonikutse või et Venemaa sõjavägi või sellega seotud struktuurid oleks tema vastu mistahes huvi tundnud. Vastustaja on õigesti osutanud ka sellele, et juba 2024. aasta alguses läks kaebaja Venemaa Föderatsiooni ning sestpeale ei ole ilmnenud mistahes asjaolusid, mis lubaks järeldada, et Venemaa Föderatsiooni võimuorganid on asunud kaebajat mingisulisel moel kiusama ükskõik kas seoses sõjaväeteenistusse asumise või kaebaja poliitiliste veendumustega. See kinnitab täiendavalt, et rahvusvahelise kaitse menetluses avaldatud kaebaja subjektiivsel hirmutundel tagakiusamise ees puudub objektiivne alus.
9.Seonduvalt VRKS § 19 lg 2 punkti 5 kohaldamisega selgitab ringkonnakohus, et tagakiusamise jaatamiseks eelviidatud sätte tähenduses ei piisa üksnes sellest, et isikul on põhimõtteliselt sõjaväeteenistuskohustus omakodakondsusriigis, mille väeüksused on relvakonfliktide käigus teadaolevalt pannud (ja eelduslikult panevad ka edaspidi) toime sõjakuritegusid. VRKS § 19 lg 2 punkti 5 aluseks on direktiivi 2004/83/EÜ art 9 lg 2 punkt e, mille kohaselt peab tagakiusamise jaatamiseks olema täidetud kolm kumulatiivset eeldust: (1) sõjaväeteenistusest keeldumine, (2) konkreetses kokkupõrkes osalemine ning (3) selles osalemisega kuriteo või kvalifitseerumisdirektiivi art 12 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemine. Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuses asjas nr C-238/19 (p 48), et ainuüksi hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei too kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana. Kvalifitseerumisdirektiivi art 9 lg 2 punkti e ja art 9 lg-t 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi art 2 punktis d ja art-s 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi art 9 lg 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-2627).
10.Mis puudutab kaebaja poliitilise meelsuse väljendusi, siis ei lükka kaebaja apellatsioonkaebuse väited ümber halduskohtu seisukohta, et kaebaja sõjavastane meelsus ei ole Venemaa asutustele teada ning kaebaja ei ole oma sõjavastast meelsust avaldanud ega tõenäoliselt hakka ka avaldama sedavõrd intensiivselt, et see võiks pälvida Venemaa võimuorganite tähelepanu. Päritoluriigi teabe järgi võib Venemaa Föderatsioonis olla haldusvõi kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Halduskohus on õigesti osutanud aga sellele, et võttes arvesse Venemaa rahvaarvu ning arvestatavat osa elanikkonnast, kes ei toeta Venemaa režiimi ega Ukraina sõjalist ründamist, ei ole Venemaa Föderatsiooni võimudel vajadust ega võimekust asuda kaebajat kiusama. Kaebaja profiil ei ole selline, et Venemaa Föderatsiooni võimuorganid võiksid soovida tema kaudu saata sõnumit teistele Venemaa kodanikele, kes kritiseerivad valitsevat poliitilist režiimi ja Venemaa alustatud sõda Ukrainas, pooldavad Ukrainat või on toetanud Ukrainat. Kaebaja profiili arvestades ei ole seega kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise või Ukraina aitamise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise.
11.Halduskohus on nõuetekohaselt põhjendanud ka oma seisukohta, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Apellatsioonkaebuse väited ei sea halduskohtu järeldust kahtluse alla. 5(6)
3-23-2597 Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja väidetest ega muust kättesaadavast teabest, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu.
12.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsuse tagamiseks tuleb kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses kajastatud andmete alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.