Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
11.08.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-1108
Haldusasi
W.E kaebus Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – W.E Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Hanna Maria Kokla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.E määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta W.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määruse haldusasjas nr 3-25-1108 resolutsiooni punkti 1 peale läbi vaatamata.
2.Võtta menetlusse W.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määruse haldusasjas nr 3-25-1108 resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale.
3.Jätta W.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määruse haldusasjas nr 3-25-1108 resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata.
Jätta W.E taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, muus osas ei ole määrus vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).
1.Välisministeerium tegi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 „Reisidokumendi tunnustamise otsus“, millega tunnustas Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) tavapassi märkusega. Otsuse kohaselt ei tunnustata Venemaa mittebiomeetrilisi passe, v.a Eesti ja teiste Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide elamisloa omanikud, kelle suhtes kohaldatakse üleminekuaega kuni
3-25-1108 30.09.2025 biomeetrilise passi taotlemiseks. Samuti ei tunnustata kooskõlas Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega (EL) 2023/106 Venemaa reisidokumente, mis on väljastatud otsuses nimetatud okupeeritud piirkondades või seal elavatele isikutele.
2.Venemaa kodanik W.E esitas 17.04.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse (täiendatud 03.06.2025) Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks, mis tekib kaebajale juhul, kui ta ei saa passiga üle Eesti piiri reisida. Tartu Halduskohus andis 25.04.2025 määrusega W.E kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule. Kaebuse kohaselt on kaebajal ainult mittebiomeetriline pass. Kaebajal on EL-ga majandussidemed ja tal on plaanis sõita juunis Rootsi läbi Eesti, kuna see on kõige mugavam ja kuluefektiivsem. Kaebaja passi mittetunnustamine riivab kaebaja õiguseid, vabadusi ja õigustatud huve, toob kaasa lisakulutusi ning loob ületamatuid takistusi. Sanktsioonide ja otselendude sulgemise tõttu on Rootsi pääsemine problemaatiline. Üle Eesti piiri on kiireim, odavaim ja lihtsaim tee. Kaebaja on praegu puhkusel. Passi vahetamiseks peab kaebaja katkestama puhkuse ja kulutama palju aega ja energiat. Uue passi saamine on kulukas ja passide väljastamise ajad on ebamõistlikult pikad. Eesti tunnustas kaebaja passi kehtivust 2024. a-l, kui kaebaja piiri ületas. Kaebaja pass kehtib kuni 2028. a-ni. Kaebajal on vaja ka hiljem Rootsist Venemaale tagasi pöörduda, mis ei ole aga piirangu tõttu võimalik. Julgeolekuohu korral tuleb karistada konkreetset süüdlast, kollektiivsed karistused on keelatud. Kaebaja ei ole pannud toime Eestit negatiivselt mõjutanud tegusid. Kui Eesti keeldub tunnustamast Venemaa kodanike mittebiomeetrilisi passe, on tegemist diskrimineerimisega. Välisministeerium ei ole tõendanud mittebiomeetrilistest passidest tulenevat ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja ei ole Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsuses nr 2023/1061 loetletud territooriumide elanik. Kaebajal on 2025. a detsembrini kehtiv Rootsi elamisluba. Vaidlustatud otsuse tõttu ei saa ta ilma passi uuendamata Euroopa Liidust lahkuda. Otsus rikub era- ja perekonnaelu puutumatust ning liikumisvabadust. Piirang ei ole kehtestatud seaduse alusel. Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset, kuna tal on plaanis sõita juunis 2025 läbi Eesti Rootsi.
3.Välisministeerium palus 24.04.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Kui kaebajal on Rootsi elamisluba, siis ei takista 20.03.2025 otsus tal reisida 2025. a juunis läbi Eesti Rootsi, kasutades mittebiomeetrilist passi. Kui kaebajal ei ole siiski elamisluba Rootsis, saab ta reisida Rootsi ka teisiti kui Eesti kaudu. Kaebaja esitatud passi fotodest nähtub, et kaebaja on ületanud piiri ka BuratškiTerehova Vene-Läti piiripunktis ehk kaebaja saab reisida Rootsi nt Läti kaudu. Rootsi reisimiseks ei ole Eesti riigipiiri ületamine vältimatult vajalik. Lisaks on kaebajal võimalik taotleda biomeetrilist passi, mida Eesti reisidokumendina tunnustab. Pikad järjekorrad biomeetrilise passi taotlemisel ei ole vastustaja kontrolli all. Kui kaebajal ei ole EL liikmesriigi elamisluba, peab kaebajal olema riiki sisenemiseks viisa. Eesti on kehtestanud Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas Venemaa kodanikele ajutise piirangu riigipiiri ületamisel (Vabariigi Valitsuse 08.09.2022 korraldus nr 247, p 1). Kui korraldusega nr 247 kehtestatud piirang kohaldub kaebajale, ei ole kaebajal võimalik saavutada esialgse õiguskaitse taotluse eesmärki ka siis, kui vaidlustatud otsuse kehtivus peatataks. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. 20.03.2025 otsus on antud välisministri 10.06.2006 määruse nr 6 „Välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise kord“ 2(7)
3-25-1108 (määrus nr 6) § 4 lg 1 ja § 9 lg 1 p 4 alusel. Määrus nr 6 on kehtestatud isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 15 lg 3 alusel. Riikidel on suveräänne õigus määrata, millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile lubavad. See hõlmab ka reisidokumentide tunnustamist. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, milliseid reisidokumente peab Eesti tunnustama. 20.03.2025 otsuse kehtima jäämise suhtes on avalik huvi turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, mis kaalub üles kaebaja ebamugavused Rootsi reisimisel. Mittebiomeetrilised välispassid ei sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus võrrelda passi omaniku isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Erinevalt Venemaa biomeetrilisest passist ei ole mittebiomeetrilise passi väljastanud asutust võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, mistõttu on raskem tuvastada mittetunnustatud (st okupeeritud piirkondades väljastatud) dokumente. Mittetunnustatud piirkondades väljastatud Venemaa passe (ka biomeetrilisi) Schengeni riigid kehtiva reisidokumendina ei aktsepteeri. EL üleselt peetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1105/2011/EL7 alusel nimekirja erinevate liikmesriikide poolt tunnustatud reisidokumentidest. Nimekirja järgi ei tohi aktsepteerida Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel või territooriumitel välja antud või seal elavatele isikutele välja antud Venemaa reisidokumente Euroopa Komisjoni rakendusotsuse (EL) 2023/1061 alusel. 20.03.2025 otsusega ühtlustati okupeeritud aladel väljastatud passide mittetunnustamise märkust, asendades selle komisjoni rakendusotsuse (EL) 2023/1061 sõnastusega ja tunnistati varasemad otsused kehtetuks. Kaebaja saab esitada kaebuse vaid enda õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1), kuid taotluse rahuldamisel peatuks haldusakti kehtivus kõigi selle adressaatide suhtes.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 20.06.2025 määrusega kaebuse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Eesti Vabariigil on suveräänne õigus otsustamaks, kes siin viibivad, v.a kui isikule Eestisse saabumise keelamine riivab intensiivselt isiku mõnda põhiõigust. Eesti Vabariik on teatud ulatuses piiranud ka enda otsustusõigust Euroopa Liidu õigusest tulenevalt. Samas on reisidokumentide tunnustamine jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2011 otsuse nr 1105/2011/EL põhjenduse 7 kohaselt on liikmesriigid pädevad tunnustama reisidokumente ja säilitavad selle pädevuse ka edaspidi. Küll aga peavad liikmesriigid teavitama teisi kõikidest reisidokumentide tunnustamisega seotud otsustest (p 8). Ka otsuse art 1 lg 3 rõhutab, et otsus ei mõjuta liikmesriikide pädevust reisidokumentide tunnustamisel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.12.2022 otsusega nr 2022/2512 Ukrainas ja Gruusias välja antud Venemaa reisidokumentide mitteaktsepteerimise kohta on otsustatud, et Venemaa poolt okupeeritud aladel väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa andmisel ega riigipiiri ületamisel (art 1). Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega (EL) 2023/1061 sätestati nimekiri Venemaa reisidokumentidest, mida ei tohiks kehtiva reisidokumendina aktsepteerida. Välisministeerium on kohtumenetluses selgitanud, et mittebiomeetrilistel passidel puudub elektrooniline andmekandja ja seetõttu ei ole võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, kas dokument on väljastatud okupeeritud piirkondades. Eestis ja EL liikmesriikides elamisluba 3(7)
3-25-1108 omavatel Venemaa kodanikel on võimlik enam kui poole aasta jooksul saada biomeetriline pass, mida Eesti Vabariik tunnustab. Kohtule vastamise seisuga ei tunnusta Venemaa mittebiomeetrilisi passe ka Island, Leedu, Prantsusmaa, Taani ja Tšehhi. Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Kaebajal on Rootsi elamisluba ja seega on tal võimalik Eestisse siseneda ja siit lahkuda senise passi alusel kuni 30.09.2025. Eesti Vabariik ei tunnista kaebaja passi kehtetuks, vaid ei tunnusta seda. Tegemist ei ole Eesti Vabariigi riigipiiri ületamiseks sobiliku dokumendiga. Kaebajal on võimalik jätkuvalt passi kasutada muudel juhtudel kui Eesti Vabariigi piiriületus ja siia viisa taotlemisel. Kaebajal on võimalik taotleda ka biomeetrilist passi. Kaebaja ei ole esitanud vastust, kuivõrd kulukas uue passi taotlemine on, sh sisustamaks ka esialgse õiguskaitse vajadust. Venemaa suursaatkonna Ühendkuningriigis veebilehel on selgitatud biomeetrilise passi taotlemise kohta, et selle passi taotlemine maksab 80 naela (ca 94 eurot) ning passi saamine võtab aega kuni 3 kuud. Kaebaja on olnud muudatusest teadlik juba hiljemalt 17.04.2025 (s.o kaebuse esitamise aeg), mistõttu on kaebajal piisavalt aega toimingutega alustamiseks. Viidatud veebilehel on ka viide passi elektroonilise taotlemise võimalusele. Juhul kui kaebaja viibib Rootsis, asub suursaatkond ka Stockholmis (https://sweden.mid.ru/). Arvestades passi taotlemise kulu, jääb see alla lihtmenetluse määra (HKMS § 133 lg 1), mille korral tuleb eeldada, et riive on väheintensiivne. Kaebaja ei ole põhjendanud, millised olulised ebameeldivused või rahalised raskused talle tekivad, kui ta peab Venemaalt Rootsi jõudmiseks reisima läbi mõne muu riigi. Kaebaja on viimati reisinud passi templite kohaselt ka läbi Läti ning kohtuasja nr 3-22-2505 kohaselt on ta varem kasutanud Rootsi jõudmiseks ka Soome Vabariiki. Seega ei rikuta biomeetrilise passi nõudmisega kaebaja liikumisvabadust. Piiri ületusel nõutavad dokumendid on sätestatud seaduse alusel. Kaebaja viited kollektiivsele karistamisele seonduvad rahvusvahelise humanitaarõiguse kontekstis okupatsioonivõimude kohustustega tsiviilelanikkonna kaitsel (Haagi neljas konventsioon, 18.10.1907 art 50) ja sõjavangide kohtlemisega (Genfi kolmas konventsioon, 12.08.1949 art 87). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Mistahes tunnuste alusel inimgruppide erinev kohtlemine ei ole ebavõrdne kohtlemine, kui gruppide vahel on erinevused ning erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Kaebusel puuduvad eduväljavaated. Ka kaebajale enam kui väheintensiivse riive tekkimise möönmisel saaks kohtulik kontroll (välis)poliitiliste otsuste ja nende otstarbekuse üle olla minimaalne. Kohtul oleks sellises olukorras sekkumisruum eelduslikult üksnes juhul, kui piiranguga riivatakse elu, tervist või inimväärikuse olemuse tuuma. Teistsuguse reisidokumendi nõudmisega, sh nii, et kaebajal on soovitud sihtriiki võimalik jõuda läbi teiste riikide, ei saa tekitada sellise intensiivsusega riivet. Arvestades vähest riivet kaebaja õigustele ja teiselt poolt otsuses nr 2022/2512 kirjeldatud kaalukat avalikku ja EL-i kodanike huve, on meede mõõdukas. Kuna Välisministeeriumi otsuse tühistamine on ebatõenäoline, on sarnaselt ebatõenäoline ka hüvitamisnõude rahuldamine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole esitanud ka kahjunõude arvestust. Kaebajale ei ole kahju tekitatud ka Eesti Vabariigi õigustoova aktiga (RVastS § 14) ning kaebaja ei ole isik, kelle põhiõiguseid või -vabadusi õiguspärase haldusaktiga erakordselt piirataks (RVastS § 16). Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. Kaebajal puudub, erinevalt algses kaebuses märgitust, 2025. a suvekuudel õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja mittebiomeetrilist passi tunnustatakse piiriületustel kuni 01.10.2025. Kaebajale võib tekkida riive alates 01.10.2025, 4(7)
3-25-1108 kuivõrd kaebajal tuleb valida kas teine reisiteekond või taotleda biomeetrilist passi. Biomeetrilise passi taotlemist saab pidada üksnes vähese intensiivsusega riiveks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud andmeid, kas ja milline riive talle tekib teise reisiteekonna valimisel ja millised raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle seetõttu tekivad. Kaebaja soovile reisida läbi Eesti mugavalt ja lihtsalt vastandub oluline avalik huvi Euroopa julgeoleku tagamisel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.W.E palub 04.07.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määrus ja saata asi uueks arutamiseks kohtualluvusjärgsele kohtule. Kaebaja õigusi ja vabadusi on rikutud. Kaebaja täitis kõik kohtu nõuded, kuid kohus keeldus kaebajale kohtuliku kaitse andmisest. Kaebaja ei ole kohtult saanud konkreetset nõuet kahjunõude selgitamiseks ja selle kindlaksmääramine on praeguses etapis keeruline. Kaebaja ei saa saata Venemaa saatkonnale elektroonilist taotlust passi vahetamiseks, kuna tal puudub elektrooniline allkiri. Passi vahetamiseks peab kaebaja isiklikult saatkonda minema, kuid see on aeganõudev, kulukas ja koormav. Saatkond on avatud ainult tööpäeviti. Kaebaja töötab Rootsis ja peab töölepingut täitma. Rootsi reisimine Eestit läbimata on kaebaja jaoks kulukas ning rikub põhiõigusi- ja vabadusi. Enamik EL riike tunnustab endiselt Venemaa kodanike mittebiomeetrilisi passe. Kaebaja palub tagastada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt tasutud riigilõiv 40 eurot.
6.Välisministeerium palub 01.08.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Rootsi reisimiseks ei ole tingimata vajalik Eesti riigipiiri ületada. Samuti on kaebajal võimalik taotleda biomeetrilist passi. Kaebajale kaasnevad väidetavad kulud ja ebamugavused reisimisel Rootsi Eestit läbimata või biomeetrilise passi taotlemisel ei kujuta intensiivset õiguste riivet. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Riikidel on suveräänne õigus määrata kindlaks, millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile lubavad. Tegemist on laia otsustusõigusega valdkonnaga, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kaebusel puuduvad eduväljavaated. Esineb oluline avalik huvi vaidlustatud otsuse kehtima jäämiseks, et tagada turvalisus ja julgeolek. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, milliseid reisidokumente peab Eesti tunnustama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 203 lg 1 näeb ette, et määrusega puudutatud menetlusosaline võib halduskohtu määruse peale esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus jättis 20.06.2025 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja vastuväited rahuldamata. HKMS ei näe ette selles osas määruskaebuse esitamise võimalust. Seetõttu jääb määruskaebus halduskohtu 20.06.2025 määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.
8.HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega, kui kaebuse rahuldamise korral 5(7)
3-25-1108 kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk-d 22– 23). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause; Riigikohtu määrus nr 3-18-763, p 9), kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus 20.06.2025 määruses õigesti selgitanud, miks Välisministeeriumi 20.03.2025 otsus ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt ning miks on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
10.Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajal kehtiv EL liikmesriigi (Rootsi) elamisluba (dtl 171). Seega on tal võimalik Eestisse siseneda ja siit lahkuda olemasoleva mittebiomeetrilise passi alusel kuni 30.09.2025. Pärast seda kuupäeva ei tunnustata kaebaja mitteboimeetrilist passi Eesti Vabariigi riigipiiri ületamiseks. Samas on kaebajal võimalik Väliministeeriumi 20.03.2025 otsusega antud kuuekuulist üleminekuaega kasutada biomeetrilise passi taotlemiseks, millest kaebaja on olnud teadlik vähemalt alates halduskohtule 17.04.2025 kaebuse esitamisest. Samuti on kaebajal võimalik Rootsi reisida mõne teise riigi kaudu. Kaebuse materjalidest nähtub, et kaebaja on varem reisinud Rootsi läbi Läti Vabariigi, ületades piiri Buratški-Terehova Vene-Läti piiripunktis (dtl 91), ning haldusasja nr 3-22-2505 materjalidest nähtuvalt ka läbi Soome Vabariigi. Seega ei ole kaebaja pidanud Rootsi reisimiseks Eesti riigipiiri ületamist vältimatult vajalikuks. Biomeetrilise reisidokumendi nõudmine riigipiiri ületuseks olukorras, kus isikul on soovitud sihtriiki võimalik jõuda ka läbi teiste riikide, ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt. Nii ei piirata intensiivselt ka kaebaja liikumisvabadust. Riigil ei ole kohustust lubada isikut riiki mistahes soovitud dokumendiga. Kaebaja väide era- ja perekonnaelu riivest on sisustamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et Välisministeeriumi 20.03.2025 otsusega kaasnev riive on väheintensiivne ka tulenevalt HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära arvestades. Rootsis viibides on kaebajal võimalik taotleda biomeetrilist passi Stockholmis asuvas suursaatkonnas. Biomeetrilise passi taotlemisega kaasnev kulu ei saa ilmselgelt ületada 1000 eurot.
11.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Välisministeeriumi 20.03.2025 otsus on antud välisministri 10.06.2006 määruse nr 6 § § 9 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt tunnistab Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks, kui reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine tuleneb Eesti Vabariigi rahvusvahelistest kohustustest ja huvidest. Määruse nr 6 volitusnorm on ITDS § 15 lg 3, mille järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister mh välisriigi reisidokumendi tunnustamise korra. Vaidlustatud otsuse eesmärk on täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.12.2022 otsust nr 2022/2512, s.o reageerida Ukraina ebaseaduslikule annekteerimisele ja okupeerimisele, kaitsta EL liikmesriikide julgeolekut ning reageerida rahvusvahelise õiguse rikkumisele, s.o okupeeritud piirkondades Venemaa passide süstemaatilisele väljaandmisele. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Halduskohus on õigesti välja toonud, et välismaalasel puudub reeglina subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Eesti Vabariigil on suveräänne õigus määrata, millistele tingimustele vastavaid välismaalasi oma territooriumile lubada, v.a kui isikule Eestisse saabumise keelamine riivab intensiivselt isiku mõnda põhiõigust. Reisidokumentide tunnustamine on EL liikmesriikide pädevuses (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2011 otsuse nr 1105/2011/EL põhjenduse 7) ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, milliseid reisidokumente peaks Eesti tunnustama. Välisministeerium on 24.04.2025 vastuses halduskohtule selgitanud, et 20.03.2025 otsuse andmine oli ajendatud turvalisuse ja julgeoleku kaalutlustest. Mittebiomeetrilised passid ei 6(7)
3-25-1108 sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus võrrelda passi omaniku isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Nii on raske tuvastada okupeeritud piirkondades väljastatud dokumente. Schengeni riigid ei aktsepteeri okupeeritud piirkondades väljastatud Venemaa passe kehtiva reisidokumendina (Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsus (EL) 2023/1061). Biomeetriliste andmete kontrollimist ei saa pidada selle eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalseks meetmeks.
12.Kuna kohus tagastas kaebuse õiguspäraselt, ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamiseks alust. Lisaks on esialgse õiguskaitse lubatavuse eelduseks esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1), s.o esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega peaksid kaebaja jaoks kaasnema mingid pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kuna kaebaja mittebiomeetrilist passi tunnustatakse Eesti piiriületusel kuni 30.09.2025 ning kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjusel, et ta soovib reisida läbi Eesti Rootsi juunis 2025, puudus kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.
13.Eelneva põhjal jääb W.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.03.2025 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.
14.Kaebaja taotleb määruskaebuses kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu (kokku 40 eurot) tagastamist. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna halduskohus tagastas 20.06.2025 määrusega W.E kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, jääb taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.
15.Ringkonnakohus selgitab, et kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on Riigikohtu esimehel ja õiguskantsleril, ringkonnakohtu esimehel oma tööpiirkonna esimese astme kohtu kohtunike suhtes ning kohtu esimehel sama kohtu kohtunike suhtes (kohtute seaduse § 91 lg 2). Määruskaebust või apellatsioonkaebust läbi vaataval ringkonnakohtu koosseisul selline õigus puudub. 04.07.2025 menetlusdokumendist nähtuvalt on kaebaja pöördunud vastava taotlusega juba Tallinna Halduskohtu esimehe poole.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.