Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1564
Haldusasi
I.N-i (I.N) ja P.U kaebused: – tühistada Siseministeeriumi 8. juuni 2023. a otsus nr 1-24/107 ja kohustada kustutama I.N-i nimi sissesõidukeeldude registrist; – tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18. augusti 2023. a otsus nr 15.3-3.2/609-1
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – I.N-i (I.N) ja P.U, esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustajad – Siseministeerium, esindaja Merje Joll Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
1. detsember 2025
RESOLUTSIOON
Jätta I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-1564 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga ning jätta avaldamata otsuses halli taustavärviga tähistatud osad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. jaanuaril 2026 (HKMS § 212 lg 1).
3-23-1564 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik I.N-i (I.N) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 14.11.2022 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa P.U juurde.
2.Siseministeerium kohaldas 08.06.2023 otsusega nr 1-24/107 Kaitsepolitseiameti (KAPO) 02.06.2023 ettepaneku nr 4776 ja 01.06.2023 salajase tasemega dokumendi nr 4497 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 ning § 31 lg 3 alusel I.N-ile tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusajaga 10 aastat. I.N-i on endine Venemaa Föderatsiooni Tallinna Suursaatkonna administratiiv-tehniline töötaja, kes oli Eestis lähetuses XXX. Lähetuse lõppedes lahkus ta XX.XX.XXXX Eestist koos oma Venemaa Föderatsiooni kodanikust lapse ja Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa P.U-ga (abielu sõlmitud XX.XX.XXXX), kes naasis hiljem Eestisse. Venemaa eriteenistused on aegade jooksul saatnud oma eri riikide saatkondadesse lähetusse kattealuseid eriteenistuste ohvitsere, kes täidavad asukohariigis luure- ja mõjutustegevuse ülesandeid. I.N-i lähetuse ajal töötas Venemaa suursaatkonnas Tallinnas mitmeid Venemaa eriteenistuste töötajaid, kes on kuulutatud Eestis ebasoovitavateks isikuteks ja kellega I.N-i puutus tööalaselt kokku. I.N-i esitas 2022. a septembris taotluse Eesti pikaajalise ehk D-liiki viisa saamiseks, millest välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 2 p 6 alusel keelduti. Pärast viisa andmisest keeldumist esitas I.N-i elamisloa taotluse, mille menetlus on veel pooleli. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad konkreetsed faktilised asjaolud on kajastatud KAPO 01.06.2023 salajases dokumendis nr 4497. KAPO on teinud ettepaneku kohaldada I.N-i suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile, kuna on põhjendatult alust arvata, et ta ohustab riigi julgeolekut ning ta on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega (VSS § 29 lg 1 p-d 1 ja 3). Isik võib teiste Schengeni konventsiooni riikide territooriumil viibides või Schengeni viisaruumi riikide kaudu Eestisse sisenedes ära kasutada Eestis loodud kontakte ja viia siin läbi Eesti või teiste Schengeni konventsiooni riikide julgeolekut kahjustavat tegevust. Venemaa poolse vaenuliku mõjutus- ja luuretegevuse huvid ei piirdu üksnes Eestiga, vaid on suunatud laiemalt nii Balti riikidele kui ka kogu Euroopa Liidule ning NATO-le. Isiku tegevus kujutab otsest ohtu Eesti ja teiste Schengeni ala riikide julgeolekule. Sissesõidukeeld kui tõkend on ennetav meede, et hoida ära julgeoleku ja avaliku korra kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamine. 2(12)
3-23-1564 Riigil on suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte. Sissesõidukeeld on proportsionaalne ja kohane vahend, et tagada riigi julgeolek. Kuivõrd Venemaast lähtuv oht Eestile on pikaajaline (vt Eesti julgeolekupoliitika alused, 22.02.2023), siis ei omaks 10 aastast lühema tähtajaga sissesõidukeeld julgeolekuohu ennetamisel piisavat mõju. I.N-ist tulenev oht julgeolekule ei ole ajas kiiresti mööduv. Eestis elab isiku Eesti kodanikust abikaasa. Teisi sugulasi isikul Eestis ei ela ning tal puuduvad Eestiga ärilised ja muud majanduslikud sidemed. Eestis perekonnaliikmete olemasolu välistab sissesõidukeelu kohaldamise üksnes erandjuhul (vt VSS § 29 lg 3) ning see välistus ei kehti, kui sissesõidukeeldu kohaldatakse mh VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel. I.N-ist lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht Eesti ja teiste Schengeni ala riikide julgeolekule. Eeltoodust lähtuvalt on tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnev perekonnaelu riive põhjendatud ja proportsionaalne. I.N-i saab oma abikaasaga kohtuda Venemaal, kuna abikaasal on kehtiv Venemaa viisa. Samuti saavad abikaasad suhelda eri suhtlusvahendite abil. Kuna julgeoleku kaalutlustest lähtuv oht on suur ja aset leidnud sündmuste pinnalt ei ole kahtlust, et see on saanud varasemaga võrreldes uue mõõtme, siis on 10-aastase sissesõidukeelu kohaldamine Schengeni alale I.N-i suhtes proportsionaalne ja kohane vahend, et tagada Eesti ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolek.
3.I.N-i ja P.U esitasid Tallinna Halduskohtule 12.07.2023 kaebuse Siseministeeriumi 08.06.2023 otsuse nr 1-24/107 tühistamiseks ning kohustamiseks kustutada I.N-i sissesõidukeeldude registrist (haldusasi nr 3-23-1564). Otsust ei ole põhjendatud vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele ning sellest ei nähtu vajadust sissesõidukeelu kehtestamiseks ega kaalutlusõiguse teostamist. Pole arusaadav, miks peetakse I.N-i ohuks Eesti julgeolekule ja miks on alust arvata, et ta on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. Otsuses ei ole kirjeldatud, millele see ohuprognoos tugineb. Puuduvad väited, et I.N-i oleks ise seotud luure- või julgeolekuteenistusega, mis on VSS § 29 lg 1 p 3 kohaldamise eelduseks. I.N-i on töötanud administratiivsel ametikohal ning asjaolu, oletatavasti töötas saatkonnas ka eriteenistuste töötajaid, ei tähenda, et kaebaja säilitas nendega sideme või on valmis neid toetama. Kuna kaebaja on abielus Eesti kodanikuga, siis välistab VSS § 74 lg 41 sissesõidukeelu kohaldamise Schengeni viisaruumile tervikuna, vaid seda sai teha üksnes Eesti osas. Sissesõidukeelu kestus on ebaproportsionaalne ja maksimaalse tähtaja määramist ei ole põhjendatud. Otsus piirab abikaasade võimalust elada perekonnaelu Eestis. P.U töötab Eestis XXX. Perekonnaeluga seonduvat ei ole arvestatud või on seda hinnatud kaebajate kahjuks. Vaidlustatud otsus rikub ka P.U õigust perekonnaelule.
4.PPA keeldus 18.08.2023 otsusega nr 15.3-3.2/601-1 I.N-ile abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 126 lg-te 1 ja 2 alusel, sest taotlejal on kehtiv sissesõidukeeld Eesti ja Schengeni viisaruumi riikidesse. Kuna taotlejale on kehtestatud määruse (EÜ) nr 1987/20061 artiklite 24 ja 25 alusel sissesõidukeeld Schengeni alale alates 09.06.2023 kuni 06.06.2028, siis on PPA-l kohustus keelduda temale abikaasa juurde tähtajalise elamisloa andmisest. PPA teavitas 13.06.2023 kirjaga taotlejat keeldumise aluse esinemisest ja taotleja esitas oma vastuväited 19.06.2023 kirjaga. PPA selgitas taotlejale 19.06.2023 vastuses, et sissesõidukeelu vaidlustamiseks tuleb tal pöörduda Siseministeeriumi poole. Kuigi elamisloa andmisest keeldumine võib riivata taotleja perekonna- ja eraelu, puudub PPA-l kaalutlusõigus, sest VMS § 126 lg 1 on imperatiivne keeldumise alus. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada Eestis elamisluba.
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2006 määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist
3(12)
3-23-1564
5.I.N-i ja P.U esitasid Tallinna Halduskohtule 29.08.2023 kaebuse PPA 18.08.2023 otsuse nr 15.3-3.2/601-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1910). Kuna sissesõidukeelu kehtestamine on õigusvastane, siis on õigusvastane ka elamisloa taotluse rahuldamata jätmine. Elamisloa andmisest keeldumine riivab kaebajate õigust perekonnaelule (Euroopa Kohtu 08.03.2011 otsus kohtuasjas C-34/09; 14.11.2017 otsus kohtuasjas C-165/16). Kaebajad kohtusid 2020. a-l ja tegemist on pikaaegse suhtega.
6.Tallinna Halduskohus liitis 30.08.2023 määrusega haldusasjad nr 3-23-1564 ja nr 3-231910 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-23-1564).
7.Siseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. I.N-i kohta kogutud teabe alusel on põhjust arvata, et tema viibimine Eestis või teiste Schengeni viisaruumi liikmesriikide territooriumil võib kujutada riikide julgeolekule pikaajalist ohtu. Eluliselt ei ole usutav, et pärast Venemaa ulatusliku sõjategevuse alustamist 2022. a veebruaris, mil kaebaja töötas Venemaa riigiteenistuses, ei toeta ta Venemaa tegevust. Paljasõnaline ja tõendamata on ka väide, et I.N-i on töölt lahkunud ning soovib nüüdsest pühendada ennast oma õpingutele ja abikaasale. Viide VSS § 74 lg-le 41 ei ole asjakohane, sest sissesõidukeeldu on kohaldatud julgeoleku kaalutlustel VSS 5. ptk-s sätestatu kohaselt. Sissesõidukeeldu ei ole kohaldatud maksimaalses määras, sest VSS võimaldab kehtestada mh alalise sissesõidukeelu. Tähtaja määramisel lähtuti asjaolust, et Venemaast lähtuv oht on pikaajaline ja julgeolekuohu ennetamisel ei omaks lühema tähtajaga piirang piisavat mõju, ka ei ole alust arvata, et kaebajast lähtuv oht on kiiresti mööduv. P.U-l puudub kaebeõigus, sest ta ei ole sissesõidukeelu otsuse adressaat ning see ei piira tema õigust vabalt liikuda. Kaebajate vahel ei esine erandlikku sõltuvussuhet, mis võiks I.N-ile tekitada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse (vt ka Euroopa Kohtu 08.05.2018 otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). P.U-l on kehtiv Venemaa viisa, mida ta on korduvalt kasutanud (nt 2023. a-l käis ta Venemaal 6 korda) ja seda ei ole takistanud tema riigiteenistujaks olemine. Kaebajatel on võimalik kohtuda ka kolmandates riikides.
8.PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Perekonnapõhiõigus ei ole absoluutne ja sissesõidukeeld oli imperatiivne alus I.N-ile elamisloa andmisest keeldumiseks. Kaebajad hakkasid Eestis perekonnaelu elama ajal, mil I.N-i viibis Eestis lähetuses. I.N-i ei ole Eestis viibimiseks kunagi omanud viisat ega tähtajalist elamisluba ning üksnes abielu sõlmimisest ei saa tuletada õigustatud ootust elamisloa saamiseks. Välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum. Praegusel juhul on seadusandja ette näinud, et sissesõidukeelu kehtestamine välistab tähtajalise elamisloa andmise. Väide, et kuna P.U on riigiteenistuja, siis ei ole tal turvaline viibida pidevalt Venemaal, on hüpoteetiline, sest teadaolevalt ei ole tal Venemaal kunagi probleeme tekkinud. Vaidlustatud otsus ei riku P.U õigusi.
9.Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet leidis, et I.N-i suhtes esinevad VSS § 29 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alused. On põhjendatud alus arvata, et I.N-i viibimine Eestis võib ohustada Eesti ja Schengeni ala liikmesriikide julgeolekut ning ta on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. Riigi otsustada on see, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis. Julgeoleku kaalutlustel ei ole võimalik kaebajatele anda juurdepääsu sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendustele ja kogutud tõenditele. Peamised asjaolud on sissesõidukeelu otsuses kajastatud. Kuna kaebajast lähtuv oht on pikaajaline, siis on põhjendatud 10 aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine. Kehtestatud ei ole alalist sissesõidukeeldu. VSS § 7 4 lg 41 ei ole asjassepuutuv, sest reguleerib sissesõidukeelu kohaldamist üksnes koos lahkumisettekirjutuse tegemisega. I.N-i ei viibinud Eestis ja temale ei ole tehtud lahkumisettekirjutust. VSS § 27 2 järgi tuli kohaldada Schengeni 4(12)
3-23-1564 sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kehtestamine ei takista perekonnaelu elamist. Isik lahkus Eestist XXX omal algatusel ning Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri Eestis viibimiseks või elamiseks viibimisaluse saamist. P.U-l on kehtiv Venemaa viisa ja ta kasutab seda aktiivselt. I.N-i pidi vähemalt möönma, et ilma Eestis pikaajalist seaduslikku viibimisalust omamata on kodu rajamisse panustamine seotud oluliste riskidega. P.U-l puudub kaebeõigus ja tema kaebus tuleks jätta läbi vaatamata.
10.Tallinna Halduskohus jättis 18.01.2024 otsusega rahuldamata vastustajate taotlused jätta P.U kaebus läbi vaatamata ning jättis kaebused rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Sarnastes asjades on kohtud abikaasa kaebeõigust varasemalt jaatanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2021 määrus nr 3-21-589). Kuna puudub kahtlus, et kaebajate abielu on ehtne ja nad moodustavad perekonna, siis ei saa P.U kaebeõigust välistada. Vaidlustatud otsused takistavad kaebajatel perekonnaelu elamist Eestis ja Schengeni viisaruumi riikides ning abikaasade igapäevane kooselu eeldaks P.U lahkumist Eestist. Kaebused on siiski põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane, siis on õiguspärane ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus. Vaidlustatud otsused piiravad kaebajate era- ja perekonnaelu puutumatust, kuid avalik huvi tagada riigi julgeolek on sellest kaalukam. VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (2. ptk) ja eraldiseisvalt (5. ptk). Kuna praegusel juhul otsustati I.N-ile sissesõidukeelu kohaldamine VSS 5. ptk alusel, siis ei ole viited VSS §-le 7 4 asjakohased. Sissesõidukeelu kohaldamise alustena on tuginetud VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 3. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille aluseks on isikust lähtuva ohu hinnang. Siseministeerium on otsuses analüüsinud I.N-ist lähtuva ohu esinemist ja tõsidust, lähtudes KAPO 02.06.2023 taotlusest nr 4776 ja 01.06.2023 dokumendist nr 4497. Nii VSS § 29 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 3 sätestatud alused sissesõidukeelu kehtestamiseks on täidetud. Ohtu riigi julgeolekule hindab KAPO (vt julgeolekuasutuste seaduse § 6). Kuigi kaebajatel ei ole olnud võimalik tutvuda sissesõidukeelu otsuse aluseks olnud teabega, tutvus sellega kohus 11.01.2024 ning esitatud dokumentides on usutavalt põhjendatud mh kahtlust, et I.N-i on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. Kohus nõustub, et I.N-i kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule, sh teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis viibides. Sissesõidukeelu kehtestamise üle otsustamisel kaaluti VSS § 31 lg-s 3 sätestatud asjaolusid, kuid need ei olnud kaalukamad kui eesmärk ennetada julgeolekuohtu. Samuti ei nähtu, et hinnangud põhineksid kuidagi teabel, mis oleks kaebaja suhtes negatiivselt kallutatud. I.N-iga seotud isiklikud asjaolud üksnes kinnitavad kahtlust, et ta võib olla Eestile julgeolekuohuks, ning eluliselt ei ole usutav, et ta ei toeta Venemaa tegevust ning soovib pühendada end õpingutele ja abikaasale. Sissesõidukeelu otsuse põhjendused ei pea vastama HMS § 56 nõuetele (vt VSS § 1 lg 2 ls 2) ning VSS § 301 lg 3 järgi ei avalikustata ka andmesubjektile põhjendusi, andmeid ja tõendeid, mis on vastuolus mh VSS § 336 lg 3 p-s 3 sätestatud eesmärkidega. Julgeolekukaalutlustel on selline piirang põhjendatud. Kaebajatele on sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendused kohtumenetluses avaldatud maksimaalses võimalikus ulatuses. Sissesõidukeelu kestus 10 aastat on proportsionaalne julgeolekuasutuse antud hinnanguga, sest I.N-ist lähtuv oht on pikaajaline. Kohaldatud ei ole alalist sissesõidukeeldu (VSS § 29 lg 2). Kümne aastaga peaksid isiku Eestis loodud kontaktid kaotama aktuaalsuse ning seeläbi väheneks võimalus, et ta paneb tulevikus toime riigivastase süüteo. Sissesõidukeelu otsus piirab kaebajate õigust perekonnaelule Eestis, kuid see ei välista üldjuhul sissesõidukeelu kohaldamist (vt VSS § 29 lg 3) ja praegu ei ole tegemist erandliku olukorraga. Põhiseaduse (PS) § 26 lg 1 ls 2 lubab sekkuda perekonna- ja eraellu julgeoleku 5(12)
3-23-1564 tagamiseks ning seda ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Sissesõidukeelu kohaldamisel on kaalutud otsuse mõju perekonnaelule ning leitud, et abikaasadel oleks võimalik kohtuda Venemaal või kolmandates riikides ja suhelda kommunikatsioonivahendite abil. Kaebajad ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust väita, et senine elukorraldus ei ole jätkusuutlik või abikaasade vahel esineb erakorraline sõltuvussuhe, mis välistab senise elukorralduse (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). P.U väited, et Venemaa on temale ebaturvaline, on hüpoteetiline ja vastuolus tema senise käitumisega. Abielu Eesti kodanikuga ei garanteeri Eestis viibimisaluse saamist. VMS § 126 lg-te 1 ja 2 kohaselt on välismaalasele kohaldatud sissesõidukeeld imperatiivseks aluseks keelduda tähtajalise elamisloa andmisest (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 19). Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane ja kehtiv, siis ei ole I.N-il VMS § 126 lg-st 1 tulenevalt võimalik selle kehtivuse ajal saada taotletud tähtajalist elamisluba ning PPA 18.08.2023 otsus on õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.I.N-i ja P.U paluvad 19.02.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega rahuldada nende kaebused ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Halduskohus leidis õigesti, et P.U-l on kaebeõigus, kuid jättis otsuse tegemisel tähtsust omavad asjaolud analüüsimata. Elamisloa andmisest keeldumine põhjusel, et taotleja kujutab ohtu riigi julgeolekule, eeldab, et oht peab olema tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 92–94). Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, millest saaks järeldada, et halduskohus oleks Siseministeeriumi otsust sellest aspektist analüüsinud ja kontrollinud. Seetõttu ei ole otsus piisavalt põhjendatud (nt Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012 otsus nr 3-10-541, p 11) ja see tuleb tühistada. Lisaks on jäetud analüüsimata P.U ELTL art-st 20 tuleneva õiguse rikkumise (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 47–49). Kohus ei ole kontrollinud, kas kaebajate vahel esineb erilist laadi sõltuvussuhe, ning seejuures ei oma tähtsust, kas Euroopa Liidu kodanik on oma liikumisvabadust kasutanud või mitte (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p 51). Halduskohus on üksnes märkinud, et kaebajad ei ole toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada erakorralist sõltuvussuhet, kuid on jätnud uurimiskohustuse seejuures täitmata, sest kohus ei juhtinud menetlusosaliste tähelepanu sellele puudusele (vt ka HKMS § 122 lg 2 p 7, § 132 lg 1). Kuna kaebajatel puudus võimalus tutvuda asja materjalidega, siis pidanuks halduskohus paluma neil tõendada erilist laadi sõltuvussuhte esinemist. Apellandid märgivad sõltuvussuhte osas järgmist. Alates hetkest, kui abikaasad ei ela koos, on P.U elu täiesti rikutud. Kaebajad ootavad, et nende olukord laheneks ja kannatused lõpeksid. Abikaasad ei näe üksteist kuude kaupa ja ei tea, kui kaua nad peavad lahus olema, mis on nende jaoks äärmiselt raske. Kaebajad ei tea, kuidas oma eluga edasi minna ja suhet säilitada. P.U oli abikaasa külastamiseks sunnitud sõitma 1000 km kaugemal asuvasse Moskvasse, kus abikaasa elas koos oma vanematega, sest võõrandas oma vara lootuses alustada uut elu Eestis. P.U-l kulub reisimisele palju aega ja raha ning see on emotsionaalselt kurnav. Pärast sissesõidukeelu kehtestamist olid kaebajad sunnitud ostma kinnistu Peterburis, et lühendada vahemaad ja veeta võimalusel rohkem aega koos. I.N-i on sunnitud elama võõras linnas ilma sõprade, sugulaste ja tuttavateta. P.U peab sisuliselt elama kahes riigis ning geopoliitilise olukorra tõttu on abikaasade tulevik ebaselge. Ainuüksi olukord piiril on ettearvamatu ja võib iga hetk muutuda. Selline olukord on alandav, masendav ning emotsionaalselt ja füüsiliselt raske. Nende asjaolude tõttu on P.U psühholoogiline seisund muutunu talumatuks ja ta pidi pöörduma abi saamiseks arstide poole ning talle määrati antidepressantravi. Raske vaimse tervise seisund on negatiivselt mõjutanud ka P.U ametialast tegevust, kuigi temast sõltuvad teiste inimeste elud. Kaebajad on emotsionaalselt tugevasti seotud, kuid neil puudub võimalus elada täisväärtusliku perekonnana. 6(12)
3-23-1564 Sissesõidukeelu pikkuse osas jäävad kaebajad varem esitatud seisukoha juurde, et see ei ole põhjendatud. Sissesõidukeeld rikub P.U ELTL art-st 20 tulenevat õigust, sest välistab 10 aastaks perekonna ühinemise ja kooselu kõigis Euroopa Liidu riikides. Faktiliselt jäetakse P.U ilma oma koduriigist ja Euroopa Liidu kodaniku põhivabadustest. Isegi kui oletada, et I.N-i saaks Eestis elades kasutada oma Eestis loodud kontakte (kaebajad sellega ei nõustu), siis teises Euroopa Liidu liikmesriigis elades oleks see väheusutav või isegi võimatu. Halduskohus ei ole seda analüüsinud. Kohus on VSS § 30 1 lg-le 3 viidates asunud sisuliselt ise Siseministeeriumi asemel vaidlustatud haldusakti põhjendama, ületades sellega oma pädevust. Halduskohus on mh jätnud analüüsimata väite, et VSS § 27 2 kohaselt ei saa I.N-i suhtes kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu, kuna tema abikaasa on Euroopa Liidu kodanik. Rikutud on kaebajate PS §-st 12, § 26 ls-st 1 ja § 27 lg-st 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-test 8 ja 14 tulenevaid õigusi. Soovitused, et abikaasad võiksid suhelda sidevahendite teel, selle asemel, et võimaldada neil elada koos, kasvatada koos lapsi, korraldada oma majapidamist ja tagada üksteisele turvatunnet igapäevamuredes, on küünilised ja kohatud. Vastustajatel ei ole pädevust otsustada, kellel on õigus koos elada ja anda soovitusi, kuidas pereelu optimeerida. P.U on Eesti kodanik ning ta soovib oma elu elada Eestis. Negatiivse kohtuotsuse korral ei oleks muud lahendust kui abielu lahutada, sest kaugsuhe saab olla üksnes ajutine. Kuna sissesõidukeelu otsus on õigusvastane, siis on õigusvastane ka selle alusel tehtud otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta.
12.Siseministeerium palub 21.03.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Sissesõidukeelu kohaldamine tugines seaduslikule alusele ja otsust on piisavalt põhjendatud. I.N-ile on üldjoontes teada, mis põhjusel sissesõidukeeld kehtestati. Otsus tugineb mh riigisaladuseks tunnistatud teabel ja VSS § 301 lg-st 3 tulenevalt ei saanud halduskohus tuua otsuses välja kõiki kaalutlusi ja põhjendusi. VSS § 272 alusel on I.N-i suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kehtivusaeg on proportsionaalne, sest kaebajast lähtuv oht on pikaajaline ja lühem tähtaeg ei omaks piisavat mõju. Elamisloa andmist keeldumise otsuses ei tulnud I.N-iga seotud asjaolusid ja ohtu analüüsida eraldiseisvalt sissesõidukeelu kohaldamisest. Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Kohtu praktika ei ole asjakohane, sest I.N-ile ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ega teda riigist välja saadetud, vaid talle kohaldati sissesõidukeeldu ajal, kui ta ei viibinud Eestis. Täisealine isik on üldjuhul võimeline elama iseseisvalt ilma perekonnaliikmeteta, mistõttu on kahe täiskasvanu vahel sellist laadi sõltuvussuhte esinemine, mis tekitaks ELTL art-l 20 põhineva tuletatud elamisõiguse, mõeldav üksnes erandjuhtudel (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p 65). Kaebajate esitatust sellist olukorda ei nähtu. Sõltuvussuhet ei iseloomusta see, et abikaasad soovivad elada koos ning neil on raskusi ja takistusi kohtumiseks. Kaebajad on täiskasvanud ja töövõimelised isikud, kes on võimelised iseseisvalt hakkama saama. Kaebajate soov elada Eestis ei muuda olematuks I.N-ist lähtuvat julgeolekuohtu. Halduskohus nõustus, et riigi julgeoleku tagamise vajadus on praegu kaalukam kui kaebajate õiguste riive. P.U-l ei ole olnud takistusi viibida abikaasa juures Venemaal, mistõttu on arusaamatu väide, et kui kaebus jääb rahuldamata, siis on ainuvõimalik lahendus abielu lahutada.
13.PPA palub 21.03.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja otsus on põhjendatud. PPA on keeldunud I.N-ile tähtajalise elamisloa andmisest põhjusel, et taotleja suhtes kehtib sissesõidukeeld, mitte põhjusel, et taotleja kujutab endast julgeolekuohtu. Seetõttu ei ole ka asjakohane analüüsida seda, kas I.N-ist lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kontekstis. Tulenevalt asjaolust, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli osaliselt riigisaladuseks olev teave, ei olnud kohtul võimalust otsusesse kõiki kaalutlusi ja järeldusi kirja panna. Kohus märkis samas, et VSS § 29 lg 1 p-de 7(12)
3-23-1564 1 ja 3 aluste esinemine ning sissesõidukeelu kehtestamise vajadus on veenvalt tõendatud. Viide haldusasjas nr 3-10-541 tehtud otsusele ei ole asjassepuutuv, sest selles vaidluses ei olnud dokumentidele juurdepääsu piiratud. Kaebajate vahelise sõltuvussuhte olemasolu on halduskohus käsitlenud, leides, et kahe täiskasvanu vahel saaks see esineda üksnes erandjuhtumil (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). Sellist olukorda kaebajate puhul ei esine ning sellele ei viita pelgalt nende soov elada abikaasadena Eestis. Erilist sõltuvussuhet kohtupraktika tähenduses ei saa tuletada mh asjaolust, et P.U on pidanud pöörduma psühholoogi poole. Koos elamise soov on mõistetav, kuid see ei tähenda, et abikaasad sõltuksid üksteisest viisil, mida Euroopa Kohus on silmas pidanud. VMS § 126 lg 1 on imperatiivne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus ning PPA ei saanud teha teistsugust otsust. Ühestki õigusaktist ei tulene, et Eesti kodaniku abikaasale tuleb anda tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks.
14.KAPO leiab 21.03.2024 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda pole alust tühistada. Siseministeeriumi otsus kohaldada I.N-i suhtes sissesõidukeeldu oli õiguspärane ja põhjendatud, tuginedes KAPO esitatud teabele (VSS § 31 1). Sissesõidukeelu otsus omakorda tingis PPA otsusega tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise (VMS § 126 lg 1). Euroopa Liidu õiguse üks aluspõhimõte on liikmesriikide ainupädevus otsustada oma sisejulgeoleku üle. KAPO on selgitanud, milliste asjaolude pinnalt I.N-i tegevust hinnati ning kuidas tema tegevus ohustab Eesti ja Schengeni ala riikide julgeolekut. Apellatsioonkaebuses ei ole sisuliselt vaidlustatud KAPO järeldust, et I.N-i tegevus on ohuks Eesti ja laiemalt kogu Schengeni ala julgeolekule. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika, mis puudutab julgeolekukaalutlustel elamisloa andmisest keeldumist (vt VMS § 124), ei ole asjassepuutuv, sest PPA keeldus elamisloa andmisest kehtiva sissesõidukeelu tõttu (VMS § 126 lg-d 1 ja 2). Seega ei pidanud PPA analüüsima seda, kas I.N-i tegevusest tuleneb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine julgeolekuoht. Halduskohus veendus, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud hinnang julgeolekuohust ei ole meelevaldne ega ka I.N-i suhtes negatiivselt kallutatud. Samuti nõustus kohus, et usutavalt on põhjendatud kahtlust, et I.N-i on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. I.N-i kuulub VSS § 272 kohaldamisalasse, mistõttu tuli rakendada Schengeni sissesõidukeeldu. Olukord oleks erinev, kui I.N-i abikaasa oleks mõne teise Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik (st neile kohalduks Euroopa Liidu kodaniku ja perekonnaliikme vaba liikumise õigus). Sellisel juhul kohalduksid Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenevad sissesõidukeelu sätted. Riigikogu 22.02.2023 otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused“ p 3 kohaselt on Venemaa suurim julgeolekuoht Eestile ja Venemaast lähtuv oht Eesti julgeolekule on pikaaegne. Arvestades asjaolusid, millele tuginedes hinnati I.N-i tegevus julgeolekule ohtlikuks, ei oleks 10 aastast lühema kestusega sissesõidukeeld ohtude ennetamiseks piisavalt tõhus. I.N-i on Venemaa kodanik, kelle Eestis viibimine peab vastama seadusest tulenevatele nõuetele. Abiellumine Eesti kodanikuga ei taga piiramatut õigust Eestis viibida. Välismaalane ei saa väidetavatele Eestisse kolimiseks tehtud ettevalmistustele ning Eestis kodu loomise ja perekonnaelu planeerimisele vaatamata eeldada, et talle antakse Eestis viibimisalus. Väär on kaebajate väide, et abikaasad ei näe teineteist kuude kaupa, sest alates XX.XX.XXXX, mil I.N-i lähetus lõppes ja ta pöördus tagasi Venemaale, on P.U viibinud viisa alusel Venemaal rohkem kui 20 korral ning on seal viibinud ka pikaajaliselt. Abikaasad saavad seega oma abielulisi suhteid teostada Venemaal. Arusaamatuks jääb, milles seisneb abikaasade väidetav eriline sõltuvussuhe. Tegemist on kahe täisealise isikuga, kes saavad iseseisvalt oma kodakondsusjärgses riigis hakkama. I.N-il puuduvad Eestiga isiklikku laadi seosed ja lähetuse ajal ei integreerunud ta Eesti ühiskonda. I.N-i laps (XX.XX.XXXX) ja vanemad elavad 8(12)
3-23-1564 alaliselt Venemaal. Kahtlust ei ole kaebajate vahel erilise kiindumussuhte olemasolus, kuid abiellumine iseenesest ei muuda kaebajate suhet eriliseks sõltuvussuhteks. Nii EIÕK art-s 8 kui ka PS §-s 26 sätestatud õigusi perekonna- ja eraelule saab kooskõlas seadusega piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku huvides.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebajate apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Asjas on esiteks vaidluse all Siseministeeriumi 08.06.2023 otsus nr 1-24/107 (dtl 75– 78), millega kohaldati I.N-ile sissesõidukeeldu 10 aastaks, ning teiseks PPA 18.08.2023 otsus nr 15.3-3.2/601-1 (dtl 197–201), millega keelduti I.N-ile tähtajalise elamisloa andmisest tulenevalt tema suhtes kehtivast sissesõidukeelust. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli KAPO 02.06.2023 taotlus nr 4776 (dtl 95–99; kaebajatele ja nende esindajatele on juurdepääs osaliselt piiratud – dtl 92–94, dtl 239) ning 01.06.2023 salajase tasemega dokument nr 4497 (kohtukoosseis tutvus nimetatud dokumendiga 01.12.2025).
17.Siseministeerium tugines 08.06.2023 otsusega I.N-i suhtes sissesõidukeelu kehtestamise materiaalõiguslike alustena VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 3, mille kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada mh juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti või teise Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriigi julgeolekut (p 1) või on põhjendatult alust arvata, et välismaalane on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega (p 3). Vaidlustatud otsusest ja selle aluseks olnud dokumentidest nähtuvalt on viidatud õiguslikud alused omavahel suuresti seotud ning neid ei ole põhjust rangelt eristada. Hinnang sellele, et I.N-i võiks Eestis ja mujal Schengeni alal viibides kujutada endast pikaajalist ohtu Eesti ja teiste Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekule, seondub hinnanguga, et on põhjendatult alust arvata, et I.N-i on seotud või on olnud seotud Venemaa Föderatsiooni luure- või julgeolekuteenistustega. Mõistlikku kahtlust ei saa olla, et Eesti suhtes vaenuliku välisriigi luure- või julgeolekuteenistustega seotud isiku Eestis viibimine võib ohustada riigi julgeolekut.
18.Tulenevalt asjaolust, et sissesõidukeelu kehtestamine tugineb muu hulgas riigisaladuseks tunnistatud teabel, mida ei ole võimalik kaebajatele ja nende esindajatele tutvustada, siis ei ole paratamatult olnud võimalik kajastada asjaolusid väga üksikasjalikult ka 08.06.2023 otsuses ja halduskohtu otsuses. Sissesõidukeelu kehtestamise aluseks olnud põhjuste sisu on kaebajatele vaidlustatud haldusaktis siiski avaldatud (vt VSS § 30 1 lg 3, § 311 lg 2, § 336 lg 3; vrd Euroopa Kohtu 25.04.2024 otsus liidetud kohtuasjades C-420/22 ja C529/22, NW ja PQ, p-d 93–96). Dokumentides toodud põhjendused kogumis kinnitavad veenvalt, et I.N-i suhtes sissesõidukeelu kehtestamise tinginud julgeolekuoht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine ning sellekohane hinnang ei põhine pelgalt asjaolul, et I.N-i oli XXX Tallinnas paikneva Venemaa saatkonna töötaja. Seejuures on riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgiks kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve, mistõttu on tegemist äärmiselt kaaluka põhjusega.
19.Apellatsiooniastmes ei ole enam vaidluse all, et Euroopa Liidu kodaniku pereliikme n-ö tuletatud elamisõigust puudutavad Euroopa Liidu teisese õiguse ja Eesti õiguse sätted ei ole 9(12)
3-23-1564 praegusel juhul põhimõtteliselt asjassepuutuvad, kuna P.U on Eesti kodanik, kes elab Eestis ning ei ole kasutanud enda liidu kodakondsusest tulenevat õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (direktiivi 2004/38/EÜ2 art 3 lg 1; Euroopa Liidu kodaniku seaduse (ELKS) § 1 lg 2; nt Euroopa Kohtu 27.02.2020 otsus kohtuasjas C-836/18, Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real, p 33; 10.05.2017 otsus kohtuasjas C-133/15, Chavez-Vilchez jt, p 53). Küll aga on kaebajad soovinud tugineda Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud erandile, mille kohaselt esineb väga erilisi olukordi, kus hoolimata sellest, et kolmanda riigi kodaniku riigis elamise õigust käsitlev Euroopa Liidu teisene õigus ei ole kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud oma liikumisvabadust, tuleb riigis elamise õigus siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on selle liidu kodaniku pereliige, kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest sellise õiguse andmisest keeldumise tõttu oleks see kodanik tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt, mille tagajärjel jääks ta ilma võimalusest tegelikult kasutada põhilisi liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi. See eeldab, et kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahel on sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt. Sellises olukorras on liidu kodaniku pereliikmel tuletatud elamisõigus vahetult ELTL art 20 alusel ning seda alates sõltuvussuhte tekkimisest (nt Euroopa Kohtu 08.05.2025 otsus kohtuasjas C-130/24, Stadt Wuppertal, p-d 27–30 ja 37–39 ning seal viidatud varasemad lahendid).
20.Kohtupraktikas on ELTL art-st 20 tuletatud elamisõiguse aluseks oleva sõltuvussuhtena käsitatud näiteks vanema ja alaealise lapse vahelist suhet (eelkõige väikelapse puhul), kuid kahe täiskasvanu vahel sellise sõltuvussuhte esinemist on peetud mõeldavaks üksnes erandjuhtudel (nt Euroopa Kohtu 08.05.2018 otsus kohtuasjas C-82/16, K. A. jt, p-d 65, 76). Täisealine isik on üldjuhul võimeline elama iseseisvalt ilma oma pereliikmeteta. Kahe täiskasvanu puhul saab tuletatud elamisõigus ELTL art 20 alusel tekkida siis, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ei või asjaomast isikut mingil juhul lahutada tema pereliikmest, kellest ta sõltub. Selleks ei piisa pelgalt majanduslikest argumentidest ega ka soovist säilitada perekonnasidemed liidu territooriumil, seda isegi olukorras, kus abikaasadel on õigusaktide järgi kohustus elada koos (vt otsus kohtuasjas C-836/18, p-d 56–58 ja 61–63).
21.Kaebajad on apellatsioonimenetluses seostanud erakorralist sõltuvussuhet asjaoluga, et abikaasade vahel esineb tugev emotsionaalne seos ning pikaajaline lahusolek on põhjustanud P.U-le psühholoogilisi probleeme, samuti on abikaasa külastamine Venemaal ajaliselt ja rahaliselt koormav ning ka I.N-i on olnud sunnitud kolima abikaasale lähemale võõrasse linna, kus tal puudub lähedaste tugi. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole tõstatatud kahtlust, et kaebajate abielu on ehtne ning nad on emotsionaalselt ja psühholoogiliselt tugevasti seotud. Sellest tulenevalt on ka usutav, et kujunenud olukord (pikaajaline lahusolek ja harvad lühiajalised kohtumised) on nende jaoks rusuv (sh põhjustab ärevust, masendust, depressiooni – vt ka P.U perearsti 04.05.2023 sissekanne – dtl 281–282) ja võib ohustada abielu toimimist või püsimist. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et abikaasade vahel esineb erandlik sõltuvussuhe, mis tooks I.N-ile kaasa tuletatud elamisõiguse ELTL art 20 alusel. Eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt eeldab erakorraline sõltuvussuhe eeskätt seda, et liidu kodaniku jaoks ei ole mõeldav / võimalik elada iseseisvalt ilma oma pereliikmeta. Kaebajate puhul sellist olukorda ei esine, sest P.U mõningad terviseprobleemid ei ole takistanud tal Eestis iseseisvalt elada ja töötada. Erandlikku sõltuvussuhet ei tulene ka 2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ
10(12)
3-23-1564 sellest, et praegune elukorraldus on kaebajate jaoks ilmselgelt ebamugav ja kulukas ning ei pruugi olla jätkusuutlik.
22.Lisaks tuleb märkida, et ka ELTL art-st 20 tuletatud elamisõigus ei ole siiski absoluutne, vaid liikmesriigid saavad seda õigust piirata samadel tingimustel nagu on sätestatud direktiivi 2004/38/EÜ art-s 27 või ELKS § 11 lg-s 1 (nt otsus kohtuasjas C-836/18, p-d 44–45). Seega on kõnealune õigus piiratav mh julgeoleku huvides, kui meede on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhineb eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Nagu eelnevalt selgitatud, siis on I.N-iga seotud julgeolekuoht tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine ning põhineb konkreetselt temaga seotud asjaoludel.
23.Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel on arvestatud VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaoludega (sh välismaalase kaitsmist väärivad sidemed Eestiga ja sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele), kuid see ei välistanud VSS § 29 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtestamist, arvestades selleks esinevat ülekaalukat vajadust. Kuigi sissesõidukeeld on kehtestatud väga pikaks ajaks (10 aastat), ei ole põhjust pidada seda ebaproportsionaalseks. Põhiõigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8) on seaduse alusel piiratav muu hulgas riigi julgeoleku kui põhiseaduslikku järku väärtuse kaitseks. Siseministeeriumi 08.06.2023 otsuses on asjakohaselt põhjendatud, et Venemaast tulenev oht Eestile on pikaajaline ja eksistentsiaalne (vt ka Riigikogu 22.02.2023 otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused“, lk 3) ning I.N-ist lähtuv võimalik julgeolekuoht ei ole samuti ajas kiiresti mööduv. Sissesõidukeeldu ei ole kohaldatud maksimaalseks tähtajaks, sest VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel on võimalik kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu (vt VSS § 29 lg 2). Asjaolude muutumise korral on I.N-il võimalik VSS § 32 lg 1 kohaselt taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist. Samuti on VSS § 321 lg 1 alusel võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja peatamist, kui lühiajaline Eestisse saabumine ja Eestis viibimine on vältimatult vajalik.
24.VSS § 272 kohaselt tuli I.N-ile kehtestada Schengeni sissesõidukeeld (VSS § 6 lg 2), kuna ta ei kuulu ühessegi nimetatud sättes loetletud isikute gruppi, kellel on õigus Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriigis pikaajaliselt viibida või elada (sh tuletatud elamisõiguse alusel). I.N-i puhul selliseid asjaolusid ei esine. Kuigi Eesti on samuti Euroopa Liidu liikmesriik, on VSS §-s 27 2 peetud silmas üksnes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke ja nende perekonnaliikmeid ehk isikuid, kelle suhtes kohaldub ELKS (vt ka VSS § 2 lg 3; Riigikogu XIV koosseisu 518 SE seletuskiri, lk 5). Kuivõrd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike perekonnaliikmetel on direktiivi 2004/38/EÜ kohane tuletatud elamisõigus (mida Eesti peab Euroopa Liidu õiguse järgi tunnustama), kuid I.N-il sellist õigust ei ole (sh ELTL art 20 alusel), siis ei ole tegemist isikute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega. Seejuures õigustaks praegusel juhul Schengeni sissesõidukeelu kohaldamist ka sisuliselt asjaolu, et KAPO ohuhinnangu kohaselt (mis on ringkonnakohtu hinnangul veenvalt põhjendatud) tuleneb I.N-ist oht nii Eesti kui ka teiste Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekule.
25.Kuna I.N-i suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud õiguspäraselt, siis keeldus PPA 18.08.2023 otsusega I.N-ile elamisloa andmisest VMS § 126 lg-te 1 ja 2 alusel samuti õiguspäraselt, sest kehtiv Schengeni sissesõidukeeld välistas temale elamisloa andmise.
26.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.01.2024 otsus muutmata. 11(12)
3-23-1564
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebajad tasusid apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 40 eurot, kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude apellatsioonimenetlusega seotud kulude (nt esindajakulud, tõlgikulud) kandmise või kandmise kohustuse tekkimise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Siseministeerium ja PPA ei ole esitanud andmeid apellatsiooniastmes kantud kulude kohta, mistõttu jäävad vastustajate võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti nende endi kanda. Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet kannab oma võimalikud menetluskulud HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel ise.
28.Kuna otsus kajastab kaebajate eraelulisi andmeid, siis tuleb jõustunud otsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga ning jätta avaldamata otsuse tekstis halli taustavärviga tähistatud osad (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.