X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2023 otsuse nr 12305240054-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud XXX), volitatud esindaja Indrek Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 23. jaanuaril 2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning kohtuotsuse põhjendava osa punktis 13 märgitud haldusasja number tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 29.02.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X. X (edaspidi ka taotleja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis Ukrainas, kuid on elamisloa alusel elanud Eesti Vabariigis 1972. aastast. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) keeldus 24.05.2023 taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest. Samal päeval, st 24.05.2023,
esitas taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna kardab tagakiusu kodakondsusjärgses riigis. Taotleja sõnul on ta on sõjaväekohuslane ning rahvuselt ukrainlane ja ta ei soovi minna sõtta enda rahvuskaaslaste vastu ja panna toime sõjakuritegu.
2.PPA 26.10.2023 otsusega nr 12305240054-1 (edaspidi 26.20.2023 otsus) loeti taotleja taotlus rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 alusel ning kooskõlas VRKS § 20 1 punktidega 6 ja 9 põhjendamatuks ning see lükati VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA 26.10.2023 otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.Taotleja ei ole pagulane, ehkki ta väidab enda tagakiusajaks riigivõimu ning tema tagakiusukartust tuleb hinnata poliitilise meelsuse ja rahvuse perspektiivist. Päritoluriigi infost nähtuvalt ei saa välistada, et taotleja on mobiliseerimiskõlblik, kuid hirm mobiliseerimise ees ei ole iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Isikut ei saa tunnustada pagulasena pelgalt seetõttu, et ta on sõjalise väljaõppe läbinud meesterahvas, keda võidakse tulevikus mobiliseerida. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 sätestab, et tagakiusamisena käsitatakse muuhulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Venemaa kontekstis eeldaks see, et isik on saanud reaalselt mobilisatsioonikutse ning seda eiranud. Sellise olukorraga tegemist ei ole. Samuti ei ole alust kahelda, et taotleja on Venemaa suhtes kriitiliselt meelestatud, kuid ainuüksi riigivõimust erineva poliitilise meelsuse (sh sõjavastase) omamine ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Rahvusvahelise kaitse taotleja peab näitama, et tal on olemas reaalne oht saada tagakiusatud oma veendumuste ja nende väljendamise pärast. Taotleja ei ole poliitilist meelsust avaldanud, st ametivõimud ei ole tema meelsusest teadlikud, ning on ebatõenäoline, et taotleja lähitulevikus oma käitumist muudab ja hakkab Venemaal viibides oma meelsust aktiivselt avaldama. On vähetõenäoline, et taotleja satuks oma meelsuse tõttu ametivõimude huviorbiiti.
2.2.Tõenäoline ei ole ka see, et kaebajat pelgalt ukrainapärase nime pärast hakataks tagakiusama. Ukrainlased on suuruselt kolmas rahvusgrupp Venemaal ning pärast 24.02.2022 on Venemaale kolinud ka väga paljud ukrainlastest sõjapõgenikud. PPA hinnangul ei ole tõenäoline, et ukraina rahvusest inimesi jälitatakse või kiusatakse taga nende ukrainapärase perekonnanime tõttu.
2.3.Taotlejast lähtub oht avalikule korrale ning sel põhjusel saab tema taotluse lugeda ka VRKS § 201 punkti 9 alusel selgelt põhjendamatuks. Taotlejat on Eestis karistatud 33 korral väärteokorras ja neljal korral kriminaalkorras. Seejuures on taotleja mõistetud süüdi narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemises kuritegeliku ühenduse liikmena ning karistatud tähtajalise vangistusega 9 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Taotleja on juba varasemalt rikkunud Eestis avalikku korda ja seeläbi on ta kahjustanud ühiskonna turva- ja õiglustunnet. Taotlejast tulenev oht avalikule korrale on juba realiseerunud ja taotleja teod näitavad ilmselgelt temast lähtuvat reaalset ja tõsist ohtu. Taotleja kuriteod läksid kuni vangistuseni ajas raskemaks – algsetest vargustest kasvas välja narkootiliste ainete käitlemine suure varalise kasu eesmärgil kuritegeliku ühenduse liikmena. Kuigi taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluses välja toonud, et ta on olnud vanglast vabaduses 2 aastat ja ei ole selle aja jooksul pannud toime ühtegi õigusrikkumist, siis arvestades taotleja pikaajalist kuritegelikku tegevust enne vanglakaristuse kandmist on PPA hinnangul mõistlik järeldada, et on olemas reaalne oht, et taoline käitumis- ja tegevusmuster võib korduda ka tulevikus.
2.4.Rahvusvahelise kaitse taotlus esitati Eestist väljasaamise vältimiseks ning tegemist on VRKS § 201 punkti 6 mõistes selgelt põhjendamatu taotlusega. PPA tunnistas 2020. aastal 2 (9)
kehtetuks taotleja pikaajalise elaniku elamisloa ning tähtajalise elamisloa andmisest keelduti 24.05.2023, st samal päeval kui taotleja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. On alust arvata, et taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud viimase õlekõrrena Eestist väljasaatmise vältimise eesmärgil. Eeltoodu näitab kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset Eestis ei tulene mitte tagakiusuohust, vaid on kujunenud välja järkjärguliselt tekkinud isiklikest probleemidest, mh PPA otsustest ja kohtulahendist seoses taotleja riigist väljasaatmisega.
2.5.Taotlejat ei ole alust pidada ka isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mis hõlmaks kogu riigi territooriumi ja mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Venemaa territooriumil viibimise tõttu. Puudub informatsioon selle kohta, et Venemaale tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika taotlenud.
3.X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 16.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 26.10.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA 26.10.2023 otsus on õigusvastane, selles ei ole teostatud diskretsiooni õiguspäraselt ning selles ei ole toodud välja kaebaja suhtes pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid. 26.10.2023 otsuse tegemisel tuli kaaluda, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. Seda ei ole tehtud. PPA ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja ütlusi või tõendite usaldusväärsust, samuti ei ole PPA asunud seisukohale, et kaebaja oleks andnud tõenäoliselt teadvalt valeütlusi või esitanud valeandmeid ja -dokumente. Seega taandub peamine küsimus sellele, kas kaebaja ütlused ja tõendid väidetava tagakiusu võimalikkus tuleb lugeda usutavaks.
4.2.Kaebaja peab tagakiusajaks Venemaa riigivõimu. Kaebaja sündis Ukrainas ning asus seejärel elama Eestisse. Ehkki kaebajal on Venemaa kodakondsus, ei ole ta kunagi Venemaal elanud. Samuti ei ole tal Venemaal sidemeid. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ning ta ei soovi panna toime sõjakuritegu ning saada ise surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Kaebaja on sõjaväekohuslane, kes ei soovi minna sõtta enda rahvuskaaslaste vastu ja panna toime sõjakuritegusid ning tappa ukrainlasi. Kõik isikud, kes kutsutakse välja, saadetakse Ukraina vastu suunatud sõjategevusse, mille on rahvusvaheline üldsus hukka mõistnud. Samuti on alustatud sõjakuritegude uurimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt.
4.3.Kaebaja on avalikult mõistnud hukka Venemaa sõjategevuse Ukraina vastu. Ainuüski taoline avalik hukkamõist on Venemaal kriminaalkorras karistatav.
4.4.Kaebajat tuleks käsitada täiendava kaitse saajana, kuna Venemaale saatmisel seisaks ta silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga. Kaebajat ei ähvarda mitte pelgalt vangistus, vaid ka reaalne surm/hukkumine. Siinjuures on oluline märkida, et Eesti on kuulutanud Venemaa terrorismi toetavaks riigiks. Alustatud on hulganisti erinevaid sõjakuritegudega seonduvaid kriminaalmenetlusi sh Venemaa presidendi vastu. Kahtlemata ei ole Venemaa puhul tegu turvalise päritoluriigiga, kus ei ole probleeme inimõiguste järgimise ega nende tagamisega. Tegemist on riigiga, kus võimulolijad panevad toime erinevaid sõjakuritegusid.
3 (9)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.PPA 26.10.2023 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Pelgalt soovimatus teenida vene sõjaväes või vastumeelsus Venemaa valitseva poliitika vastu ei anna alust tunnistada isikut pagulasena. Euroopa Kohus on samuti asunud seisukohale, et sõjaväeteenistusest keelduv isik ei saa kvalifitseeruda pagulasseisundi saamiseks direktiivi 2004/83 artikli 9 lõike 2 punkti e alusel, kui ta ei ole tema jaoks võimalikes menetlustes enne seda edutult keeldunud sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu või kui sellised menetlused ei ole tema jaoks mõistlikult võimalikud. Ka Riigikohus on selgitanud 15.02.2023 lahendis nr 320-1115, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 tagakiusu jaatamiseks peaks olema, et isikule on saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse ning hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Samuti tuleks hinnata, milliseid teenistusülesandeid isik täitma peaks. Kaebajale mobilisatsioonikäsku esitatud ei ole ning samuti ei ole ta veenvalt põhistanud, et tal puuduks võimalus sõjaväeteenistusest keelduda või taotleda alternatiivteenistust. PPA-le on teada juhtumid, kus ka elukutselised sõjaväelased on Venemaal keeldunud sõjast osa võtmast, kuid sellele ei järgnenud tagakiusu. Praegusel juhul pole olukorra hüpoteetilisuse tõttu võimalik tuvastada, milliseid teenistusülesandeid kaebaja mobiliseerituna täita võiks.
5.2.Rahvusvahelise kaitse õigus näeb ette, et pagulasena tunnustamine on deklaratiivne akt. Isik on Genfi konventsiooni järgi pagulane niipea, kui tema seisund hakkab vastama määratluse tunnustele. See peab olema toimunud enne pagulasseisundi ametlikku tuvastamist ja see tähendab, et pagulaseks tunnistamine ei tee isikut pagulaseks, vaid pagulaseks tunnistamine tunnistab, et isik on juba pagulane. Seega on isik pagulane niipea, kui isik on oma päritoluriigist lahkunud ja tema asjaolud kui sellised vastavad pagulasstaatuse definitsioonile. Sel põhjusel ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise näol ei ole tegu sanktsiooni ega meetmega vaid menetluse käigus kogutud teabe põhjal tehtud järeldustest saadud tulemusega.
5.3.Et Eesti on kuulutanud Venemaa terrorismi toetavaks riigiks ei tähenda, et kaebaja suhtes esineks tõsine oht. Vastasel juhul võiks iga autoritaarse riigi kodanik saada rahvusvahelist kaitset ja sellega kaasnevat elamisluba üksnes põhjusel, et nende koduriik ei ole piisavalt demokraatlik. Kaebaja on Venemaa kodanik, kes ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti on PPA jõudnud järeldusele, et Venemaale naastes ei oota teda ees kohtlemine, mis võiks viia kaebaja tagakiusamiseni Venemaal. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et taotlejat ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada. Pagulasseisund antakse välismaalasele, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu (VRKS § 4 lg 1). 4 (9)
Täiendava kaitse seisund antakse aga välismaalasele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).
7.VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks oleva tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS-is. Tagakiusamisena võib käsitada mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (VRKS § 19 lg 6 punkt 5). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL1 artikkel 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 13 ja 15).
8.Nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/95 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).
9.Tuvastamine, kas isik vajab rahvusvahelist kaitset, ei ole kaalutlusotsus vaid hindamisotsus, mistõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et 26.10.2023 otsuse tegemisel tuli kaaluda, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. Kohus nõustub PPA 26.10.2023 otsuse 2 põhjendustega, ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Kaebaja hirm tagakiusu ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata ning ehkki inimlikult võib olla mõistetav kaebaja soovimatus minna elama oma kodakondsusjärgsesse riiki – riiki, kus ta
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
Dtl 8–25
5 (9)
kunagi elanud ei ole –, siis ei ole see rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamise aluseks. Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole mõeldud viibimisõiguse andmiseks.
10.Vaidlust ei ole, et ehkki kaebajal on Venemaa kodakondsus, siis ei ole ta kunagi Venemaal elanud. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja elas Eestis elamisloa alusel, kuid seoses tema korduvate õigusrikkumistega tunnistati tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ning tähtajalise elamisloa andmisest keelduti. Samuti on kaebajal kehtiv lahkumisettekirjutus. 3 Kuna kaebaja ei ole kunagi Venemaal elanud, siis ei saa olla vaidlust ka selles, et kaebajat ei ole Venemaal kunagi VRKS-i ja Genfi konventsiooni mõistes tagakiustatud. Seega tuleb kaebaja väiteid võimalikust mobiliseerimiskohustusest ning sellega kaasnevast tagakiusuhirmust hinnata n-ö tulevikku vaatavalt.
11.Viimasel ajal on kohtupraktikas korduvalt hinnatud hirmu mobiliseerimise ja Ukraina sõjas rindele saatmise ees rahvusvahelise kaitse andmise alusena ning leitud, et pelk hirm ei ole kaitsevajaduse tuvastamise aluseks. Kohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas asjas, kuivõrd kaebaja ei ole välja toonud selliseid temaga seotud isiklikke asjaolusid, mis võiks anda aluse vastupidiseks järelduseks.
11.1.VRKS § 19 lg 2 punkt 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik peaks täitma (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 26). Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21, punkt 35; C-238/19, punktid 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses C-472/13 direktiivi asjakohaste sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sh logistiline ja abipersonal; b) sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; c) silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; d) faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; e) hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.
11.2.Eespool toodud kriteeriume arvestades on kaebaja kartus, et ta peab osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid
PPA 26.10.2023 otsuse punkt 7
6 (9)
või sõjakuritegusid, hüpoteetiline. PPA selgitas 26.10.2023 otsuses, et kaebaja enda sõnade kohaselt ei ole tal sõjaväepiletit ning kuna ta ei ole reaalselt Venemaal kunagi elanud, on alust arvata, et ta ei ole ka üheski Venemaa sõjaväekomissariaadis arvel. Sel põhjusel leidis PPA, et usutavaks ei saa pidada, et Venemaa sõjaväekomissariaadid on taotleja Nõukogude Liidu ajal läbitud sõjaväeteenistusest teadlikud ning soovivad teda mobiliseerida. Kohus nõustub PPA järeldusega ning kaebaja kaebuses esitatud väiteid ei anna alust seda PPA järeldust kahtluse alla seada. Kohus ei välista, et Venemaale naastes võidakse kaebaja kutsuda sõjaväekomissariaati, kuid teada ei ole, kas kaebaja üldse arvele võetaks ning kui võetaks, siis milline oleks tema sõjaväekõlblikkuse tase.
12.Mis puudutab aga kaebaja vajadust rahvusvahelise kaitse järele põhjusel, et ta ei poolda Venemaa agressioonisõda Ukrinas, siis ei ole kaebaja oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud. Isegi kui kaebaja on teinud mõne üksiku sotsiaalmeedia postituse, mille kohta tõendeid esitatud ei ole, siis ei pea kohus usutavaks, et Venemaa ametivõimud oleks nendest postitustest teada saanud ning sel põhjusel võidaks kaebajat hakata Venemaal tagakiusama. Kohtul puudub igasugune veendumus, et Venemaale elama asudes võiks kaebaja asuda aktiivselt väljendama oma poliitilisi vaateid. Ent isegi kui eeldada, et kaebaja poliitilised vaated võivad Venemaale elama asudes saada teatavaks Venemaa ametivõimudele, siis ei saa ka pelgalt sellest järeldada kaebaja tagakiusamist. Pole vaidlust, et põhimõtteliselt võib kaebaja tegevus sõjas Ukraina toetamisel olla Venemaal kriminaalkorras karistatav. Tuleb aga arvestada, et Venemaa rahvaarv on ligikaudu 140 miljonit, kellest paljud on Ukraina sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ehkki päritoluriigi infost nähtub, et Venemaal on seoses sõjavastase tegevusega algatatud inimeste suhtes kriminaalasju ning isikuid on ka süüdi mõistetud, siis kaebaja isikulist profiili arvestades ei ole tõenäoline, et teda võidaks karistada Ukraina toetamise ja Ukrainaga peetava sõja vastasuse eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise.
13.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebaja taotlust saab lugeda selgelt põhjendamatuks, kuna taotlus on esitatud eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi ja 1) taotlus esitati üksnes selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist; ning 2) taotleja ohustab avalikku korda (VRKS § 201 punktid 6 ja 9). Et taotlus esitati lahkumiskohustuse vältimiseks kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks esitas kaebaja täpselt samal päeval, kui PPA keeldus talle tähtajalise elamisloa andmisest. Kohtu hinnangul ei saa selle olla juhuslik. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal oli kaebajal olemas kehtiv lahkumisettekirjutus, mille täitmine oli küll haldusasjas XXX esialgse õiguskaitse korras peatatud, kuid selle kehtivust peatatud ei olnud. Samuti nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja käitumine minevikus annab aluse väiteks, et taotleja ohustab avalikku korda. Asjaolu, et taotleja ei ole vanglast vabanedes 2 aasta jooksul uut süütegu toime pannud, ei tähenda, et kaebaja ei võiks ohtu avalikule korrale kujutada.
14.Õige on ka PPA seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning viimase aja sündmused Venemaal ei anna alust vastupidiseks järelduseks. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (punkt 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (punkt 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (punkt 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab 7 (9)
tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, punktid 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kaebaja väljatoodud asjaolud ei anna alust arvata, et tema elu ja tervis oleks Venemaal elades ohus pelgalt põhjusel, et ta Venemaa territooriumil viibib. Juhuslikku vägivalda võib aset leida igas riigis ning seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et viimasel ajal on Ukraina relvajõududel õnnestunud viia Venemaa territooriumil läbi sihitud rünnakuid Venemaa sõjategevust rahastava ja toetava tootmistaristu suhtes. Tegemist on väga sihitud rünnakutega, mis ei sarnane Venemaa valimatule agressioonile Ukraina rahumeelse elanikkonna vastu.
15.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA leidis õiguspäraselt, et kaebaja ei ole pagulane või täiendava kaitse saaja, kes vajaks kodakondsusjärgse riigi eest rahvusvahelist kaitset. Seda järeldust ei muuda ka kaebaja esitatud julgeolekuasutuste aastaraamatud, julgeolekuekspertide artiklid või reisihoiatused4. Välisministeeriumi reisihoiatus on suunatud Eesti kodanikele ning sellest ei saa mingil viisil välja lugeda, et kogu Venemaal oleks juhusliku vägavalla tase nii kõrge, et kaebaja elu või tervis võiks tõsisesse ja reaalsesse ohtu sattuda pelgalt seal viibimise tõttu. Ka M. Grosbergi, E. Koorti ja R. Saksa artiklitest ei saa järeldada tõsist ohtu või võimalikku tagakiusu kaebajale, kuna kaebaja lahku Venemaale võõrtöölisena, kes oleks pannud toime mõne õigusrikkumise. Asjaolu, et Venemaa võib valmistuda laialdaseks mobilisatsiooniks ei tähenda, et kaebajat mobiliseeritaks. Asjaolu, et olukord Venemaal on seal elavatele inimestele keeruline, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
16.Kaebus jääb koguulatuses rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
17.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
18.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg ning punktis 13 märgitud haldusajas number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
19.VRKS § 251 lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-is nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 3 1 lg 1 punkti 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. VRKS § 31 lg 1 punkti 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel (Riigikohtu 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, punktid 15–17). Õiguskaitsevajaduse korral tuleb kaebajal esitada nõuetekohane taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
Kaebaja 17.01.2024 menetlusdokumendi lisad
8 (9)
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.