I.N ja P.U kaebus Siseministeeriumi 08.06.2023 otsuse nr 124/107 tühistamiseks ning Siseministeeriumi kohustamiseks kustutada I.N-i nimi sissesõidukeelu registrist ja Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2023 otsuse nr 15.3-3.2/609-1 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – I.N Kaebaja II – P.U Kaebajate I ja II volitatud esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja I – Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk Vastustaja II – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, esindajad Teele Reedi ja Karel Virks
Asja läbivaatamise vorm
volitatud
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta taotlus kaebaja II osas kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Jätta kaebused rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ning punktis 6.4. märgitud kaebaja II töökohad tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.02.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Venemaa Föderatsiooni kodanik I.N-i 1 (edaspidi ka taotleja) esitas 14.11.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka PPA) taotluse abikaasa P.U juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa saamiseks. Elamisloa taotluse menetluse ajal kehtestas Siseministeerium 08.06.2023 otsusega nr 1-24/107 (edaspidi sissesõidukeelu otsus) taotlejale tähtajalise sissesõidukeelu 10aastaks. Otsust põhjendati sellega, et on alust arvata, et taotleja ohustab riigi julgeolekut ning ta on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. Taotleja võib teiste Schengeni konventsiooni riikide territooriumil viibides või Schengeni viisaruumi riikide kaudu Eesti Vabariiki sisenedes ära kasutada Eestis loodud kontakte ja viia siin läbi Eesti või teiste Schengeni konventsiooni riikide julgeolekut kahjustavat tegevust.
2.I.N-i (edaspidi ka kaebaja I) ja tema Eesti kodanikust abikaasa P.U (edaspidi ka kaebaja II või abikaasa)2 esitasid 12.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse sissesõidukeelu otsuse tühistamiseks ning kohustamiseks kustutada kaebaja I sissesõidukeelu registrist.
3.PPA 18.08.2023 otsusega nr 15.3-3.2/601-1 (edaspidi 18.08.2023 otsus) keelduti kaebajale I abikaasa (kaebaja II) juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest. Elamisloa andmisest keelduti, kuna kaebajal I on kehtiv sissesõidukeeld Eesti ja Schengeni viisaruumi riikidesse.
4.Kaebajad esitasid 29.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.08.2023 otsuse tühistamiseks.
5.Halduskohtu 30.08.2023 määrusega otsustati kaebajate 12.07.2023 ja 29.08.2023 esitatud kaebuste menetlused liita ning vaadata need läbi ühiselt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebajate seisukoht Sissesõidukeelu otsuse vaidlustamine
6.1.Sissesõidukeelu otsus on õigusvastane, kuna ei vasta haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS) sätestatud põhjendamisnõuetele ega anna teavet sissesõidukeelu kehtestamise vajaduse kohta. Samuti on selle andmisel vääralt teostatud kaalutlusõigust ning otsus on alusetu. Sissesõidukeelu otsusest ei nähtu, miks tuleb kaebajat I pidada ohuks Eesti julgeolekule ning mis põhjustel on alust arvata, et kaebaja I on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. Otsuses ei ole kirjeldatud kaebaja I tegevust ega seda, millele võimalik prognoosotsus, et kaebaja võib olla ohuks Eesti julgeolekule, tugineb. Sissesõidukeelu otsuses on küll kokkuvõetult ja umbisikuliselt toodud välja, miks võib olla kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamine vajalik, kuid kaebajate hinnangul ei ole see piisav.
6.2.Vastustaja I ei väida, et kaebaja I on ise seotud luure- või julgeolekuteenistusega, mis on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 29 lg 1 punkti 3 kohaldamise eeldus. Kaebaja I on töötanud administratiiv ametikohal ning ei ole kunagi oli seotud luure- või julgeolekuteenistusega. Fakt, et oletatavasti töötasid koos kaebajaga I eriteenistuste töötajaid, ei tähenda, et kaebaja I säilitab nendega sideme või on valmis neid suhteid toetama.
Kaebaja I nime kirjapilt on varieeruv. 12.07.2023 kaebuses on kaebaja I nimeks märgitud I.N (N.), SiM 08.06.2023 otsuses on kaebaja I nime kirjapildina kasutatud ka M. ning PPA 18.08.2023 otsuses O.
Kaebaja I ja kaebaja II edaspidi ühiselt ka kaebajad 2 (10)
6.3.VSS § 74 lg 41 välistab sissesõidukeelu kehtestamise Schengeni viisaruumi tervikuna, kuna kaebaja I on alates 18.06.2022 abielus Eesti kodanikuga. Sissesõidukeelu oleks saanud kehtestada üksnes Eesti osas. Samuti on sissesõidukeelu kestus ebaproportsionaalne ning põhjendamata on maksimaalse tähtaja kohaldamine.
6.4.SiM 08.06.2023 otsus piirab perekonnalu elamist, mida abikaasad soovivad elada Eestis. Kaebaja II töötab 2002. aastast XX-na ning YY-na. Jääb mulje, et perekonnaeluga seonduvat ei ole arvestatud või on seda hinnatud negatiivselt kaebajate kahjuks. Sel põhjusel rikub 08.06.2023 otsus ka kaebaja II õigust perekonnaelule, mis on kaitstud Euroopa Liidu õigusega. Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2023 otsuse vaidlustamine
6.5.Kuna sissesõidukeelu otsus on õigusvastane, siis on õigusvastane ka PPA 18.08.2023 otsus. Elamisloa andmata jätmine riivab õigust perekonnaelule. Euroopa Kohus on järeldanud, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikliga 20 on vastuolus siseriiklikud meetmed, sh liidu kodaniku pereliikmele elamisloa andmisest keeldumise otsused, mille tagajärjel jäävad liidu kodanikud ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida liidu kodaniku staatus neile annab (Euroopa Kohtu otsus C-34/09 ja C-165/16). Kaebajad kohtusid 2020. aastal ning tegemist on pikaaegse suhtega.
7.Vastustaja I (Siseministeerium) seisukoht
7.1.Sissesõidukeelu otsus, mis tugineb kaasatud haldusorgani taotlusele ja kogutud infole, on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja I osas kogutud info alusel on põhjust arvata, et tema viibimine Eestis või teiste Schengeni viisaruumi liikmesriikide territooriumil võib kujutada riikide julgeolekule pikaajalist ohtu. On teada, et vaenuliku Venemaa mõjutus- ja luuretegevuse huvid ei piirdu üksnes Eestiga, vaid on suunatud laiemalt Balti riikidele ja kogu Euroopa Liidule ning NATO-le. Välistada ei saa ka seda, et viibides teise Schengeni konventsiooni riikide territooriumil või sealt kaudu Eestisse sisenedes võib kaebaja I kasutada ära siin loodud kontakte ja viia ellu Eesti või teiste Schengeni konventsiooni riikide julgeolekut kahjustavat tegevust. Sellises olukorras on sissesõidukeelu kehtestamine proportsionaalne.
7.2.Välismaalase Eestis viibimine on hüve ning igal riigil on suveräänne õigus otsustada, kes riigis viibida võivad. Seejuures on avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks õigus kohaldada sissesõidukeeldu ka isiku suhtes, kes on Eesti Vabariigi kodaniku perekonnaliige. Kaebaja I on endine Tallinna Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna administratiiv- tehniline töötaja, kes oli Eestis lähetuses ajavahemikul 02.2018–08.2022. Venemaa eriteenistused on aegade jooksul saatnud riikide saatkondadesse lähetusse kattealuseid eriteenistuste ohvitsere, kes täidavad oma asukohariigis luure- ja mõjutustegevuse ülesandeid. Kaebaja I lähetuse ajal töötas Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnas Tallinnas ka mitmeid Venemaa eriteenistuste töötajaid, kellega kaebaja I tööalaselt kokku puutus. Eluliselt ei ole usutav, et pärast Venemaa ulatusliku sõjategevuse alustamist 2022. aasta veebruaris, mil kaebaja töötas Venemaa riigiteenistuses, ei toeta ta Venemaa tegevust. Samuti on paljasõnaline ja tõendamata kaebaja I väide, et ta on töölt lahkunud ja nüüdsest soovib pühendada ennast oma õpingutele ja abikaasale.
7.3.Väär on kaebuse viide VSS § 74 lg-le 41. Kaebajale kohaldati julgeoleku kaalutlustel Schengeni sissesõidukeeldu VSS-i 5. peatükis sätestatu kohaselt. Kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamine Eestisse ja laiemalt Schengeni viisaruumi riikidesse on kooskõlas VSS-ga, kuna kaebaja I on VSS-i mõistes välismaalane, kellel mõne teise Schengeni konventsiooni liikmesriigi viisat või elamisluba ei olnud. 3 (10)
7.4.Kaebaja I suhtes ei kohaldatud sissesõidukeeldu maksimaalses määras, kuna VSS võimaldab sissesõidukeelu kehtestada ka alaliselt. Sissesõidukeelu kehtestamisel lähtuti asjaolust, et Venemaast lähtuv oht on pikaajaline ning julgeolekuohu ennetamisel ei oma lühema tähtajaga piirang piisavalt mõju. Samuti ei ole alust arvata, et kaebajast I lähtuv oht on ajas kiiresti mööduv.
7.5.Kaebajal II puudub kaebeõigus, kuna ta ei ole sissesõidukeelu otsuse subjekt ning kohtu tõlgendus kaebaja II kaebeõigusest tooks kaasa olukorra, kus kohtusse võiks pöörduda kõik, kes arvavad oma õigusi olevat rikutud sellise haldusaktiga, mille subjektiks nad ei ole. Era- ja perekonnaelu riive puhul on paratamatult lisaks haldusakti subjektile mõjutatud ka temaga seotud isikud, kuid sellisel juhul saab just haldusakti subjekt realiseerida oma õigust pöörduda kohtusse, misjärel kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust, sh isikule kaasneva era- ja perekonnaelu riive proportsionaalsust. Seeläbi tagatakse ka mõjutatud isikute õiguste kaitse.
7.6.Sissesõidukeelu otsus ei piira kaebaja II õigust vabalt liikuda ning isegi kui see otsus tooks kaebajale II kaasa kohustuse liidu territooriumilt lahkuda, on sissesõidukeelu otsus Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Asjassepuutuv on Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb ELTL artiklist 20 tulenevat liidu kodakondsust ja selle soovitavat toimet ning sellega seonduvalt küsimust, kas liidu kodanik ehk kaebaja II oleks kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt (nt Euroopa Kohtu 08.03.2011 otsus asjas nr C-34/09, 05.05.2022 otsus asjas nr C-451/19 ja C532/19). Sellise liikmesriigi kodaniku, kes ei ole kasutanud direktiivist 2004/38/EÜ tulenevat liikumisvabadust, pereliikmele sisenemiskeelu kehtestamine on avaliku korra või riigi julgeoleku huvides lubatud, kui liidu kodaniku ja tema pereliikme vahel ei esine sellist sõltuvussuhet, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt (vt C-82/16, punkt 52). Euroopa Kohtu praktika järgi sellise sõltuvussuhte esinemine, mis võib tekitada ELTL artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse, on samasse perekonda kuuluva kahe täiskasvanu vahel mõeldav üksnes erandjuhtudel, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ei või asjaomast isikut mingil juhul lahutada tema pereliikmest, kellest ta sõltub (vt C-82/16, punkt 65). Sellist sõltuvussuhet on Euroopa Kohus varem jaatanud väikelapse eas alaealiste puhul oma vanematega (C-34/09). Vastustaja I hinnangul ei esine käesolevas asjas sellist sõltuvussuhet, tegu on täisealiste isikutega, kes kaebuse kohaselt tutvusid 2020. aastal ja abiellusid 2022. aastal.
7.7.Kaebajal II on kehtiv Venemaa viisa, mida ta on korduvalt kasutanud. Ainuüksi 2023. aastal käis kaebaja II Venemaal 6 korral, sh viibinud talvel ja suvel seal ka pikemalt. Ühtlasi on sissesõidukeelu otsuses välja toodud, et kui kaebaja I pärast lähetuse lõppu Eestist lahkus, läks temaga kaasa ka kaebaja II, kes hiljem Eestisse naasis. Seega võttes arvesse, et kaebajal II on Venemaa viisa, mida ta takistamatult on saanud kasutada, on arusaamatu väide, millest lähtuvalt peab kaebaja II oma viibimist Venemaal ebaturvaliseks. Hoolimata sellest, et kaebaja II on riigiteenistuja, ei ole see senini takistanud tema piiriületusi ega Venemaa viibimist. Samuti ei ole kuidagi takistatud kaebaja I ja kaebaja II kohtumised teistes kolmandates riikides.
8.Vastustaja II (Politsei- ja Piirivalveamet) seisukoht
8.1.PPA 18.08.2023 otsus on õiguspärane, ehkki sellega võidakse riivata kaebajate perekonnaja eraelu. Olgugi et kaebaja I taotles tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust abikaasa juurde elama asumiseks ning taotletud tähtajalise elamisloa eesmärgiks on pereelu elamine, siis see ei tähenda, et PPA-l ei ole õigust tähtajalise elamisloa andmisest keelduda. Põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 26 ja 27 ei tulene, et perekonnapõhiõigus oleks absoluutne. Kaebajale I kehtestatud sissesõidukeeld on imperatiivne alus elamisloa andmisest keeldumiseks. 4 (10)
8.2.Kaebajad hakkasid Eestis elama pereelu ajal, mil kaebaja I viibis Eestis lähetuses Venemaa Suursaatkond Tallinnas administratiiv- tehnilise töötajana. Abikaasa juurde elama asumise võimaldamiseks on ettenähtud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punktis 1 sätetatud tähtajalise elamisloa alus ning ükski teine alus ei pruugi tagada perekonnapõhiõiguse kandjale kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ning kaitsta teda riigi meelevaldse sekkumise eest perekonnaellu. Kaebaja I ei ole kunagi omanud Eestis ajutiseks viibimiseks viisat ega Eestis elamiseks tähtajalist elamisluba ning üksnes abielu sõlmimisest ei saa tuletada õigustatud ootust, et riik elamisloa väljastab. Välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum. Antud juhul on seadusandja ette näinud, et sissesõidukeelu kehtestamine välistab tähtajalise elamisloa andmise.
8.3.Kaebaja II väide, et tema pidev viibimine Venemaal ei ole turvaline, kuna ta töötab riigiteenistuses, on hüpoteetiline. Kaebaja II on korduvalt Venemaal viibinud ning vastustajale II teadaolevalt ei ole kaebajal II Venemaal viibides probleeme tekkinud ega end ebaturvaliselt tundnud. Kaebaja II pidi kaebajaga I abielludes arvestama, et tal tuleb Venemaad külastada ning seda ka siis, kui ta kaebajale I elamisloa andmisest keeldumist ette ei osanud näha.
8.4.Kaebajal II puudub kaebeõigus ning 18.08.2023 otsusega ei rikuta tema õigust.
9.Kaasatud haldusorgani seisukoht
9.1.Kaebaja I suhtes esinevad VSS § 29 lg 1 punktides 1 ja 3 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alused. Kaebaja I on Venemaa kodanik, kes töötas aastatel 2018–2022 administratiiv-tehnilise töötajana Tallinna Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnas. 2022. aastal kaebajad abiellusid ning kaebaja II töötab tänaseni riigiteenistuses. Venemaa eriteenistused on läbi aastate saatnud oma välisriikides asuvatesse diplomaatilistesse esindustesse lähetusse kattealuseid eriteenistuste ohvitsere, kes täidavad asukohariigis luure- ja mõjutustegevuse ülesandeid. Pärast 2022. aasta veebruaris toimunud Venemaa laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse sattus kaebaja I agressorriigi diplomaatilise esinduse töötajana kaasatud haldusorgani kõrgendatud tähelepanu alla ning selle tulemusel on põhjendatud alus arvata, et kaebaja I Eestis viibimine võib ohustada Eesti ja Schengeni ala liikmesriikide julgeolekut. Samuti on põhjendatult alus arvata, et kaebaja I on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega.
9.2.Kaebaja I isiklik arvamus enda julgeolekuohtlikkuse kohta ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Isikust tuleva ohu suurust ei saa hinnata isik ise, sest tema teada on vaid faktilised asjaolud ning enda kavatsused ja tegevuse eesmärgid. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on riigi otsustada (halduskohtu otsus asjas 3-22-1363, punkt 22). Julgeolekuohte hindavad Eestis selleks pädevad asutused, praegusel juhul Kaitsepolitseiamet.
9.3.Sissesõidukeelu otsuses ja selles viidatud dokumentides on kaebaja I tegevusest tõusetuvat julgeolekuohtu põhjendatud kooskõlas kehtiva õigusega, kuivõrd põhjendamisnõue ei tulene mitte HMS-ist vaid VSS-ist. Kaebajate puhul piiratakse õigust sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendustele ja kogutud tõenditele juurdepääsemiseks julgeoleku kaalutlustel. Sissesõidukeelu otsus on põhilistes asjaoludes sisustatud otsuse tekstis ja detailselt põhistatud eraldiseisvas dokumendis, millega Siseministeeriumi ametnikud enne otsuse tegemist tutvusid ja millele on otsuses viidatud. Sissesõidukeelu otsus sisaldab haldusorgani kaalutlusi.
9.4.Kaebaja I õiguste piiramine on õiguspärane ning sissesõidukeeldu ei kehtestatud maksimaalseks võimalikuks ajaks. VSS võimaldab sissesõidukeelu kehtestada ka alaliselt. 5 (10)
Siseministeerium on sissesõidukeelu otsuses selgitanud, miks kaebajast I, kelle tegevuses on tuvastatud julgeolekuohu olemasolu, lähtuv oht on pikaajaline ning et seetõttu on põhjendatud 10 aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine. Seega oli tegemist Siseministeeriumi kaalutlusotsusega, mille langetamisel hinnati asjaolusid proportsionaalselt.
9.5.Kaebuse viide VSS § 74 lg-le 41 ei ole põhjendatud, kuna säte reguleerib sissesõidukeelu kohaldamist koos lahkumisettekirjutuse tegemisega. Kaebaja I ei viibinud sissesõidukeelu kohaldamise ajal Eestis, temale ei tehtud lahkumisettekirjutust ja tema suhtes kohaldati sissesõidukeeld VSSi 5. peatüki kohaselt. VSS § 272 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, Schengeni sissesõidukeeldu, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi kehtiv pikaajaline viisa või elamisluba. Selliseid asjaolusid kaebaja I osas ei esine. Kaebaja I sissesõidukeelule ei kohaldu ka Euroopa Liidu kodaniku seadus1.
9.6.Sissesõidukeelu kehtestamine ei tekita kaebajale I ebaproportsionaalselt suuri raskusi perekonnaelu elamiseks. Isik lahkus Eestist 2022. aasta augustis omal algatusel. Välismaalasena ei saanud kaebajal I olla õigustatud ootusi Eestis viibimisaluse saamiseks ja siin elamiseks. Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri viibimisaluse saamist Eestis viibimiseks või elamiseks. Eesti riigil on suveräänne õigus otsustamaks välismaalaste Eestisse lubamine. Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku ja tema abikaasana saanuks kaebajad EL direktiivist 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriigi kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, tulenevat õigust vaba liikumisele realiseerida mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Seda kaebajad teinud ei ole. Kaasatud haldusorganile teadaolevalt on kaebajal II kehtiv Venemaa viisa ja kaebaja II kasutab praeguseni õigust aktiivselt Venemaal käia. Kaebuses esitatud väited Tallinnasse rajatud ühisest kodust ei ole veenvad, sest kaebuses viidatud aadressil asuv kinnisvara kuulus kaebajale II juba aastaid enne kaebajaga I tutvumist. Kaebaja I pidi välismaalasena vähemalt möönma, et ilma pikemaajalise seadusliku viibimisaluseta Eestisse väidetava kodu rajamisse panustamine kätkeb endas olulisi riske. Agressorriigi saatkonna endise töötajana on väheusutav, et kaebajale I sellised riskid tundmatud oleksid.
9.7.Kaebajal II puudub kaebeõigus ning tema osas tuleks kaebus jätta läbi vaatamata. On mõistetav, et abikaasa suhtes tehtud negatiivne haldusakt mõjutab teataval määral ka kaebajat II, kuid kaebaja II ei ole sissesõidukeelu otsuse kui haldusakti adressaat ja tema isiklikke subjektiivseid õigusi haldusaktiga ei piirata. Kaebaja II õigusi tema abikaasale sissesõidukeelu kohaldamisega ei rikuta. Kaebajal II on jätkuvalt täielik õigus Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuna Euroopa Liidus vabalt liikuda ja elama asuda mõnda teise liikmesriiki.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebeõigus
10.Vaidlust ei ole, et kaebajal I on kaebeõigus. Kaebaja II kaebeõiguse osas on aga vastustajad ja kaasatud haldusorgan leidnud, et temal kaebeõigus puudub, mistõttu tuleks tema osas jätta kaebus kas läbi vaatamata või rahuldamata. Halduskohtumenetluses on varasemalt sarnastes asjades kaebaja II kaebeõigust jaatatud (vt nt haldusasi 3-16-2415 või 3-21-589), ehkki tõsi ta on, et üldjuhul rikutakse haldusaktiga konkreetse adressaadi subjektiivseid õigusi. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 08.06.2021 määruses nr 3-21-589, et analoogsetes asjades piisab kaebeõiguse tekkimiseks, kui möönda õiguste rikkumise võimalikkust. Kaebaja II väidab, et sissesõidukeelu otsusega ning PPA 18.08.2023 otsustega rikutakse tema PS § 27 lg-st 1 ja §-st 6 (10)
26 tulenevaid õigusi (õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele). Kohus leiab, et kuna praegusel juhul ei ole seatud kahtluse alla kaebajate abielu ehtsust ning seda, et kaebajad perekonna moodustavad, siis ei saa kaebaja II kaebeõigust siiski välistada. Vaidlust ei ole, et vaidlustatud otsused takistavad kaebajal II elada perekonnaelu kaebajaga I Eestis ning Schengeni viisaruumi riikides ning igapäevane püsisuhtes perekonnelu elamine kaebajaga I eeldaks seda, et kaebaja II lahkuks Eestist. Seega asub kohus konkreetse kaebuse asjaolusid arvestades seisukohale, et kaebajal II on koos kaebaja I praegusel juhul sissesõidukeelu otsuse ja PPA 18.08.2023 otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus olemas ning taotlus kaebaja II osas kaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaebuste sisuline läbivaatamine
11.Kohus leiab, et halduskohtule 12.07.2023 esitatud kaebus sissesõidukeelu otsuse3 tühistamiseks on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane, siis on õiguspärane ka PPA 18.08.2023 otsus 4 kaebajale I elamisloa andmata jätmise kohta. Sel põhjusel jääb rahuldamata ka kaebajate 29.08.2023 kaebus. Ehkki kohus möönab, et vaidlustatud otsused piiravad kaebajate era- ja perekonnaelu puutumatust, ent asetades kaalukausile avaliku huvi riigi julgeoleku näol ja kaebajate õiguste riive, siis kaalub riigi julgeoleku tagamine üle kaebajate õiguste riive. Sissesõidukeelu otsuse õiguspärasuse hindamine
12.VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS-is eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 7 4 ja 75)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). Praegusel juhul on kaebajale I sissesõidukeelu kohaldamine otsustatud VSS
5.peatüki alusel, mitte 2. peatüki alusel, mistõttu ei ole asjakohased kaebuses tehtud viited VSS §-le 74.
13.Vaidlustatud 08.06.2023 otsuse kohaselt tugineb vastustaja I kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamisel kahele alusele – VSS § 29 lg 1 punktile 1 (on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist) ning punktile 3 (välismaalane töötab või on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega või on põhjendatult alust arvata, et ta töötab või on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega). VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 3 alusel isikule sissesõidukeelu kehtestamine on kaalutlusotsus, mille aluseks on isikust lähtuva ohu hinnang.
14.Praegusel juhul on vastustaja I sissesõidukeelu otsuses analüüsinud kaebajast lähtuva ohu olemasolu ja selle tõsidust, lähtudes seejuures kaasatud haldusorgani 02.06.2023 taotlusest nr 4776 ja selle aluseks olevast kaasatud haldusorgani 01.06.2023 salajase tasemega dokumendist 4497. Kohtu hinnangul on täidetud nii VSS § 29 lg 1 punktis 1 sätestatud alus kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamiseks kui ka VSS § 29 lg 1 punktis 3 sätestatud alus ning kaebaja I väide, mille kohaselt ta ohtu julgeolekule ei kujuta, ei ole relevantne. Seda, kas kaebaja I võib kujutada ohtu riigi julgeolekule hindab Kaitsepolitseiamet (julgeolekuasutuste seaduse § 6).
Dtl 12–14 Dtl 54–57 7 (10)
15.Ehkki kaebajatel ei ole olnud võimalik tutvuda sissesõidukeelu otsuse aluseks olnud kaasatud haldusorgani kogutud teabega, siis tutvus kohus 11.01.2024 Kaitsepolitseiameti 01.06.2023 salajase tasemega memoga 4497 (edaspidi memo) ning sissesõidukeelu otsuse aluseks olnud taotluse terviktekstiga5. Memost ja taotlusest nähtub kaebaja I osas kogutud teave ning selle alusel ei ole kohtul alust kahelda, et VSS § 29 lg 1 punktides 1 ja 3 sätestatud alused sissesõidukeelu kohaldamiseks on täidetud. Seejuures on memos usutavalt põhjendatud ka kahtlust, et kaebaja I on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. Seega nõustub kohus vastustajaga I ja kaasatud haldusorganiga, et kaebaja I kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule ning seda ka siis, kui ta viibiks Schengeni konventsiooni liikmesriigis.
16.Sarnaselt sissesõidukeelu otsusele nähtub ka kaasatud haldusorgani taotlusest ja memost, et sissesõidukeelu kehtestamise üle otsustamisel kaaluti VSS § 31 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ja leiti, et kaebaja I abielu kaebajaga II, kes on Eestis kodanik, ei ole kaalukam sissesõidukeelu kehtestamise eesmärgist, milleks on ennetada julgeolekuohtu. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis on kaasatud haldusorgan oma taotluses ja selle aluseks olnud memos põhjendanud kahtlust kaebaja võimalikust julgeolekuohust ning see kahtlus ei ole meelevaldne. Samuti ei ole kaasatud haldusorgani hinnangud ja sellele järgnenud sissesõidukeelu otsus tehtud kuidagi teabel, mis oleks negatiivselt kaebaja suhtes kallutatud. Memos on välja toodud kaebajaga I seotud isiklikud asjaolud ning need üksnes kinnitavad kahtlust, et kaebaja I võib olla julgeolekuohuks Eestile. Seejuures nõustub kohus kaasatud haldusorgani memoga tutvumise järgselt vastustaja I kohtumenetluses avaldatud seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav kaebaja I väide, et ta ei toeta Venemaa tegevust ning ta soovib pühendada end õpingutele ja abikaasale.
17.VSS § 1 lg 2 ls 2 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendada HMS-is sätestatut. Seega ei pea sisseõidukeelu otsuse põhjendused vastama ka HMS § 56 nõuetele, kuivõrd VSS sätestab iseseisvalt sissesõidukeelu otsuste põhjendamise nõude. Nii sätestab VSS § 301 lg-s 2, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid põhjendusi, sealhulgas menetluses kogutud andmeid ja tõendeid, ei avalikustata, sealhulgas andmesubjektile, ulatuses, mis on vastuolus VSS § 336 lg-s 3 sätestatud eesmärkidega. VSS § 336 lg 3 punkti 3 kohaselt võib piirata andmesubjekti õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud andmetele juhul, kui see võib ohustada Eesti Vabariigi või Schengeni konventsiooni liikmesriigi julgeolekut. Praegusel juhul on piiratud kaebajate õigust tutvuda sissesõidukeelu aluseks olnud dokumentidega julgeolekukaalutlustel ning kohtu hinnangul on see piirang ka põhjendatud. Lisaks märgib kohus, et nii vastustaja I kui ka kaasatud haldusorgan on kaebajatele kohtumenetluses avanud maksimaalses võimalikus ulatuses põhjendusi, miks kaebaja I osas esinevad VSS § 29 lg 1 punktides 1 ja 3 sätestatud alused sissesõidukeelu kehtestamiseks ning miks sissesõidukeelu kehtestamine on vajalik. Seega on kaebajatel olnud võimalik ka põhiargumentidega tutvuda ning neile kohtumenetluses vastu vaielda.
18.Kohus leiab, et ka sissesõidukeelu kestus – 10 aastat – on sissesõidukeelu otsuses põhjendatud ning proportsionaalne julgeolekuasutuse antud hinnanguga, kuivõrd kaebajast I lähtuvat ohtu on peetud pikaajaliseks. Kaebajale I ei kehtestatud pikimat võimalikku sissesõidukeelu tähtaga, kuna VSS võimaldab kehtestada VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 3 korral ka alalise sissesõidukeelu (VSS § 29 lg 2). Kohus nõustub 08.06.2023 otsuse aluseks olnud kaasatud haldusorgani seisukohaga, mille kohaselt on sissesõidukeelu kehtestamine 10-aastaks vajalik, et isiku Eestis loodud kontaktid kaotaksid aktuaalsuse ning seeläbi väheneks oht, et kaebaja I paneb tulevikus toime võimaliku riigivastase süüteo 6. Seega on põhjendatud sissesõidukeelu otsuses toodud seisukoht, mille kohaselt ei ole kaebajast I tulenev oht
Osaliselt kaetult on taotlus edastatud ka menetlusosalistele Kaasatud haldusorgani 07.09.2023 menetlusosalistele avalikustatud seisukoha lisa 1; dtl 92–94 8 (10)
julgeolekule ajas kiiresti mööduv ning Venemaast lähtuvat ohtu Eestile tuleb pidada pikaajaliseks.
19.Kohus nõustub, et sissesõidukeelu otsus piirab kaebajate õigust perekonnaelule Eestis, kuid perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegu, sest keelu aluseks on nii VSS § 29 lg 1 punkt 1 kui ka punkt 3. Ka põhiseaduse § 26 lg 1 ls 2 sätestab, et julgeoleku tagamiseks on perekonna- ja eraellu sekkumine lubatav ning seda ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Siseministeerium on sissesõidukeelu otsust tehes kaalunud otsuse mõju perekonnaelule ning abikaasade senise käitumise põhjal leidnud, et abikaasadel on ka edaspidi võimalik kohtuda Venemaal või kolmandates riikides, ning suhelda kommunikatsioonivahendeid kasutades. Vastupidiselt vastustajatele ja kaasatud haldusorganile, kes on kirjeldanud kaebajate senist elukorraldust pärast kaebaja I Eestist lahkumist, ei ole kaebajad ise toonud välja selliseid asjaolusid, mis võiks anda aluse väitele, et senine elukorraldus ei oleks jätkusuutlik või et abikaasade vahel esineb selline erakorraline sõltuvussuhe, mis välistab senise elukorralduse vt ka Euroopa Kohtu lahend C-82/16, punkt 52 ja 65). Kaebaja II väited, et Venemaa on temale ebaturvaline, on hüpoteetiline ning vastuolus kaebaja II senise käitumisega. Kaebajad ei ole toonud välja selliseid asjaolusid, mis vastustajale I või kaasatud haldusorganile ei olnud sissesõidukeelu kehtestamisel teada ja mida sel põhjusel ei saanud ka 08.06.2023 otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohus nõustub, et Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri viibimisaluse saamist Eestis viibimiseks või elamiseks. Eesti riigil on suveräänne õigus otsustamaks välismaalaste Eestisse lubamine.
20.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et sissesõidukeelu otsus on õiguspärane ning alust selle tühistamiseks ei ole. PPA 18.08.2023 otsuse õiguspärasuse hindamine
21.PPA 18.08.2023 otsus tugineb sissesõidukeelu otsusele. VMS § 126 lg 1 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld. VMS § 126 lg 3 annab võimaluse erandi tegemiseks, kuid üksnes välismaalase suhtes, kelle suhtes on kohaldatud Schengeni sissesõidukeeld vastavalt VMS § 126 lg-le 2, kui sellise välismaalase Eestisse saabumine või Eestis elamine on vajalik humaansetel kaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. VMS § 126 järgi on välismaalasele kohaldatud sissesõidukeeld seega imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 19). Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane ja kehtiv, siis ei ole kaebajal I VMS § 126 lg-st 1 tulenevalt sissesõidukeelu kehtivuse ajal võimalik taotletud tähtajalist elamisluba saada. Seega esines 18.08.2023 otsuse tegemise ajal ja esineb jätkuvalt kaebaja I suhtes VMS § 126 lg-s 1 nimetatud imperatiivne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus.
22.Eelnevast tulenevalt on õiguspärane ka PPA 18.08.2023 otsus keelduda kaebajale I abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest. Kokkuvõte
23.Eelnevast tulenevalt jäävad kaebajate kaebused sissesõidukeelu otsuse tühistamiseks ning PPA 18.08.2023 otsuse tühistamiseks koguulatuses rahuldamata. Vastustaja I on enda kaalumisruumi kasutades arvestanud erinevaid asjaolusid nii kaebajate kui ka avalike huvide seisukohast, hinnanud vastanduvaid huvisid ning kooskõlas kehtiva õigusega põhjendanud, miks kaebajast I lähtuv oht Eesti julgeolekule on piisavalt reaalne, et julgeoleku tagamist tuleb 9 (10)
kaebajate eraelu riivega võrreldes pidada ülekaalukaks huviks. Eelneva põhjal järeldab kohus, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt ning sissesõidukeelu kehtestamine kaebajale I oli õiguspärane. Kuna sissesõidukeelu kehtetustamine oli õiguspärane, siis on õiguspärane ka PPA 18.08.2023 otsus keelduda kaebajale I tähtajalise elamisloa andmisest. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
24.Kuna kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, siis kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
25.Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ning kaebaja II töökoht tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.