Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-23-453 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Vabariigi Valitsus (VV) andis 26.01.2023 korralduse nr 40 (vaidlustatud korraldus) millega keeldus kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest. Korralduse kohaselt on kaebajat kahel korral karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest – 1994. aastal avaliku varguse eest ning 1996. aastal üliraske kehavigastuse tekitamise eest, mistõttu esineb kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud kodakondsuse andmist välistav asjaolu. Samas leiti vaidlustatud korralduses, et erandina Eesti kodakondsuse andmine KodS § 21 lg 1 1 alusel ei ole põhjendatud, sest kuigi esimene kuritegu on nüüdseks dekriminaliseeritud ja kaebaja oli selle toimepanemise ajal alaealine, pani kaebaja täiskasvanuks saanuna toime uue, varasemast raskema ja vägivaldsema kuriteo, mille tagajärjel kannatanu suri. Vaidlustatud korralduses sedastati, et kaebaja on aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusväärtegu, ent sestpeale pole õigusrikkumisi toime pannud ning on seega näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada. Sellegipoolest leidis VV kokkuvõttes, et võttes arvesse kaebaja teise kuriteo laadi ja asjaolusid, ei ole õigusrikkumiste toimepanemise lõppemisest möödunud piisavalt pikk aeg, et anda kaebajale erandina Eesti kodakondsus. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, nagu ka see, et kõik kaebaja pereliikmed on saanud Eesti kodakondsuse, ei ole vastustaja hinnangul asjaolu, mis õigustaks Eesti kodakondsuse erandina andmist.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud korralduse tühistamist ning Vabariigi Valitsuse kohustamist kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korralduse andmisel ei kaalutud nõuetekohaselt kõiki kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ja eelkõige seda, et ta pani kuriteod toime ammu, kui oli veel väga noor, esimene neist tegudest on praeguseks dekriminaliseeritud ning teise kuriteo puhul ei olnud tema tahe suunatud kannatanu surma põhjustamisele. Kaebaja leidis samuti, et VV võttis põhjendamatult tema edasise õiguskuuleka käitumise hindamisel arvesse kolme liiklusalast väärteokaristust, mis vaidlustatud korralduse andmise ajaks olid kantud karistusregistri arhiivi.
3.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, selgitades, et vaidlustatud korralduse andmisel võeti arvesse kõiki kaebajat iseloomustavaid asjaolusid, sh seda, et kaebaja oli esimese kuriteo toimepanemise ajal alaealine, kui ka seda, et praeguseks on selline tegu dekriminaliseeritud. Asjaolu, et teise kuriteo toimepanemisel oli kaebaja äsja täisealiseks saanud, ei ole eraldivõetuna oluline, sest selle teo eest nägi seadus kriminaalvastutuse ette juba 13-aastasele. Inimese surmaga lõppenud raske kuriteo toimepanemise korral on kodakondsuse erandina andmisest keeldumine proportsionaalne. Raskemate kuritegude toimepanijad peavad oma käitumise ja panusega ühiskonna heaolusse pikema aja jooksul tõestama, et nad on erandina kodakondsuse saamise välja teeninud. Välismaalastel ei ole subjektiivset õigust kodakondsusele, kodakondsus on privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil avar otsustusruum. Kodakondsuse andmisest keeldumine ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, kuna kaebajal on õigus Eestis elada ja töötada elamisloa alusel.
4.Tallinna Halduskohus tegi 16.02.2024 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vaidlustatud korralduse põhjendustega ning leidis, et KodS § 21 lg 1 1 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel on VV-l avar kaalutlusõigus ning sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, samas kui siinsel juhul on VV kõiki olulisi asjaolusid kaalumisel arvesse võtnud ega ole teinud kaalumisvigu. Õige on, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistuse kandmist oma õiguskuulekust näidata. Kaebaja teine kuritegu, mis lõppes kannatanu surmaga, oli sedavõrd ühiskonnaohtlik, et vastustajal on õigus pika aja jooksul veenduda, kas kaebaja on 2(7)
3-23-453 pööranud minevikule lõplikult selja ja asunud õiguskuulekalt elama. Asjaolu, et kaebaja on aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusalast väärtegu, õigustab samuti VV ettevaatlikkust kaebaja suhtes.
5.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse argumendid on kokkuvõttes järgmised
5.1.Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1 arusaamatult viidanud isikule ja haldusakti numbrile, millel pole siinse vaidlusega seost.
5.2.Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendaud, kuna pole võimalik mõista, kuidas jõudis kohus otsusele, mis on vastupidine sellele, mis tehti haldusasjas nr 3-21-508, samas kui vaidlustatud korralduse andmisel on VV korranud samu vigu, mis tingisid haldusasjas nr 3-21508 käsitletud korralduse tühistamise. Halduskohus ei ole ka analüüsinud kaebaja esitatud argumente ega tõendeid.
5.3.Halduskohus leidis vääralt, et vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendatud. Kuivõrd ainsa teo, mis ka praegu on käsitatav kuriteona, pani kaebaja toime 29 aastat tagasi, siis pidanuks VV esitama oluliselt kaalukamad põhjendused, miks ei ole kaebaja oma õiguskuuleka käitumisega kodakondsuse saamist õigustanud. Halduskohus on eiranud ka varasemat haldus- ja kohtupraktikat, mille kohaselt on Eesti kodakondsus võimalik anda isikule, kes on korduvalt toime pannud raskeid kuritegusid ja kelle karistatuse kustumisest on möödunud vähem aega kui kaebaja puhul. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitust, et 1995. aastal toime pandud teo näol oli tegemist rumalusest toime pandud teoga, mille puhul ei olnud kaebaja tahe suunatud kannatanu surma põhjustamisele, kusjuures seda võeti arvesse ka kaebajale karistuse mõistmisel. Samuti ei ole halduskohus arvesse võtnud seda, et nimetatud teo toimepanemise ajal oli kaebaja äsja täisealiseks saanud.
5.4.Halduskohus ja VV on omistanud põhjendamatult suure tähtsuse kaebaja kolmele liiklusalasele väärteole, olemata seejuures arvesse võtnud nende väärtegude tehiolusid ega hinnanud nende ohtlikkust – tegemist oli harilike ja väheohtlike liiklusrikkumistega, millesarnaseid on toime pannud väga paljud tavalised inimesed, kusjuures kaebaja ei pannud ühtki uut rikkumist toime varasema väärteokaristuse kehtivusajal.
5.5.Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena seda, et kaebajal on pere, laps, töökoht ega ka seda, et kaebajal ei ole mistahes seost ühegi teise riigiga – ta on Eestis sündinud ja kogu elu siin elanud. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine probleemne ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse seisukohast.
6.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta seisukoha, milles palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja argumendid on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Halduskohus võis HKMS § 165 lg 2 kohaselt viidata vaidlustatud korralduse põhjendustele, neid kordamata. Kaebaja ei esitanud halduskohtule selliseid argumente või asjaolusid, mida ei ole vaidlustatud korralduses käsitletud. Kaebaja suhtes KodS § 21 lg-s 1 1 sätestatud erandi kohaldamisest keeldumine oli põhjendatud, kuna kaebaja on toime pannud mitu kuritegu, sealhulgas ühe väga suure ühiskonnaohtlikkusega teo, mille mõju ei ole ka aastakümneid hiljem vähenenud.
6.2.VV võttis kaalutlusõiguse teostamisel arvesse negatiivsete asjaolude kõrval ka kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. See, millal võiks kaebaja Eesti kodakondsuse saada, ei pea vaidlustatud korraldusest nähtuma, kuna vastustaja ei saa anda etteulatuvalt lubadusi kaalutlusõiguse teostamiseks tulevikus.
3(7)
3-23-453
6.3.Haldusasjas nr 3-21-508 tehtud kohtuotsuses ei võtnud kohtud seisukohta, et kaebajale tuleb Eesti kodakondsus anda. Võrreldes eelviidatud haldusasja esemeks olnud korraldusega on vaidlustatud korralduses kaalutlused esile toodud oluliselt põhjalikumalt. Vastustaja on vaidlustatud korralduses ära näidatud, millist kaalu omab apellandi 29 aastat tagasi toime pandud kuritegu võrreldes tema õiguskuuleka käitumisega aastast 2016, mil ta pani toime viimase väärteo. VV on hinnanud apellanti iseloomustavaid ja teo toimepanemise asjaolusid: vanust, rolli toimepandud kuriteos, käitumist pärast teo toimepanemist ka pikema aja jooksul. VV on arvestanud ka apellandi pikaajalist sidet Eestiga ja seda, et ta ei ole pärast 2016. aastat süütegusid toime pannud. VV on põhjendanud, miks kaalub sooritatud kuritegu jätkuvalt üles kõik kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.
6.4.Tahtlikult üliraske kehavigastuse tekitamine, mille tagajärjel kannatanu suri, on tegu, mille puhul ei esine üldjuhul asjaolusid, mis võimaldaksid erandina Eesti kodakondsuse andmist. Teise isiku elu ja tervise vastu suunatud kuriteo toime pannud isik peab erandina kodakondsuse saamiseks oma hilisema käitumisega näitama, et ta soovib ühiskonnale tekitatud kahju võimalikult palju korvata. Tavapärane õiguskuulekas käitumine on normaalne käitumisviis, mis on omane kõikidele inimestele ega ole süüdlase käitumise hindamisel kuidagi eriliselt positiivne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Eesti kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning VV-l on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise erandliku laadi tõttu selle üle otsustamisel väga avar kaalutlusruum. Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida, kas VV on järginud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust VV eest (HKMS § 158 lg 3).
9.Halduskohus leidis õigesti, et VV võttis vaidlustatud korralduse andmisel nõuetekohaselt arvesse kõiki kaebaja isiku, tema toime pandud kuritegude ja tema hilisema käitumisega seotud asjaolusid ning võis talle antud kaalutlusõiguse eesmärki ja piire silmas pidades asuda seisukohale, et KodS § 21 lg 1 1 erandi tegemine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et VV ei ole ühtki kaebajat positiivselt iseloomustavat asjaolu jätnud kaalumisel tähelepanuta ega omistanud mõnele sellisele asjaolule meelevaldselt väikest kaalu. Samuti ei ole VV meelevaldselt ületähtsustanud kaebaja toime pandud teise kuriteo ühiskonnaohtlikkust ega mööda vaadanud mingisugustest selle kuriteo toimepanemisega seotud olulistest asjaoludest, mis võiksid KodS § 21 lg 1 1 kohaldamisel rääkida kaebaja kasuks. See, et kaebaja ei nõustu hinnanguga, mille VV neile asjaoludele andis, ei tähenda, et VV ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud sellele, et halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldava osa alguses osundanud asjassepuutumatule isikule ja haldusaktile. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kohtuotsuse sisu ega selle mõistmist. Halduskohtu otsuse kirjeldav ja põhjendav osa tervikuna ei jäta kahtlust, et halduskohus on hinnanud siiski vaidlustatud korralduse õiguspärasust, mitte ei ole käsitlenud seda korraldust, millele on ekslikult osundatud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1. 4(7)
3-23-453
11.Põhjendamatu on kaebaja väide, et halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja argumente ega tõendeid. Halduskohus võis HKMS § 165 lõikele 2 tuginedes viidata vaidlustatud korralduse põhjendustele neid kordamata. Kaebaja ei ole esile toonud, millised on need konkreetsed kaebaja argumendid ja tõendid, mida halduskohus ei ole käsitletud vaidlustatud korralduses ning millest on kaebaja väitel lubamatult mööda vaadanud ka halduskohus. Kõiki olulisi asjaolusid, mis puudutavad kaebaja toime pandud kuritegusid, tema hilisemat käitumist, sh pika aja jooksul mistahes õigusrikkumiste puudumist, on vaidlustatud korralduses käsitletud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VV on vaidlustatud korralduses korranud samu vigu, mille ta tegi 19.02.2021 korralduses nr 97. Haldusasjas nr 3-21-508 tehtud kohtuotsuses pidas ringkonnakohus eelviidatud varasema korralduse andmisel kaalutlusveaks eelkõige seda, et vastustaja ei võtnud arvesse, et kaebaja esimeseks kuriteoks oli tegu, mis oli korralduse andmise ajaks dekriminaliseeritud, samuti seda et varasema korralduse andmisel oli vastustaja valesti tuvastanud kaebaja toime pandud liiklusõigusrikkumiste sisu. Samu vigu ei ole vastustaja asja uuel läbivaatamisel teinud. Vaidlustatud korralduses on üheselt märgitud, et selle andmisel on vastustaja arvesse võtnud seda, et tegu, mille eest kaebajat esimesel korral ehk 1994. aastal karistati, ei kvalifitseeru enam kuriteona. Samuti on esile toodud, et selle teo toimepanemise ajal oli kaebaja alaealine. Niisiis on vastustaja nende asjaoludega kaalumisel arvestanud.
13.Ka kaebaja toime pandud hilisemad liiklusõigusrikkumised on vastustaja asja uuel läbivaatamisel õigesti tuvastanud, kajastades vaidlustatud korralduse lk 1 alt teises lõigus täpselt, millal, millise sisuga rikkumiste eest ja millise karistusega kaebajat väärteokorras karistati. Kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud veelgi üksikasjalikumalt analüüsima nende liiklusrikkumiste toimepanemise asjaolusid, ei ole põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus tõdeb, et vaidlustatud korralduse lk 5 esimeses lõigus antud VV hinnang, et tegemist on „raskete liiklusalaste rikkumistega“, on mõnevõrra liialdatud, ei ole kõiki vaidlustatud korralduse põhjendusi koos vaadates kahtlust, et kokkuvõttes ei avaldanud see hinnang olulist mõju lõplikule otsusele, st nende rikkumiste toimepanemist – seejuures on vastustaja õigesti arvesse võtnud, et viimase neist pani kaebaja toime peaaegu 7 aastat enne vaidlustatud korralduse andmist – tuleb mõista kui asjaolusid, mis vähendavad muidu pikaaegse õiguskuuleka käitumise positiivset kaalu.
14.Õige ei ole kaebaja väide, et VV ei ole arvesse võtnud kaebaja pikaajalist õiguskuulekat käitumist. Vaidlustatud korralduse lk-l 5 on märgitud: „Samuti arvestab Vabariigi Valitsus sellega, et [kaebaja] süüteod on pandud toime pikka aega tagasi, sh viimane väärtegu 2016. aastal, ja seega on [kaebaja] näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada. See tähendab, et nüüdseks on süütegude toimepanemise lõppemine ja karistatuse kustumine andnud kindluse, et [kaebaja] on oma tegudest aru saanud ning käitumist ja suhtumist muutnud“. Seega on vastustaja kaebaja õiguskuulekat käitumist kaalumisel arvesse võtnud. Samuti on Vabariigi Valitsus ära märkinud asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja elab Eestis. Seega ka selle asjaoluga on vastustaja kaalumisel arvestanud. Nende asjaolude arvesse võtmine ei pidanud aga kaasa tooma teistsuguse otsuse langetamist.
15.Ringkonnakohtule ei nähtu, et VV oleks kaalumisel arvesse võtmata jätnud või valesti tuvastanud mingisugused kaebaja poolt 1995. aastal toime pandud kuriteo asjaolud, mis kajastuvad Tallinna Linnakohtu 15.03.1996. aasta kohtuotsuses (dtl 82). Vaidlustatud korralduse lk 5 esimesel real on vastustaja seejuures tõdenud, et kaebaja „käitus mõtlematult ja impulsiivselt“. Seega ei ole kahtlust, et vastustaja on arvesse võtnud, et kaebaja tahtlus ei olnud suunatud kannatanu surma põhjustamisele. Ka seda, et kaebajat karistati eelviidatud kohtuotsusega selle kuriteo eest karistuse alammäära lähedase karistusega, ei ole vastustaja eiranud. Asjaolu, et kaebaja tahtlus ei olnud suunatud inimese surma põhjustamisele, samuti nagu asjaolu, et kaebaja oli teo toimepanemisel väga noor ehk äsja täisealiseks saanud, ei 5(7)
3-23-453 tähenda siiski, et VV hinnang kaebaja teo ühiskonnaohtlikkusele oleks väär. Vastustaja on kohaselt osutanud sellele, et kaebaja toime pandud kuritegu oli vägivaldne ja selle tagajärjel saabus kannatanu surm.
16.Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvesse võtmata jätnud mingisugused kaalukad kaebaja kasuks rääkivad asjaolud. Kaebaja ei ole osutanud mingisugustele erilistele teda positiivselt iseloomustavatele asjaoludele. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja seejuures õigesti leidnud, et õiguskuulekas käitumine on norm, millele peaks vastama igaüks ning seega selline käitumine ei saa olla kuidagi isikut eriliselt positiivselt iseloomustav asjaolu. Ka see, et kaebajal on pere, et ta on Eestis sündinud ja siin elab ega ole kuidagi seotud ühegi teise riigiga maailmas, ei ole sellised kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis pidanuks vastustajat kallutama kaebajale erandina kodakondsuse andmise kasuks. Need asjaolud olid vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt vastustajale otsuse tegemisel teada ja ta võttis neid arvasse. Vastustaja ei ole neile kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaolude omistanud meelevaldselt väikest kaalu ja seega õigest leidnud, et need ei kaalu üles toime pandud kuriteoga ühiskonnale põhjustatud negatiivset mõju. Raske isikuvastase süüteo toime pannud isiku puhul ei pruugi piisata KodS § 211 lg 1 alusel erandina Eesti kodakondsuse andmiseks pelgalt sellest, et ta on pikka aega käitunud sel määral õiguskuulekalt, nagu n-ö keskmine inimene.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja argumendiga, nagu eiraks vaidlustatud korraldus varasemat halduspraktikat. Ei ole sellist väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt oleks KodS § 21 lg 11 alusel erandina Eesti kodakondsus antud isikutele, kelle kuritegu ja keda iseloomustavad muud asjaolud oleksid vähemalt üldjoontes samaväärsed kaebaja omadega. Varasemates kohtulahendites võetud seisukohast, et ka korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikutele erandina Eesti kodakondsuse andmine on põhimõtteliselt võimalik, ei saa teha järeldust, et VV peab iseäranis üksikasjalikult põhjendama, miks konkreetsel juhul Eesti kodakondsust mitte anda. Kui VV on õigesti ja piisava põhjalikkusega tuvastanud taotleja isikut ja tema toime pandud kuritegu(sid) iseloomustavad asjaolud ning muud seda isikut ühiskonna liikmena positiivselt iseloomistavad asjaolud, võib ta neid kaaludes asuda seisukohale, et erandi tegemise lävend ei ole ületanud ning isik ei ole erandina Eesti kodakondsuse andmist välja teeninud.
18.Väär on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsus tekitab küsimus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse aspektist. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust Eesti kodakondsusele ja seega ei saa tal olla ka mingisugust õiguspärast ootust sellele, et kunagi talle Eesti kodakondsus antakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud vastustaja võtma vaidlustatud korralduses etteulatuvalt seisukohta, millal või millistel asjaoludel oleks kaebajale Eesti kodakondsuse andmine tulevikus mõeldav. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on ta jätnud lubamatult teadmatusse. KodS § 21 lõikest 11 ei tulene kuidagi Vabariigi Valitsusele kohustust määratleda üksikasjalikumalt tingimusi, mille täitmisel võib KodS § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud üldreegli kohaldamisalasse kuuluv isik siiski erandina kodakondsuse saada. KodS § 21 lg 1 1 näeb ette võimaluse kodakondsus anda, kui VV peab seda kõiki asjaolusid arvestades otstarbekaks. Sellest sättest ei tulene, et VV peaks kuritegude eest korduvalt karistatud isikule kodakondsuse andma, kui puudub mingisugune iseäranis kaalukas põhjus selle andmisest keeldumiseks või kui puuduvad kaalukad asjaolud, mis lubaks isikut pidada jätkuvalt ühiskonnale kuidagi ohtlikuks.
19.Kokkuvõttes ei ole vastustajale seadusest tuleneva kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga vastuolus vaidlustatud korralduses antud koondhinnang, et 1995. aastal toime pandud vägivaldne kuritegu, mille kaebaja pani toime 18-aastasena olukorras, kus ta oli eelnevalt teise (kuigi nüüdseks dekriminaliseeritud, ehkki väärteona jätkuvalt avalikku korda rikkuva ja hukkamõistetava) teo eest süüdi mõistetud ning mis päädis kannatanu surmaga, on asjaolu, mis 6(7)
3-23-453 välistab erandina kodakondsuse andmise hoolimata sellest, et kaebaja ei ole hiljem toime pannud ühtki kuritegu ning ainsateks õigusvastasteks tegudeks on aastatel 2012-2016 toime pandud kolm liiklusväärtegu. Kuigi vastustaja ei ole seda nii sõnastanud vaidlustatud korralduses, nähtub kõiki seal esile toodud kaalutlusi koosmõjus vaadates selgelt, et vastustaja hinnangul peaks korduvalt kuritegude eest karistatud, sealhulgas teise inimese surmaga lõppenud peksmise eest karistatud isiku puhul erandina Eesti kodakondsuse välja teenimiseks esinema oluliselt kaalukamad teda positiivselt iseloomustavad asjaolud, kui lihtsalt n-ö tavapärane õiguskuulekas käitumine või see, et isiku hilisem õigusvastane käitumine on piirdunud vaid üksikute ja ka keskmise inimese jaoks mitte eriti ebatavaliste väärtegudega. Vastustaja selline hinnang ei ole meelevaldne ning vastustaja ei jätnud sellise hinnangu andmisel ühtki olulist asjaolu arvesse võtmata. Sellise hinnangu andmine ongi KodS § 21 lõikega 11 VV-le antud kaalutlusõiguse põhisisuks.
20.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võivad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.