3-25-1042/11 - Rahvastik - Välismaalased - Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (kaebaja pole esitanud menetluskulude nimekirja), leides, et PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Alates 24.02.2022, mil Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukrainas, on Eesti ametiasutused asunud Venemaa kodanikega seoses ohuhinnanguid üle vaatama ning kaebaja ei saa nõuda, et tema huvid seataks kõrgemale Eesti kodanike ja teiste Eestis seaduslikult elavate isikute huvidest. Kuivõrd kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse, oli põhjendatud PPA-l küsida KAPO-lt ajakohast julgeolekuhinnangut kaebaja kohta ja võtta seda otsustamisel arvesse. Üldjuhul ei ole agressorriigi kodanikule Eestis viibimisõiguse andmine kohane ja julgeoleku seisukohast põhjendatud. Venemaa kodanikel ei võinud olla õiguspärast ootust, et nad saavad jätkata oma tavapärast elu, kui nende kodakondsusjärgne riik on alustanud sisulise sõjategevusega. Ettevaatlikkus Venemaa Föderatsiooni kodanike osas on põhjendatud ega ole käsitletav diskrimineerimisena. Vajab märkimist, et ka mistahes muu riigi läbiviidud turvakontroll ei välista Eesti Vabariigi õigust suveräänselt oma julgeolekuohte hinnata. PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lõike 2 punkti 11 alusel, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d keelduma tähtajalise elamisloa andmisest, kui sättes nimetatud eeldused on täidetud. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtus PPA Kaitsepolitseiameti 13.03.2025 hinnangust, milles kajastatud asjaoludest järeldub, et kaebaja on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning kujutab seega ohtu Eesti riigi julgeolekule. Vastustaja selgitab, et riigi otsustada on see, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis (Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1582, punkt 8. 2) Antud juhul on riik otsustanud, et ei soovi sellise sõjalise taustaga isikut, nagu on seda kaebaja, oma territooriumile. Vajab märkimist, et lähtudes VMS § 15 lõikest 1 ei pea elamisloa andmisest keeldumine lähtuma tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust. Elamisloa andmisest keeldumise puhul on 2(7)

3-25-1042 tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsustusega, mille eesmärgiks on võimalik ohtude ennetamine. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, kas õigushüve kahjustus on tõenäoline. Prognoosotsus ei ole selle andmise ajal õigusvastane ega muutu ka tagantjärgi õigusvastaseks põhjusel, et oht ei ole realiseerunud. Ei saa olla vaidlust, et riik peab suutma ära hoida võimaliku ohu realiseerumist. Seetõttu oli võimaliku ohu ennetamiseks kohane keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kuigi kaebaja arvates ei kujuta ta ohtu Eesti julgeolekule, siis on tegemist vaid kaebaja subjektiivse hinnanguga, mis ei ole PPA-le siduv. Välismaalase osas julgeolekuohu hinnangu kujundamiseks on pädev asutus Kaitsepolitseiamet. Välismaalane ei saa ise endale anda hinnangut temast lähtuva ohu võimalikkuse kohta. PPA on hinnanud kaebaja haldusmenetluses esitatud selgitusi ning leidnud, et kaebaja hinnangul teda positiivselt iseloomustavad asjaolud kogumis ei kaalu üles temast tulenevat ohtu riigi julgeolekule. Kui kaebaja PPA järeldustega ei nõustu, ei tähenda see, et PPA on jätnud kaebajaga seotud asjaolud tähelepanuta või teinud kaalutlusvea. Vastustaja juhib tähelepanu, et perekonnapõhiõigus ei ole absoluutne. Põhiseaduse § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata avaliku ohu ja julgeoleku kaalutlustel. Eesti Vabariigi eesmärk on tagada avalikku korda ja riigi julgeolekut ning hoida ära välisriigi kodanikust võimalik tulenev oht. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa andmist ei õigusta ainuüksi asjaolu, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik. Abielludes pidid kaebaja ja tema abikaasa olema teadlikud, et tähtajalise elamisloa saamine ei pruugi olla tõsikindel. Abikaasadel ei saanud olla õigustatud ootust, et neile antakse võimalus pereelu elamiseks Eestis. Kaebaja abikaasa ja laps on korduvalt Venemaad külastanud (lisa 8, 9) ning sellest ei saa järeldada, et kaebaja perekonnaliikmete Venemaal viibimine ei ole turvaline. Seega on perel võimalik jätkata perekonnaelu või vastastikku teineteist külastada ka Venemaal. Kaebajal on võimalik toetada perekonda ka Venemaalt. Täiendavalt selgitab vastustaja, et kaebajal ei ole põhiõigust siseneda Eesti territooriumile või siin viibida. Kuigi kaebajale oli varasemalt väljastatud viisa, siis ei tulene varasemast viibimisalusest õigustatud ootust, et viibimisalust pikendatakse või antakse uus viibimisalus. Viisa puhul on välismaalase viibimine Eestis ajutine ning viisa kehtivusaja möödumisel peab isik oma kodumaale naasma. Tähtajaline elamisluba on aga suurem hüve ning kaebaja pidi arvestama sellega, et muutunud julgeolekuolukorras ei pruugita talle elamisluba anda. Sellise indikatsiooni pidid kaebajale andma ka korduvad viisa andmisest (Tallinna Halduskohtu 09.04.2024 otsus haldusasjas nr 323-2783, punkt 11) keeldumised (põhjusel, et kaebaja kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele).

3-25-1042 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Kaebaja sõjaväepileti (PPA vastuse lisa 2, sõjaväepileti koopia) kohaselt teenis ta perioodil 22.06.2016 - 21.06.2017 kohustuslikus sõjaväeteenistuses väeosas nr 68889 operaatorina reamehe auastmes, sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator). Ta andis väeosas nr 68889 sõjalise vande 16.07.2016. Sama erialaga on ta määratud relvajõudude reservi (vene k запас). Kaebajale oli perioodil 18.07.2016- 21.06.2017 väljastatud väeosa nr 90153 poolt teenistusrelv Kalašnikovi automaat AK-74. Sama väeosa pitsatit ja komandöri allkirja kannab sissekanne kaebajale antud medalite „Sõjalise vapruse eest“ ja „Teenistuse eest Põhja-Kaukaasias“ kohta. 10. Avalike allikate kohaselt on väeosa nr 68889 Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse (GRU) ehk sõjaväeluure eriotstarbeline 74. üksik raadiotehniline polk Põhja-Osseetia Vabariigis Vladikavkazi linnas (vt ka lisa 1, lk 2). Väeosa nr 90153 kohta avalikes allikates infot selle otsesest seotusest GRU-ga ei leia, kuid arvestades, et sõjaväepileti kohaselt on väeosa nr 90153 käskkirjaga kinnitatud kaebaja vabastamine teenistusest väeosast nr 68889 ning talle antud teenistusrelva ja medalite märge sõjaväepiletis kannab väeosa nr 90153 pitsatit ja märget, on ilmne, et nimetatud väeosad on omavahelises alluvussuhtes ning ka väeosa nr 90153 on seotud GRU-ga. Seega on tõendatud kaebaja teenimine VF-i relvajõudude sõjaväeluure GRU väeosades raadioside pealtkuulajana ning PPA on põhjendatult VMS § 124 lg 2 p 11 alusel keeldunud kaebajale elamisluba andmast. Kaebaja püüab jätta kaebuses muljet, et väeosade nr 68889 ja nr 90153 puhul on tegemist tavalise üksusega, kuid see ei ole õige väide. Asjaolu, et väeosa nr 90153 kohta avalikest allikatest infot ei leia, viitab selle varjatud iseloomule, mis on iseloomulik luure- või eriotstarbelisele väeosale. Lisaks on avalike allikatega tõendatud, et väeosa nr 68889 on GRU eriotstarbeline 74. üksik raadiotehniline polk Põhja-Osseetia Vabariigis Vladikavkazi linnas. Väeosade nr 68889 ja nr 90153 omavahelist seotust ning seeläbi ka nende seotust GRU-ga on selgitatud. Eluliselt usutavad ei ole kaebaja väited, et tema teenistusülesanded sõjaväeteenistuses olid üksnes formaalsed. Sõjaväeteenistuses ei ole formaalseid teenistusülesandeid, kõik teenistusülesanded ja -kohad on väeosa ja teenistuse eesmärke silmas pidades olulised, sest vastasel korral neid ei oleks. Lisaks ei ole praeguse vaidluse kontekstis olulised konkreetsed kaebaja teenistusülesanded GRU väeosades, vaid asjaolu, et kaebaja on teeninud VF-i sõjaväeluure GRU väeosades, st olnud nendega seotud. Usutav ei ole kaebaja väide, et sõjaväepiletil nimetatud eriala, millega ta on reservi määratud, on üksnes formaalne. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas sõjaväeteenistuses väljaõppe sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator), see on sõjaväepiletiga tõendatud (vt ka sõjaväepileti lk-d 4 ja 11). Seega on usutav, et kaebaja sama sõjalise erialaga ka relvajõudude reservi määrati. Kaitsepolitseiametil puudub alus kahelda sõjaväepiletis märgitud sissekannetes. 4(7)

3-25-1042 Kaebaja väide, et ta ei saanud sõjaväepiletis märgitud eriala ülesandeid täita, sest tema tervis, oskused ja tehniline väljaõpe (sh väljaõppe pikkus) ei võimaldanud seda, on paljasõnaline ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kaebajale on määratud tema tervislikust seisundist lähtuvalt teenistuskõlbulikkuse kategooria B-4 (vene k Б-4, tervisekõlbulikkus väikeste piirangutega). Nimetatud kategooria määrati kaebajale 30.05.2016 ehk enne sõjaväeteenistusse võtmist (vt ka sõjaväepileti lk 2). Sõjaväepiletist nähtuvalt on kaebaja nimetatud erialal sõjaväes teeninud. Seega on tema tervislik seisund ja oskused olnud määratud teenistuskohale vastavad ning teda on peetud sellele teenistuskohale kõlbulikuks, väljaõppe on kaebaja saanud sõjaväeteenistuse ajal. Puudub info, et kaebaja tervislikku seisundit oleks hiljem ümber hinnatud. Nagu kaebaja ka ise kaebuses välja toob, on B-4 kategooria puhul teenistus lubatud ainult mittevõitlusüksustes. Kaebajale määratud sõjaline eriala (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator) ei eelda füüsilist võimekust ning relva käsitlemise oskust ja kogemust. Seega puudub alus kahelda, et kaebaja on nimetatud erialal sõjaväeteenistuse sõjaväepiletil märgitud väeosas läbinud. Kaebaja selgitused selle kohta, miks ta nimetatud väeüksusesse määrati (elukoha vms järgi) ei ole asjasse puutuvad. Oluline ei ole piirkond, kus kaebaja sõjaväeteenistuses viibis, või põhjus, miks ta sinna määrati, vaid teenistusväeosa väeliik, selles saadud väljaõpe ja teenistuskogemused ning teenistusalased kontaktid ja sidemed. Eelnevast tulenevalt kujutab kaebaja ohtu riigi julgeolekule. Ta on saanud väljaõppe GRU väeosas ning ei saa välistada, et kaebajal on GRU-ga jätkuvalt kontaktid ning ta teeb GRU-ga koostööd. Ta on relvajõudude reservis ja tal on mobilisatsioonikohustus. Lisaks on tal VF-i kodanikuna konstitutsioonilised kohustused VF-i ees. VMS § 13 lg 1 kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Arvestades kaebaja varasemat seotust VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosadega, ei ole kaebajale elamisloa väljastamine kooskõlas avalike huvidega riigi julgeoleku vastu. Kaebajale elamisloa andmist ei õigusta ka asjaolu, et kaebajale on 2022. aasta juunis viisa väljastatud. 2022. aasta juunis ei nõutud kaebajalt viisataotluse juurde sõjaväepileti esitamist, mistõttu anti kaebajale 2022. aasta juunis viisa tema varasemat teenistuskäiku hindamata. Eeltoodu ei tähenda aga, et kaebaja teenimist VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosades ei saanud arvesse võtta hilisemate viisaotsuste ja vaidlusaluse elamisloa andmisest keeldumise otsuse tegemisel. Kõigi hilisemate viisaotsuste tegemisel on kaebajale keeldutud viisa andmisest põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Asjakohased ei ole ka kaebaja väited, et tema suhtes ei ole mistahes sanktsioone kehtestatud. Seda ei ole PPA oma otsuses ka väitnud. Sanktsioonide puudumine ei anna aga alust järeldada, et isik endast julgeolekuohtu ei kujuta. Varasem seotus välisriigi luure-või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga on iseseisvaks aluseks elamisloa andmisest keeldumiseks. Seetõttu on PPA õiguspäraselt keeldunud kaebajale elamisloa andmisest.

12.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kohus aga järgmist. Välismaalaste seaduse (VMS) § 211 lõikes 1 on sätestatud, et tähtajalise elamisloa andmise või andmisest keeldumise, pikendamise või pikendamisest keeldumise otsustab PPA. Tegemist on pädevusnormiga, mille mõte on reguleerida, milline asutus asja lahendamise eest vastutab. VMS § 211 lõikest 1 ei tulene PPA-le kaalutlusõigust elamisloa andmiseks või sellest keeldumiseks. Need alused on kirjas VäMS teistes sätetes. Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kui ta soovib asuda elama Eesti kodanikust või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde (VMS § 137 lg 1). Abikaasa juurde elama asumiseks võib anda elamisloa siis, kui abikaasade vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne (VMS § 138 lg 1). Abielu on fiktiivne, kui see on sõlmitud eesmärgiga elamisluba saada ning isikute vahel puudub tegelik perekonnaelu (VMS § 138 lg 2). Lisaks peavad olema täidetud elamisloa taotlemise üldtingimused (VMS § 117). Seaduses on sätestatud, millal võib elamisloa andmisest keelduda taotleja isikust lähtuvatel asjaoludel. Elamisloa andmisest võib keelduda siis, kui inimene võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut või rahvatervist (VMS §-d 124-125). Kui PPA tuvastab asjaolud, mille tõttu inimene võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, siis tuleb need asjaolud otsuses välja tuua ning otsust põhjendada. Vaidlustatud otsuses on PPA keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lõike 2 punkti 11 alusel, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d keelduma tähtajalise elamisloa andmisest, kui sättes nimetatud eeldused on täidetud.