X kaebus Viru Vangla vastu 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 vanglast väljaviimise ning läbiotsimiste käigus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla 27. veebruari 2024. a avalduses esitatud vastuväide rahuldamata.
2.Rahuldada X kaebus osaliselt.
3.Tuvastada, et Viru Vangla teostas X lahtiriietumisega läbiotsimised 12. juunil 2023 ja
7.augustil 2023 õigusvastaselt. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
4.Jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv summas 90 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. aprillil 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas 13. oktoobril 2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 vanglast arsti vastuvõtule viimise ja läbiotsimiste käigus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
2.Viru Vangla jättis esmalt X-ile tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Seejärel jättis Viru Vangla 28. detsembri 2023. a otsusega nr 6-16/176-4 X kahju hüvitamise taotluse haldusmenetluse seaduse § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata põhjusel, et X ei kõrvaldanud kahjunõudes esinevaid puuduseid.
3.X esitas 2. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Viru Vangla tegevus õigusvastaseks ja palub mõista Viru Vanglalt enda kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 3000 eurot. Kaebuse kohaselt viidi kaebaja 12. juunil 2023 Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgi vastuvõtule ja 7. augustil 2023 Ida-Viru keskhaiglasse taastusraviarsti vastuvõtule. Mõlemal juhul kinnitati tema külge kehavöö koos käeraudadega, mida kasutati nii saatmisel (sh saateautos metallpuuris viibides) kui ka arsti vastuvõttude ajal kabinetis. Käeraudade kasutamine oli ebavajalik, sest tema põgenemisrisk on olematu. Samuti said saatemeeskonna liikmed teada tema terviseandmeid, sest nad viibisid vastuvõttude ajal arsti kabinetis. Vanglasse naastes teostati talle mõlemal korral alasti läbiotsimised koos kükkide tegemisega, kuigi väljaviimisel olid ametnikud kogu aeg tema kõrval. Viru Vanglast Tartusse sõites olid tal tugevad valud, sest tal on õlaliigese artroos koos õlaliigese liikumispiiranguga. Väljaviimiste korraldus ja läbiotsimised olid inimväärikust alandavad ja rikkusid tema eraelu puutumatust. Nende toimingutega tekitati talle stressi, füüsilist valu ning vaimseid ja psüühilisi kannatusi. Vangla jättis 28. detsembri 2023. a otsusega nr 6-16/176-4 tema 13. oktoobri 2023. a taotluse õigusvastaselt läbi vaatamata.
4.Kohus võttis 30. jaanuari 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, asudes seisukohale, et kaebaja esitas kaebuses mittevaralise kahju hüvitamise nõude, ning et vanglal puudus kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbivaatamata jätmiseks alus.
5.Viru Vangla esitas 27. veebruaril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus otsustas 13. veebruari 2025. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
7.Menetlusosalised täiendavad taotlusi ega seisukohti ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja väited on kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Vangla ei võtnud käeraudade kasutamisel arvesse, et kaebaja tuli ise vanglasse karistust kandma. Sellest asjaolust tulenevalt ei ole käeraudade kasutamine kaebaja suhtes vajalik. Kaebaja tundis end käeraudade kasutamise tõttu alandatuna. Vanglaametnikud alandasid 2(13)
3-24-25 kaebaja inimväärikust ning rikkusid tema eraelu puutumatust ka sellega, et keeldusid arsti vastuvõtu ajal temalt käeraudu eemaldamast. Viru Vanglast Tartusse sõites olid tal tugevad valud, sest tal on õlaliigese artroos koos õlaliigese liikumispiiranguga.
8.2.Kaebaja läbiotsimised olid ebavajalikud, ebaproportsionaalsed ja alandavad ning rikkusid tema eraelu puutumatust. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 32 kohaselt on vanglal kohustus kinnipeetav vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel läbi otsida juhul, kui kinnipeetav ei olnud kogu saatmise ajal teda saatva vanglaametniku järelevalve all. Kaebaja otsiti läbi süstemaatiliselt, kuid viide vangla üldisele julgeolekule ei õigusta läbiotsimisi. Samuti ei ole lubatud, et kinnipeetav on läbiotsimise ajal täiesti alasti. Läbiotsimiste ajal oli ruumi uks avatud ning ruumi sisenes läbiotsimisega mitteseotud valvur, kes vaatas läbiotsimist pealt.
8.3.Vanglaametnikud rikkusid arsti ja patsiendi suhte konfidentsiaalsust, sest keeldusid kaebaja palvetele vaatamata arsti vastuvõtu ajal kabinetist väljumast.
8.4.Eeltoodu tekitas kaebajale stressi, heaolu langust, vaimseid, psüühilisi ja füüsilisi kannatusi ning alandatuse tunnet.
9.Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
9.1.Kaebaja ei ole täpsustanud, millise riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamist ta soovib. Vastustaja tegevus oli õiguspärane ning kaebajale ei ole kahju tekkinud.
9.2.Kaebaja saatmised arsti vastuvõttudele 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 toimusid Viru Vangla korralduste alusel. Korralduste kohaselt arvestati saatmisel asjaoluga, et kaebaja on riskihindamise põhjal kõrgohtlik isik. Seepärast kasutati tema saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga. Samuti võeti arvesse, et vanglavälisel saatmisel suureneb põgenemisrisk. Ohjeldusmeetmete kasutamine oli vajalik ka selleks, et tagada vanglaametnike turvalisus ja ümbritsevate isikute julgeolek. Ohjeldusmeetmete eemaldamine oli lubatud tualetis käimise ajal ning meditsiinitöötaja nõudmisel meditsiiniliste protseduuride tegemise ajal. 12. juunil 2023 eemaldati kaebajalt käerauad arsti korraldusel ning pärast seda pandi käeraudadega vöö külge üksnes kaebaja vasak käsi. Kaebajale koostatud tervisetõendi kohaselt ei saa ta hoida käsi raudus selja taga ning neurokirurg on kaebajal diagnoosinud „külmunud õla“. Kaebaja väide talle määratud õlaliigese ortoosist ei vasta tõele. Kokku kestis saatmine ligikaudu kaks tundi. 7. augustil 2023 kasutati käeraudu katkematult, kuid saatmine kestis vähem kui tund aega. Saateplaanidest nähtuvalt ei pandud kaebaja käsi käeraudade kasutamise ajal selja taha. Seega arvestas vangla kaebaja tervisliku seisundiga.
9.3.Vanglaametnike ülesandeks oli tagada ka tervishoiutöötajate turvalisus saatmise ajal. Kaebaja pole väitnud, et tervishoiutöötaja oleks nõudnud kaebajat saatnud vanglaametnike lahkumist kabinetist. Vanglateenistuja eetikakoodeks näeb ette, et vanglateenistuja ei avalda talle ameti tõttu teatavaks saanud infot kõrvalistele isikutele. Kaebaja pole väitnud, et vanglateenistujad oleksid tema terviseandmeid kõrvalistele isikutele avaldanud. Kinnipeetavate terviseandmed saavad järelevalvet teostavatele ametnikele nende ülesannete tõttu paratamatult teatavaks.
9.4.Kaebajat ei ole süstemaatiliselt läbi otsitud – kahe kuu jooksul toimus kaks läbiotsimist. Määruse nr 44 § 32 p 1 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine vanglast sisenemisel ja vanglast väljumisel kohustuslik. Kaebaja väited kõrvaliste isikute tema läbiotsimise juures viibimise 3(13)
3-24-25 kohta on üldsõnalised. Läbiotsimiste juures olid valvurid. 12. juunil 2023 otsiti kaebaja läbi nii, et tal oli üla- või alakeha riietega kaetud. 7. augustil 2023 otsiti ta tema enda nõusolekul läbi täieliku lahtiriietumisega. Kaebaja otsiti läbi selleks ettenähtud alal, mida oli võimalik varjata nii kardina kui ukse abil. Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks läbiotsimiste ajal solvatud või et tema kehaõõnsusi oleks füüsiliselt kätega kontrollitud. Läbiotsimisi teostanud valvurid olid kaebajaga samast soost. Kaebajat koheldi läbiotsimise ajal väärikalt ning läbiotsimine oli proportsionaalne.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohus lahendab esmalt vastutaja vastuväite seoses kaebuse lubatavusega (I), seejärel kaebuses esitatud nõuded (II) ning viimasena menetluslikud küsimused (III). I
11.Vastustaja märkis 27. veebruari 2024. a vastuses kaebusele, et ta ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud lahendama kaebaja kahjunõude sisuliselt ega oleks pidanud seda tagastama. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et Viru Vangla 28. detsembri 2023. a otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata, on õiguspärane ning kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Kohus käsitab vastustaja seisukohta vastuväitena kohtu tegevusele (HKMS § 90 lg 1) ning lahendab selle järgnevalt.
11.1.Kohus asus 30. jaanuari 2024. a määruses seisukohale, et kaebaja 13. oktoobri 2023. a kahju hüvitamise taotluses ei esinenud selliseid puuduseid, mis takistasid vastustajal taotluse sisulist lahendamist. Seepärast luges kohus, et kaebaja oli enne hüvitamiskaebuse esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud (määruse p 9).
11.2.Vastustaja väitel asus kohus sisuliselt seisukohale, et vastustaja oleks pidanud asuma sisustama ja tõendama tema enda vastu esitatud nõuet. Kaebaja jättis täpsustamata, millise konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamist ta nõuab – see on vastustaja hinnangul käsitatav olulise puudusena ja takistas taotluse sisulist läbivaatamist. Kaebaja märkis kaebuse punktis 2, justkui oleks ta nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist seoses stressi, heaolu languse ja muude kannatustega, kuid vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudis ta vaid moraalse kahju hüvitamist, jättes aga kaebuse punktis 2 esitatud põhjused nimetamata.
11.2.1.Seoses tõendamisega märkis kohus 30. jaanuari 2024. a määruses järgmist: „Tõendite puudulikkus [...] ei takista nõude sisulist lahendamist.“ Vastustaja järeldus, et kohtu hinnangul oleks vastustaja pidanud sisuliselt ise kaebaja kahju hüvitamise nõuet tõendama, on ekslik. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-34-13, millele ka vastustaja viitas, selgitanud: „[k]ui haldusorgani hinnangul on väidetava kahju põhjustanud tegevus õiguspärane või kui nõuet põhjendavad faktiväited jäävad tõendamata, jääb taotlus rahuldamata. Faktiväidete kontrollimisel tuleb rakendada uurimispõhimõtet. Vajadusel peab haldusorgan koguma asjas tõendeid omal algatusel (HMS § 6).“ (p 10) Nõude sisuline lahendamine tähendab nõude läbivaatamist. Nõude läbivaatamine võib päädida nii nõude rahuldamise kui ka rahuldamata jätmisega. Tõendite puudumise või ebapiisavuse korral võib olla põhjendatud nõude rahuldamata jätmine, kuid mitte läbi vaatamata jätmine. Tõendi esitamata jätmise korral saab jätta taotluse läbi vaatamata üksnes juhul, kui haldusorgan ei saa ilma konkreetse tõendita 4(13)
3-24-25 taotlust lahendada (HMS § 38 lg 3). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb aga arvesse võtta, et isik ei pea tõendama valu ega kannatusi, mille eest ta hüvitist nõuab (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-89-16, p 18).
11.2.2.Nõude sisu kohta märkis kohus 30. jaanuari 2024. a määruses järgmist: „[vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudest] selgus, millise vangla tegevusega väidetav kahju tekitati, milles kahju seisneb ning milliseid kaebaja õigushüvesid kaebaja hinnangul riivati“. Kohus on jätkuval samal seisukohal. Kaebaja 13. oktoobri 2023. a kahju hüvitamise taotluse põhjal on selge, millise kahju hüvitamist kaebaja taotles. Kaebaja on taotluses sõnaselgelt märkinud, et ta taotles moraalse kahju hüvitamist. Pole alust arvata, et kaebaja pidas moraalse kahju all silmas midagi muud peale mittevaralise kahju. RVastS § 9 lg 1 reguleerib mittevaralise kahju hüvitamist. Kui isik väidab, et tal on tekkinud stress, heaolu langus või muud sarnased kannatused, siis ta põhistab väidet, et tal on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi; vt ka RVastS § 7 lg 4). Hinnangu, kas taotlejal tekkis mittevaraline kahju (nt stress), annab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus. Kaebaja tõi 13. oktoobri 2023. a taotluses esile, et vastustaja vaidlusalune tegevus tekitas talle stressi, füüsilist valu, ning vaimseid ja psüühilisi kannatusi. Nimetatud väitega kaebaja sisustas, milles talle tekitatud mittevaraline kahju seisneb. Hinnangu, kas nõude esitajal tekkinud valu, kannatused ja üleelamised on tavapärasest eluriskist intensiivsemad ning küündivad seeläbi mittevaralise kahjuni, peab haldusorgan andma kahju hüvitamise taotluse sisulise lahendamise käigus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-201449/54 p-d 30.4 ja 30.5). RVastS § 9 lg-s 1 ei ole loetletud kahju, vaid õigushüved, mille rikkumise korral on kannatanul õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena; seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-22-1679/23, p 13).
11.3.Vastustaja väitel viitas kaebaja kahju hüvitamise taotluses erinevatele kahju hüvitamist reguleerivatele õigusnormidele ja kohtupraktikale, kuid ei sisustanud norme ega selgitanud, miks on tema poolt nimetatud kahju hüvitamise suurus põhjendatud – ka need on olulised puudused, mille kõrvaldamata jätmise tõttu on kahju hüvitamise taotluse lahendamine sisutu (vastustaja 27. veebruari 2024. a avalduse p 3.8). Kohus ei nõustu ka selle väitega. Nii nagu õigust kohaldab kohus, peab ka kahju hüvitamise taotlust lahendav haldusorgan selgitama ise välja, milliste normide alusel tuleb taotlus lahendada ning milliseid kohtulahendeid tuleks normide kohaldamisel arvesse võtta. Seoses hüvitise suurusega jääb kohus 30. jaanuari 2024. a määruses märgitu juurde: „[...] nõutava hüvitise suuruse põhjendamata jätmine ei takista nõude sisulist lahendamist“. Nõude esitaja peab küll nõudes märkima, kui suurt hüvitist ta taotleb, kuid ta ei pea hüvitise suurust põhjendama – hüvitise suuruse üle otsustab nõuet lahendav haldusorgan (samamoodi on ka kohtumenetluses: vt HKMS § 38 lg 2 ja § 167 lg 1 ja nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).
11.4.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja 27. veebruari 2024. a menetlusdokumendis esitatud vastuväite rahuldamata (HKMS § 90 lg 1). 5(13)
3-24-25 II
12.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-s 1 on täpsustatud, et mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda füüsiline isik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega saab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldada juhul, kui vastustaja tegevus on õigusvastane, rikutud on kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust, kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju ning see on vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses, vastustaja tegevus on süüline ning kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (või pole nende kasutamata jätmine talle etteheidetav).
13.Kaebusest nähtuvalt väidab kaebaja, et Viru Vangla ametnikud tekitasid talle 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 käeraudade kasutamise, vanglaametnike tervishoiuteenuse osutamise ajal juuresviibimise ning tema läbiotsimistega õigusvastaselt mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud kahju hüvitamise taotluses sisaldunud väidet, et vastustaja tekitas talle mittevaralist kahju sellega, et ei andnud talle saatmiste ajaks isiklikke riideid ega korraldanud tervishoiuteenuse osutaja juurde viimist varjatult. Seepärast ei käsita kohus kaebaja vastavaid väiteid.
14.Kohus kontrollib esmalt, kas kaebuses vastustajale etteheidetud toimingud on õigusvastased. Käeraudade kasutamine saatmisel
15.Vaidlus puudub selles, et kaebaja saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde paigaldati talle nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023 käerauad koos ohjeldusvööga. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastu vaielnud vastustaja väidetele, et tema käed olid paigutatud mõlemal saatmisel käeraudade kandmise ajal keha ette (mitte selja taha) ning et 12. juunil 2023 kasutati arsti vastuvõtult vanglasse sõitmise ajal käeraudu üksnes tema vasakul käel. Vaidlus puudub ka selles, et vastustajale oli tervishoiutöötaja 15. veebruari 2023. a tõendi alusel teada, et kaebaja ei saanud käeraudus käsi selja taga hoida (dtl 84). Vastustaja väide, et kaebajale ei ole määratud õlaliigese ortoosi (vastus kaebusele, p 3.20; dtl 34), ei ole asjassepuutuv, sest kaebaja osutas kaebuses õlaliigese artroosile.
15.1.Kaebaja väitel puudus käeraudade kasutamiseks vajadus ning 12. juunil 2023 Viru Vanglasse sõites olid tal haige õla tõttu tugevad valud. Vastustaja hinnangul oli käeraudade kasutamine mõlemal saatmisel õiguspärane.
15.2.Kohus märgib esmalt, et kinnipeetava saatmisel on käeraudade kasutamine lubatud (vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 ja § 70 1 lg 1 p 1). Käeraudade ohjeldusmeetmena kasutamine on ennetav meede. Sellega vähendatakse kinnipeetava saatmise ajal põgenemisvõimalusi ning ohtu nii saatemeeskonna kui ka ümbritsevate inimeste elule ja tervisele. Need eesmärgid võivad õigustada kinnipeetava eraelu puutumatuse riivet (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12 ja EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 60). Ohjeldusmeedet rakendatakse tulevikku suunatud prognoosi alusel, 6(13)
3-24-25 kus haldusorgan annab piiratud teabele tuginedes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Kohus ei saa üldjuhul teostada kaalutlusõigust haldusorgani asemel ega kontrollida julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 20). Kinnipeetava saatmisel lähtub otsuse tegija ohjeldusmeetme valikul saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemustest ja teistest saadetavat iseloomustavatest andmetest ning saateautost ja sihtkohast (määruse nr 3 § 15 lg 2). Kohtupraktikas on selgitatud, et saatmisel tuleb ohjeldusmeetmete kohaldamisel hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-21-939/64, p 16). Kaebaja 12. juuni 2023. a saatmise ajal oli käeraudade kasutamise õiguslikuks aluseks Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. a korraldus nr 1-4/385-1 (dtl 40) ning 7. augustil 2023 oli selleks Viru Vangla direktori 4. augusti 2023. a korraldus nr 1-4/486-1 (dtl 47). Kinnipeetava saatmisel ohjeldusmeetme kasutamise üle otsustamine on vangla direktori pädevuses (justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 3) § 15 lg 1). Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. a ja 4. augusti 2023. a korraldustest nähtuvalt otsustas vangla direktor kasutada kaebaja saatmisel käeraudu koos ohjeldusvööga vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja ümbritsevate inimeste julgeoleku tagamiseks põhjusel, et riskihindamise alusel on tegemist kõrgohtliku isikuga (vastavalt korralduse p 1.2 ja p 1.1; dtl 40 ja 47). Vastustaja on ka kohtukohtumenetluses selgitanud, et käeraudu kasutati kaebaja kõrgohtlikkuse tõttu. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud ega esitanud vastupidist kinnitavaid tõendeid. Määruse nr 3 § 6 lg 5 p 10 kohaselt märgitakse saateplaani esimeses osas muu hulgas andmed saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemuste kohta ning riskide ja ohtudega seonduvate andmete kohta, mis võivad saatmist mõjutada. Kaebaja 12. juuni 2023. a väljaviimise kohta on saateplaani esimeses osas märgitud, et kaebaja on süüdimõistetu, kelle karistusaja pikkus on ligi 14 aastat ning ta kannab vanglakaristust karistusseadustiku §-des 184 ja 255 sätestatud kuritegude (s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ning kuritegelikku ühendusse kuulumine) toimepanemise eest. Eeltoodu ei osuta, et vastustaja oleks kaebaja ohtlikkuse hindamisel ilmselgelt eksinud. Kohtu hinnangul ei teinud vastustaja käeraudade kohaldamise otsustamisel ka muid kaalutlusvigu. Kaebaja on osutanud, et ta viibis saateautos metallpuuris. Tõenäoliselt on kaebaja silmas pidanud saateauto lukustatavat kambrit (määruse nr 3 § 4 lg 2). Kaebaja pole samas väitnud, et vastustaja poleks tohtinud autosõidu ajal käeraudu kasutada. Kohus siiski märgib, et ka selles osas on vastustajal ulatuslik kaalutlusõigus. Mõlema saatmise osas oli saateplaani esimeses osas märgitud, et käeraudade eemaldamine oli saateülesande täitmise ajal keelatud (v.a tualeti kasutamisel või meditsiiniliste protseduuride ajaks) (dtl 42 ja 49). Kuna käeraudade panemise ja äravõtmise ajal on turvarisk suurem, ei ole alust pidada saateautos käeraudade kasutamist ebaproportsionaalseks.
15.3.Ohjeldusmeetmete kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (VangS § 70 lg 2). VangS § 70 lg-tes 71 ja 72 sätestatu kohaselt ei ole tervishoiutöötaja kohustatud kinnipeetava terviseseisundit kontrollima, kui käeraudu kasutati kestvalt küll üle 15 minuti, kuid kui toiming sooritati eelnevalt antud haldusakti alusel või kui käeraudu kasutati kinnipeetava saatmisel.
7(13)
3-24-25
15.3.1.Kohus loeb tervishoiutöötaja 15. veebruari 2023. a tõendi alusel tõendatuks, et kaebaja ei saanud õlavalu tõttu käeraudus käsi selja taga hoida. Asja materjalidest aga ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et tema käed oleks pandud vaidlusalustel saatmistel käeraudadesse selja taha. Kohus osutas 25. aprilli 2024. a määruses vastustaja tähelepanu vajadusele täpsustada, kas kaebaja käed olid saatmiste ajal fikseeritud keha ette või selja taha (dtl 66). Vastustaja täpsustas 8. mai 2024. a avalduses, et käeraudu ja ohjeldusvööd kasutatakse alati nii, et käed jäävad keha ette ja keskpaika, vöö kohale (dtl 68). Sama kinnitasid ka kummagi saatemeeskonna ülemad oma 30. aprilli 2024. a selgitustes (dtl 71–74). Kohtu hinnangul saab eeltoodu põhjal lugeda tõendatuks, et kaebaja käed olid käeraudade kasutamise ajal keha ees ja keskpaigas, ohjeldusvöö kohal.
15.3.2.Kaebaja 12. juuni 2023. a saateplaani teisest osast nähtuvalt kestis saatmine kokku 4 tundi ja 5 minutit (kl 9:11–13:16), sealhulgas sõit Viru Vanglast Tartu Ülikooli kliinikumi ligikaudu 1 tund ja 50 minutit ning tagasisõit vanglasse ligikaudu 1 tund ja 45 minutit (dtl 45). Samas dokumendis on märgitud, et kaebaja protesteeris vastuvõtus, miks on käerauad koos ohjeldusvööga ja küsis, mis saab siis, kui kuskilt hakkab sügelema ja ulatu (sügama). Saateplaani kohaselt eemaldati käerauad arsti korraldusel kl 11:15; kl 11:25 ohjeldati kaebaja vasak käsi raudadega vöö külge, kuid parem käsi jäeti liigutamiseks vabaks, sest see käsi oli sõidu ajal kangeks jäänud. Saateplaanis on märgitud, et eelnevalt ei maininud kaebaja ametnikele käe seisundi kohta, vaid osutas üksnes sügamisele (dtl 45). Kaebaja ei ole nimetatud tõendis kajastatule vastu vaielnud ega esitanud ühtegi tõendit, mis osutaks vastupidisele. Asjas puuduvad andmed, et kaebaja oleks saatemeeskonda enne Viru Vanglast väljasõitu oma õlaprobleemist teavitanud.
15.3.3.Kaebaja 7. augusti 2023. a saateplaani teisest osast nähtuvalt kestis saatmine kokku alla 50 minuti, sõit nii sihtkohta kui ka tagasi vanglasse 12 minutit ning käeraudu koos ohjeldusvööga kasutati kl 12:45–13:41, s.o 56 minutit (saatmine kestis kl 12:49–13:37). Saateplaanis pole märgitud, et kaebaja oleks käeraudade kasutamise kohta märkusi teinud (dtl 52).
15.3.4.Võttes arvesse, et saatemeeskonna ülemad on saateplaani teise osa digitaalselt allkirjastanud vastavalt 12. juunil 2023 kl 14:16 (dtl 44) ja 7. augustil 2023 kl 13:51 (dtl 51), s.o vahetult pärast kaebaja saatmise lõppemist, saab pidada tõenäoliseks, et mõlema saateplaani teises osas kirjeldatu vastab toimunule. 12. juuni 2023. a saateplaanist nähtub, et saatemeeskond kohaldas käeraudu saatmise ajal vastavalt asjaolude muutumisele: arsti soovil eemaldati kaebajalt arsti vastuvõtu ajal käerauad ning pärast seda, kui saatemeeskond sai kaebaja õlavalust teada, ei ohjeldatud enam kaebaja paremat kätt. Kaebaja ei ole ka kaebuses väitnud, et tal oleks 7. augusti 2023. a saatmise ajal õlg valutanud. Seega tagas vastustaja ohjeldusmeetme paindliku ja proportsionaalse kasutamise. Kuna kaebaja suhtes kasutati käeraudu saatmisel ja vangla direktori korralduste alusel, ei olnud tervishoiutöötaja kohustatud kaebaja terviseseisundit kontrollima. Kaebaja pole ka väitnud, et ta oleks terviseseisundi kontrollimist soovinud.
15.4.Kohtu hinnangul ei osuta miski sellele, et 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 oleks vastustaja kasutanud kaebaja suhtes käeraudu õigusvastaselt. Käeraudade kasutamise kestus oli mõlemal juhul vastavuses saateülesande eesmärgiga ning vastustaja ei põhjustatud kaebajale käeraudade kasutamisega rohkem kannatusi, kui oli ohjeldusmeetme eesmärgi saavutamiseks vajalik. Käeraudade eesmärgipärane ja proportsionaalne kohaldamine ei ole inimväärikust alandav (vt nt EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 55).
8(13)
3-24-25
15.5.Kuna käeraudade kohaldamine hüvitamiseks alus (RVastS § 9 lg 1).
oli
õiguspärane,
puudub
mittevaralise
kahju
Kaebaja terviseandmetele juurdepääs
16.Kaebaja väitel ei oleks saatemeeskonna liikmed tohtinud kummagi saatmise ajal meditsiiniliste protseduuride juures viibida, sest sel moel said neile teatavaks kaebaja terviseandmed. Kaebaja ei ole täpsustanud, millise sisuga terviseandmeid ta silmas peab. Samuti pole ta väitnud, et meditsiiniliste protseduuride juures viibinud saatemeeskonna liikmed oleksid tema kohta teada saadud teavet kellegagi jaganud. Kohtule esitatud tõendite põhjal puudub kohtul kahtlus, et vanglaametnike tegevus oli õiguspärane. Saatemeeskonna liikmed viibisid tervishoiuteenuse osutamise ajal kaebaja läheduses karistuse täideviimise ülesannet täites. Seega kuulub kohaldamisele isikuandmete kaitse seadus (IKS) (IKS § 1 lg 1 p 2 ja § 15). VangS § 53 lg 2 teise lause kohaselt peab vanglateenistus tagama kinnipeetava valve tervishoiuteenuse osutamise ajal. VangS § 109 lg 1 kohaselt saadab kinnipeetavat relvastatud saatemeeskond. Määruse nr 3 § 14 lg 2 kohaselt teostavad saatemeeskonna ülema määratud saatemeeskonna liikmed saadetava üle pidevat visuaalset järelevalvet. Ühtlasi peavad nad ära hoidma saadetava kontakti kõrvaliste isikutega, tagama saatmist puudutavate nõuete täitmise ning reageerima viivitamata saadetava korrarikkumisele (määruse nr 3 § 14 lg-d 3–5). Ka Viru Vangla direktori 9. juuni 2023. a ja 4. augusti 2023. a korraldustes on kohustatud kaebaja saatjaid tagama tema järelevalve (dtl 40 ja 47). Kummagi saatmise saateplaani esimeses osas on märgitud, et saadetava vahetus läheduses peab olema vähemalt kaks saatemeeskonna liiget (dtl 42 ja 49). Eeltoodud normid sätestavad saatemeeskonna liikmetele õiguse viibida tervishoiuteenuse osutamise juures. Seega on täidetud IKS § 20 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt on eriliiki isikuandmete töötlemine lubatud ainult siis, kui töötlemise lubatavus on sätestatud õigusaktis. Eeltoodud normide põhjal on ka ilmne, et saatemeeskonna liikmed peavad viibima tervishoiuteenuse osutamise ajal kinnipeetava läheduses. Sellises olukorras on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks paratamatu, et neile saavad teatavaks saadetava kinnipeetava terviseandmed (VangS § 41 lg 2). Vanglateenistuja on VangS § 132 kohaselt kohustatud hoidma saladuses talle teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid ning selline kohustus kehtib tähtajatult. Ametisaladuse kohustuse rikkumise korral võidakse vanglaametnikku distsiplinaarkorras karistada (VangS § 149 ja avaliku teenistuse seaduse § 69). Kuna kaebaja ei ole täpsustanud, millised tema terviseandmed said saatemeeskonna liikmetele teada ning ta pole esitanud juhtumite kohta ka muid täpsemaid selgitusi, ei näe kohus alust kahelda, et kaebaja isikuandmete töötlemine – s.o saatemeeskonna liikmete viibimine 12. juuni 2023. a ja 7. augusti 2023. a tervishoiuteenuse osutamise juures – oli karistuse täideviimisest tuleneva ülesande täitmiseks rangelt vajalik (IKS § 20 lg 1 p 1) ning seega õiguspärane. Seepärast puudub nimetatud toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks alus (RVastS § 9 lg 1). Lahtiriietumisega läbiotsimised
17.Kaebaja väitel olid 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 pärast vanglasse naasmist tema suhtes teostatud läbiotsimised õigusvastased, sest läbiotsimised olid süstemaatilised, need polnud vajalikud, tema täielik läbiotsimine polnud lubatud ning läbiotsimiste korraldamisel polnud tagatud privaatsus. 9(13)
3-24-25 Kohtuasja materjalidest nähtuvalt otsiti kaebaja nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbi. 12. juunil 2023 toimus läbiotsimine nii, et kaebaja üla- või alakeha oli riietega kaetud. 7. augustil 2023 oli kaebaja läbiotsimise ajal alasti. Mõlemal korral tegi kaebaja ühe küki (vt vastus kaebusele, p 3.29; dtl 35). Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajat (sh tema kehaõõnsusi) füüsiliselt läbi ei otsitud.
18.VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama normi teise lause kohaselt peavad kinnipeetava läbiotsimist teostama temaga samast soost isikud. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava lahtiriietumisega (täielik ehk alasti) läbiotsimine on VangS § 68 lg 1 alusel lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-549/98, p 19). Lahtiriietumisega läbiotsimise korral vaatleb vanglaametnik kinnipeetava alasti või osaliselt kaetud keha ilma kinnipeetavat puudutamata. Vähemintensiivne on kinnipeetava läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja tema suuõõnsuse kontrollimine (samas, p 15). Läbiotsimise täpsem kord on sätestatud VangS § 68 lg 4 alusel justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44). Määruse nr 44 § 32 p 1 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel. Nimetatud normist nähtuvalt ei ole vanglateenistujal kinnipeetava läbiotsimisel pärast tema vanglasse naasmist kaalutlusõigust. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud normi kohaldamine viinud praeguses asjas põhiseadusvastasele tulemusele. Määruse nr 44 § 32 p 1 ei kohusta vanglateenistust kinnipeetavat lahtiriietumisega (täielikult) läbi otsima. Määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt tuleb kinnipeetav läbi otsida viisil, mis välistab tema sisenemise vanglasse keelatud esemete ja ainetega. Ka määrus nr 3 ei kohusta saatmiselt naasvat kinnipeetavat lahtiriietumisega läbi otsima. Määrus nr 3 reguleerib saadetava läbiotsimist enne saatmise teostamist (määruse nr 3 § 10 lg 2 p 1 ja § 11 lg 2) – see ei ole praeguse vaidluse esemeks. Ka kaebaja tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmise korraldused ega saateplaanid ei näinud ette kohustust kaebaja lahtiriietumisega läbi otsida (dtl 40–50). Saateplaanide esimese osa kohaselt tuli kaebaja enne saatmise algust ja pärast saatmist põhjalikult läbi otsida (dtl 42 ja 49). Põhjalik läbiotsimine ei ole samastatav lahtiriietumisega läbiotsimisega.
18.1.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja läbiotsimine oli pärast vanglasse naasmist mõlemal korral VangS § 68 lg 1 ja määruse nr 44 § 32 p 1 alusel lubatud ja vajalik. Ükski järelevalvemeede ei pruugi tagada, et kinnipeetava vanglavälise saatmise ajal ei satu tema valdusesse keelatud aineid või esemeid. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et ligikaudu kahe kuu jooksul kahel korral läbiotsimist ei saa pidada süstemaatiliseks tegevuseks.
18.2.Küll aga ei ole vastustaja kohtumenetluses põhjendanud, miks oli vajalik kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine ning miks ei piisanud keelatud esemete ja ainete tuvastamiseks kaebaja läbi riiete kompamisest ning tema suuõõnsuse kontrollimisest. Lahtiriietumisega läbiotsimisega riivab riik väga intensiivselt isiku füüsilist puutumatust ja intiimsfääri. Seepärast ei või ka kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine olla rutiinne praktika. Sama on rõhutatud ka määruse nr 44 § 31 lg-s 31: läbiotsimise meetme valikul tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Vastustaja on küll märkinud, et kaebajat on hinnatud kõrgohtlikuks ning et ta paikneb Viru Vangla 2. üksuses, mis on tugevdatud järelevalvega üksus. Kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimist ei saa siiski õigustada üksnes vanglas 10(13)
3-24-25 julgeoleku tagamise vajadusega, sest ainuüksi isiku ohtlikkusest ei saa teha järeldust, et tema valduses võib olla keelatud esemeid või aineid. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt vajab lahtiriietumisega läbiotsimine kui väga invasiivne meede usaldusväärset põhjendust (11. mai 2023. a otsus kohtuasjas Bojar v. Poola (kaebus nr 11148/18), p 16). Kuna läbiotsimise eesmärk on välistada kinnipeetava sisenemine vanglasse keelatud esemete ja ainetega, peavad esinema asjaolud, mis annavad alust hinnanguks, et kinnipeetava valduses võib olla keelatud aineid või esemeid. Lisaks peab EIK praktika kohaselt lahtiriietumisega läbiotsimise käigus kinnipeetavale kummardamise käskluse andmine olema rangelt hädavajalik, pidades silmas erilisi asjaolusid, ja tingimusel, et esinevad konkreetsed kaalukad põhjused kahtluseks, et kinnipeetava valduses võib olla keelatud ese või aine (12. juuni 2007. a otsus kohtuasjas Frérot v. Prantsusmaa (kaebus nr 70204/01), p 41). Kaebaja suhtes kasutati nii 12. juunil 2023 kui ka 7. augustil 2023 käeraudu koos ohjeldusvööga, millest tulenevalt olid kaebaja võimalused keelatud ainete või esemete enda juurde peitmiseks piiratud. Vastustaja ei ole ka väitnud, et kaebaja oleks viibinud kummagi saatmise ajal mõnda aega omaette, ilma saatemeeskonna juuresolekuta (nt tualetis või meditsiinilistel protseduuridel). Seepärast pole kohtule äratuntav, et kaebaja valdusesse oleksid võinud jõuda keelatud ained või esemed, mida ei oleks olnud võimalik põhjaliku, kuid ilma kaebaja lahtiriietumiseta läbiotsimisega tuvastada. Kuna vastustaja ei ole kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimise vajalikkust põhjendanud ning kohtuasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks läbiotsimise erinevate viiside vahel kaalunud, on kohus seisukohal, et vastustaja tegi kaebaja läbiotsimiste viisi üle otsustamisel kaalutlusvea. Seepärast leiab kohus, et kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 olid õigusvastased.
18.3.Kohus ei tuvastanud, et kaebaja läbiotsimised oleksid olnud muul põhjusel õigusvastased. Kohus nõustub vastustajaga, et läbiotsimiste juures viibisid üksnes vanglateenistuse ametnikud, kaebaja läbiotsimised toimusid keskkonnas, mis võimaldasid talle kõrvaliste isikute suhtes privaatsuse, läbiotsimisi teostanud vanglaametnikud olid kaebajaga samast soost ning nad suhtlesid kaebajaga läbiotsimiste ajal väärikalt. Kaebaja vastupidised väited on jäänud paljasõnaliseks.
19.Kohus tuvastab järgnevalt, millist kaebaja subjektiivset õigust vastustaja rikkus. Isiku lahtiriietumisega läbiotsimine riivab isiku füüsilise enesemääramise õigust ning seeläbi ka tema eraelu puutumatust. Kuna kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised olid õigusvastased, rikkus vastustaja kaebaja eraelu puutumatust. Tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvega. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks tema inimväärikuse alandamine. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja pidi läbiotsimise ajal ühe küki tegema, ei pea kohus alandavaks kohtlemiseks. Kohus võtab seejuures arvesse, et 12. juunil 2023 oli kaebaja pool keha läbiotsimise ajal kaetud ning kaebaja pole vastu vaielnud vastustaja väitele, et sama võimalus oli talle tagatud ka 7. augustil 2023.
20.Kuigi kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on üldsõnalised, tuleb kaebajal mittevaralise kahju tekkimist jaatada. Isiku lahtiriietumisega läbiotsimine, hõlmates tema (vähemalt osaliselt) alasti keha visuaalset uurimist, riivab intensiivselt tema intiimsfääri. Seepärast on põhjendatud eeldada, et sellisel viisil läbiotsimine on isiku jaoks tavapäraselt äärmiselt ebamugav ja tekitab talle vaimseid kannatusi. Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt saaks kaebaja osas teistsuguse järelduse teha. 11(13)
3-24-25
21.Vastustaja pole ka väitnud, et tema tegevuse ja kaebaja tekkinud kahju vahel puuduks põhjuslik seos. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis osutaksid sellele, et kaebaja oleks lahtiriietumisega läbi otsitud ka juhul, kui vastustaja oleks kaalutlusõigust teostanud. Seega on põhjusliku seose tingimus täidetud.
22.Kohtu hinnangul oli vastustaja õigusvastane tegevus süüline. Kaalutlusõiguse teostamata jätmist tuleb pidada raskeks hooletuseks (võlaõigusseaduse § 104 lg 4), sest määruse nr 44 § 31 lg 31 teisest lausest nähtub vastav kohustus piisava selgusega ning läbiotsimist teostab ametnik, kellelt on põhjendatud eeldada isiku õiguste piiramise aluseks olevate normide põhjalikku tundmist. Asjas ei viita ükski asjaolu sellele, et vastustaja ametnikud oleksid kaebajale tahtlikult kannatusi põhjustanud.
23.Kohtu hinnangul ei saa praeguses asjas kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita. Kuna läbiotsimine on toiming, kuid lühiajaliselt kestev (mitte jätkuv) toiming, ning ühtlasi toiming, mille sooritamist isik ei soovi, oleks võimalik õigusi kaitsta keelamisnõudega, kuid nimetatud nõude esitamise kohustust isikul RVastS § 7 lg 1 alusel ei ole.
24.Seega on kaebaja läbiotsimiste osas mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.
25.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada RVastS § 13 lg-s 1 nimetatud asjaolusid. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
26.Kaebaja taotleb, et kohus mõistaks vastustajalt kõigi kaebuses nimetatud toimingutega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 3000 eurot. Ta on viidanud hüvitise suuruse osas küll EIK praktikale, kuid ei ole esile toonud ühtegi temaga seotud asjaolu, mis osutaks tal tekkinud hingeliste üleelamiste või kannatuste raskusele ning võimaldaks täpsemalt hinnata tal tekkinud mittevaralise kahju suurust. Kaebaja on piirdunud üksnes üldsõnalise lausega, et läbiotsimised tekitasid talle stressi, heaolu langust, vaimseid ja psüühilisi kannatusi, alandatuse tunnet ning füüsilisi kannatusi. Kohus peab usutavaks, et kui lahtiriietumisega läbiotsimine oleks kaebajale tekitanud tõsiseid üleelamisi, kannatusi või valu, oleks ta neid kas vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses või kaebuses kirjeldanud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks läbiotsimiste viisi osas vastustajale oma rahulolematust väljendanud. Kohus võtab ka arvesse, et vastustaja ei tekitanud õigusvastase tegevusega kaebajale kahju tahtlikult. Seepärast leiab kohus, et vaidlusaluste juhtumite asjaolud ei õigusta hüvitise väljamõistmist ning kaebajale 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab vastustaja nimetatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest (RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1, HKMS § 41 lg 5). Sellisel juhul loetakse nõue osaliselt rahuldatuks.
27.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt osas, milles kaebaja taotleb 12. juunil 2023 ja 7. augustil 2023 lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. 12(13)
3-24-25 III
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
28.1.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Menetlusosalised ei ole seda teinud. Praeguses asjas on ainsaks menetluskuluks kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv. Kuna kaebaja taotles 3000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist, tulnuks kaebuselt tasuda riigilõivu 90 eurot. Kohus vabastas 30. jaanuari 2024. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.
28.2.Kaebus hõlmas erinevaid mittevaralise kahju tekitamise aluseid (käeraudade kohaldamine, kaebaja terviseandmetele juurdepääs ning kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine kahel korral). Kohus rahuldas kaebuse osaliselt üksnes kaebaja lahtiriietumistega läbiotsimistega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. Praeguses asjas ei ole kaebuse rahuldamise osakaal suhtarvuna kindlaksmääratav. Kohus leiab, et kaebus tuleb lugeda rahuldatuks 20% ulatuses. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest oli menetlusabi saaja vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetluskulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Kuna Viru Vangla on riigiasutus, jätab kohus kaebaja menetluskulu (riigilõiv summas 90 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
28.3.Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
29.Vastavalt kohtu 13. veebruari 2025. a määruse resolutsiooni p-s 6 märgitule asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.