Rahvastik › Välismaalased

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.12.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-24-425 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-425 Kohtupraktikas on rõhutatud, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine saab toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle puudustesse rangelt (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 33). PPA pole põhjendanud, milles põgenemisoht seisneb, märkides vaid, et järeldab isiku hoiakust ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Arvestades, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivne sissesõidukeeld, on põhjendamiskohustuse rikkumine raske. VSS §-s 68 sätestatud asjaolusid ei esine. Asjaolud, mis potentsiaalselt võiksid näidata, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, pidid PPA-le teada olema juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ja oleks tulnud kajastada 07.02.2024 ettekirjutuses. Otsuse lakooniline põhjendus ei viita, et PPA võttis tegelikkuses haldusakti koostamisel VSS § 68 p-s 6 sätestatut arvesse. Põgenemisohu olemasolu ei saa põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga. PPA versioon isiku pahatahtlikust käitumisest on hüpoteetiline, kaebaja käitumist saab selgitada ka muul moel. Kaebaja soovis Eestist edasi liikuda Itaaliasse, kus tal oli broneeritud aeg seoses elamisloa taotlusega. Kaebaja ei nõustu sissesõidukeelu kehtestamisega VSS § 74 lg 2 alusel. VSS § 7 lg 2 ja § 7 4 kohaldamisel tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamist pole põhjendatud. PPA ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, et 13.05.2023 on ta abiellunud Saksamaa kodaniku Yga. Seega pole VSS § 27 2 kohaselt võimalik sissesõidukeelu kehtestamine. PPA ei ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja huvi pere- ja eraelule ega arvestanud, et sissesõidukeelu tõttu muutub vahetu suhtlemine abikaasade vahel võimatuks. PPA on saanud Itaalia ametivõimudelt kinnituse abielu ehtsuse kohta ja on alusetu kahelda abielutunnistuse autentsuses. Samuti ei ole PPA arvestanud, et kaebaja on 01.06.2023 esitanud taotluse elamisloa saamiseks. Kaebajal oli Itaalias kehtiv broneering seoses elamisloa taotlusega, aga kuivõrd kaebaja saadeti päritoluriiki, puudus tal võimalus sinna minna ja elamisluba taotleda. Alternatiivselt tuleks sissesõidukeeld jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebaja on abielus Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuga, kellega suhtlemine oleks sissesõidukeelu seadmisel ebaproportsionaalselt takistatud. Samuti seab sissesõidukeeld ebamõistlikud takistused seoses elamisloa taotlusega, millega kaebaja soovib kindlasti jätkata.

3(11)

3-24-425 PPA märgib täiendavalt, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluses toodi välja, et kaebajal on olemas kehtiv Tuneesia pass, kuid Eestisse saabudes peitis ta selle enda tagavarajalatsi sisse ning väitis, et tal puuduvad dokumendid. Dokumendi avastas PPA kaebaja asju läbi otsides. Seega soovis kaebaja enda isiku tuvastamist raskendada. Kaebaja pass on välja antud 19.03.2022 Strasbourgis Prantsusmaal. Kaebaja sõnul taotles ta 15.01.2021 Prantsusmaal rahvusvahelist kaitset, samas seletuskirjas ütles ta, et Prantsusmaal varjupaika ei taotlenud ja saadeti sealt välja. Kaebaja väljendas ka seletuskirjas, et tal polnud viisat Euroopa Liitu sisenemiseks ja seepärast tuli ta salaja. Isiku sõnul on ta varem rahvusvahelist kaitset taotlenud Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis, Prantsusmaal ja Saksamaal. Lisaks sai PPA sõrmejälgedele vasteid Luksemburgist, Hollandist ja Rumeeniast, kokku 14 HIT vastust nimetatud riikidest. PPA hinnangul on isik 2023. a oktoobris Saksamaale sisenenud samuti ebaseaduslikult, sest kaebaja passis ei nähtu templijäljendit Schengeni alale sisenemise kohta, on vaid templijäljend 18.10.2023 Saksamaalt väljumise kohta. Kaebaja sisenes 09.11.2023 Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal (VSS § 6 8 p 7). Nimelt on Prantsusmaa poolt kohaldatud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale alates 19.01.2022–22.07.2025. PPA andmebaasi kohaselt on isikul sissesõidukeeld Schengeni alale ka Saksamaa poolt. Kaebaja on seotud 39 varjunimega. Kehtivad sissesõidukeelud võivad olla üks põhjus, miks kaebaja enda passi varjas ning erinevaid isikuandmeid PPA-le esitas. Kaebaja on varem sisenenud Schengeni alale ebaseaduslikult ja pidi väljasaatmise tõttu olema teadlik talle kohaldatud sissesõidukeeldudest. Isik on teadlikult ja tahtlikult ületanud ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahelise piiri. VSS § 272 asub VSS 5. ptk-s, millest tulenevalt see ei kohaldu PPA ettekirjutuse suhtes. Kuna kaebajal ei ole Schengeni alal viibimisalust, oli PPA-l kohustus teha lahkumisettekirjutus Schengeni alalt lahkumiseks. Kaebaja väidete kohaselt on ta abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab Itaalias ning ta on Itaalias esitanud elamisloa taotluse, kuid nimetatud asjaolusid ei ole kaebaja veenvalt tõendanud. PPA tegi Itaaliasse päringu kaebaja viibimisaluse ja abielu osas, kuid Itaaliast saadud vastusest nähtus, et Itaalia jaoks on kaebaja tundmatu. Kaebaja suhtes on kehtiv Saksamaa poolt 19.03.2024 kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale. Seega ei ole ka Saksamaa ametivõimud olnud teadlikud, et nende kodanik oleks kaebajaga abielus, vastasel juhul oleks kaheldav, et kaebaja suhtes oleks Schengeni sissesõidukeeldu kohaldatud. Kaebaja saabus Eestisse pool aastat pärast abielu sõlmimist ilma abikaasata. Tallinna Halduskohus on teinud 11.11.2023 määruse nr 3-23-2550, millega lubas kaebaja paigutada kinnipidamiskeskusesse. Nimetatud menetluse raames toimunud istungil on kaebaja kinnitanud, et tuli Eestisse uue lootusega, et saab Eestis abi, mainimata seejuures oma abikaasat. Kaebaja varasem liikumine erinevate riikide vahel ja mitmete rahvusvahelise kaitse taotluste esitamine viitab üheselt, et ta kasutab kõiki võimalusi, et Euroopasse jääda ning PPA kahtlused pereelu ehtsuse osas on põhjendatud. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse abikaasata ega ole üheski menetluses väitnud, et tema abikaasa ühineks temaga Eestis või oleks juba Eestisse saabunud, ei ole põhjust rääkida kaebajast kui Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmest, kelle suhtes ei oleks võimalik kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu. Saksamaa poolt on kaebaja suhtes kohaldatud uus sissesõidukeeld perioodiks 19.03.2024– 17.10.2027. Kaebaja väidetav abielu on sõlmitud ajal, kui kaebaja suhtes oli kohaldatud Prantsusmaa poolt sissesõidukeeld Schengeni alale. Kaebaja poolt kohtule 04.03.2024 kaebuse täienduse lisana 2 esitatud Itaalia postiasutuse kviitung ei tõenda elamisloa taotluse esitamist. Kviitungilt nähtub vaid, et kaebaja on 01.06.2023 saatnud kirja. Kaebaja ei selgita, millal ta soovis Itaaliasse edasi liikuda ja millisel õiguslikul alusel. Humaanseid kaalutlusi kaebaja välja ei toonud ja PPA hinnangul neid ei esinenud. Selliseid asjaolusid pole selgunud ka kohtumenetluses. Väidetav abielu sõlmiti 13.05.2023 ehk 4(11)

3-24-425 Prantsusmaa kohaldatud Schengeni ala sissesõidukeelu kehtimise ajal. Kaebaja suhtes kehtib ka Saksamaa kohaldatud sissesõidukeeld 19.03.2024–17.10.2027. Nii kaebaja kui ka Y pidid möönma, et neil ei pruugi olla võimalik elada koos Schengeni alal.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Kaebaja on enne lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ja sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud. Kaebajale on selgitatud kavandatava otsuse sisu ja antud võimalus oma seisukohtade esitamiseks. PPA on põhjendanud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ja Schengeni alale 5 aastaks sissesõidukeelu kehtestamist ennekõike hinnanguga, et kaebaja hoiakust ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, seega esineb põgenemisoht. Kohtumenetluses on PPA täpsustanud, et isik ei teinud menetluses koostööd; tal puudusid rahalised vahendid Eestist lahkumiseks; enda kinnipidamisel peitis ta oma passi, soovides enda tuvastamist raskendada ja ilmselt varjata asjaolu, et tema suhtes on juba kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni alale, ja et ta sisenes Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal jooksul (VSS § 68 p 7). Samuti osutas PPA, et isik on kasutanud varjunimesid ja varem korduvalt ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud ning eri riikides rahvusvahelist kaitset taotlenud. Vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused on napid. Praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei muuda asjaolu, et põgenemisohu esinemist ja sissesõidukeelu kohaldamist ei ole üksikasjalikumalt põhjendatud, vaidlustatud otsust siiski kontrollimatuks. Kaebaja suhtes on eelnevalt ning tema enda tegutsemisest tingitult lühikese aja jooksul läbi viidud mitmeid haldusmenetlusi, kuna kaebaja on esitanud ja seejärel korduvalt tagasi võtnud rahvusvahelise kaitse taotlusi. Kaebajaga on läbi viidud mitu vestlust ja PPA on esitanud halduskohtule mitu taotlust kaebaja kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks, viimati vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud päeval. Vaidlustatud otsuses on tuginetud nii menetluses selgunud asjaoludele kui ka rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigule. 10.01.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt kinnitas kaebaja, et soovis läbida Eestit transiitmaana ja jääda siia maksimaalselt kaheks päevaks. Samuti kinnitas ta rahaliste vahendite puudumist tagasisõiduks ja väitis, et tal on abielu tõttu alus Schengenis viibimiseks. 07.02.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt on kaebaja mitmel korral keeldunud küsimustele vastust andmast. Isiku vastusest nähtuvalt sai PPA järeldada, et kaebaja ei soovi jääda Eestisse, küll aga leida võimalusi Euroopasse jäämiseks. PPA on ka kaebusele vastates viidanud kaebaja osas varem läbiviidud menetlustele, sh seoses tema paigutamisega kinnipidamiskeskusesse. Nähtuvalt haldusasjas nr 3-24-352 PPA poolt 06.02.2024 esitatud taotlusest kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks (dtl 121 jj) tugines PPA selles asjaoludele, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult riigipiiri ületades, peidetuna rekka koormasse ja esitas pärast seda, kui PPA ametnikud ta kontrollimiseks peatasid, rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA põhjendas taotluses kaebaja põgenemisohtu puutuvalt ka seda, et kaebaja saabus Eestisse sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul, kuna Prantsusmaa on kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025 ja Saksamaa oli samasuguse keelu kehtestanud perioodiks 19.10.2023–18.01.2024. PPA tõi välja, et kaebaja oli varem korduvalt (kokku 14 korral) esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi mitmetes Euroopa riikides ning ootamata ära menetluse tulemust, liikunud teistesse riikidesse. Samuti kahtlustas PPA taotluses, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik eelkõige selleks, et vältida enda väljasaatmist või kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kaebaja selline teguviis viitab, et ta kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. PPA tõi taotluses välja ka selle, et kaebaja andis rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus osaliselt ebausutavaid seletusi on varasemate 5(11)

3-24-425 liikumiste kohta. Puudub mõistlik põhjus arvata, et PPA ei ole kaalumisel enda poolt 06.02.2024 taotluses esitatud põhjendustest ja asjaoludest tegelikkuses lähtunud, isegi kui neid kõiki pole praeguses asjas vaidlustatud otsuses üksikasjalikult välja toodud. Taotlus on esitatud vaid üks päev enne otsuse tegemist ning selles on analüüsitud konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid. Kuna PPA 06.02.2024 taotlust arutati kohtuistungil kaebaja osavõtul, on kaebaja nende asjaolude ja põhjenduste esinemisest ilmselgelt teadlik ja võimalik ei ole väita, et põhjendused on otsitud tagantjärele. Neid pole alust pidada ka hüpoteetilisteks ning asjas ei nähtu ja kaebaja pole välja toonud mingeid usutavaid alternatiivseid selgitusi enda käitumise selgitamiseks. Mingeid vahepealsel ajal muutunud asjaolusid, mis võiksid põgenemisohtu märkimisväärselt vähendada, ei nähtu. Kuna lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmiseks piisab ühe VSS § 72 lg-s 2 sisalduva õigusliku aluse esinemisest, ei ole vajadust täiendavalt analüüsida teisi aluseid, need ei mõjuta eraldiseisvalt otsuse materiaalset õiguspärasust. Põhjendatud ei ole etteheide, et 5 aastaks kehtestatud sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne seetõttu, et kaebaja on 13.05.2023 abiellunud Saksamaa kodaniku Yga. PPA on juba kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetlustes toonud välja, et Prantsusmaa oli kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025. Kuna abielu oli sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist, pidid kaebaja ja tema abikaasa möönma, et neil ei pruugi olla võimalik Schengeni alal pereelu elada. Kaebaja pere- ja eraelu riivet ei saa seetõttu pidada eriti intensiivseks. Lisaks ei olnud kaebajal lahkumisettekirjutuse koostamise etapis esitada abielu kohta mingeid tõendeid ja PPA on selgitanud, et väidetava abielu ehtsuses oli põhjust kahelda ka seetõttu, et varasemates haldusmenetlustes ei maininud kaebaja enda abikaasat ning ta saabus Eestisse üksinda. PPA märgib õigesti, et pelgalt Itaalias sõlmitud abielu ei ole seaduslik viibimisalus. VSS § 27 järgi ei kohaldata lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. ptk-s sätestatut. Seega ei kohaldu ka 5. ptk-s asuv VSS § 272. Ehkki humaansed kaalutlused saaksid põhimõtteliselt kõne alla tulla olukorras, kus Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, ei nähtu praegusel juhul ülal toodud põhjustel sellist perekonna- või eraelu intensiivset riivet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-24-425 Seda eriti olukorras, kus PPA sellele sõnaselgelt ei tugine. Kaebaja viibis PPA 06.02.2024 taotluse arutamiseks haldusasjas nr 3-24-352 toimunud istungil esindajata, ta ei saanud ega pidanudki oskama ette näha, et esitatud asjaolusid hakatakse kasutama tema vastu teises kohtumenetluses. PPA on 08.04.2024 kohtule esitatud taotluses märkinud, et kaalub vaidlustatud ettekirjutuse muutmist. Asjaolu, et ka teistkordsel kaalumisel jäädi samale seisukohale, ei muuda tõsiasja, et PPA-l jäid algselt otsust tehes asjaolud kaalumata. Ka oma 18.04.2024 taotluses möönab PPA, et ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel on oluline saada Itaaliast vastus abielu kehtivuse kohta ja seda neil ei ole. Seega on PPA ise möönnud, et on vaidlusaluse otsuse teinud puuduliku info pinnalt. Sissesõidukeelu seadmine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja pere- ja eraelu, kuna kaebaja on abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab Itaalias ning kaebaja on alustanud Itaalias elamisloa taotlemise protsessiga, sh oli selleks tarbeks broneeritud aeg 07.04.2024. Tallinna Ringkonnakohus on 18.01.2024 otsuse nr 3-22-1382 p-s 11 selgitanud, et vaatamata sellele, et VSS § 27 järgi ei kohaldata VSS 5. ptk-s sätestatut lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu määramisele, saab VSS § 74 lg 3 rakendamisel arvestada VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaolusid analoogia alusel, sest tegemist on sarnaste olukordadega. Ka praegusel juhul peab olema võimalik sarnane analoogia. Vaatamata VSS § 272 kohaldamisele tuleb pereelu riivet hinnata humaansete põhjuste kaalumisel. Praegusel juhul esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Kohus ei ole selgitanud, kust tuleb seaduslik alus hinnata riivet väheintensiivseks. Pereelu riive kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et abielu on sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist. Kaebaja ei nõustu, et ta pole esitanud lahkumisettekirjutuse koostamise etapis abielu kohta mingeid tõendeid. Kaebaja esitas PPA-le oma abielutunnistuse.

7(11)

3-24-425 VSS § 27 järgi lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldu VSS 5. ptk-s (sh VSS § 27 2) sätestatu. Kaebaja viidatud ringkonnakohtu seisukoht ei ole analoogia korras kohaldatav, kuna viidatud asjas oli tegemist vabatahtliku lahkumistähtajaga tehtud lahkumisettekirjutusega. Kaebaja puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Kaebaja perekonnaelu olemasolu ei ole tõendatud. Kaebaja abielu sõlmiti Prantsusmaa poolt kohaldatud kehtiva sissesõidukeelu ajal. Kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et neil ei pruugi olla võimalik elada pereelu Schengeni alal. PPA ei ole meelevaldselt kahelnud kaebaja abielutunnistuse õigsuses. Arvestades kaebaja Eestisse saabumise asjaolusid ning tema tausta, oli PPA kahtlus õigustatud. Sellist vastustaja seisukohta kinnitab ka vastus Saksamaalt. Abielu sõlmimise fakt ei tähenda automaatselt pereelu olemasolu. Kaebaja saabus Eestisse üksi ega ole varasemates haldusmenetlustes maininud enda abikaasat. Sellest järeldub, et ta ei ole ka ise pidanud oma abikaasat pereliikmeks ega jaatanud pereelu olemasolu. 10.01.2024 ja 07.02.2024 vestlustel on kaebaja avaldanud, et ta soovis kasutada Eestit vaid transiitriigina, täpsustamata, et sihtriik oleks Itaalia. Samas mainis kaebaja, et ta on sõlminud abielu Saksamaa kodanikuga, kes elab väidetavalt Itaalias, kuid ei avaldanud, et tal oleks Itaalias viibimisalus või ta sooviks minna Itaaliasse oma abikaasa juurde. Sellist avaldust ei teinud kaebaja ka siis, kui PPA selgitas kaebajale, et tal puudub Schengeni alal viibimisalus. Kuna kaebajal ei ole viibimisalust üheski Euroopa Liidu ega Schengeni viisaruumi liikmesriigis, tuli kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(11)

3-24-425 puudub vaidlus, et isik ületas ka Eesti riigipiiri ebaseaduslikult ja ta peeti kinni, mistõttu on täidetud ka VSS § 72 lg 2 p 6 tingimus.

9(11)

3-24-425

3-24-425 eurot riigilõivude näol. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel kuulub kaebus rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb PPA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 20 eurot (HKMS § 108 lg 1). Kaebajale menetlusabi korras antud kulud jäävad riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.