Rahvastik › Kodakondsus

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

menetleja ei pea hakkama hindama, kas kuritegudena karistusregistrisse kantud teod on haldusakti andmise ajaks dekriminaliseeritud. Tänaseks dekriminaliseeritud tegude toimepanemise ajal oli ühiskonna hinnang neile kui kuritegudele rangem ning selliste tegude tahtlik toimepanemine on oluline indikaator, mis välistab isikule kodakondsuse seaduse § 21 lõike 1 punkti 4 järgi kodakondsuse andmise. Asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada kodakondsuse seaduse § 21 lõike 11 kohaldamisel ehk erandi tegemise üle otsustamisel“. 1.4 Aastatel 2012–2016 on X. Xit karistatud kolmel korral liiklusseaduses (LS) sätestatud väärtegude toimepanemise eest. Väärteokaristuste andmed kanti karistusregistri arhiivi 17.08.2017. 1.5 Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Kuna kodakondsusega kaasnevad teatavad eesõigused, mida riik saab isikule anda, on riik kehtestanud selle andmisel kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist. Seejuures on seadusandja sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest, kodakondsust ei anta, välja arvatud erandkorras. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. 1.6 KodS § 21 lg 11 eesmärk on tagada kodakondsuse andmisel või andmisest keeldumisel proportsionaalse otsuse tegemine. Erandina Eesti kodakondsuse andmisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Kui minevikus toimepandud tahtlik kuritegu on kehtiva karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt tahtlik kuritegu ehk kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Kuigi üks X. Xi toimepandud kuritegu, mille eest ta mõisteti süüdi 1994, on praeguseks dekriminaliseeritud ja ta oli selle teo toimepanemise ajal alaealine, ei tee see tema tegu olematuks. X. X ei teinud talle kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest õigeid järeldusi ja jätkas õigusvastaste tegude toimepanemist. Lisaks peab arvestama, et tema toimepandud tegude ohtlikkus ei jäänud samaks ega vähenenud, vaid suurenes oluliselt. Teine kuritegu oli veelgi ühiskonnaohtlikum ning lõppes inimese surmaga. Seega, kuigi tema karistatus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud ja kuritegude toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, on VV jaoks X. Xile Eesti kodakondsuse andmise otsustamisel olulise tähendusega asjaolu, et teine tema toimepandud kuritegu oli seotud vägivallaga teise inimese vastu, mille tagajärjel kannatanu suri. VV on hinnanud asjaolu, et X. X on toime pannud äärmiselt ühiskonnaohtliku iseloomuga kuriteo. X. X peksis koos kaaslastega huligaansel ajendil põhjuseta teist inimest, kes oli juba teadvuseta. Nad lõid teda korduvalt käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Kohus leidis, et kannatanu peksmisest võtsid osa kõik kohtualused ning nende tahtlus oli suunatud kannatanule kehavigastuste tekitamisele. Toimepandud kuriteo asjaolud näitavad, et X. X ei hoolinud oma teo tagajärgedest ning käitus mõtlematult ja impulsiivselt. Arvestades kuriteo raskust ja selle

toimepanemise asjaolusid, ei ole hinnang selle ohtlikkusele tänapäeva ühiskonnas vähenenud. Nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolud ja selle tagajärg on praegu kaalukamad kui see, et kuritegu on toime pandud võrdlemisi pikka aega tagasi. Kahjuks on X. X pärast kuritegude eest mõistetud karistuste ärakandmist pannud toime ka kolm muud õigusrikkumist. VV on arvestanud ka asjaolu, et korduv sõidukiiruse ületamine ja jalakäijate ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal mõjutab liiklusohutust märgatavalt, mistõttu on tegemist raskete liiklusalaste rikkumistega ja seega ohtlike väärtegudega, kuna nende tegudega seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Arvestades X. Xi toimepandud süütegude iseloomu ja seda, et isik ei ole pärast kuritegude eest mõistetud karistuste ärakandmist käitunud õiguskuulekalt, leiab VV, et X. Xile ei ole praegu võimalik anda Eesti kodakondsust erandina KodS § 21 lg 11 alusel. 1.7 VV ei saa nõustuda X. Xi esindaja väitega, et Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kavatseb X. Xit teist korda karistada selle eest, et ta kunagi nooruse rumaluses on pannud toime kuriteo. Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole karistus kuriteo toimepanemise eest, vaid haldusmenetlus, mille läbiviimisel lähtutakse kodakondsuse seaduse sätetest. Samuti leiab X. Xi esindaja, et X. Xi puhul on täidetud kõik tingimused, et talle Eesti kodakondsus erandina anda, ja rõhutab, et tema suhtes ei ole alust jätta kohaldamata KodS § 21 lg 1 1 sätteid. Kodakondsuse erandina andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele ei ole riigi kohustus, vaid võimalus. VV leiab, et X. Xile ei ole võimalik praegu anda Eesti kodakondsust erandina. Tema karistatus on kustunud ja kuriteod on kantud karistusregistri arhiivi üle kümne aasta tagasi, kuid üks tema toimepandud kuritegudest oli raske ning selle tagajärg väga ränk, mis ei võimalda erandi tegemist. VV on arvesse võtnud, et üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise näol on tegemist kuriteoga, mille ohtlikkus ühiskonnale on väga suur, tegemist on ründega ühe olulisema väärtuse – inimelu – vastu. Isegi kui X. X ei soovinud kannatanu surma, siis pidi ta mõistma ja sellest aru saama, et pikemaajalisel peksmisel ja kannatanu abita jätmisega võib kaasneda tema surm. X. X oli teise kuriteo toimepanemise ajal täisealine, ta tegutses grupis ja kuigi ta kahetses toimepandud tegu hiljem, siis tema edasine väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei muutnud oma käitumist ka täiskasvanuna täielikult ning suhtus kehtivatesse reeglitesse ja õiguskorda negatiivselt. X. Xi esindaja toob oma vastuses esile, et kogu X. Xi pere on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras, ta on sündinud ja elanud Eestis ja tal ei ole seost teiste maailma riikidega, ning leiab, et ka seda tuleb arvestada Eesti kodakondsuse erandina andmise otsustamisel. VV märgib, et Eestis sündimine ja elamine ei ole seotud kodakondsuse olemasolu või selle saamisega, ning X. Xi soov siduda end Eestiga on tagatud sellega, et talle on antud pikaajalise elaniku elamisluba. Samuti ei ole Eesti kodakondsuse erandina andmise otsustamisel oluline asjaolu, et taotleja pereliikmed on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. VV mõistab X. Xi soovi saada selle riigi kodakondsust, kus ta on sündinud ja kus ta elab. Samuti arvestab VV sellega, et tema süüteod on pandud toime pikka aega tagasi, sh viimane väärtegu 2016, ja seega on X. X näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada. See tähendab, et nüüdseks on süütegude toimepanemise lõppemine ja karistatuse kustumine andnud kindluse, et X. X on oma tegudest aru saanud ning käitumist ja suhtumist muutnud. Samas nõuab KodS lisaks süüdlase isiku hindamisele ka kuritegude asjaolude hindamist. X. X pani kuriteod toime tahtlikult ning teise kuriteo puhul kannatanu suri, sest teda peksti ja jäeti hiljem abita. Seega on üks tema toimepandud kuritegudest oma laadilt selline, mille tagajärgi ei ole võimalik alahinnata ja neil on samaväärselt pikaajalised mõjud nii surnud kannatanu perekonnale kui ka ühiskonnale tervikuna. Selle kuriteo asjaolud on jätkuvalt sellise kaaluga, mis ei võimalda erandi tegemist. VV hinnangul ei ole õigusrikkumiste toimepanemise lõppemisest möödunud piisavalt pikk aeg, võttes arvesse teise kuriteo suurt ühiskonnaohtlikkust. Mida raskem on isiku toimepandud kuritegu, seda pikem on aeg, mille jooksul isiku õiguskuulekust kontrollitakse.

Kuigi X. X ei ole enam pikka aega kuritegusid toime pannud, soovib VV eeltoodust tulenevalt veenduda tema õiguskuulekuses veel pikema aja jooksul. 1.8 Nimetatud asjaolusid kogumis hinnates on VV seisukohal, et proportsionaalne ja põhjendatud on rakendada ka siis KodS § 21 lg 1 p-s 4 sätestatud piirangut, mis on seotud isiku kuritegeliku käitumisega minevikus, kui toime pandud kuritegude andmed on kantud karistusregistri arhiivi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Samas märgib vastustaja, et põhjendamatu on kodakondsuse erandina andmisest keeldumise vaidlustes pöörata erilist tähelepanu karistatuse kustumisest möödunud ajale, arvestamata sellega, et kodakondsuse erandina andmise näol on tegemist riigi poolt antava privileegiga ja selline privileeg peab olema välja teenitud. Erandi kaalumisel ei ole iseenesest ja eelkõige positiivseks asjaoluks see, et kuriteod on toime pandud ammu ja nende puhul karistatus on kustunud. See asjaolu ongi eelduseks, et saaks üldse üldreeglist erandi tegemist kaaluma asuda. Süütegude mittetoimepanemine ongi normaalsus ning isik, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, on ise pannud ennast olukorda, kus tema minevikus toimepandud tegudel on pikemaajalised tagajärjed, mis ulatuvad tulevikku. Ja siin on seadusandaja ette näinud, et erandi tegemisel üldisest kodakondsuse andmise keelust tuleb arvestada kuriteo asjaolusid ning süüdlase isikut. Kui seadusandja soov oleks olnud, et kõik kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud saaksid karistuste kustudes kodakondsuse, siis oleks seaduses see ka niimoodi sätestatud. Vastustaja selgitab, et just selle kuriteo toimepanemine, mille tagajärjel kannatanu suri, ongi peamiseks põhjuseks, miks VV otsustas kaebajale erandkorras kodakondsust praegu mitte anda. Raskete kuritegude toimepanemise puhul on õiguspärane ja proportsionaalne kodakondsuse erandina andmisest keelduda. 4.3 VV viib ellu kodakondsuspoliitikat ja üheks poliitika elluviimise väljenduseks on Eesti kodakondsuse erandina andmine või selle andmisest keeldumine. VV-l on kaalukausil nii kaebajat iseloomustavad asjaolud, kui ka kogu ühiskonna õiglustunne ja vastutus võtta riigile kohustusi. VV lähtub sellest, et mida raskem on toime pandud kuritegu, seda pikem on ja peab olema nö ooteaeg, millal isiku kasuks võidakse teha positiivne otsus kodakondsuse taotlemisel. Sellist seisukohta toetab asjaolu, et seadusandja tahe on algselt olnud see, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isikud kodakondsust ei saa, see võimalus lisandus alles 2006 aastal KodS, KarRS ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seadus 883 SE-ga. Kusjuures eelnimetatud seaduseelnõu seletuskirjas (lk 9) on selgelt toodud, et VV-l on õigus arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut ja erandlikel asjaoludel anda Eesti kodakondsus korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud välismaalasele, kelle karistatus on kustunud. Seetõttu raskemate kuritegude toimepanijad peavad oma käitumise ja panusega ühiskonna heaolusse tagamisega rohkem tõendama, et nad on erandina kodakondsuse saamise välja teeninud. Mida raskemad on olnud kuriteo tagajärjed, seda pikem on vaatluse periood. Seetõttu kaebaja suhtes ei piisa üksnes sellest, et ta pole mõnda aega süütegusid toime pannud, vaid VV-l on õigustatult soov näha, kuidas ta oma varasemas elus toimepandud tegusid (eelkõige ühte kuritegu) nüüd ühiskonna ees rehabiliteerib. Vastustaja ei saa määrata tähtaega, mille möödudes kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule, kes on toime pannud suure ohtlikkusega teo, kodakondsus antakse. 4.4 Kodakondsussuhtele on iseloomulik, et see põhineb erilisel solidaarsussuhtel asjaomase riigiga ning õiguste ja kohustuste vastastikkusel. Sellest tulenevalt on põhjendatud, et riik hindab kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust. Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest omab tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile kohustusi. Kodakondsusega seonduvad spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama, on nt õigus olla kaitstud väljasaatmise eest, õigus riigi kaitsele välisriikides, õigus riigi abile, hääleõigus Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel jms. Riigil on seetõttu õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimused, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi. See rõhutab veelgi

kodakondse andmise otsuse olulisust. Kodakondsusetus ei tähenda Eestis, et isikul puudub õigus Eestis elada või et tal puudub liikumisvabadus. Lisaks, PS § 9 sätestab, et PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. 4.5 Vaidlustatud korraldus on proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Välismaalastel ei ole subjektiivset õigust kodakondsusele, kodakondsus on kui hüve või privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Teist, kuid kaebajat vähem koormavat, abinõu käesolevas küsimuses ei ole. Isikule ei ole võimalik ega antud juhul ka mõistlik anda poolt kodakondsust, mis annaks talle vaid mõned kodanikuõigused. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Kaebaja õiguslik staatus on olnud järjepidevalt määratlemata kodakondsusega isik ja Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine ei muuda tema õiguslikku staatust. Ehkki kaebajal on Eestis abikaasa, vanemad ja laps, kes on Eesti kodanikud, siis kodakondsuse andmisest keeldumine ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. PS § 9 sätestab, et PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Seega ei ole Eesti kodakondsuse omamine Eestis elamiseks ja töötamiseks hädavajalik ning kaebaja saab oma perega koos olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik eesmärki saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Vastustaja hinnangul ei kahjusta vaidlusalune KodS § 21 lg 1 p-st 4 tulenev piirang seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. 4.6 Läbi viidud menetluses ei ole vormi- ega menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja valedele järeldustele. Järgitud on nii uurimispõhimõtet (põhjalikult on kirjeldatud isiku süütegusid, millest üks omab kaalu) kui ka tagatud kaebajale ärakuulamisõigus (kaebajalt on küsitud arvamusi ja vastuväiteid), samuti on teostatud seaduslikult ja proportsionaalselt kaalutlusõigust (põhjendused koos õigusliku alusega on korralduses piisava põhjalikkusega toodud, et oleks võimalik aru saada, mida on kaalutud ja millise järelduseni jõutud). Korralduse on andnud selleks pädev organ.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

õiguspäraselt, siis puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Täiendavalt märgib kohus järgmist. 5.1 Kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest. 19.09.1994 tunnistas Tallinna Linnakohus kaebaja süüdi KrK § 140 (avalik vargus) lg 1 alusel ja karistas teda kuue kuu pikkuse tingimisi vangistusega ühe aasta pikkuse katseajaga. 15.03.1996 tunnistas Tallinna Linnakohus kaebaja süüdi KrK § 107 (üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine) lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning mõistis talle KrK § 41 (karistuse mõistmine mitme kohtuotsuse järgi) lg 1 alusel lõplikuks karistuseks viie aasta ja kümne kuu pikkuse vangistuse. Karistatus on kustunud. Seega esineb KodS § 21 lg 1 p-s 4 toodud kodakondsuse andmisest keeldumise alus. Asjaolu, et esimene kuritegu on kodakondsuse andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud ei oma määravat tähtsust. Kohtupraktikas on leitud, et KodS § 21 lg 1 p 4 on kohaldatav ka juhul, kui üks või mitu kuritegu on kodakondsuse andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud (vt TlnRKo 21.04.2022, 3-21-508, p 8). 5.2 Vastustaja on õiguspäraselt kaalunud KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi tegemise võimalust. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning VV-l on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (vt RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). KodS § 21 lg 11 kohaldamisel võetakse arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Vastustaja on vaidlustatud korralduses nende asjaoludega arvestanud. Kohtupraktikas on leitud, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistuse kandmist oma õiguskuulekust demonstreerida (vt TlnRKo 05.06.2020, nr 3-19-1747, p 11). Kohus nõustub, et kaebaja poolt toimepandud kannatanu surmaga lõppenud kuritegu on sellise ühiskonnaohtlikkusega kuritegu, mille puhul on vastustajal õigus pika aja jooksul veenduda, kas kaebaja on pööranud minevikule lõplikult selja ja asunud õiguskuulekalt elama. Vastustaja selgituse järgi ongi just viimati kirjeldatud, inimelu nõudnud kuriteo toimepanemine peamiseks põhjuseks, miks ta otsustas kaebajale erandkorras kodakondsust praegu veel mitte anda. Kohtu hinnangul on selline ettevaatlikus põhjendatud, sest isiksuse ümberkujunemine on pikaajaline protsess. Seega nõustub kohus vastustajaga, et mida raskemad on olnud kuriteo tagajärjed, seda pikem on ka periood, mille jooksul tuleb isikul demonstreerida õiguskuulekat elu. Sellega, et esimene kuritegu on dekriminaliseeritud ja et selle teo toimepanemise ajal oli kaebaja alaealine, on vastustaja otsuse tegemisel arvestanud. Kohus märgib, et kaebaja poolt aastatel 2012–2016 toime pandud kolm lubatud suurima sõidukiiruse ületamist kinnitavad, et vastustaja ettevaatlikus kaebaja suhtes on põhjendatud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine peegeldab kohtu arvates isiku suhtumist kaasinimestesse ja õiguskorda laiemalt. Seega on käesoleval juhul veel vara järeldada, et kaebaja on minevikust õppust võtnud ja asunud õiguskuulekalt elama. Kaebajal tuleb oma õiguskuulekat käitumist seega veel mõne aja jooksul avalikule võimule näidata. Seejärel on tal võimalik esitada uus taotlus erandina kodakondsuse saamiseks. 5.3 Kohus nõustub vastustajaga, et kui seadusandja soov oleks olnud, et kõik kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud saaksid karistuste kustudes kodakondsuse, siis oleks seaduses see ka niimoodi sätestatud. Seadusandja tahe on siiski olnud, et üldjuhul kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud kodakondsust ei saa, vaid see

antakse erandina üksnes neile, kelle kuritegude asjaolud ja isik seda võimaldavad. Ka kohtupraktikas on leitud, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine on privileeg, mille andmisel on andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus (vt RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). Keeldumine kodakondsuse andmisest on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esine menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, samuti seda, kas kaalutlusotsus oli kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugines seaduslikule alusele ning kas otsuse tegemisel ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Käesoleval juhul selliseid vigu kohus tuvastanud pole.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.