X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Ivar Vahesalu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.10.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka PPA või vastustaja) 17.05.2023 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks esmalt välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 7 alusel (välisleping), kuid täpsustas 12.07.2023, et taotleb endale kui täisealisele lapsele tähtajalist elamisluba erandina humaansetel kaalutlustel elama asumiseks pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elava raske puudega 85-aastase ema juurde, kes vajab püsivat hooldamist (vt VMS § 210 3 lg 1). Elamisloa esitamise ajal viibis kaebaja Eestis pikaajalise D-viisa alusel, mis oli väljastatud kehtivusajaga
kuni 30.06.2024. Kaebaja esitas 12.06.2024 uue taotluse pikaajalise viisa saamiseks, kuid PPA keeldus 25.06.2024 selle andmisest1. Pärast pikaajalise viisa kehtivuse lõppemist oli kaebajal Cviisa kehtivusega 13.06.2022–12.06.2027. Pärast uue pikaajalise viisa taotluse esitamist viibis kaebaja Eestis järgmiselt: 07.07.2024 lahkus Eestist, 03.08.2024 saabus Eestisse, 17.08.2024 lahkus Eestist, 01.11.2024 saabus Eestisse ning 12.11.2024 lahkus Eestist.
2.PPA pikendas korduvalt 17.05.2023 tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaega, kuniks kaebaja ema xx.xx.xxxx suri. Seejärel edastas PPA kaebajale kirju, mille sisuks oli kaebaja seisukoha saamine menetluse edasise käigu osas, kuid kaebaja neile ei reageerinud.
3.Kaebaja esitas 14.11.2024 halduskohtule kaebuse, kohustada PPA-d otsustama kaebajale elamisloa andmise üle (haldusasi 3-24-3115). Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 21.11.2024 määrusega. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, kes 11.07.2025 määrusega halduskohtu määruse tühistas, kuid otsustas haldusasjas menetluse lõpetada, kuna kaebaja saavutas enda kohtusse pöördumise eesmärgi. Nimelt otsustas PPA 20.11.2024 otsusega nr 15.3-3.2/730-1 keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest.
4.Tallinna Halduskohtusse saabus 02.12.2024 (täiendatud 05.12.2024) X. X (edaspidi kaebaja) kaebus. Kaebus sisaldas taotlust tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 20.11.2024 otsus nr 15.3-3.2/730-1 ning lisaks palus kaebaja tuvastada PPA õigusvastane viivitus kaebaja elamisloa taotluse läbivaatamisel. Halduskohus jättis kaebuse 18.12.2024 käiguta ning sõnastas kaebuse eesmärki arvestades võimalikud nõuded. Kaebaja vastas käiguta jätmise määrusele ning täpsustas, et taotleb PPA-lt tähtajalise elamisloa õigusvastase menetlusega tekitatud kahju hüvitamist 100 eurot (varaline kahju – tähtajalise elamisloa taotluselt tasutud riigilõiv) ja mittevaralise kahju 1100 eurot. Kahju hüvitamise nõuetes võttis kohus kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.PPA oli kaebaja elamisloa taotlust menetledes tegevusetu ning menetluse läbiviimise tähtaegu rikuti korduvalt. See rikkus kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada sai kaebaja perekonnapõhiõigus ning õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku oluline menetluspõhiõigus ning mõistliku menetlusaja kriteeriumile peab vastama mis tahes menetlus ning seda ka juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset tähtaega menetlustoimingute sooritamiseks või menetluse läbiviimiseks. Õigusvastane oli ka vastustaja tegevusetus VMS §-s 2103 alusel haldusmenetluse algatamisel ja läbiviimisel.
5.2.Siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (edaspidi määrus nr 7) §-d 26 ja 27 kohustavad taotluse läbi vaatama kahe kuu jooksul ning maksimaalne menetlustähtaeg ei või ületada kuute kuud (VMS § 33). PPA lükkas aga õigusvastaselt otsuse tegemist üha edasi ning kokku kestis menetlus 1,5 aastat. Menetluse õigusvastane venimine (venitamine) tingis selle, et kaebaja oli tulenevalt viisanõuetest sunnitud Eestist lahkuma ning ei saanud olla ema juures tema viimastel hetkedel ja lahkumisel.
5.3.Vastustaja oli õigusvastaselt viivituses alates 14.11.2023. Nimelt pikendas PPA menetluse tähtaega kuni 13.11.2023 ning selleks ajaks esitas kaebaja kõik vastustaja nõutud dokumendid 1
Vt ka haldusasi 3-24-2215
2 (6)
ning seisukohad ning täitumas oli ka maksimaalne menetlustähtaeg. Viivitus lõppes 20.11.2024, kui PPA keeldus kaebajale elamisloa andmisest. Kui vaadata PPA seisukohti tervikuna, siis võeti algusest peale hoiak, et kaebajale VMS § 210 3 alusel erandina püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud. Seega jääb arusaamatuks, miks PPA sisulise otsuse tegemist vältis ning suunas kaebajat elamisloa taotlusest loobuma. Kuivõrd vastustaja on peale 13.11.2023 viivitanud taotluse menetlemisega ilma mõistliku põhjuseta ja õigusvastaselt, siis ei ole võimalik, et õigusvastasele viivitamisele järgneks õiguspärane viivitamine. Riigikohus on selgitanud, et viivitamine saab olla vaid õigusvastane.
5.4.Vastustaja tegevusetus ja viivitus, millele kaebaja nõude alusena tugineb, olid kaebaja väärikust alandavad. Kaebaja tunneb, et teda on alavääristatud ja Eesti riik on enda tegevuse/tegevusetusega andnud talle selgelt mõista, et tema kui välismaalane ei ole haldusmenetluses teiste inimestega võrdne. Samuti alandas riik kaebaja väärikust sellega, et on loonud näiliku olukorra, justkui kaebaja taotlust menetletakse, aga seda ei tehtud. Olukord, kus vastustaja annab kaebajale võimaluse seisukohtade esitamiseks ja teatab menetlustähtja, ega tee selle jooksul otsust, või ei määra tähtaega ega tunne seejärel enam menetluse jätkamise vastu huvi ega tee omalt poolt menetlustoiminguid, et menetlus lõpetada, ei ole õiguspärane. Selline menetluste lõpetamata jätmine ja kaebaja õiguslikult ebaselgesse olukorda jätmine ei olnud hea halduse tavaga kooskõlas (HMS § 5 lg 2). Seetõttu on varaliseks kahjuks tasutud riigilõiv 100 eurot, kuna kaebaja leiab, et tegelikkuses vastustaja seda toimingut ei teinud, mida kaebaja taotles ja menetlus lõpetati teisel alusel.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.PPA ei olnud kaebaja taotlust lahendades õigusvastases viivituses. Menetluse käigus palus kaebaja korduvalt vastamise tähtaegade pikendamist ning ta muutis elamisloa taotlemise alust PPA selgitas kaebajale, et tema soovitud alusel ei ole võimalik tal elamisluba saada ega VMS § 2103 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa taotlust esitada. Kuna kaebaja avaldas menetluse käigus, et tema hinnangul peaks ta saama tähtajalise elamisloa VMS § 210 3 lg 1 alusel, hindas PPA kas kaebaja puhul esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis tingiksid VMS § 2103 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa andmise. Sellised menetluslikud toimingud võtavad paratamatult kauem aega.
6.2.välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole ning igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle. Asjaolu, et kaebajale on varem antud Eesti külastamiseks viisa, ei saa tekitada õiguspärast ootust, et talle ka tähtajaline elamisluba antakse.
6.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks PPA tekitanud näiliku olukorra taotluse menetlusest. Kaebaja on esitanud kaebuse lisadena kirjavahetuse PPA-ga, millest nähtub, et PPA on aktiivselt tegelenud kaebaja elamisloa taotluse menetlemisega. Vastustaja möönab, et menetluses esineb olukordi, kus PPA ei ole paari kuu vältel menetlustoiminguid teinud, kuid see ei tähenda, et PPA oleks kuidagi üritanud taotluse menetluse jooksul jätta muljet menetlusest, kui tegelikult menetlustoiminguid ei tehtud. Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas selline menetluspaus on talle kahju põhjustanud. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, justkui ei oleks PPA hinnanud kaebaja elamisloa taotlust VMS § 2103 lg-st 1 lähtuvalt. Kaebaja esitatud materjalidest nähtub, et PPA on 13. septembril 2023 palunud kaebajal vastata lisaküsimustele, et hinnata kaebaja vastavust VMS § 2103 lg 1 sätestatud tingimustele ning andnud 20. veebruaril 2024 kaebajale teada, et kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud, kuna ei esine erakorralisi asjaolusid, mis sellise elamisloa andmist põhjendaks.
3 (6)
KOHTU PÕHJENDUSED
7.RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kuna PPA tegevus kaebaja elamisloa taotluse menetluses oli õigusvastane ning see tekitas kaebajale kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue
8.Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib täiendavalt RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole hüvitada isikutele haldusorgani igasuguse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, vaid üksnes süüliselt tekitatud kahju, mille tekkimist ei olnud võimalik vältida või mida ei saa kõrvaldada haldusakti tühistamise nõudega (RVastS § 7 lg 1).
9.RVastS §-dest 7 ja 9 tulenevalt on seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused järgmised: haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes või tegevusetus; isiku subjektiivse õiguse rikkumine; isikule süüliselt kahju tekitamine; põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse ammendumisega. Olukorras, kus üks või mitu nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.
10.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ning seda vaatamata sellele, et kohus nõustub kaebajaga, et PPA oli alates 14.10.2023 kaebaja taotluse lahendamisel tegevusetu ning viivituses. Vaidlust ei ole, et elamisloa taotluse menetluse tähtaeg on üldjuhul 2 kuud2 ning arvestades taotluse esitamise aega (17.05.2023)3, siis PPA selle aja jooksul kaebaja taotlust ei lahendanud. Isegi kui asuda seisukohale, et menetlustähtaeg hakkas pärast kaebaja 12.07.2023 taotlust 4, väljastada talle elamisluba VMS § 2103 alusel, uuesti kulgema, ka sellisel juhul ei teinud PPA kaebaja taotluse suhtes otsust 2 kuu möödumisel. PPA ei teinud otsust ka hiljemalt 13.11.2023 ehk ajal, milleni ta kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaja pikendas 5. Seejuures ei järgnenud sellele kuupäevale kuni 20.02.2024, mil PPA saatis kaebajale e-kirja arvamuste ja vastuväidete esitamiseks 6, ühtegi menetluslikku sammu, sh otsustust menetluse pikendamise kohta. Kuigi PPA väitel menetlus jätkus, siis ei ole kohtule esitatud selle kohta ühtegi tõendit. Seega tuleb lugeda, et PPA oli tegevusetu ning viivituses kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses alates 14.11.2023. On tähelepanuväärne, et isegi kui PPA 20.02.2024 menetlustoimingu tegi ning määras seal uue tähtaja (20.03.2024), siis selleks tähtajaks PPA ikka otsust ei teinud, ehkki kaebaja esitas 2
Siseministri määrus nr 7; § 26 ja 27. Kaebuse lisa 1, dtl 46–72. 4 Kaebuse lisa 3, dtl 75–76. 5 Kaebuse lisa 9, dtl 88. 6 Kaebuse lisa 14, dtl 96. 3
4 (6)
seisukoha 07.03.2024. Sellele järgnes hoopis 17.05.2024 uuesti menetlustähtaja pikendamine ning uue tähtaja andmine (20.06.2024)7, mille jooksul PPA samuti kaebaja elamisloa taotluse osas otsust ei teinud.
11.Lisaks õigusvastasele viivitusele andis PPA ka kaebajale valeinformatsiooni, kuna kaebaja taotlust lahendav ametnik oli eksimuses VMS § 210 3 kohaldamise osas. Nimelt selgitas PPA kaebajale korduvalt, et kaebaja ise ei saa VMS § 2103 kohaldamiseks taotlust esitada ning et selle normi kohaldamise otsustab PPA iseseisvalt menetluse käigus. Riigikohus selgitas aga 22.12.2023 otsuses nr 3-21-2428, et VMS ei sätesta välismaalase taotlemiskeeldu ning taotlemiskeeld ei nähtu üheselt mõistetavalt ka siseministri 12.01.2017 määrusest nr 7. Seega ei saa nõustuda PPA haldusmenetluses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa kaebaja VMS § 2103 alusel elamisloa andmist taotleda. Küll aga ei ole see seisukoht toonud kaasa menetluse õigusvastasust, kuna PPA hindas kaebaja taotlust sel alusel ning leidis, et sel põhjusel ei ole alust kaebajale elamisluba anda8.
12.PPA õigusvastane tegevus ei too aga kaasa kaebaja väidetud mittevaralise kahju hüvitamist. Nimelt on kohtu hinnangul praegusel juhul täitmata nii esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõue kui ka puudub põhjuslik seos PPA õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel.
13.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja astunud ühtegi sammu, et õigusvastase viivitusega väidetavalt tekkinud kahju ärahoida. Kohtu hinnangul oleks kaebaja pidanud alates 14.11.2023 esitama kohtule kohustamisnõude või vaide (RVastS § 6 lg 3), kuid kaebaja vaatamata juriidiliste teadmistega esindaja kasutamisele seda ei teinud. Seejuures on kohus seisukohal, et esmaste õiguskaitse vahendite kasutamine oleks eeldatavasti sundinud PPA-d kaebaja elamisloa taotluses otsust tegema ehk õigusvastast viivitust lõpetama. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks täitmata eeldus, et kaebaja oli kahju tekkimist püüdnud vältida.
14.Ent isegi kui lugeda kahju tekkimise vältimiseks seda, et kaebaja esitas 12.06.2024 PPA-le taotluse uue pikaajalise elamisloa saamiseks, siis puudub praegusel juhul kohtu hinnangul ka põhjuslik seos kaebajale kahju tekitamise ning PPA õigusvastase viivituse vahel. Vaidlust ei ole, et PPA oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses läbivalt seisukohal, et kaebajale elamisloa andmine ei ole põhjendatud9. Seega kui PPA oleks kaebaja taotluse suhtes teinud negatiivse otsuse, siis oleks kaebaja olnud sisuliselt samas olukorras, kus PPA otsust kaebaja taotluse suhtes teinud ei olnud. Kuigi kaebajal oleks olnud võimalik PPA keelduvat otsust vaidlustada, siis ei tähenda see seda, et kaebajal oleks olnud võimalik viibida xx.xx.xxxx ema juures. Nimelt nähtub kaebaja teistest kohtuasjadest, et pärast pikaajalise viisa kehtivuse lõppemist 30.06.2024 oli kaebajal olemas lühiajaline viisa kehtivusega kuni 13.06.2022– 12.06.2027. Seega oli kaebajal võimalik viibida Eestis ka lühiajaliselt ehk 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud ka põhjusliku seose olemasolu kaebajale tekkinud kahju ja PPA õigusvastase tegevuse vahel.
15.Ehkki kohus möönab, et lähedase isiku surm võis põhjustada kaebajale hingelisi üleelamisi, siis ei saa pidada PPA süüks, et kaebaja ei saanud ema viimastel elupäevadel temaga koos olla. Tegemist oli kaebaja ja tema ema varem tehtud elukorralduslike otsuste tulemusega, kuivõrd välismaalasena ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et riik talle elamisloa või muu viibimisõiguse annab. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. Varalise kahju hüvitamise nõue 7
16.Kaebaja esitas kohtule ka varalise kahju hüvitamise nõude, mis seisneb elamisloa taotluse menetlemiseks tasutud riigilõivus. Kohus nõustub PPA-ga, et riigilõiv ei ole tasu, mida makstakse tähtajalise elamisloa saamise eest, vaid taotluse menetlemise eest (RLS § 2 ja 3 ning VMS § 41). PPA küsimustele, kas pärast ema surma on vajalik vaadata kaebaja elamisloa taotlus läbi sisuliselt, kaebaja ei vastanud10. Seega isegi kui kaebaja elamisloa taotluse menetlus oli õigusvastane, siis ei muuda see asjaolu, et PPA vaatas kaebaja taotluse läbi ning lõpetas menetluse elamisloa andmisest keeldumise otsusega11. Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus
17.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus koguulatuses rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulud hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10 11
Kaebuse lisad 20–22, dtl 105–107. Dtl 164–173.
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.