X esialgse õiguskaitse taotlus taotlejale tervishoiuteenuse osutamisel konfidentsiaalsuse tagamiseks kohustamiseks
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde väljavõte X vabakasutuskontost ajavahemiku 15.07.–14.11.2025 kohta.
2.Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.
3.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis taotleja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7).
1.X (taotleja) esitas 17.11.2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes teha Ida-Viru Keskhaigla vanglameditsiini osakonnale ettekirjutuse lõpetada tema konfidentsiaalsuse rikkumine. Taotleja nõudis Ida-Viru Keskhaigla vanglameditsiini osakonnale 12.11.2025 esitatud pöördumises nr 3-25/2-2/12660 lõpetada tema konfidentsiaalsuse rikkumine ja tunnistada meediku tegevus õigusvastaseks. Meedik tuli 13.11.2025 ja 15.11.2025 vigastuste fikseerimiseks taotleja juurde koos valvuritega ja taotleja konfidentsiaalsus oli seetõttu rikutud. Meedik ei tahtnud ka paluda valvuril kõrvale astuda. Taotlejal ei ole väga sageli võimalik arstiabi saada, kuna turvatöötaja juures viibimisega rikutakse tema eraelu puutumatust ning tekitatakse talle alandatuse ja solvatuse tunnet ning tervisekahju. Taotleja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest taotluse esitamisel.
2.Ida-Viru Keskhaigla selgitas 18.11.2025. a vastuses kohtule, et taotleja kutse meediku visiidiks lahendati valveõdede poolt (plaaniväline tegevus). Tervishoiutöötaja visiit toimus kinnipeetava kambris. Haiglale teadaolevalt saadab valvur tervishoiutöötajaid turvalisuse tagamiseks eluosakondades alati. Haigla hinnangul tegutses tervishoiutöötaja nõuetekohaselt ning taotlejale pakuti abi. Mitmel korral keeldus taotleja pakutud abist. Väited konfidentsiaalsuse rikkumise kohta ei vasta tegelikkusele, sest tervishoiutöötajad tegutsesid
3-25-4275 nõuetekohaselt ja valvuritel on vangistusseadusest (VangS) tulenevalt saladuse hoidmise kohustus.
3.Viru Vangla asus 26.11.2025. a vastuses kohtule seisukohale, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna X-ile ei teki ühtegi pöördumatut tagajärge sellest, kui ta peab jätkuvalt arvestama valvurite juuresviibimisega meediku vastuvõttudel. Tegemist on vangistusega kaasneva paratamatu ebamugavusega VangS § 4 1 lg 1 mõttes, kuivõrd VangS § 66 lg 11 ja justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 7 koostoimes ilmneb, et järelevalve hõlmab kõikide vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamist, sh ka meedikute turvalisust. Juhul, kui kinnipeetav keeldub tervishoiuteenuse osutamisest põhjusel, et juures viibib valvur, siis on see isiku enda teadlik valik, mille tagajärgedega ta peab arvestama. X puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes kannab rohkem kui 13 aasta pikkust vanglakaristust Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas ning kelle osas on individuaalsest täitmiskavast nähtuvalt riskide hindamisel tuvastatud kõrgohtlikkus. X on analoogseid kaebuseid seoses enda arusaamaga terviseandmete konfidentsiaalsusest ja vanglaametnike juuresviibimisest esitanud ka varem (nt kohtuasjad nr 3-24-1992, 3-24-25, 3-25-713). Näiteks kohtuasjas nr 3-25-713 märkis esimese astme kohus kaebuse tagastamisel, et kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vanglaametniku juuresolek tervishoiuteenuste osutamisel on põhjendatud ja õigusaktidega kooskõlas. Ka ringkonnakohus tagastas määruskaebuse viidates mh HKMS § 207 lg-s 2 sätestatule.1 Seetõttu ei ole vangla hinnangul ka sel põhjusel taotluse rahuldamine põhjendatud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. X on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Kohus võtab taotluse lahendamiseks HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde väljavõtte X vabakasutuskontost ajavahemiku 15.07.–14.11.2025 kohta.
5.Kuna taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15 ei suuda taotleja oma majandusliku seisundi tõttu 20 euro suurust menetluskulu tasuda, on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomiast lähtuvalt mõistlikuks vabastada X HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
6.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.
7.X taotleb esialgse õiguskaitse korras tervishoiuteenuse osutaja kohustamist tagama talle konfidentsiaalsus tervishoiuteenuse osutamisel (HKMS § 251 lg 1 p 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine on taotleja sõnul vajalik selleks, et taotlejale tagataks arstiabi, kuivõrd valvurite juuresolek olukorras, kus meditsiiniõde tuleb taotleja kambrisse, tekitab taotlejale hirmu ning ta ei saa enda terviseprobleemidest rääkida, ilma et valvur seda ei kuuleks. Taotlejat ähvardab 1
Tartu Halduskohtu 10.06.2025. a määrus nr 3-25-713 ja Tartu Ringkonnakohtu 03.07.2025. a määrus nr 3-25713.
2
3-25-4275 tema sõnul tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu, sest talle tekitatakse tervisekahju.
8.Kohus peab praegusel juhul esialgse õiguskaitse taotlust lubatavaks ning kohtu hinnangul ei esine menetluslikke takistusi esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks lahendamiseks.
9.Selleks, et kohus saaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldada, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb eelkõige juhul, kui taotleja õiguste kaitse võib kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega tähendab esialgse õiguskaitse vajadus ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
10.Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu 22.09.2014. a määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Seega juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneb põhivaidluse äraotsustamine, on esialgse õiguskaitse vajaduse lävend kõrgem, kuivõrd taotluse rahuldamise eelduseks on ülekaalukas vajadus.
11.Kohus leiab, et põhivaidluse äraotsustamine esialgse õiguskaitse menetluses ei ole praeguses asjas põhjendatud. Esmalt ei nähtu kohtule, et taotlejale oleks taotluses kirjeldatud asjaoludel saabunud negatiivseid tagajärgi. Samuti ei ole kohtule äratuntav, et taotluse rahuldamata jätmisel võiksid taotlejale tekkida sellised negatiivsed tagajärjed, mis õigustaksid taotluse rahuldamist. Kohtu hinnangul puudub taotlejal ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Taotleja sõnul ei osutatud talle 13.11.2025 ja 15.11.2025 meditsiiniabi. Taotleja ei ole rahul ka sellega, et meditsiiniõe visiidil taotleja kambrisse viibib kambris ka vangla valvur, mistõttu ta ei saa enda terviseprobleemidest rääkida. Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatu ei tõenda, et taotlejale ei osutata meditsiiniabi või tema konfidentsiaalsus terviseandmetesse puutuvalt ei oleks tagatud. Kui taotleja vabatahtlikult loobub enda terviseprobleemidest rääkimisest põhjusel, et samas ruumis viibib valvur, ei ole tegemist haiglale ega vanglale ette heidetava tegevusega. Taotlejale on tagatud vanglas meditsiiniline abi ning ei ole eluliselt usutav, et vangla valvurid tunneksid huvi ja/või levitaksid just taotleja terviseandmeid. Õige on ka vangla viide sellele, et vanglaametnikel on kinnipeetavate üle järelevalve teostamise kohustus (VangS § 66 lg 11, määruse nr 44 § 2 p 7). Ühtlasi viibivad valvurid meditsiinitöötajate visiitidel kinnipeetavate kambritesse ka meditsiinitöötajate julgeoleku tagamiseks. Kohtu hinnangul ei välista valvuri viibimine meditsiiniõe läheduses, kui viimane on taotleja kambris visiidil, taotlejale esmaabi andmist. Ka kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vanglaametniku juuresolek tervishoiuteenuste osutamisel on põhjendatud ja õigusaktidega kooskõlas. Arvestades eelnevat, puudub kohtul alus arvata, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel tekib taotlejale tervisekahju ja/või tema terviseandmetesse suhtutakse pealiskaudselt ja ükskõikselt ning tema konfidentsiaalsus ei ole tagatud. Eelnevat arvestades ei pea kohus põhjendatuks kohaldada taotletud esialgse õiguskaitse abinõud ning kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
12.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
3
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.