Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. august 2025, Tartu 3-24-25
Haldusasi
X.X. kaebus Viru Vangla vastu 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 vanglast väljaviimise ning läbiotsimiste käigus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. märtsi 2025. a otsus X.X. ja Jõhvi Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
2.Jätta X.X. ja Viru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. märtsi 2025. a otsus muutmata.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. september 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju hüvitamiseks. Kaebuse nõudeks on hüvitada kaebajale mittevaraline kahju, mille vastustaja tekitas
juunil 2023 ja 7. augustil 2023 kaebaja vanglast välja arsti vastuvõtule viimise ja läbiotsimiste käigus. Kaebuse kohaselt mõlemal väljaviimisel pandi kaebajale kehavöö koos käeraudadega, mida kasutati nii saatmisel (sh saateautos metallpuuris viibides) kui ka arsti vastuvõttude ajal kabinetis, kuigi põgenemisrisk oli olematu. Saatemeeskonna liikmetele sai teatavaks kaebaja terviseandmeid, sest nad viibisid vastuvõttude ajal arsti kabinetis. 12. juuni 2023 Viru Vanglast X.X.-i sõites olid kaebajal tugevad valud, sest tal on õlaliigese artroos koos õlaliigese liikumispiiranguga.
Vanglasse naastes teostati kaebajale mõlemal korral alasti läbiotsimine koos kükkide tegemisega, kuigi väljaviimisel olid ametnikud kogu aeg tema kõrval. Väljaviimiste korraldus ja läbiotsimised olid inimväärikust alandavad ja rikkusid tema eraelu puutumatust. Nende toimingutega tekitati talle stressi, füüsilist valu ning vaimseid ja psüühilisi kannatusi.
2.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et saatmisel arvestati asjaoluga, et kaebaja on riskihindamise põhjal hinnatud kõrgohtlikuks. Väljaviimisel oli ohjeldusmeetmete eemaldamine lubatud tualetis käimise ajal ning meditsiinitöötaja nõudmisel meditsiiniliste protseduuride tegemise ajal. Kaebajale koostatud tervisetõendi kohaselt ei saa ta hoida käsi raudus selja taga ning neurokirurg on kaebajal diagnoosinud „külmunud õla“. Saateplaanidest nähtuvalt ei pandud kaebaja käsi käeraudade kasutamise ajal selja taha. Seega arvestas vangla kaebaja tervisliku seisundiga. Kinnipeetavate terviseandmed saavad järelevalvet teostavatele ametnikele nende ülesannete tõttu paratamatult teatavaks. Kaebaja pole väitnud, et vanglateenistujad oleksid tema terviseandmeid kõrvalistele isikutele avaldanud. Kaebajat ei ole süstemaatiliselt läbi otsitud – kahe kuu jooksul toimus kaks läbiotsimist. 12. juunil 2023 otsiti kaebaja läbi nii, et tal oli üla- või alakeha riietega kaetud. 7. augustil 2023 otsiti ta tema enda nõusolekul läbi täieliku lahtiriietumisega. Kaebaja otsiti läbi selleks ettenähtud alal, mida oli võimalik varjata nii kardina kui ukse abil.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 6. märtsi 2025. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas, et Viru Vangla teostas kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 õigusvastaselt, ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et kinnipeetava saatmisel on käeraudade kasutamine lubatud (vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 ja § 701 lg 1 p 1). Käeraudade ohjeldusmeetmena kasutamine on ennetav meede. Kaebaja 12. juuni 2023. a saatmise ajal oli käeraudade kasutamise õiguslikuks aluseks Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. a korraldus nr 14/385-1 (dtl 40) ning 7. augustil 2023 Viru Vangla direktori 4. augusti 2023. a korraldus nr 1-4/486-1 (dtl 47). Korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist kõrgohtliku isikuga. Kaebaja väited ja asjas tuvastatu ei osuta, et vastustaja oleks ilmselt eksinud kaebaja ohtlikkuse hindamisel. Kuna käeraudade panemise ja äravõtmise ajal on turvarisk suurem, ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks käeraudade kasutamist ka saateautos. 12. juuni 2023. a saateplaanist nähtub, et saatemeeskond kohaldas käeraudu saatmise ajal vastavalt asjaolude muutumisele: arsti soovil eemaldati kaebajalt arsti vastuvõtu ajal käerauad ning pärast seda, kui saatemeeskond sai kaebaja õlavalust teada, ei ohjeldatud enam kaebaja paremat kätt. Kaebaja ei ole ka kaebuses väitnud, et tal oleks 7. augusti 2023. a saatmise ajal õlg valutanud. Seega tagas vastustaja ohjeldusmeetme paindliku ja proportsionaalse kasutamise. Käeraudade kasutamise kestus oli mõlemal juhul vastavuses saateülesande eesmärgiga ning vastustaja ei põhjustatud kaebajale käeraudade kasutamisega rohkem kannatusi, kui oli ohjeldusmeetme eesmärgi saavutamiseks vajalik.
5.Saatemeeskonna liikmed viibisid tervishoiuteenuse osutamise ajal kaebaja läheduses karistuse täideviimise ülesannet täites. Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 3) § 14 lg 2 kohaselt teostavad saatemeeskonna ülema määratud saatemeeskonna liikmed saadetava üle pidevat visuaalset järelevalvet. Ühtlasi peavad nad ära hoidma saadetava kontakti kõrvaliste isikutega, tagama 2
saatmist puudutavate nõuete täitmise ning reageerima viivitamata saadetava korrarikkumisele (määruse nr 3 § 14 lg-d 3–5). Seega on täidetud IKS § 20 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt on eriliiki isikuandmete töötlemine lubatud ainult siis, kui töötlemise lubatavus on sätestatud õigusaktis.
6.Materjalidest nähtuvalt otsiti kaebaja nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbi. 12. juunil 2023 toimus läbiotsimine nii, et kaebaja üla- või alakeha oli riietega kaetud. 7. augustil 2023 oli kaebaja läbiotsimise ajal alasti. Mõlemal korral tegi kaebaja ühe küki. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava lahtiriietumisega (täielik ehk alasti) läbiotsimine on VangS § 68 lg 1 alusel lubatav. Läbiotsimise täpsem kord on sätestatud VangS § 68 lg 4 alusel justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44). Määruse nr 44 § 32 p 1 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel. Norm ei kohusta vanglateenistust kinnipeetavat lahtiriietumisega (täielikult) läbi otsima. Määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt tuleb kinnipeetav läbi otsida viisil, mis välistab tema sisenemise vanglasse keelatud esemete ja ainetega. Ka määrus nr 3 ei kohusta saatmiselt naasvat kinnipeetavat lahtiriietumisega läbi otsima. Lahtiriietumisega läbiotsimist ei saa õigustada üksnes vanglas julgeoleku tagamise vajadusega, sest ainuüksi isiku ohtlikkusest ei saa teha järeldust, et tema valduses võib olla keelatud esemeid või aineid. Kuna läbiotsimise eesmärk on välistada kinnipeetava sisenemine vanglasse keelatud esemete ja ainetega, peavad esinema asjaolud, mis annavad alust hinnanguks, et kinnipeetava valduses võib olla keelatud aineid või esemeid. Kaebaja suhtes kasutati nii 12. juunil 2023 kui ka
7.augustil 2023 käeraudu koos ohjeldusvööga ning kaebaja viibis pidevalt saatemeeskonna järelevalve all, millest tulenevalt olid kaebaja võimalused keelatud ainete või esemete enda juurde peitmiseks piiratud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks oli vajalik kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine ning miks ei piisanud keelatud esemete ja ainete tuvastamiseks kaebaja läbi riiete kompamisest ning tema suuõõnsuse kontrollimisest. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks läbiotsimise erinevate viiside vahel kaalunud. Seega tegi vastustaja kaebaja läbiotsimise viisi üle otsustamisel kaalutlusvea. Asjas ei ole ilmnenud, et kaebaja läbiotsimised oleksid olnud muul põhjusel õigusvastased. Kaebaja vastupidised väited on jäänud paljasõnaliseks.
7.Kuigi kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on üldsõnalised, tuleb kaebajal mittevaralise kahju tekkimist jaatada. Isiku lahtiriietumisega läbiotsimine, hõlmates tema (vähemalt osaliselt) alasti keha visuaalset uurimist, riivab intensiivselt tema intiimsfääri. Kaalutlusõiguse teostamata jätmist tuleb pidada raskeks hooletuseks (võlaõigusseaduse § 104 lg 4), sest määruse nr 44 § 31 lg 3 1 teisest lausest nähtub vastav kohustus piisava selgusega. On usutav, et kui lahtiriietumisega läbiotsimine oleks kaebajale tekitanud tõsiseid üleelamisi, kannatusi või valu, oleks ta neid kirjeldanud. Vastustaja ei tekitanud õigusvastase tegevusega kaebajale kahju tahtlikult. Seepärast ei õigusta juhtumite asjaolud hüvitise väljamõistmist ning kaebajale 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja nimetatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja alasti läbiotsimine oli õigusvastane, kuid jättis põhjendamatult välja mõistmata kaebaja taotletud hüvitise 3
3000 eurot. Hüvitis on põhjendatud arvestades kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsust. Iga kord pärast lahtiriietumisega läbiotsimist on kaebajal hirmust tingitud mitu päeva paanikahood, stress, depressioon, unehäired ning samuti kõrge vererõhk ja südamepekslemine. Hüvitise saamiseks ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja kaebuses kohtuasjas nr 3-23-843, kaebuses p 7.3 näitas kaebaja, et tema vaimseid ja psüühilisi kannatusi kinnitas psühhiaatri aruanne (6. märtis 2023. a digiloo haigusjuhtum nr 06162484). Iga päev kuni 11. novembrini 2024 võttis kaebaja vangla arsti määratud palderjani tablette. Viru vanglas on tavaline praktika, et meedik ei kirjuta kinnipeetava psüühikaprobleemidest tervisekaarti või kirjutab ebaõiget infot, et kõik on normaalne. Seda kinnitab 2025. aasta veebruaris toimunud intsident. Läbiotsimise ajal ei austatud kaebaja eraelu, kuna uksed olid avatud. Seega võisid läbiotsimist näha ka teised inimesed. See asjaolu peaks kajastuma videokaamerate salvestistes. Läbiotsimise ajal sisenes ruumi võõras valvur. Kaebaja saatmisel kaeraudade kasutamisel ei arvestanud vangla, et kaebaja tuli vanglasse karistust kandma ise ning sellest tulenevalt ei olnud käeraudade kasutamine tema suhtes vajalik, vaid oli alandav ja ebainimlik. Vangla ei arvestanud sedagi, et kaebaja parem käsi praktiliselt ei liigu. Kehavöö ja käeraudade kasutamise tõttu viibis kaebaja sundasendis, mis põhjustas füüsilist valu ja kannatusi. Käeraudade kasutamine n-ö igaks juhuks ei ole kooskõlas VangS § 69 ja § 70 mõtte ega eesmärgiga. Käeraudade kohaldamist ilma õigusliku aluseta tuleb lugeda süüliselt inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja palub võtta asja juurde a) 6. märtsi 2023 SA Ahtme haigla psühhiaatri Digiloo haigusjuhtum nr 06162484 haldusasja nr 3-23- 843/2 juurest; b) haldusasja nr 3-25-372/4 juurest
13.veebruari 2025. a epikriisid; c) 12. juuni 2023. a neurokirurgi diagnoosi, Eesti Töötukassa 28. juuli 2023. a otsuse nr TVH/23/028592 ning 3. veebruari 2023. a ortopeedi tõend haldusasja nr 323-164 juurest.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ühtlasi palub vastustaja jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks, kuna tõendid ei ole asjakohased.
10.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja selgitab, et esitas kohtumenetluses küll õiguslikud alused, miks kaebaja läbiotsimised teostati, kuid eksikombel jäid esitamata sisulised põhjendused läbiotsimiste tegemise kaalutlustest. Vanglaväline saatmine kätkeb suuri riske, sh seoses keelatud esemetega. Käeraudade ja ohjeldusvöö kasutamine kaebaja suhtes puudutas eeskätt teiste isikute ja ametnike turvalisust ja põgenemisohu minimeerimist, mitte keelatud esemete saamise riski. Väljaviimistel tervishoiuasutusse on kinnipeetaval võimalik puutuda kokku kõrvaliste isikutega ja erinevate vangla sisekorraeeskirja § 641 tähenduses keelatud esemetega. Esemed võivad olla väikesed ja raskesti märgatavad, mistõttu on neid ka kergem peita ja enda valdusesse saada. Kuigi saatmist teostasid kaks ametnikku, ei välistanud see kasvõi korrakski tähelepanu hajumist. Vastustaja viitab Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2023. a otsusele haldusasjas nr 3-23-907 ja Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2024. a otsusele samas asjas, kus kohtud on põhjendanud, miks ei olnud selliste saatmiste järgselt tehtud lahti riietumisega läbiotsimiste asemel võimalik veenduda keelatud esemete olemasolus õigusi vähemriivavate meetmetega. 12. juuni 2023. a saatmise puhul on saateplaani teises osas kajastatud asjaolu, et kell 11.15-11.25 oli kaebaja arsti korraldusel käeraudadeta. Alates kell 11.25 jäeti kaebaja parem käsi vabaks kuni 4
saatmise lõpuni. Seega oli kaebajal ilmselgelt oluliselt suurem võimalus keelatud esemete saamiseks ja peitmiseks.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja sellele vastu ja palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Ringkonnakohus vastab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (I), vastustaja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele (II) ning lahendab apellatsioonkaebused ja seni veel lahendamata taotlused (III). I
13.Kaebaja avaldab apellatsioonkaebuses rahulolematust sellega, et halduskohus jättis määramata rahalise hüvitise kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimiste eest, kuigi pidas vangla tegevust õigusvastaseks. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus eksis, hinnates õiguspäraseks kaebaja suhtes käeraudade ja ohjeldusvöö kohaldamise 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 kaebaja vanglast välja arsti vastuvõtule viimisel.
14.Halduskohus leidis, et vaidlusalustelt saatmistelt vanglasse naasmisel kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane, kuid sellega põhjustatud ebaõigluse hüvitamiseks rahalise hüvitise määramine ei ole põhjendatud, piisav on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis. Kaebaja tõi halduskohtus üldsõnaliselt välja, et läbiotsimised tekitasid talle stressi, heaolu langust, vaimseid ja psüühilisi kannatusi, alandatuse tunnet ning füüsilisi kannatusi. Kaebajal on õigus selles, et RvastS § 7 lg 1 ning § 9 lg-te 1 ja 2 järgi rahalise hüvitise määramiseks mittevaralise kahju tekitamise eest, ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju tekkimist. Samas ei saa aga mööda vaadata sellest, et RVastS § 9 lg 2 paneb kohtule hüvitise määramisel kohustuse hinnata õigusrikkumise raskust ja kahju tekitaja süüd Lahtiriietumisega läbiotsimine kaheldamatult riivab oluliselt isiku puutumatust, kuid ka sellise rikkumise eest hüvitise määramisel tuleb siiski arvestada rikkumise asjaolusid. Seetõttu, kuigi kaebaja ei pea tõendama mittevaralise kahju tekkimist, on kaebaja väited ja põhjendused siiski olulised rikkumisele vastava hüvitise määramiseks.
15.Halduskohus on rahalise hüvitamise määramata jätmisega seoses põhjendatult esile toonud, et vaidluse all on kaebaja läbiotsimine kahel korral, s.o mitte süstemaatiliselt, kaebaja ise ei väljendanud rahulolematust läbiotsimistega seoses ning tema väidetud negatiivsed mõjud ei ole mingil moel taasesitatavalt fikseeritud. Vastupidi, valvuri õiend (dtl 57) lubab järeldada, et pigem ei olnud lahtiriietumisega läbiotsimine kaebaja jaoks emotsionaalselt raske ega kannatusi tekitav. Nimelt nähtub, et 7. augustil 2023 saatmiselt naasmisel ei soovinud kaebaja teha läbiotsimist kahes osas (s.o nii, et kaebaja olnuks vähemalt osaliselt riietatud kogu läbiotsimise jooksul), siis teostati läbiotsimine ühes osas. See viitab, et kaebaja jaoks ei olnud täieliku alastuse vältimine oluline. See asjaolu koos kaebajale osaks saanud kahjulike tagajärgede osas terviseandmete puudumisega kinnitab halduskohtu järeldust, et kaebaja ise ei tajunud läbiotsimisi eriliselt stressi või veel rängemaid tagajärgi põhjustavana. Paljasõnaline on kaebaja väide, et Viru Vanglas meditsiinitöötajad ei märkinud tervisekaardile kaebusi, mis seonduvad vangla tegevusest tingitud stressi ja hirmuga. Ringkonnakohtule ei ole teada, et sarnaseid rikkumisi oleks tuvastatud, veel vähem, et see võiks olla tavapraktika Viru Vanglas. Apellatsioonkaebuses asus kaebaja väitma, et ta nõudis korduvalt lahtiriietumisega läbiotsimiste lõpetamist, kuna need põhjustasid talle suuri kannatusi, kuid teda ei kuulatud vanglas ära. Kaebaja 5
kinnitusel olid tal iga kord pärast lahtiriietumisega läbiotsimist hirmust tingitud paanikahood mitu päeva, stress, depressioon, unehäired ning samuti kõrge vererõhk ja südamepekslemine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited vastuolus asjas tuvastatud asjaoludega. Väljaspool kahtlust on, et kaebaja väidetud tagajärjed on sedavõrd tõsised, et nende esinemise korral oleks kaebaja palunud ja ka saanud meditsiinilist abi nende leevendamiseks. Vastavalt oleks võimalik selliste tagajärgede esinemist tõendada kaebaja terviseandmetega. Terviseandmetes kajastamata paanikahoogude, depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu ja südamepekslemise väitmine alles apellatsioonimenetluses osutab pigem sellele, et kaebaja üritab tagantjärele anda vaidlusaluste läbiotsimistega tema õiguste kahjustamisele tegelikkusest suuremat kaalu. Sama ilmneb tegelikult ka kaebaja 12. oktoobri 2023. a kahjunõudest vanglale (dtl 10-13), milles kaebaja nägi oma õiguste rikkumist eelkõige väljaviimisel ohjeldusmeetmete kasutamises ja saatemeeskonna viibimises meditsiiniteenuse osutamise juures. Kaebaja on kahjunõudes küll nimetanud ka lahtiriietumisega läbiotsimisi, kuid mitte kaebajale nüüd apellatsioonkaebuses väidetud tagajärgi põhjustavana, vaid heitnud vanglale eelkõige ette läbiotsimise korraldust, s.o läbiotsimise ruumi ukse avatust ja teise osakonna valvuri juuresolekut. Kokkuvõttes ilmneb kaebaja enda erinevates menetlusdokumentides esitatud väidetest ja muude tõendite puudumistest kaebaja kannatuste kohta, et kaebaja soovib apellatsioonimenetluses näidata oma kannatusi tegelikkusest oluliselt suuremana. Seetõttu ei ole põhjendatud hinnata ümber halduskohtu järeldust, et juhtumite asjaolud ei õigusta hüvitise väljamõistmist ning kaebajale 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja nimetatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures saab arvesse võtta, et tegemist ei olnud kaebaja õiguste süsteemaatilise rikkumisega ning rikkumine ei olnud tahtlik.
16.Rahalise hüvitise väljamõistmisele ei vii ka kaebaja seisukoht, nagu olnuks vanglavälisel saatmisel tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine õigusvastane.
17.Riigikohus on kinnipeetava vanglavälisel saatmisel ohjeldusmeetmete, s.h käeraudade, kasutamise õiguslikke aluseid ja toimingu õiguspärasuse hindamisel olulisi asjaolusid põhjalikult analüüsinud Riigikohtu varasemale ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes 30. aprilli 2024. a otsuses asjas nr 3-21-939. Kokkuvõtvalt selgitas Riigikohus, et VangS § 70 lg 1 näeb ette võimaluse kasutada kinnipeetava saatmisel ohjeldusmeetmeid. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ohjeldusmeetmeks muuhulgas käeja jalarauad. Määrus nr 3 § 1 p 1 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne saata kinnipeetavat väljaspool vanglat. Sama määruse § 2 lg-te 1 ja 5 kohaselt on saateülesande aluseks vangla direktori või ametniku kirjalik korraldus. Kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Ohjeldusmeetmete kohaldamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede asjaolude muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega.
18.Sarnaselt Riigikohtu lahendatud asjale nr 3-21-393, ka praegusel juhul ei ole kaebaja tervisega seotud probleemide kohta esile toonud enamat kui mõningane valu ja ebamugavuse paigaldatud käeraudadest ja ohjeldusvööst tingitud sundasendi tõttu. Seega ei ole vaidluse all tervisekahju tekitamine RVastS § 9 mõttes. Seega on praeguse asja lahendamisel oluline kontrollida, kas ohjeldusmeetme kohaldamiseks esines õiguslik alus ning kas ohjeldusmeetme kohaldamine oli proportsionaalne.
19.Halduskohus tuvastas, et kaebaja saatmisel nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023 paigutati talle käerauad koos ohjeldusvööga keha ette. Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. 6
a ja 4. augusti 2023. a korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist kõrgohtliku isikuga. Kaebaja on süüdimõistetu, kelle karistusaja pikkus on ligi 14 aastat ning ta kannab vanglakaristust karistusseadustiku §-des 184 ja 255 sätestatud kuritegude (s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ning kuritegelikku ühendusse kuulumine) toimepanemise eest.
20.Saatmise täpsemate asjaolude kohta koostati mõlemal juhul saateplaan (määrus nr 3 §-d 3 ja 6). Saateplaanist nähtuvalt saatmisel 12. juunil 2023 eemaldati käerauad arsti korraldusel kümneks minutiks, tagasiteel Tartu Ülikooli Kliinikumist Jõhvi Vanglasse kasutati käerauda vasakul käel ja jäeti parem liigutamiseks vabaks (dtl 45). Kaebaja ei esitanud arsti juurde viimise või seal viibimise ajal ohjeldusmeetmete kasutamisega seotud kaebusi vastustaja ametnikele, v.a märkus, et kaebaja ei saa end sügada. Arstile esitatud kaebuse järel muudeti olukord kaebaja jaoks mugavamaks. Saatmine 7. augustil 2023 kestis kokku 56 minuti, mille jooksul kasutati käeraudu katkematult (dtl 52). Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks saatmisel käeraudade kasutamise kohta kaebusi esitanud. Arvestades kummagi saatmise korral meditsiiniasutuses viibitud aega (Tartu Ülikooli Kliinikumis 30 minutit, Ida-Viru Keskhaiglas 24 minutit), mis hõlmab ka meditsiiniteenuse osutamisele kulunud aega, siis ei ole põhjust arvata, et kaebaja viibinuks sedavõrd pikka aega avalikus ruumis, et tõusetuks küsimus tema käeraudadega avalikust eksponeerimisest. Ka kaebaja ise ei ole sellekohast etteheidet teinud.
21.Eelneva põhjal tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine käeraudade kohaldamine otsustati kehtiva õiguse kohaselt. Olukorras, kus kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks, ei muuda prognoosotsuse alusel käeraudade kasutamist meetmena ülemääraseks ainuüksi see, et kaebaja ise vabatahtlikult saabus talle karistusena määratud vangistuse kandmisele. Ettevaatava otsuse tegemisel oli vastustajal kohustus vältida kaebajast lähtuva ohu realiseerumist väljaviimisel. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisavalt selgitanud nii väljaviimise asjaolusid kui sedagi, miks ta otsustas kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Nii saateautos kui ka meditsiiniasutuses ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi. Vastavalt tuleb pidada proportsionaalseks, et vastustaja rakendas ohu maandamiseks kaebaja õigusi enam piiravaid meetmeid. Sellega ei põhjustatud kaebajale enam kannatusi kui vangistuse täideviimiseks vajalik ega rikutud seega kaebaja inimväärikust. Ohjeldusmeetmete kasutamist ei muuda õigusvastaseks see, kui hiljem selgus, et kaebaja ei üritanud kahjustada teisi isikuid, põgeneda või hankida keelatud esemeid.
22.Ringkonnakohus ei analüüsi kaebaja ülejäänud halduskohtule esitatud väiteid ja seisukohti, kuna halduskohus on neile vastanud ja apellatsioonkaebuses kaebaja halduskohtu neid põhjendusi kahtluse alla ei sea. II
23.Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, halduskohus eksis hinnates õigusvastaseks kaebaja 12. juunil ja 7. augustil 2023 toimunud lahtiriietumisega läbiotsimised. Vastustaja märgib, et teostas läbiotsimised kaalutletult ning kohtud on sarnaseid läbiotsimisi varem pidanud lubatavaks. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
24.Vastustajal on õigus selles, et apellatsioonkaebuses nimetatud kohtuasjades ei ole peetud õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimiste teostamisel. 19. juuni 2025. a otsuses asjas nr 3-22-1384 Riigikohus aga selgitas lahtiriietumisega läbiotsimiste regulatsiooni kohaldamist asjakohase Euroopa Inimõiguste 7
Kohtu praktika valguses. Riigikohus osutas, et VangS § 68 lg 1 koostoimes justiitsministri
5.septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-ga 5 ja § 32 pga 1 näevad küll ette kinnipeetava kohustusliku läbiotsimise vanglasse sisenemisel, kuid ei täpsusta läbiotsimise viisi. Viidatud normid annavad õigusliku aluse muu hulgas ka lahtiriietumisega läbiotsimise läbiviimiseks, kuid läbiotsimise viis tuleb igakordselt otsustada asjaolusid kaaludes ega tohi olla kinnipeetava suhtes ebaproportsionaalne. Lahtiriietumisega läbiotsimise võib otsustada läbi viia, kui esineb konkreetne oht, s.h kinnipeetava enda varasem käitumine või muu asjaolu annab alust arvata, et intensiivsem läbiotsimise viis on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukohad asjakohased ka praeguse asja lahendamisel. Ringkonnakohus ei näe põhjust kalduda kõrvale Riigikohtu poolt õiguse tõlgendamisel antud juhistest sarnase vaidluse lahendamisel ja puuduvad erilised asjaolud, mis õigustaks õiguse kohaldamisel Riigikohtust erinevale seisukohale asumist. Selliseks eriliseks asjaoluks ei ole ringkonnakohtu varasemad seisukohad, mis ei ühti Riigikohtu lahendi põhjendustega.
25.Praegusel juhul on vangla kohtumenetluses põhjendanud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist 12. juunil ja 7. augustil 2023 sellega, et vanglaväliste asutuste tingimusi ja töökorraldust ei saa vangla kuidagi mõjutada. Saatmised toimusid haiglatesse, kus ilmselgelt liikus palju kõrvalisi isikuid või esines muid juhtumeid, mis paratamatult kasvõi hetkeks hajutasid saatemeeskonna tähelepanu. Meditsiiniliste protseduuride hetkel on ametnike vaateväli samuti paratamatult piiratud. Vanglal on kohustus kaitsta vanglas viibivate isikute elu ja tervist ning ühtlasi tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. Seega julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed keelatud esemete eluosakonda toimetamiseks. 12. juunil 2023 oli kaebaja meditsiiniasutuses kümne minuti jooksul ilma käeraudadeta ja tagasiteel vanglasse jäeti vabaks tema parem käsi. Seega oli antud asjaolu pinnalt kaebajal ilmselgelt oluliselt suurem võimalus keelatud esemete saamiseks ja peitmiseks, mistõttu oli lahtiriietumisega läbiotsimise tegemine põhjendatud.
26.Erinevalt vastustajast leiab ringkonnakohus, et ka apellatsioonkaebuses esitatud täiendavad põhjendused ei ole piisavad, et täita konkreetse ohu kriteeriumit. Asjaolud, millega vastustaja põhjendab kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist, ei seondu kaebaja varasema käitumisega või tema tegevusega väljaviimise ajal. Samuti ei väida vastustaja, et olnuks infot kaebaja kavatsuse kohta hankida väljaviimise ajal keelatud esemeid ega konkreetse võimaluse kohta saada keelatud ese enda valdusse. Vastustaja põhjendused jäävad üldiseks ja viitavad sellele, et vangla hinnangul tuleb iga meditsiiniasutusse väljaviimiselt naasev kinnipeetav alasti läbiotsida. Nagu Riigikohus selgitas oleks selline tegevus ülemäärane kontrollimeetme rakendamine ja kujutaks endast inimväärikust alandavat kohtlemist. Samuti ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses täiendavaid põhjendusi esitades ümber lükanud halduskohtu etteheidet, et ta ei ole selgitanud, miks tema esile toodud abstraktse ohu tõrjumiseks ei olnud piisav kaebaja läbiotsimine läbi riiete kompimise teel. Ainsa kaebajaga seostuva asjaoluna märgib vastustaja kaebaja käeraudadest vabastamist kümneks minutiks ja parema käe vabaksjätmist 12. juuni 2023. a väljaviimise ajal. Seejuures viitab vastustaja saateplaani teisele osale, milles on need andmed fikseeritud. Samas ei väida vastustaja, et saatemeeskond oleks selle info edastanud läbiotsimist teostanud ametnikele enne läbiotsimise teostamist. Saateplaani teine osa on saatemeeskonna juhi poolt allkirjastatud aga 12. juuni 2023 alles kell 14.16 (dtl 44) kui läbiotsimine toimus vahetult vanglasse saabumisel kell 13.25 kuni 13.29 (dtl 54). Asja lahendamist ei muudaks aga seegi, kui saatemeeskond oleks andmed varem 8
edastanud. Ka saateplaani teises osas esitatud andmed ei viita konkreetsele ohule, et kaebaja võis saada enda valdusse keelatud eseme, vaid abstraktselt üksnes sellele, et kaebajal oli käte vabama liigutamise võimalus ja seega ka keelatud esemete haaramine lihtsam. See ei ole aga piisav lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamiseks. Kokkuvõttes ei anna vastustaja põhjendused alust halduskohtu järelduste ümberhindamiseks. III
27.Eeltoodu alusel jääb nii kaebaja kui ka vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
28.Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja täiendavate tõenditena asja juurde võtta: 6. märtsi 2023, a SA Ahtme haigla haigusjuhtum nr 06162484 haldusasja nr 3-23-843/2 juurest; 2)
13.veebruari 2025. a epikriisid haldusasja nr 3-25-372/4 juurest; 12. juuni 2023. a neurokirurgi diagnoosi; Eesti Töötukassa 28. juuli 23. a otsus nr TVH/23/028592; ja 3. veebruari 2023. a ortopeedi tõendi haldusasja nr 3-23-164 juurest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ühelgi nimetatud tõendil asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja ei ole küll iga tõendi kohta eraldi täpsustanud, mida ta soovib tõendada, kuid koos apellatsioonkaebuse tekstiga võib mõista, et kaebaja soovib tõendada oma terviseseisundit, eelkõige, et käeraudade kasutamine ei olnud proportsionaalne. Seejuures vaatab kaebaja mööda sellest, et ta ei väida ning tal ei ole tuvastatud tervisekahju tekkimist käeraudade kasutamisest. Seetõttu ei ole täpsemad andmed kaebaja tervise kohta määravad asja lahendamisel. Liiati viibis kaebaja mõlemal väljaviimisel arsti juures, kes oleks saanud saatemeeskonnale selgitada vastunäidustusi käeraudade kasutamisel, kui kaebaja terviseseisund seda nõudnuks. Liiati pidanuks kaebaja asjakohased tõendid esitama juba hiljemalt halduskohtu menetluses ja hilines seega tõendite esitamise ja kogumise taotlemisel. See asjaolu on tõendite kogumisest keeldumise täiendav alus (HKMS § 62 lg 1, § 198 lg 2). Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
29.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 kummagi kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
30.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.