Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.09.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2525
Haldusasi
S.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.09.2023 otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebajale tähtajalise elamisloa andmiseks või alternatiivselt tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbi vaatamiseks või vaidemenetluse nõuetekohaseks läbi viimiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – S.G , esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora Kurik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.06.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.06.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2525 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema isa nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 06.10.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-2525 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sri Lanka kodanik S.G (sündinud XX.XX.XXXX) esitas 20.04.2023 Eesti saatkonnas New Delhis tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 1 alusel elama asumiseks Eestis elava vanema juurde. Tema isa I.V omab Eestis tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks 02.10.2020˗02.10.2025. Kaebaja ema on surnud.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 07.06.2023 kaebaja isale täiendavad küsimused. PPA algatas 04.08.2023 tähtajalisest elamisloast keeldumise.
3.PPA keeldus 14.09.2023 otsusega nr 15-3-3.2/694-1 taotlejale elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Konsuli kaaskirjast nähtub, et lapsega viidi 03.04.2023 intervjuu läbi tõlgi abil, kuna laps ei räägi inglise keelt. Lapse ja isa selgitused on vastuolulised – lapse sõnul tuleb ta Eestisse tööle, isa sõnul õppima ja elama. Isa ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et tütar asub tegelikult Eestis õppima. Isa kinnitas 18.06.2023 kirjas, et suhtleb lapsega ainult WhatsAppi rakenduse kaudu ja pole elamisloa ajal kordagi käinud Sri Lankal. Lapse eest hoolitseb vanaema. Isa saabus Eestisse 2015. a-l ja pole sellest alates last külastanud, laps pole selle aja jooksul ka isa külastanud. Pea 9 aasta jooksul ei ole esitatud viisa ega elamisloa taotlust. Taotleja kui alaealise lapse puhul tuleb elamisloa andmisel arvestada lapse õiguste ja huvidega (VMS § 154 lg 1). Haldusorgan on arvestanud alaealise taotleja huvidega. Menetluse raames saadeti täiendavaid küsimusi taotleja seaduslikule esindajale, selgitamaks taotleja Eestisse elama asumise asjaolusid. Kuna taotleja elab juba aastaid koos vanaemaga, ei ole usutav, et tema huvides on koduriigist lahkumine välisriiki, kus tema õppimise väljavaated ei ole kindlaks tehtud ja kus isa suutlikkus lapse eest hoolitseda ei ole tõendatud. Isa ei ole 9 aasta jooksul lapse kasvatamisega tegelenud ega sellesse märkimisväärselt panustanud. Põhjendused Sri Lanka ja tütre mitte külastamise kohta ei ole usutavad ega põhjendatud. Lapse parimates huvides on jätkata õpinguid kodakondsusriigis ja elada edasi seal vanaema juures. Tema parimates huvides ei ole saabuda võõrasse riiki, oskamata keelt, milles oleks võimalik suhelda või haridust omandada. Kuigi taotleja isa selgitusel vanaema vananeb, on taotleja 16-aastane, kes ei vaja enam konkreetset hoolitsemist. Taotleja isa on täiskohaga tööl ja soovib alustada ka ettevõtlusega, tal poleks nii palju aega, kui ta on tahtnud PPA-d uskuma panna. Ta on ka selgitanud, et kasutaks tööl olemise ajal lapse eest hoolitsemiseks sõbra abi. Seega ei ole keeldumine vastuolus alaealise taotleja huvidega, kuna teda ei lahutata oma vanaemast, kes on tema eest hoolitsenud vähemalt 2009. a-st. Isa ja lapse vahel puudub emotsionaalne side. Isal on võimalik külastada oma last.
4.S.G esitas 16.10.2023 PPA-le vaide, mille PPA jättis 27.10.2023 vaideotsusega nr 15.33.6/128 rahuldamata. Ei ole vaidlust, et kutsuja on hooldusõigust omav vanem ning taotletava elamisloa eesmärk on elama asumine vanema juurde. Samas arvestatakse vastavalt VMS § 154 lg-le 1 tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele lapsele elama asumiseks vanema juurde 2(9)
3-23-2525 eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d hindama, kas Eestisse tulek on kooskõlas lapse huvidega. Kui elamisloa andmine ei ole lapse huvides, on PPA-l õigus keelduda selle andmisest. Puudub selgus, kas laps võetakse isa soovitavasse Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse vastu. Laps ei oska inglise keelt ning Eesti koolides pole õpetajaid, kes suudaksid läheneda ainult Sri Lanka kohalikus keeles suhtlevale lapsele. Isegi kui laps ei ole koolikohustuslik, ei kõrvalda see PPA kohustust hinnata, mis lapsega Eestisse saabudes edasi saab. Pole selge, mida ta teeb, kui ei saa ühtegi kooli sisse, kuna on kinnitatud, et ta ei tule töötama. WhatsAppi sõnumitest ei nähtu suhtlust, mis näitaks emotsionaalset sidet. Laps oli 8-aastane, kui isa saabus Eestisse. Nad pole pikema aja jooksul teineteist näinud ega vahetult suhelnud. Konsuli kaaskirjas on märgitud, et laps ei tea isa elust midagi, ise isaga ei suhtle, seda teeb vahest vanaema. Pole usutav, et nende vahel on tugevad perekondlikud sidemed. Ilmselgelt ei vaja laps Sri Lankal elades kasvatamist samas ulatuses, kui ta vajaks Eestis. Laps peaks harjuma ka isaga koos elamisega. Täiskohaga töötamise ja ettevõtte käivitamise kõrvalt ei oleks isa võimeline pühenduma lapse kasvatamisele. Kutsuja ei ole varem kasutanud võimalust oma lapsega taasühineda. Vanem, kes soovis oma last näha pärast kauast lahusolekut, oleks leidnud selleks viise. Keeldumisel ei ole tuginetud alusele, et taotleja kujutaks endast ohtu avalikule korrale. Kuna elamisloa andmine ei ole lapse parimates huvides, ei olnud taotlus põhjendatud ning PPA-l oli kohustus sellest keelduda VMS § 123 p 2 alusel.
5.S.G esitas 09.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.06.2024 ja 14.06.2024) PPA 14.09.2023 otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebajale tähtajalist elamisluba andma või alternatiivselt tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama või vaidemenetlust nõuetekohaselt läbi viima. Ei ole selge, mis alusel keelatakse kaebajal ühineda oma ainukese seadusliku esindajaga. Kaebaja on alaealine laps. Kui PPA lükkab tagasi tema elamisloa taotluse elama asumiseks isa juurde, oleks PPA pidanud lapse ära kuulama, milline nõue tuleneb ka lastekaitseseadusest (LasteKS, § 21 lg 2). Lapse oleks saanud ära kuulata nt videokonverentsi ja tõlgi vahendusel. Vaidemenetlusse ei kaasatud lastekaitsespetsialiste. PPA-l puudub sisuline teadmine kaebaja elukorraldusest, nad pole selle kohta küsinud. Kaebaja suudaks PPA-le iseseisvalt aru anda. PPA on subjektiivselt ja oma nägemuse alusel otsustanud, et kaebaja Eestisse saabumine ei ole tema parimates huvides, kuigi ta võib oma päritoluriigis jääda ilma igasugusest toest ja hooldusest. Kui PPA leidis, et kaebaja ei peaks elamisluba saama, kuna see ei ole tema huvides, oleks pidanud taotluse tagasi lükkama VMS § 154 lg 2 alusel. Elamisloa väljaandmisest keelduvas otsuses ega vaideotsuses ei viita PPA kordagi VMS § 154 lg-s 2 sätestatud keeldumise alusele. Kui PPA väidab, et lapse parimates huvides ei ole Eestisse tulemine, oleks pidanud PPA hindama VMS § 154 lg-s 2 sätestatud õiguslikku, majanduslikku ja sotsiaalset seisundit päritoluriigis, võrreldes seda võimaliku seisundiga Eestis, lapse ära kuulama, tegema koostööd lastekaitsetöötajaga ja siis tegema otsuse. PPA ei ole lapse elutingimusi üldse hinnanud. PPA-l pole võimalik hinnata lapse parimaid huve, sest nad ei tea lapsest midagi. Nõukogu 22.09.2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta preambuli p 9 kohaselt peaks perekonna taasühinemine olema igal juhul võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja alaealiste laste puhul. Art 6 lg 2 kohaselt on võimalik perekonna taasühinemisest keelduda (kui kõik teised tingimused on täidetud) üksnes seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. Ühegi sellise aluse esinemist ei ole vaideotsuses ega esialgses otsuses tuvastatud. Kuna kaebaja kui lapse parimate huvide nõuetekohast hindamist otsustes ei nähtu, ei ole selge, mis alusel tema taotlus tagasi lükati. Vaidlust ei ole, et isa on lapse seaduslik esindaja, lapse eesmärk ja tahe on oma isaga elamine, ta soovib tulla Eestisse isa juurde elama. PPA ei tea, kas isal on lapsega side või mitte. Isa on 3(9)
3-23-2525 last ja vanaema kogu aeg ülal pidanud. PPA ei ole arvestanud, et vanaema ei ole hooldusõigust omav isik. Ta on ka 67-aastane, tal esineb terviseprobleeme ja ta ei jaksa lapse eest hoolt kanda. Kohtumenetluse ajal sattus vanaema haiglasse ja kaebaja isa viibib Sri Lankal alates 10.05.2024. Elamisloa andmisest keeldumine riivab nii kaebaja kui ka tema isa põhiõigust perekonnale ja eraelule. PPA on valesti hinnanud koolikohustust. PPA ei tea, milline on lapse tegelik areng. Argumendid koolikoha ega kohanemise osas ei ole põhjendatud. Kaebaja oskab teatud määral inglise keelt. Kaebaja ei osanud kõnede väljavõtet õigesti esitada. Jääb arusaamatuks, miks PPA arvab, et isa ei saa lapse kasvatamisega hakkama. On tavapärane, et lapsi kasvatavad vanemad käivad tööl. Kaebaja isal on piisavalt raha, et tagada nii enda kui kaebaja ülalpidamine. Isa stabiilsed töökohad minevikus kinnitavad, et ta leiab töö ka Sri Lankalt naastes.
6.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, mida PPA on tema suhtes otsustanud ja mis alusel. Ka vaideotsusest selgub, miks on PPA arvates kaebaja taotlus põhjendamatu ning miks tuleb talle keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel. VMS § 154 kohustab PPA-d arvestama lapse huvidega, kuid ei näe ette kohustust last ära kuulata. Kaebaja on alaealine laps, tema hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja on isa. PPA kuulas isa haldusmenetluses ära. T. S.G kui lapse seaduslik esindaja pidi selgitama PPAle, mis on tema lapse soovid, huvid, elukeskkond jne. Vaidemenetluses hindas PPA nii haldusmenetluses esitatud materjale kui ka vaidega esitatud dokumente. PPA-l ei ole kohustust last ära kuulata.. Ei ole vaidlust, et kutsuja on kaebaja hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja. Seega on kutsujal seadusest tulenev õigus esindada kaebajat tähtajalise elamisloa menetluses PPA-s. Kaebaja elamisloa taotluses on kaebaja kontaktaadressiks märgitud isa e-posti aadress, millest võib järeldada, et last esindab menetluses kutsuja. Ei ole ühtegi põhjust, miks PPA ei saa aktsepteerida kutsuja poolt esitatud selgitusi, mis puudutavad lapse heaolu ja elukorraldust. PPA-le ei saa süüks panna kaebaja ära kuulamata jätmist, kui otsuse tegemisel arvestas PPA seadusliku esindaja selgitustega. Kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides ning tal on parem jääda tavapärasesse keskkonda. Lapsel on täisealiseks saamiseni jäänud u 1 aasta, mille järel saab ta ise otsustada, kas ta soovib jääda kodakondsusjärgsesse riiki või asuda mujale elama. PPA ei pidanud kaasama lastekaitsespetsialiste. Kaebaja isa pole kordagi toonud haldusmenetluses välja, et lapse elu on Sri Lankal ohus või lapsele ei ole tagatud kõik eluks vajalik. Lapsevanem küll osutas asjaolule, et kaebaja vanaema on kõrges eas, kuid pole selgitanud, et tal on probleemid tervisega, mis mõjutavad tema võimet lapselapse eest hoolitseda. Tegelikkuses viitas kaebaja oma vanaema võimalikele terviseprobleemidele alles kohtumenetluses. Kuna kaebaja ja tema isa pole teineteist ammu näinud, peab laps harjuma ka isaga koos elamisega. See nõuab paratamatult isalt rohkem aega ja pingutusi, et teha lapse elu Eestis mugavaks. Eeltoodu alusel ei saa asuda seisukohale, et täistöökohaga töötamise ja ettevõtte käivitamise kõrval oleks isa võimeline pühenduma oma tütre kasvatamisele. Vanemaga olemine on ainult üks lapse huvide aspekt. Tuleb arvestada, et laps lahkub oma tavapärasest keskkonnast ning tema elu muutub. Argument, et laps peab olema vanemaga (ja vanemal on hooldusõigus, mida ta ei saa teostada lapse eemaloleku tõttu) ei saa olla otsustav. Praeguses asjas esinevad objektiivsed asjaolud, mis viitavad sellele, et kaebaja Eestisse elama asumine ei 4(9)
3-23-2525 ole tema huvides ning see on kajastatud nii PPA otsuses kui ka vaideotsuses. Lapse isal on võimalik teostada oma hooldusõigust Sri Lankal või mujal riigis, see ei pea toimuma Eestis. VMS § 154 lg 2 ei ole iseseisev keeldumise alus, vaid aitab sisustada taotluse põhjendatust. Keeldumisel tuleb PPA-l tugineda üldsätetele. Kaebaja seisukoht, et VMS § 123 p-st 3 ei piisa elamisloa andmisest keeldumiseks, ei ole arusaadav. Ainuüksi VMS § 154 lg-le 2 viitamata jätmine ei mõjuta haldusakti lõpptulemust. Viited perekonna taasühinemise direktiivile ei ole asjakohased, kuna see on Eesti õigusesse üle võetud ning VMS § 118 p-s 2 on sätestatud vastav tähtajalise elamisloa taotlemise alus. Kaebajal ega tema isal ei saa olla õigustatud ootust, et neile antakse võimalus pereelu elamiseks Eestis ning PPA väljastab selleks tähtajalise elamisloa. PPA arvestas lapse huvidega ning leidis, et isaga elamine ei ole lapse parimates huvides. Kui kaebaja ei ole koolikohustuslik, jääb selgusetuks, mis saab temast siis, kui ta ühtegi kooli sisse ei saa. Alust ei ole kahelda konsuli kaaskirjas, mille kohaselt kaebaja ei oska inglise keelt. Kaebaja gümnaasiumis õppimise väljavaated võivad olla pigem negatiivsed. Kaebaja ja tema isa vahel puudub tugev emotsionaalne side. Kaebaja pole oma isa 8 aastat näinud. Kuna vastustaja kaaskirja kohaselt suhtleb kaebaja isaga vanaema, võisid kõned toimuda suuremas osas vanaema vahendusel. Samuti on konsuli kaaskirjas märgitud, et tütar ei tea oma isast midagi, ning kaebaja pole sellele vastu vaielnud. Üksikud sõnumid ning vastamata kõned ei tõenda lapsega suhtlemist. Haldusmenetluses palus PPA esitada tõendid lapsega suhtlemise kohta ning kaebaja isa võis esitada nii WhatsAppi kui ka telefoni logi väljavõtte. Kohtumenetluses esitatud tõendite alusel võib järeldada, et suurem osa kõnedest toimus pärast PPA keelduva otsuse tegemist. Telefoni logist ei selgu, kas kõne oli vastu võetud ning kaua see kestis. Ka WhatsAppist tehtud kuvatõmmistelt nähtub, et on hulganisti vastu võtmata kõnesid, üksikuid sõnumeid jne. Materiaalne ülalpidamine ei tugevda lapse ja vanema vahelisi suhteid. Ka pärast kohtumenetluse algust pole kutsuja püüdnud kaebajaga kohtuda ega talle viisat taotlenud. Isegi kui kaebaja vanaema vajab abi, ei tähenda see, et kaebajale oleks tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud. Alates 07.05.2024 puudub kaebajal töökoht ja ei ole alust väita, et ta on võimeline last ülal pidama. Enamasti on ta töötanud kahel töökohal, seega ei oleks tal usutavasti elamisloa andmisel lapse kasvatamiseks palju aega. Välistatud ei ole ka tulevikus mitmel töökohal töötamine. Kaebaja isa ettevõttel ei ole 2023. a majandusaasta aruande kohaselt tegevust olnud. Seega võib kaebaja majanduslik seisund Eestisse elama asumisel halveneda ning ta oleks võõras riigis jäetud tähelepanuta. Kaebaja on esitanud kuvatõmmise isa arvelduskonto seisust, kuid eraisiku käest saadud raha ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 lg 1 mõistes ning pelgalt konto jääk ei näita legaalse sissetuleku olemasolu. Isegi kui kaebaja isal on hetkel arvelduskontol rahalised vahendid lühiajaliseks toimetulekuks, puudub tal töökoht, et tagada legaalse sissetuleku olemasolu ka tulevikus. Kaebaja kinnitus, et tema isa on töökas ja suudab leida tööd ka Eestisse naastes, on hüpoteetiline ja tõendamata.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.06.2024 otsusega kaebuse, tühistas PPA 14.09.2023 otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse ja kohustas vastutajat kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 44,40 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. PPA on tähtajalise elamisloa andmisest keeldunud, leides, et taotlus ei ole põhjendatud. Seejuures on õigusliku alusena tuginetud VMS § 123 p-le 3. PPA on otsuses põhjendanud, et on selle tegemisel arvestanud alaealise taotleja huvidega, nagu nõuab VMS § 154. VMS § 154 lg 1 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele lapsele elama asumiseks vanema juurde arvestatakse eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et 5(9)
3-23-2525 tähtajalist elamisluba ei anta, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel halveneda. Vaidlustatud 14.09.2023 otsus tuleb tühistada, kuna selle tegemisel on PPA teinud kaalutlusvea ning rikutud on uurimis- ja põhjendamiskohustust. Ehkki õige on PPA seisukoht, et VMS-st ei tulene kohustust alaealine elamisloa taotleja igal juhul isiklikult ära kuulata (lapse seisukohti võib väljendada ka seaduslik esindaja), oli PPA-l siiski kohustus lapse õiguste ja huvidega arvestada (VMS § 154 lg 1). PPA on seda enda kinnitusel teinud. Samas puudub vaidlus, et PPA on lapse parimaid huve hinnanud lapse isale esitatud küsimuste ja saadud vastuste pinnalt tehtud järelduste alusel ega ole kaebajat ennast pärast taotluse vastuvõtmist ära kuulanud. Lapse parimatele huvidele tuginemise korral tuleb need kohaselt sisustada. Vastasel juhul ei ole võimalik jõuda kaalumisel õige tulemuseni. Praegusel juhul selgitas PPA ühelt poolt lapse seisukohad ja arvamused välja tema seadusliku esindaja kaudu, kes PPA hinnangul pidi olema suuteline andma teavet lapse soovide, huvide ja elukeskkonna osas, teiselt poolt aga asus PPA seisukohale, et lapse seadusliku esindaja ja lapse vahel puudub tugev emotsionaalne side ja suhtlus. Kui PPA leidis, et isa ja lapse vahel puudus emotsionaalne suhe ja sisukas suhtlus ligikaudu 8 aasta vältel, ei saanud lapse parimaid huve kindlaks määrata üksnes isa poolt antud selgituste alusel. Sellisel juhul puudus PPA-l igasugune alus arvata, et lapse seisukohad ja arvamused on võimalik välja selgitada isalt saadud vastuste alusel. Seetõttu eeldanuks sellises olukorras lapse parimate huvide sisustamine ja eelkõige järeldus, et lapse parimates huvides ei ole tähtajalise elamisloa saamine Eestis elava vanema juures elamiseks, ka lapse enda seisukohtade väljaselgitamist. Kaebajalt oleks saanud küsida nt kirjalikke seletusi tema suhete kohta isaga või kasutada suuliste seletuste saamiseks vajadusel Välisministeeriumi abi (VMS § 293 lg-d 2 ja 3). Asjaolu, et kaebaja isa on oma selgitused andnud, ei takista vajadusel lapse enda seisukohtade väljaselgitamist. VMS § 154 lg 2 kohaselt on lapsele elamisloa andmisest keeldumise aluseks, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel halveneda. Nende aluste esinemine ei ole praegusel juhul piisavalt välja selgitatud või neid asjakohaselt põhjendatud. Eelduslikult on lapse huvides olla oma vanematega koos, olla nende poolt hooldatud ja omada nendega perekondlikke suhteid. Asjaolu, et kaebaja on pikema aja jooksul elanud isast eraldi koos vanaemaga, seda iseenesest ei väära. See asjaolu eraldiseisvalt ei saanud anda piisavat alust järelduseks, et lapse parimates huvides on ka edaspidi elada koos vanaemaga. Põhjendus, et kaebaja majanduslik seisund võib Eestisse elama asudes halveneda, ei ole veenev, arvestades, et ka PPA on lähtunud asjaolust, et isa on kaebajat seni majanduslikult toetanud. Puudub mõistlik alus arvata, et majanduslik tugi Eestis elamise tõttu kaoks. Eelnevast tulenevalt on haldusmenetluses jäänud olulised asjaolud välja selgitamata, esitatud ei ole asjakohaseid põhjendusi ja lähtutud on ebaõigetest kaalutlustest. Kohtul ei ole praeguses olukorras võimalik veenduda, et vastustaja sisustas õigesti lapse parimaid huve ja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Seega on PPA 14.09.2023 otsus õigusvastane ning tuleb tühistada koos sellega lahutamatult seotud 27.10.2023 vaideotsusega. Tähtajalise elamisloa andmine on PPA kaalutlusotsus ning kohus ei saa kaalumist läbi viia haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Seega tuleb vastustajal kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6(9)
3-23-2525
8.PPA palub 29.07.2024 apellatsioonkaebuses (ja 12.08.2025 seisukohas) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta S.G kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. PPA ei tuginenud ainult kaebaja isa selgitustele, vaid lähtus muu hulgas teistest asjaoludest, mis andsid aluse järeldada, et kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides. Kohus keskendus vaid kaebaja ärakuulamisele, andes suure kaalu kaebaja isiklikele selgitustele, kuid jättis põhjalikult analüüsimata kõik muud objektiivsed tegurid, sh kaebaja üleskasvamine vanaema juures, Eestis õpingute jätkamise võimalused, isa võime töö kõrvalt kaebajat kasvatada jms. Kohus pole üldse hinnanud perekondlike sidemete puudumist kaebaja ja tema isa vahel olemasolevate tõendite alusel. Jättes muud PPA seisukohad ja tõendid põhjalikult käsitlemata, ei ole võimalik väita, et PPA on teinud kaalutlusvea või rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja pole kordagi avaldanud, et tema heaolu on Sri Lankal ohus. Kaebaja ärakuulamine ei oleks mõjutanud otsuse lõpptulemust, sest kõik muud asjaolud viitavad sellele, et kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides. Lisaks on PPA otsuses hinnanud, kas ja kuidas oleksid tagatud lapse parimad huvid, kui ta asub Eestisse elama. Tähtajalise elamisloa taotluse menetluses ei ole PPA-l kohustust hinnata, kas ja kuidas on lapse huvid tagatud tema kodakondsusjärgses riigis. Hinnata tuleb, kas ja kuidas on lapse parimad huvid tagatud Eestis elades. Kaebaja on elanud kodakondsusjärgses riigis koos vanaemaga alates 8. eluaastast. Selline elukorraldus on kaebaja isa hinnangul olnud lapse jaoks parim. Kaebaja isa ei ole pidanud vajalikuks kaebajat varem Eestisse elama tuua, järelikult on vanaemaga elamine olnud lapse parimates huvides. Lapse huvides ei ole asuda elama võõrasse keelekeskkonda ja kultuuriruumi sisuliselt võõra inimese juurde. Isegi kui asuda seisukohale, et PPA on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kaebaja isiklikult ära kuulamata, ei toonud see endaga kaasa õigusvastase haldusakti andmist. Kaebaja ärakuulamine ei oleks mõjutanud asja lõpptulemust. Kaebaja pole haldus- ega kohtumenetluses avaldanud asjaolusid, mida ta oleks saanud PPA-le selgitada isiklikul ärakuulamisel ja mis erineksid haldusmenetluses välja selgitatud asjaoludest. PPA on võimaldanud kaebajal olla ära kuulatud seadusliku esindaja kaudu ja on nõuetekohaselt teostanud uurimispõhimõtet. Kaebaja isa oli suuteline andma selgitusi kaebaja elukorralduse kohta vähemalt seetõttu, et ta suhtles kaebaja vanaemaga (lapse enda kinnitus). VMS ei sätesta, et välismaalane peab andma selgitusi vaid isiklikult. Kaebaja isal on seadusest tulenev õigus kaebajat esindada ja ta oli elamisloa taotluses märgitud kontaktisikuks. Seega ei olnud PPA-l võimalust minna kaebaja isast mööda ja nõuda lapsega vahetut suhtlemist. Kohtu poolt pakutud võimalus saada kaebajalt suulisi selgitusi Välisministeeriumi abil ei pruugi olla tulemuslik, sest kaebajale jääb õigus kasutada ärakuulamisel esindajat. Seisukoht, et kaebaja isiklikud selgitused võivad olla menetluses olulise tähtsusega, on oletus. PPA otsus ei põhine oletustel. Vastustaja on kogunud piisavalt tõendeid õiguspärase otsuse tegemiseks. Tähtajalise elamisloa esitamisele eelnenud olukord on oluline ja seda on loogiline hinnata, kuna see annab arusaama, kas lapse ja vanema vahel on emotsionaalne side. Vastustaja taotles halduskohtus asja läbivaatamist istungil, et kaebaja saaks olla isiklikult ära kuulatud, kuid kohus määras asjas kirjaliku menetluse. Kuna kohus ei ole kaebajat ära kuulanud, siis ei saanud kohus hinnata, kas kaebaja ärakuulamine oleks võinud asja otsustamist mõjutada (haldusmenetluse seaduse § 58). Kohtuotsuse põhjendused lähevad seega kohtu tegevusega vastuollu. Kaebaja väide, et kaebaja pole kunagi menetluses esindaja (isa) kaudu osalemise soovi avaldanud, on absurdne.
7(9)
3-23-2525
9.S.G palub 03.09.2024 ja 18.08.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. PPA viide taotluse esitamisele eelnenud elukorraldusele ei ole loogiline ega põhjenda PPA järeldust, et kaebajal puudub side isaga või kaebaja lahutamine vanaemast tooks kaasa vastuolu lapse huvide ja õigustega. Tõele ei vasta PPA väide, et kaebaja ega tema isa ei ole haldus- ega kohtumenetluses välja toonud, miks senine elukorraldus ei ole enam kaebaja parimates huvides. Kaebaja on menetluse kestel selgitanud, et kaebaja vanaema tervislik seisund on halvenenud. Antud asjaoluga arvestamata jätmine kujutab uurimispõhimõtte rikkumist. Kaebaja isa oli suuteline kirjeldama lapse vajadusi ja huve. Kaebaja ja tema isa vahelist emotsionaalset suhet ja seotust ei ole võimalik pidada nõrgaks. Lapse ärakuulamise kohustus tuleneb LasteKS § 21 lg 2 p-st 2. Kuigi PPA otsuse tegemisel ei olnud kaasatud lastekaitsetöötajaid, ei saanud PPA lapse positsiooni kontrollimata otsust teha. Kuna PPA väitel ei saa anda hinnangut kaebaja elukvaliteedile Sri Lankal, oleks saanud VMS § 154 lg-s 2 sätestatud aluse esinemise põhjendused piirduda üksnes kaebaja konkreetsete Eestis elamise asjaoludega. Tõendamata, et kaebaja ja tema isa vaheline side on nõrk, ei ole alust tuvastada, et kaebaja Eestisse kolimine on vastuolus tema huvidega. Kaebaja ärakuulamine oleks võimaldanud PPA järeldused ümber lükata. Tõele ei vasta PPA väide, et kaebaja ei ole varasemas menetluses viidanud asjaoludele, mis vajaks isiklikku väljaselgitamist. Kaebaja on esimesel võimalusel (vaides) põhjendanud, miks ta ei nõustu järeldusega, et kaebaja ja tema isa vahel puudub side. PPA järeldus, et kaebaja soovib seisukohtade andmisel kasutada esindajat, põhineb oletusel. Kaebaja ei ole seda väitnud. Ühtlasi sätestab VMS § 23 lg 4 võimaluse PPA-l kohustada kaebajat osalema toimingul isiklikult ning VMS § 22 sätestab isikliku sooritamise kohustuslikkuse. Kohus ei pidanud kaebajat istungil ära kuulama. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Lapse ütlused on olulised seetõttu, et need annavad vahetu ja isikliku ülevaate perekondlikest oludest, emotsionaalsest seotusest ning isa rollist lapse elus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks PPA apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja ära kuulamine oli elamisloa menetluses võtme tähendusega. Jättes kaebaja ära kuulamata, rikkus PPA oluliselt uurimiskohustust ja selline menetlusviga tõi kaasa kaalutlusvea, mis viis halduskohtu poolt õiguspäraselt haldusakti tühistamiseni. VMS § 17 kohaselt võib vähemalt 15-aastane alaealine teha VMS-st tulenevaid menetlustoiminguid ja osaleda menetluses iseseisvalt, kui VMS ei sätesta teisiti. VMS § 154 lg 2 sätestab, et tähtajalist elamisluba ei anta, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel halveneda. Kaebaja osales elamisloa menetluses iseseivalt (esitas saatkonnas elamisloa taotluse isiklikult, mitte esindaja kaudu). Seega tuli PPA-l VMS § 154 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetus või puudumine kindlaks teha eelkõige kaebaja enda seisukohast tulenevalt isiklikult. Seda järeldust toetab ühemõtteliselt ka LasteKS § 21. Jättes kaebajale asjakohased küsimused esitamata ja võimaluse oma seisukohtade esitamiseks andmata, ei olnud PPA-l võimalik kuidagi adekvaatselt hinnata kaebaja õiguste ja huvide kahjustumist Eestisse elama asumisel.
8(9)
3-23-2525
12.Kaebaja isa on kinnitanud, et on kogu aja, mil ta on Eestis elanud, hoidnud lapsega sidet ja temaga suhelnud, ning oma ema ja last ka üleval pidanud. Selle kohta on kaebaja isa esitanud ka tõendeid (dtl 27, 49, 233, 252, 194). Kaebaja seisukohta pole menetluses välja selgitatud. Kuidas neil asjaoludel on PPA jõudnud järeldusele, et lapse ja vanema vahel puudub emotsionaalne side, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. PPA selline järeldus tugineb ilmselt üksnes konsuli kirja ühele lausele (dtl 130), kirjast aga nähtub ka, et vestlus kaebajaga oli ülimalt napp ja toimus tõlgi vahendusel. Seejuures on kaebaja isa hiljem selgitanud, et tõlk mõistis kaebajat valesti vähemalt küsimuses, mida kaebaja Eestis teha soovib. Seega on PPA järeldus emotsionaalse sideme puudumisest lapse ja vanema vahel lihtsalt oletus. Asjaolu, et kaebaja on seni elanud vanaemaga, ei väära tema õigust ühineda Eestis oma isaga, kui ta seda soovib. Kaebaja isa on haldusmenetluses loogiliselt selgitanud, et vanaema tervis on halvenenud ja tal on raskusi lapse eest hoolitsemisega (dtl 191), esitatud on tõend vanaema tervisliku seisundi kohta (dtl 268). Etteheide, et tõend esitati alles kohtumenetluses, on alusetu, sest PPA ei ole pidanud vastava asjaolu uurimist ega tõendamist haldus- ega vaidemenetluses oluliseks. Kaebaja isa on esitanud ka usutava selgituse, miks ta pole vahepealsel ajal Sri Lankal käinud last vaatamas ega kutsunud last viisa alusel Eestisse külla: isa täiendava kaitse saaja staatus, vahepealne COVID-pandeemia, lapse vanus üksi reisimiseks, rahalised raskused jne. Mis puudutab lapsele kooli leidmist, siis lapsele, kel pole Eestis elamisluba ega rahvastikuregistrisse kantud elukoha-aadressi, ei saa ükski kool tagada koolikohta mingiks teoreetiliseks ajahetkeks. Kui laps on Eestis koolikohustuslik, on kohaliku omavalitsuse (mitte lapsevanema) kohustus määrata talle koolikoht. Eelnevast nähtub selgelt, et PPA lähenemine elamisloa menetluses oli pealiskaudne, mistõttu pole kuidagi võimalik veenduda lõpptulemuse õigsuses.
13.PPA etteheited halduskohtus kohtuistungi korraldamata jätmise ja kaebaja üle kuulamata jätmise kohta on alusetud. PPA ei taotlenud halduskohtus kohtuistungi korraldamist. Halduskohus ei pea teostama PPA eest uurimiskohustust ega saa teostada viimase eest kaalutlusõigust. Haldusmenetlus ei saa olulises osas üle kanduda kohtumenetlusse.
14.Eelnevast tulenevalt on halduskohtu otsus õiguspärane – PPA 14.09.2023 otsus ja 27.10.2023 vaideotsus tuli tühistada ja PPA-d tuli kohustada kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja on 29.07.2025 saanud täisealiseks. See tähendab, et kaebajal ei ole enam võimalik taotleda elamisluba VMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Kuna kaebajale ei ole elamisluba antud, ei ole asjakohased ka kaebaja viited VMS § 154 lg-le 5 ega § 159 lg-le 2. Euroopa Kohtu asjas nr C-550/16 esitatud seisukohad ei ole praeguse vaidluse puhul kohaldatavad, sest vaidluse asjaolud on oluliselt erinevad. Kui kaebaja soovib jätkuvalt Eestisse elama asuda, saab ta esitada PPA-le taotluse elamisloa andmise aluse muutmiseks ja taotleda elamisluba mõnel teisel VMS-s sätestatud alusel.
15.PPA ja kaebaja menetluskulud jäävad apellatsiooniastmes vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema isa nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.