Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Tanel Saar, Maili Lokk 30.04.2026, Tartu 3-25-1042 X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.04.2025. a otsuse nr 15.3-3.1/687-3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi Tartu Halduskohtu 31.07.2025. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X., volitatud esindajad Alexander Kilmet ja Karolina Frei Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde GSP-1 töölepingu tõlge.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus võtta asja materjalide juurde välispassi koopia, väljavõtted Venemaa Föderatsiooni seadustest koos tõlkega, kaebaja ametlik kohustus, GSP-1 tööleping ja väljatrükid portaalidest „Reisi Targalt“ ja „Kriis.ee“ ning tagastada need kaebajale.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.07.2025. a otsus muutmata.
4.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.04.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
X.X. (kaebaja) esitas 13.04.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 04.04.2025. a otsuse nr 15.3-3.1/687-3 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebaja märkis kaebuses ja täiendavates seisukohtades järgmist.
1.1.Kaebaja sündis xxx Venemaal ning on Venemaa Föderatsiooni kodanik. 11.12.2024 esitas kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel (abikaasa juurde elama asumiseks). PPA 04.04.2025. a otsusega nr 15.3-3.1/687-3 keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 11 alusel. Juunis 2016 sai ta kutse ja 16. juunil suunati kaebaja Krasnodari jaotuspunkti. Sealt saadeti ta koos umbes 60 ajateenijaga sidevägedesse. Ta oli teenistuses Vladikavkazis ja Kaspiiskis. Teenistus oli rohkem majanduslik ja dokumenteeriv kui militaarne.
2.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, märkides, et PPA otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.
2.1.Alates 24.02.2022 on Eesti ametiasutused asunud Venemaa kodanikega seoses ohuhinnanguid üle vaatama ning kaebaja ei saa nõuda, et tema huvid seataks kõrgemale Eesti kodanike ja teiste Eestis seaduslikult elavate isikute huvidest. Kuna kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse, oli põhjendatud küsida Kaitsepolitseiametilt julgeolekuhinnangut kaebaja kohta ja võtta see otsustamisel arvesse. Üldjuhul ei ole agressorriigi kodanikule Eestis viibimisõiguse andmine kohane ja julgeoleku seisukohast põhjendatud. Ettevaatlikkus Venemaa Föderatsiooni kodanike osas on põhjendatud ega ole käsitletav diskrimineerimisena. Mistahes muu riigi läbiviidud turvakontroll ei välista Eesti Vabariigi õigust suveräänselt oma julgeolekuohte hinnata.
2.2.PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 11 alusel, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d keelduma tähtajalise elamisloa andmisest, kui sättes nimetatud eeldused on täidetud.
2.3.Kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtus PPA Kaitsepolitseiameti 13.03.2025. a hinnangust, milles kajastatud asjaoludest järeldub, et kaebaja on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega ning ei ole välistatud tema kutsumine teenistusse välisriigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Kaebaja kujutab seega ohtu Eesti riigi julgeolekule.
2.4.Lähtudes VMS § 15 lg-st 1, ei pea elamisloa andmisest keeldumine lähtuma tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust. Elamisloa andmisest keeldumise puhul on tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsustusega, mille eesmärgiks on võimalik ohtude ennetamine. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, kas õigushüve kahjustus on tõenäoline. Prognoosotsus ei ole selle andmise ajal õigusvastane ega muutu ka tagantjärgi õigusvastaseks põhjusel, et oht ei ole realiseerunud. Ei saa olla vaidlust, et riik peab suutma ära hoida võimaliku ohu realiseerumist. Seetõttu oli võimaliku ohu ennetamiseks kohane keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kuigi kaebaja arvates ei kujuta ta ohtu Eesti julgeolekule, siis selles osas on tegemist kaebaja subjektiivse hinnanguga, mis ei ole PPA-le siduv.
2.5.PPA hindas kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud selgitusi ning leidis, et kaebaja hinnangul teda positiivselt iseloomustavad asjaolud kogumis ei kaalu üles temast tulenevat võimalikku ohtu Eesti riigi julgeolekule. Kui kaebaja PPA järeldustega ei nõustu, ei tähenda see, et PPA on jätnud kaebajaga seotud asjaolud tähelepanuta või teinud kaalutlusvea.
2.6.Ka perekonnapõhiõigus ei ole absoluutne. Põhiseaduse § 11 lubab põhiõigusi piirata kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata avaliku ohu ja julgeoleku kaalutlustel. Eesti Vabariigi eesmärk on tagada avalikku korda ja riigi julgeolekut ning hoida ära välisriigi kodanikust tulenev võimalik oht. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa andmist ei õigusta ainuüksi see, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik. Abielludes pidid kaebaja ja tema abikaasa
olema teadlikud, et tähtajalise elamisloa saamine ei pruugi olla kindel. Abikaasadel ei saanud olla õigustatud ootust, et neile antakse võimalus pereelu elamiseks Eestis. Kaebaja abikaasa ja laps on korduvalt Venemaad külastanud ning sellest ei saa järeldada, et kaebaja perekonnaliikmete Venemaal viibimine ei oleks turvaline. Seega on perel võimalik jätkata perekonnaelu või vastastikku teineteist külastada ka Venemaal. Kaebajal on võimalik toetada perekonda ka Venemaalt.
2.7.Kaebajal ei ole põhiõigust siseneda Eesti territooriumile või siin viibida. Kuigi kaebajale oli varasemalt väljastatud viisa, siis ei tulene varasemast viibimisalusest õigustatud ootust, et viibimisalust pikendatakse või antakse uus viibimisalus. Viisa puhul on välismaalase viibimine Eestis ajutine ning viisa kehtivusaja möödumisel peab isik oma kodumaale naasma. Muutunud julgeolekuolukorras ei pruugita kaebajale elamisluba anda. Sellise indikatsiooni pidid kaebajale andma ka korduvad viisa andmisest keeldumised põhjusel, et kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele.
3.Kaasatud haldusorgan ei nõustunud oma vastuses samuti, et kaebaja õigusi oleks vaidlusaluse PPA otsusega rikutud.
3.1.Kaebaja sõjaväepileti kohaselt teenis ta perioodil 22.06.2016 - 21.06.2017 kohustuslikus sõjaväeteenistuses väeosas nr 68889 operaatorina reamehe auastmes, sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator). Ta andis väeosas nr 68889 sõjalise vande 16.07.2016. Sama erialaga on ta määratud relvajõudude reservi. Kaebajale oli perioodil 18.07.2016- 21.06.2017 väljastatud väeosa nr 90153 poolt teenistusrelv Kalašnikovi automaat AK-74. Sama väeosa pitsatit ja komandöri allkirja kannab sissekanne kaebajale antud medalite „Sõjalise vapruse eest“ ja „Teenistuse eest Põhja-Kaukaasias“ kohta. Avalike allikate kohaselt on väeosa nr 68889 Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse (GRU) ehk sõjaväeluure eriotstarbeline 74. üksik raadiotehniline polk PõhjaOsseetia Vabariigis Vladikavkazi linnas. Väeosa nr 90153 kohta avalikes allikates infot selle otsesest seotusest GRU-ga ei leia, kuid arvestades, et sõjaväepileti kohaselt on väeosa nr 90153 käskkirjaga kinnitatud kaebaja vabastamine teenistusest väeosast nr 68889 ning talle antud teenistusrelva ja medalite märge sõjaväepiletis kannab väeosa nr 90153 pitsatit ja märget, on ilmne, et nimetatud väeosad on omavahelises alluvussuhtes ning ka väeosa nr 90153 on seotud GRU-ga. Seega on tõendatud kaebaja teenimine VF-i relvajõudude sõjaväeluure GRU väeosades raadioside pealtkuulajana ning PPA on põhjendatult keeldunud kaebajale elamisluba andmast.
3.2.Kaebaja püüab jätta muljet, et väeosade nr 68889 ja nr 90153 puhul on tegemist tavalise üksusega, kuid see ei ole õige. Asjaolu, et väeosa nr 90153 kohta avalikest allikatest infot ei leia, viitab selle varjatud iseloomule, mis on iseloomulik luure- või eriotstarbelisele väeosale. Lisaks on avalike allikatega tõendatud, et väeosa nr 68889 on GRU eriotstarbeline 74. üksik raadiotehniline polk Põhja-Osseetia Vabariigis Vladikavkazi linnas. Väeosade nr 68889 ja nr 90153 omavahelist seotust ning seeläbi ka nende seotust GRU-ga on selgitatud. Eluliselt usutavad ei ole kaebaja väited, et tema teenistusülesanded sõjaväeteenistuses olid üksnes formaalsed. Sõjaväeteenistuses ei ole formaalseid teenistusülesandeid, kõik teenistusülesanded ja -kohad on väeosa ja teenistuse eesmärke silmas pidades olulised, sest vastasel korral neid ei oleks. Lisaks ei ole praeguse vaidluse kontekstis olulised konkreetsed kaebaja teenistusülesanded GRU väeosades, vaid asjaolu, et kaebaja on teeninud VF-i sõjaväeluure GRU väeosades, st olnud nendega seotud.
3.3.Usutav ei ole kaebaja väide, et sõjaväepiletil nimetatud eriala, millega ta on reservi määratud, on üksnes formaalne. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas sõjaväeteenistuses väljaõppe sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator), see on sõjaväepiletiga tõendatud. Seega on usutav, et kaebaja sama sõjalise erialaga ka relvajõudude
reservi määrati. Kaitsepolitseiametil puudub alus kahelda kaebaja sõjaväepiletis märgitud sissekannetes.
3.4.Kaebaja väide, et ta ei saanud sõjaväepiletis märgitud eriala ülesandeid täita, sest tema tervis, oskused ja tehniline väljaõpe ei võimaldanud seda, on paljasõnaline ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kaebajale määrati tema tervislikust seisundist lähtuvalt teenistuskõlbulikkuse kategooria B-4 (tervisekõlbulikkus väikeste piirangutega). Nimetatud kategooria määrati kaebajale 30.05.2016 ehk enne sõjaväeteenistusse võtmist. Sõjaväepiletist nähtuvalt on kaebaja nimetatud erialal sõjaväes teeninud. Seega on tema tervislik seisund ja oskused olnud määratud teenistuskohale vastavad ning teda peeti sellele teenistuskohale kõlbulikuks, väljaõppe sai kaebaja sõjaväeteenistuse ajal. Puudub info, et kaebaja tervislikku seisundit oleks hiljem ümber hinnatud. Nagu kaebaja ka ise kaebuses välja tõi, on B-4 kategooria puhul teenistus lubatud mitte-võitlusüksustes. Kaebajale määratud sõjaline eriala (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator) ei eelda füüsilist võimekust ning relva käsitlemise oskust ja kogemust. Seega puudub alus kahelda, et kaebaja on nimetatud erialal sõjaväeteenistuse sõjaväepiletil märgitud väeosas läbinud.
3.5.Kaebaja selgitused selle kohta, miks ta nimetatud väeüksusesse määrati (elukoha vms järgi), ei ole asjasse puutuvad. Oluline ei ole piirkond, kus kaebaja sõjaväeteenistuses viibis või põhjus, miks ta sinna määrati, vaid teenistusväeosa väeliik, selles saadud väljaõpe ja teenistuskogemused ning teenistusalased kontaktid ja sidemed.
3.6.Eelnevast tulenevalt kujutab kaebaja ohtu Eesti riigi julgeolekule. Ta on saanud väljaõppe GRU väeosas ning ei saa välistada, et kaebajal on GRU-ga jätkuvalt kontaktid ning ta teeb GRU-ga koostööd. Ta on relvajõudude reservis ja tal on mobilisatsioonikohustus. Lisaks on tal VF-i kodanikuna konstitutsioonilised kohustused VF-i ees.
3.7.VMS § 13 lg 1 kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Arvestades kaebaja varasemat seotust VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosadega, ei ole kaebajale elamisloa väljastamine kooskõlas avalike huvidega ning oleks riigi julgeoleku vastu.
3.8.Kaebajale elamisloa andmist ei õigusta ka asjaolu, et kaebajale on 2022. a juunis viisa väljastatud. 2022. a juunis ei nõutud kaebajalt viisataotluse juurde sõjaväepileti esitamist, mistõttu anti kaebajale viisa tema varasemat teenistuskäiku hindamata. Eeltoodu ei tähenda aga, et kaebaja teenimist VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosades ei saanud arvesse võtta hilisemate viisaotsuste ja vaidlusaluse elamisloa andmisest keeldumise otsuse tegemisel.
3.9.Asjakohased ei ole kaebaja väited, et tema suhtes ei ole mistahes sanktsioone kehtestatud. Seda ei ole PPA oma otsuses ka väitnud. Sanktsioonide puudumine ei anna alust järeldada, et isik endast julgeolekuohtu ei kujuta. Varasem seotus välisriigi luure-või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga on iseseisvaks aluseks elamisloa andmisest keeldumiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 31.07.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kohus nõustub PPA otsuse põhjendustega, ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).
4.2.Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kui ta soovib asuda elama Eesti kodanikust või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde (VMS § 137 lg 1). Abikaasa juurde elama asumiseks võib anda elamisloa siis, kui abikaasade vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne (VMS § 138 lg 1). Seaduses on sätestatud, millal võib elamisloa andmisest keelduda taotleja isikust lähtuvatel asjaoludel. Elamisloa andmisest võib keelduda siis, kui inimene võib ohustada avalikku korda, riigi julgeolekut või rahva tervist (VMS §-d
124-125). Kui PPA tuvastab asjaolud, mille tõttu inimene võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, siis tuleb need asjaolud otsuses välja tuua ning otsust põhjendada. Vaidlustatud otsuses on PPA keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 11 alusel, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d keelduma tähtajalise elamisloa andmisest, kui sättes nimetatud eeldused on täidetud.
4.3.Kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtus PPA Kaitsepolitseiameti 13.03.2025. a hinnangust, milles kajastatud asjaoludest järeldub, et kaebaja on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega ning kujutab seega ohtu Eesti riigi julgeolekule. Antud juhul on Eesti riik otsustanud, et ei soovi sellise sõjalise taustaga isikut, nagu on seda kaebaja, oma territooriumile.
4.4.Välismaalasel ei ole põhiõigust Eesti Vabariigis viibimiseks. Küll aga on välismaalasel põhiõigus, et ühelt poolt kaalutaks Eesti Vabariigi suveräänset õigust otsustada, kas ja millised välismaalased tema territooriumil viibivad; teiselt poolt kaalutaks aga välismaalasele olulisi põhiõigusi, sh õigust perekonnaelule. Kohtu hinnangul on PPA tuginenud elamisloa andmisest keeldudes asjakohastele põhjendustele. PPA esitatud kaalutluste alusel elamisloa andmisest keeldumine abikaasa juurde elama asumiseks on õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui selle on teinud pädev haldusorgan kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Praegusel juhul on PPA lähtunud elamisloa andmisest keeldudes asjakohastest asjaoludest ja kaalutlustest, k.a. Kaitsepolitseiameti 13.03.2025. a hinnangust, milles kajastatud asjaoludest järeldub, et kaebaja on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega ja tal on mobilisatsioonikohustus ning ta kujutab seega ohtu Eesti riigi julgeolekule. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa andmist ei õigusta ainuüksi asjaolu, et kaebaja abikaasa on Eestis kodanik. Ühelgi välismaalasel ei ole subjektiivset õigust Eestisse saabumisele, siin viibimisele ega töötamisele, v.a kaalukate õigushüvede riivamise võimaluse korral. Tähtajaline elamisluba ei ole mõeldud ka mugavamaks piiriületuseks või äritegevuse ümberkorraldamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule 01.09.2025 apellatsioonkaebuse ja hilisemad täiendused, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
5.1.Kohus ja PPA väitsid, et pere võib jätkata pereelu Venemaal. Selline lähenemine on vastuolus EIK-i praktikaga (juhtumid Tuquabo-Tekle v. Holland ja Beldjoudi v. Prantsusmaa), kus märgitakse, et pere ümberasustamine kolmandasse riiki ei ole alati lubatud, kui üks pereliikmetest on elukohariigi kodanik. Samuti on Välisministeeriumi portaalis hoiatus, et Eesti kodanikud Venemaale ei reisiks, so kaebaja pere ei saa Venemaale kolida.
5.2.Riiklikku julgeolekut nimetatakse absoluutseks aluseks ilma taotleja isiku, teenistuse olemuse ja tegeliku ohutaseme analüüsita.
5.3.Kohtu otsus põhineb sisuliselt eeldusel, et iga VF-i kodanik, kes on läbinud ajateenistuse, on automaatselt seotud luureteenistusega ja kujutab endast ohtu. Selline lähenemine on vastuolus individuaalse hindamise põhimõttega ja tegu on ka EIÕK artikli 14 rikkumisega (diskrimineerimise keeld). Kaebaja kohtlemine oli ebasoodsam üksnes tema kodakondsuse ja ajateenistuse koha tõttu.
5.4.Keeldu põhjendati „avatud allikatest“ ja ajateenistust tõendavast dokumendist nähtuva infoga. Otsesed tõendid, et kaebaja töötas luureteenistuses või täitis muid ohtu kujutavaid funktsioone, puuduvad.
5.5.Vastustaja väidab, et kaebaja läbis eriväljaõppe luureväeosas. See ei vasta tõele. Kaebaja sõjaväepiletis on spetsiaalsed lehed, kuhu märgitakse andmed erikursuste, kvalifikatsioonide ja auastmete kohta. Kõik need lehed on tühjad, mis kinnitab, et kaebaja ei ole saanud mingit eriväljaõpet.
5.6.Kaebaja on abielus Eesti kodanikuga. Perekond on juba kolm aastat sunnitud elama eraldi, mis on ebaproportsionaalne sekkumine nende perekonnaellu, mida kaitseb EIÕK art 8.
5.7.Isikud, kellel on juurdepääs salajastele andmetele, saavad VF-is riigist lahkumise keelu kuni 5 aastaks. Passis olevad templid tõendavad, et kaebaja reisis kohe pärast demobiliseerumist takistamatult EL-i riikidesse (Hispaania, Eesti). See tõendab salajastele andmetele juurdepääsu puudumist ja kinnitab kaebaja ajateenistuse puhtalt formaalset ning majanduslikku iseloomu.
5.8.Ka kaebaja töötamine turvatöötajana ettevõttes GSP-1 (2023. a) kujutas endast tavalist tsiviilobjektide füüsilist valvet ehitusplatsidel ehk tavalist valvuri tööd.
5.9.Kaebaja on reservis ja mobilisatsioonikohuslane. See hüpoteetiline oht langeb talle tähtajalise elamisloa väljastamisega ära. Vastavalt VF seadustele on kodanikud, kes lahkuvad VF-ist kauemaks kui 6 kuuks, kohustatud end sõjaväeliselt arvelt kustutama.
5.10.Kaebajale elamisloa andmisest keeldumisega rikutakse Euroopa Liidu toimimise lepingu art 20, mille kohaselt on liidu kodanikul õigus tõhusalt kasutada neile antud põhiõigusi. Elamisloa keeld kaebajale piirab EL-i kodaniku ehk kaebaja alaealise lapse tegelikku võimalust oma õigusi teostada (EIK-i otsused asjades nr C-34/09, C-133/15 ja C-836/18).
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei korda neid.
6.1.Vastustaja märgib, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtus PPA Kaitsepolitseiameti 13.03.2025. a hinnangust, milles kajastatud asjaoludest järeldub, et kaebaja sai raadioside peilimise ja pealtkuulamise väljaõppe GRU väeosas ning sellest tulenevalt kujutab ta ohtu riigi julgeolekule. Eeltoodust lähtudes olid täidetud VMS § 124 lg 2 p-i 11 eeldused. Tegemist on imperatiivse sättega.
6.2.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ei pea olema tingimata tuvastatud isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht riigi julgeolekule. Elamisloa andmisest keeldumise puhul on tegemist prognoosotsusega. Kuigi puuduvad andmed, et kaebaja on asunud Eesti julgeolekuhuvisid tegudega kahjustama, on kaebaja tausta arvestades temast tulenev võimalik oht Eesti julgeolekule piisav, et keelduda tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebaja enda subjektiivne hinnang temast lähtuvale ohule ei ole PPA-le ega Kaitsepolitseiametile siduv.
6.3.Ettevaatlikkus VF-i kodanike osas on praeguses julgeolekukeskkonnas põhjendatud. Selle tõttu oli põhjendatud küsida ajakohast julgeolekuhinnangut ja võtta see otsustamisel arvesse. Analüüsiti kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid (so tausta, väljaõpet jms) ning leiti, et temast lähtuvat ohtu ei saa välistada.
6.4.Perekonnapõhiõigus ei ole absoluutne. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata avaliku ohu ja julgeoleku kaalutlustel. Kaebajale pidi olema mõistetav risk, et muutunud julgeolekukeskkonnas ei pruugita tema tausta arvestades elamisluba anda. Kaebajal ja tema abikaasal tuli sellega oma elukorralduses arvestada, seega ei saanud PPA otsus olla kaebajale täiesti ettenägematu.
7.Kaasatud haldusorgan palub vastuses apellatsioonkaebusele ja täiendavas seisukohas jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Kaitsepolitseiamet on tuvastanud, et kaebaja sai sõjalise väljaõppe GRU väeosas, s.t et ta on olnud seotud välisriigi luureteenistusega (GRU). Seetõttu ei saa välistada, et kaebajal on jätkuvalt sidemed GRU-ga ja ta teeb nendega koostööd. Eelnevast tulenevalt kujutab kaebaja endast ohtu riigi julgeolekule.
7.2.Õiged ei ole väited, et PPA ei ole otsuse tegemisel hinnanud kaebajast tulenevaid individuaalseid asjaolusid ning PPA ja Tartu Halduskohtu otsused põhinevad eeldusel, et iga VF-i kodanik, kes on läbinud ajateenistuse, on automaatselt seotud luureteenistusega ja kujutab ohtu. VMS § 15 lg 1 järgi välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetlustes tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Seetõttu ei pea kaebajast tuleneva julgeolekuohu jaatamiseks omama riik otseseid tõendeid tema koostööst GRU-ga. Piisab, kui sellise asjaolu esinemist saab pidada tõenäoliseks. On avalikult teada, et VF-i eriteenistused (sh GRU) kasutavad oma välisriikides viibivaid kodanikke VF-i erinevate luurealaste ja hübriidsete eesmärkide saavutamiseks. 1 Pärast seda, kui seoses VF-i agressiooniga Ukraina vastu on VF-i kodanike tegevusele ja liikumisele Schengeni ruumis kehtestatud piiranguid, üritab VF leida erinevaid võimalusi, kuidas välismaal oma infokogumise ja mõjutustegevuse eesmärke uues olukorras täita.2;3;3 Arvestades Euroopa praegust julgeolekuolukorda, VF-i eriteenistuste senist praktikat ning kaebaja seotust GRU-ga, ei saa temast tulenevat julgeolekuohtu pidada hüpoteetiliseks.
7.3.PPA otsusega ei ole rikutud EÕIK-i artikleid.
7.4.PPA on oma otsuses riivet kaebaja perekonnaelule hinnanud ning leidnud, et riive küll esineb, kuid see ei ole sedavõrd intensiivne, et see teeks perekonnaelu elamise võimatuks. Arvestades kaebajast tulenevat julgeolekuohu, kaalub avalik huvi riigi julgeoleku vastu üles tema erahuvi elada Eestis.
7.5.Kaebaja märgib, et tema töötamine turvatöötajana ettevõttes GSP-1 kujutas endast tavalist valvuri tööd ehitusobjektidel ning see töö ei nõudnud riigisaladuse luba ega omanud mingit seost riiklike eriteenistustega ega eliitjulgeolekuüksustega. Vastupidist ei olegi Kaitsepolitseiamet ega PPA väitnud. Kaebaja seos VF-i luureteenistusega ei tulene mitte tema töötamisest ettevõttes GSP-1, vaid tema teenimisest GRU väeosas.
7.6.Kaitsepolitseiamet on oma hinnangus välja toonud erinevaid allikaid, mis tõendavad, et väeosad 68889 ja 90153 on GRU väeosad. Seda kinnitab mh väeosa nr 68889 lipu pilt (GRU-le iseloomulikud elemendid ja kiri „OsNaz GRU“ lipul). Seetõttu ei ole õige kaebaja väide, et Kaitsepolitseiamet on tuginenud kontrollimatutele allikatele.
7.7.Kaebaja püüab luua oma sõjaväeteenistusest ebaõige ja eksitava pildi, väites, et väeosad, kus ta teenis olid tavalised väeosad, tema teenistusülesanded olid formaalsed, samuti olid formaalsed sõjaväepiletile kantud info tema sõjaväelise eriala kohta ja talle antud medalid ning lõpuks püüab kaebaja väita ka seda, et GRU-d ei eksisteeri enam üldse. Asjaolu, kas ja millise taseme riigisaladuse juurdepääsuluba kaebajal sõjaväeteenistuses oli, ei ole PPA ega ka Kaitsepolitseiamet tuvastanud ning see ei ole VMS § 124 lg 2 p 11 kohaldamise eelduseks.
7.8.Isiku õigust VF-ist lahkuda võidakse piirata aga võidakse ka mitte piirata. Kindlaks ei ole määratud ka piiramise ajaline kestus. See võib olla 5 aastat aga võib olla ka lühem. Seetõttu ei saa teha mistahes järeldusi selle kohta, kas kaebajal oli või ei olnud sõjaväeteenistuse ajal
juurdepääs riigisaladusele ja kas tema reisimist on või ei ole sellest tulenevalt piiratud. Seda ei tõenda ka kaebaja välispassi koopia. Kaebaja viibis teenistuses aastatel 2016-2017, sissekanded reisimise kohta on tema välispassis alates aastast 2022.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja taotlused täiendavate dokumentide asja juurde võtmiseks.
8.1.Kaebaja esitas ringkonnakohtule kirjaliku kinnituse selle kohta, et talle elamisloa väljastamisel algatab ta viivitamatult ametliku protseduuri enda kustutamiseks VF-i sõjaväelisest arvestusest; väljavõtted VF-i seadustest koos tõlgetega; kuvatõmmised seoses soovitustega Venemaale reisimise vältimise kohta; välispassi koopia; GSP-1 töölepingu koopia ja selle tõlke ning palus võtta need tõendid asja materjalide juurde.
8.2.HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kuna PPA on kaebaja välispassi koopia ja GSP-1 venekeelse töölepingu juba halduskohtule esitanud 07.06.2025 kaebuse vastuse lisadena (dtl 94-118, 214-228, 269-292 ja 185-196), siis puudub vajadus samu tõendeid uuesti asja juurde võtta ja need tuleb kaebajale tagastada. Arvestades seda, et kaebaja GSP-1 venekeelne tööleping on nagunii asja materjalide juures olemas, siis uurimisprintsiibist lähtudes võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde ka selle eestikeelse tõlke.
8.3.Esitatud kinnitus selle kohta, et elamisloa väljastamisel algatab kaebaja ametliku protseduuri enda kustutamiseks VF-i sõjaväelisest arvestusest ei muuda temast tulenevat ohtu Eesti riigi julgeolekule ning ka sõjaväe arvelt ajutine mahavõtmine ei vabasta VF-i kodanikku oma konstitutsioonilistest kohustustest VF-i ja selle relvajõudude ees (kodumaa kaitse on VFi kodaniku kohus ja seaduslik kohustus, VF-i kodanik on sõjaväeteenistuses föderaalseaduse alusel). Kuna kõik VF-i kodanikud, sh välismaal viibivad, on allutatud sõjalistele kohustustele, siis ei lükka kaebaja enda kinnitus sellisena kuidagi ümber Kaitsepolitseiameti poolt tuvastatud asjaolu, et kaebaja on relvajõudude reservis ja tal on mobilisatsioonikohustus.
8.4.Mis puudutab esitatud väljavõtteid VF-i seadustest koos tõlgetega, siis käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline kaebaja teenimine GRU väeosades ja tema seotus VF-i (sõjaväe)luureteenistusega. Neid asjaolusid kaebaja esitatud väljavõtted seadustest ja nende tõlked kuidagi ümber ei lükka. Eelnimetatud tõendid ei ole seega oma sisult asjasse puutuvad, kuna neil ei ole praeguse asja lahendamise seisukohast tähtsust ja nende asja materjalide juurde võtmine ei ole seetõttu põhjendatud.
8.5.Väljatrükke portaalist „Reisi Targalt“ ja „Kriis.ee“ ei ole samuti tarvis paberkandjal asja materjalide juurde võtta, kuna samasisuline info seoses soovitustega Venemaale reisimise vältimise kohta on kohtule kättesaadav ka vastavatelt veebilehtedelt. Seega tagastab ringkonnakohus kaebajale ka kõnealused väljatrükid.
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Õiged ei ole kaebaja väited, et PPA ei ole otsuse tegemisel hinnanud kaebajast tulenevaid individuaalseid asjaolusid.
10.1.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ei pea olema tingimata tuvastatud isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht riigi julgeolekule. Isikust tuleneva ohu hindamine elamisloa andmisest keeldumise puhul on tulevikku suunatud prognoosotsus ning ohule tuginemiseks ei pea olema vastav oht realiseerunud. VMS § 15 lg 1 järgi välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetlustes tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Seetõttu ei pea kaebajast tuleneva julgeolekuohu jaatamiseks omama riik otseseid tõendeid tema koostööst GRU-ga. Piisab, kui sellise asjaolu saabumist saab pidada tõenäoliseks. On avalikult teada, et VF-i eriteenistused (sh GRU) kasutavad oma välisriikides viibivaid kodanikke VF-i erinevate luurealaste ja hübriidsete eesmärkide saavutamiseks. Kuigi puuduvad andmed, et kaebaja on asunud Eesti julgeolekuhuvisid tegudega kahjustama, nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja tausta arvestades on temast tulenev võimalik oht Eesti julgeolekule piisav, et keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.
10.2.Nii Kaitsepolitseiamet kui ka PPA oma 04.04.2025. a otsuses on põhjalikult selgitanud, millistest kaebajaga seotud asjaoludest tulenevalt on sellistele järeldustele jõutud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja läbinud tavapärast ajateenistust, vaid on teeninud VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosas ja saanud sealt raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaatori väljaõppe. Arvestades Euroopa julgeolekuolukorda, VF-i eriteenistuste senist praktikat ning kaebaja seotust GRU-ga, ei saa temast tulenevat julgeolekuohtu pidada hüpoteetiliseks. PPA ja Kaitsepolitseiamet on analüüsinud kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid (so tema tausta, väljaõpet jne) ning leidnud õigesti, et temast lähtuvat ohtu ei saa välistada.
10.3.Kuigi kaebaja arvates ei kujuta ta ohtu Eesti julgeolekule, siis on tegemist vaid kaebaja subjektiivse hinnanguga, mis ei ole PPA-le siduv. Välismaalase osas on julgeolekuohu hinnangu kujundamiseks pädev asutus Kaitsepolitseiamet. Välismaalane ei saa ise endale anda hinnangut temast lähtuva ohu võimalikkuse kohta.
11.Õiged ei ole ka need väited, et PPA ja Tartu Halduskohtu otsused põhinevad üksnes eeldusel, et iga VF-i kodanik, kes on läbinud ajateenistuse, on automaatselt seotud luureteenistusega ja kujutab ohtu, mille puhul on tegemist kaebaja diskrimineerimisega kodakondsuse pinnal.
11.1.Kaitsepolitseiamet on tuvastanud, et kaebaja sai sõjalise väljaõppe GRU väeosas, s.t et ta on olnud seotud välisriigi luureteenistusega (GRU). Samuti tuvastati, et ei ole välistatud kaebaja kutsumine teenistusse välisriigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Seetõttu ei saa välistada, et kaebajal on jätkuvalt sidemed GRUga ja ta teeb GRU-ga koostööd. Eelnevast tulenevalt kujutab kaebaja ohtu Eesti riigi julgeolekule. Ettevaatlikkus VF-i kodanike osas on praeguses julgeolekukeskkonnas põhjendatud. Seetõttu oli põhjendatud PPA-l küsida Kaitsepolitseiametilt ajakohast julgeolekuhinnangut kaebaja kohta ja võtta seda otsuse tegemisel arvesse ning vastustaja ei ole 04.04.2025. a otsust teinud üksnes kaebaja kodakondsuse pinnalt.
11.2.Ka kehtivas kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole isegi agressorriigi kodanikule Eestis viibimisõiguse andmine kohane ja julgeoleku seisukohast põhjendatud. Venemaa kodanikel ei ole õiguspärast ootust, et nad saavad jätkata oma tavapärast elu, kui nende kodakondsusjärgne riik on alustanud sisulise sõjategevusega.4 Ettevaatlikkus Venemaa Föderatsiooni kodanike osas on põhjendatud ega ole käsitletav diskrimineerimisena.2
Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsus haldusasjas nr 3-221582, punkt 8. 2 Ibid.
12.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et keeldu põhjendati üksnes nö avalikest allikatest ja kaebaja ajateenistust tõendavast dokumendist nähtuva infoga, kuid otsesed tõendid, et kaebaja töötas luureteenistuses või täitis muid Eesti riigile ohtu kujutavaid funktsioone, puuduvad.
12.1.Kaitsepolitseiamet lähtus oma hinnangu andmisel kaebaja poolt esitatud sõjaväepiletist ja ka Vikipeediast nähtuvast infost. Kaebaja sõjaväepileti kohaselt teenis ta perioodil 22.06.2016 - 21.06.2017 kohustuslikus sõjaväeteenistuses väeosas nr 68889 operaatorina reamehe auastmes, sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator). Ta andis väeosas nr 68889 sõjalise vande 16.07.2016. Sama erialaga on ta määratud relvajõudude reservi. Kaebajale oli perioodil 18.07.2016-21.06.2017 väljastatud väeosa nr 90153 poolt teenistusrelv ning väeosa pitsatit ja komandöri allkirja kannab sissekanne kaebajale antud medalite „Sõjalise vapruse eest“ ja „Teenistuse eest PõhjaKaukaasias“ kohta. Avalike allikate kohaselt on väeosa nr 68889 VF relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse (GRU) ehk sõjaväeluure eriotstarbeline 74. üksik raadiotehniline polk Põhja-Osseetia Vabariigis. Kuna sõjaväepileti kohaselt on väeosa nr 90153 käskkirjaga kinnitatud kaebaja vabastamine teenistusest väeosast nr 68889 ning talle antud teenistusrelva ja medalite märge sõjaväepiletis kannab väeosa nr 90153 pitsatit ja märget, on ilmne, et ka väeosa nr 90153 on seotud GRU-ga. Seega on tõendatud kaebaja teenimine VF-i relvajõudude sõjaväeluure GRU väeosades raadioside pealtkuulajana.
12.2.Kaitsepolitseiamet on oma 13.03.2025. a hinnangus seega välja toonud erinevaid allikaid, mis tõendavad, et väeosad nr 68889 ja nr 90153 on GRU väeosad. Seda kinnitab mh väeosa nr 68889 lipu pilt (GRU-le iseloomulikud elemendid ja kiri „OsNaz GRU“ lipul). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja Kaitsepolitseiameti seisukohaga, et neil puudus alus kahelda kaebaja sõjaväepileti sissekannetes. Arvestades seda, et Vikipeedia artiklitesse on info kokku kogutud erinevatest allikatest, annab see ka parema ülevaate. Seetõttu ei ole õige kaebaja väide, et Kaitsepolitseiamet ja PPA on tuginenud kontrollimatutele allikatele.
12.3.Kaebaja pole ka ise välja toonud, milline info millistes allikates tema arvates ebaõige on ja millel tema väited põhinevad, samuti pole ta millegagi ümber lükanud Kaitsepolitseiameti 13.03.2025. a hinnangus toodud seisukohti.
13.Kaebaja hinnangul väidab vastustaja, et kaebaja läbis eriväljaõppe luureväeosas, kuid sõjaväepiletis on spetsiaalsed lehed, kuhu märgitakse andmed erikursuste, kvalifikatsioonide ja auastmete kohta, mis aga on tühjad ja mis kinnitab, et kaebaja ei ole saanud mingit eriväljaõpet.
13.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja ega ka Kaitsepolitseiamet väitnud, et kaebaja läbis luureväeosas eriväljaõppe. Samuti ei ole keegi väitnud, et kaebaja oli professionaalne erivägede kaadrisõjaväelane, kellele kehtisid erinõuded sõjaväeteenistuse ajal ja kehtivad ka pärast selle lõppemist. Kaitsepolitseiamet tuvastas, et kaebaja sai sõjalise väljaõppe GRU väeosades, s.t et kaebaja on olnud seotud välisriigi luureteenistusega, mistõttu ei saa välistada, et tal on jätkuvalt sidemed GRU-ga ja ta teeb GRU-ga koostööd, kujutades seega ohtu Eesti riigi julgeolekule.
14.Kaebaja väidab, et isikud, kellel on juurdepääs salajastele andmetele, saavad VF-is riigist lahkumise keelu kuni 5 aastaks, kuid kaebaja passis olevad templid tõendavad, et ta reisis takistamatult EL-i riikidesse, mis tõendab kaebajal salajastele andmetele juurdepääsu puudumist ja kinnitab tema ajateenistuse puhtalt formaalset ning majanduslikku iseloomu.
14.1.Asjaolu, kas ja millise taseme riigisaladuse juurdepääsuluba kaebajal sõjaväeteenistuses oli, ei ole PPA ega ka Kaitsepolitseiamet tuvastanud ning see ei ole olnud ka kaebaja suhtes VMS § 124 lg 2 p 11 kohaldamise eelduseks. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja teenis perioodil 22.06.2016 - 21.06.2017 VF-is kohustuslikus sõjaväeteenistuses väeosas nr 68889 operaatorina reamehe auastmes, sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator) ning väeosa nr 90153 poolt anti
talle teenistusrelv ning sama väeosa pitsatit ja komandöri allkirja kannab sissekanne kaebajale antud medalite kohta. Kaitsepolitseiamet tuvastas, et tegemist oli GRU väeosadega, mis tähendab, et kaebaja on olnud seotud välisriigi luureteenistusega ja kujutab seega ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja väide, et ta sai pärast sõjaväeteenistust takistamatult EL-i riikides reisida, ei lükka kuidagi ümber Kaitsepolitsei poolt tuvastatud asjaolu, et kaebaja teenis GRU väeosades.
14.2.Kaebaja väide, et tema sõjaväeteenistuses ja teenistusülesanded olid üksnes formaalsed, ei ole usutav ja nõustuda tuleb PPA ja Kaitsepolitseiameti seisukohaga, et sõjaväeteenistuses ei ole formaalseid teenistusülesandeid, kuna kõik teenistusülesanded ja -kohad on väeosa ja teenistuse eesmärke silmas pidades olulised. Lisaks ei ole praeguse vaidluse kontekstis olulised konkreetsed kaebaja teenistusülesanded GRU väeosades, vaid üksnes asjaolu, et kaebaja teenis VF-i sõjaväeluure GRU väeosades. Isegi kui kaebaja täitis sõjaväeteenistuses ka mingeid olmelisi ülesandeid (lammutustööd), ei saa sellest järeldada, et tegu ei ole GRU väeosades teeninud, luurealast väljaõpet saanud ja VF-i eriteenistustega mistahes sidemeid omanud isikuga.
14.3.Usutav ei ole ka see, et kaebaja sõjaväepiletil nimetatud eriala, millega ta reservi määrati, on üksnes formaalne. Kaebaja omandas sõjaväeteenistuses väljaõppe sõjalisel erialal 437543A (raadioside peilimise ja pealtkuulamise operaator), see on sõjaväepiletiga tõendatud (sõjaväepileti lk-d 4 ja 11) ning seega on usutav, et kaebaja sama sõjalise erialaga ka VF-i relvajõudude reservi määrati.
15.Kaebaja väidab, et tema töötamine turvatöötajana ettevõttes GSP-1 kujutas endast tavalist tsiviilobjektide füüsilist valvet ehitusplatsidel ehk tavalist valvuri tööd, mis ei nõudnud riigisaladuse luba ega omanud mingit seost riiklike eriteenistustega või eliitjulgeolekuüksustega.
15.1.Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja sellekohane väide asjakohane, kuna vastupidist ei ole Kaitsepolitseiamet ega ka PPA väitnud. Kaitsepolitseiamet on oma 13.03.2025. a hinnangus välja toonud kaebaja varasema töökäigu, sh selle, et kaebaja töötas 2023. a märtsist kuni augustini ettevõttes Gasstroiprom-1 (GSP-1) turvatöötajana Jakuutia Vabariigis gaasitoru ehitamise turvateenistuses. Hinnangus märgiti samuti, et GSP-1 on sanktsioonide nimekirja kantud VF-i riigiettevõtte Gazprom tütarfirma ning Kaitsepolitseiamet leidis, et arvestades valvatava objekti (gaasitrassi ehitus) riiklikku tähtsust, on alust arvata, et objektil töötavad isikud on läbinud eelnevalt tasutakontrolli ja VF on nende usaldusväärsuses veendunud. Eeltoodust ei saa teha järeldust, nagu oleks Kaitsepolitseiamet oma hinnangus väitnud, et nimetatud töökoht on kuidagi seotud töötamisega mõnes VF-i eriteenistuses või et kaebaja oleks vajanud sellel ametil töötamiseks riigisaladusele juurdepääsu luba. Kaebaja seos VF-i luureteenistusega ei tulene mitte töötamisest ettevõttes GSP-1, vaid tema teenimisest GRU väeosades. PPA ei ole kaebaja töösuhtele ettevõttega GSP-1 oma 04.04.2025. a otsuses tuginenud.
16.Kaebaja väidab, et kuigi ta on reservis ja mobilisatsioonikohuslane, siis see hüpoteetiline oht langeks talle tähtajalise elamisloa väljastamisega ära, kuna kodanikud, kes lahkuvad VFist kauemaks kui 6 kuuks, on kohustatud end sõjaväeliselt arvelt kustutama.
16.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide asjakohane, kuna kaebaja teenis VF-i relvajõudude sõjaväeluure väeosades raadioside pealtkuulajana ning omandas seal vastava väljaõppe. Seetõttu ei saa välistada, et tal on jätkuvalt kontaktid GRU-ga ning ta teeb GRU-ga koostööd ja see ei muutu ka siis, kui ta peaks end sõjaväe arvelt ajutiselt maha võtma. Lisaks on nii PPA kui ka Kaitsepolitseiamet märkinud, et isegi sõjaväe arvelt ajutine mahavõtmine ei vabasta VF-i kodanikku oma konstitutsioonilistest kohustustest VF-i ja selle relvajõudude ees, kuna VF-i konstitutsiooni § 59 lõigete 1 (kodumaa kaitse on VF-i kodaniku kohus ja seaduslik kohustus) ja 2 (VF-i kodanik on sõjaväeteenistuses föderaalseaduse alusel) järgi kõik VF-i
kodanikud, sh välismaal viibivad, allutatud sõjalistele kohustustele. Arvestades kaebaja võimalikke sidemeid GRU-ga ning tema kodakondsusest tulenevat lojaalsuskohustust VF-i ees, ei saa seetõttu välistada, et teda võidakse kasutada VF-i eriteenistuste huvides ja seda olenemata asjaolust, kas ta on või ei ole ennast VF-i sõjaliselt arvelt maha võtnud.
17.Kaebaja märgib, et ta on abielus Eesti kodanikuga ning perekond on sunnitud elama eraldi, mis on ebaproportsionaalne sekkumine perekonnaellu ja EIÕK art 8 rikkumine.
17.2.EIÕK art 8 lg 2 kohaselt ei sekku ametivõimud era- ja perekonnaelu austamise õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seega näeb ka EIÕK ette õiguse sekkuda riigi julgeoleku kaalutlustel isiku era- ja perekonnaellu. Samas ei kaitse konventsioon kaebaja õigust elada lepinguriigis. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigile kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Üldiselt kehtib EIÕK art 8 liikmesmaade kodanike kohta, sest välismaalastele on ette nähtud spetsiaalne kord riiki tulekuks ja riigist lahkumiseks (VMS).
17.3.Kehtivas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa andmist ei õigusta ainuüksi asjaolu, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik. 5 Ka PS § 11 lubab põhiõigusi piirata, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata avaliku ohu ja julgeoleku kaalutlustel. Eesti Vabariigi eesmärk on tagada avalikku korda ja riigi julgeolekut ning hoida ära välisriigi kodanikust võimalik tulenev oht.
17.4.PPA on oma otsuses (p 14) riivet kaebaja perekonnaelule hinnanud ning leidnud, et riive küll esineb, kuid see ei ole sedavõrd intensiivne, et see teeks perekonnaelu elamise võimatuks. Vastustaja leidis, et arvestades kaebajast tulenevat julgeolekuohu, kaalub avalik huvi riigi julgeoleku vastu üles kaebaja huvi elada Eestis ning kaebajal ei saanud abielludes olla õigustatud ootust, et talle antakse Eestis elamisluba, mistõttu pidid kaebaja ja tema abikaasa abielludes arvestama võimalusega, et nad ei saa oma pereelu Eestis elada. Kaebaja abikaasa on asja materjalidest nähtuvalt koos lapsega korduvalt Venemaad külastanud, omades selleks viisat ning sellest ei saa järeldada, et kaebaja perekonnaliikmete Venemaal viibimine ei ole turvaline. Samuti on märgitud, et kaebaja abikaasa on viibinud kahe aasta vältel nii Eestis kui ka Venemaal peaaegu võrdse aja. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et perel on võimalik jätkata perekonnaelu ja vastastikku teineteist külastada ka Venemaal. Seda, et kaebaja pereelu ja omavaheline suhtlus toimivad olenemata sellest, et kaebaja elab VF-is, näitavad tema kirjalikud vastused PPA-le (dtl 88-92 ja 160-173), millest mh nähtub, et suheldakse lisaks ka sõnumite, telefoni- ning videokõnede kaudu. EIK on samuti olnud seisukohal, et lähedaste, sõprade ja tuttavatega on iseenesest võimalik suhtlust jätkata telekommunikatsioonivahendeid kasutades (otsus 32570/03, Grant v. Ühendkuningriik). Nagu juba varasemalt märgitud, ei ole rahvusvahelise õigusega tagatud välismaalaste õigus elada perekonnaelu tema enda poolt valitud riigis.
17.5.Kaebaja elamisel välisriigis on tema võimalus lapse kasvatamisel osaleda küll oluliselt väiksem, kui Eestis viibides, kuid asja materjalid ei kinnita seda, et selline olukord on toonud või tooks tingimata kaasa lapsega sideme kaotamise. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja laps oleks olnud ainuüksi kaebaja ülalpidamisel. Arvestades kaebaja perekonna jätkuvat koospüsimist ja sidemeid kaebaja kodakondsusriigiga ning teiselt poolt seda, et kaebajast tulenev oht ei ole tingitud üksnes ühest teda iseloomustavast tunnusest, vaid nende kogumist, siis on põhjendatud PPA kaalumise lõpptulemus, mis seab julgeolekuohu kaebaja soovitust kaalukamaks. Ringkonnakohus nõustub seega vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et keeldumine anda kaebajale tähtajaline elamisluba Eestis oli vastavuses
Tallinna Halduskohtu 09.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2783, punkt 11.
ühiskondliku vajadusega, proportsionaalne soovitava legitiimse eesmärgiga ning, et PPA poolt keeldumise õigustamiseks toodud põhjendused olid asjakohased ja piisavad.
18.Kaebaja leiab, et väide, mille kohaselt võib tema pere jätkata pereelu ka Venemaal, on vastuolus EIK-i praktikaga (juhtumid Tuquabo-Tekle v. Holland ja Beldjoudi v. Prantsusmaa), kus märgitakse, et pere ümberasustamine kolmandasse riiki ei ole alati lubatud, kui üks pereliikmetest on elukohariigi kodanik.
18.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja viited EIK-i praktikale (Tuquabo-Tekle v. Holland ja Beldjoudi v. Prantsusmaa) asjakohased, kuna neis lahendites oli küsimus selles, kui tugev on isikute (Hollandi kodanikud) seos elukohariigiga ja millised sidemed on neil säilinud oma päritoluriigiga ning kas on õigustatud tõsiste kuritegude tõttu pikka aega riigis elanud välismaalase väljasaatmine. Käesoleval juhul selliste olukordadega tegemist ei ole.
18.2.Kaebaja väited, et tema abikaasal oleks VF-s ebaturvaline olla vms, ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna kaebaja abikaasa ei ole koos lapsega Venemaale kolinud ning PPA otsus keelduda kaebajale tähtajalist elamisluba andmast ei kohusta kaebaja abikaasat ega ka last Venemaal elama.
19.Kaebaja viide Euroopa Liidu toimimise lepingu art 20 rikkumisele ja sellega seotud EIK-i praktikale ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kaebaja PPA-le tähtajalise elamisloa taotlust ELTL art 20 ja VMS § 118 p 7 (välisleping) alusel elama asumiseks oma alaealise lapse juurde, vaid VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel, ehk abikaasa juurde elama asumiseks.
19.1.ELTL art 20 järgi on Euroopa Liidu kodanikel muu hulgas õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Isegi kui pidada EL-i kodanikuna silmas kaebaja Eesti kodanikust abikaasat, siis ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja abikaasa oleks pidanud või oleks tulevikus kohustatud nt enda ja kaebaja tugevast sõltuvussuhtest tulenevalt kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tulemusel lahkuma kogu EL-i territooriumilt, mille tagajärjel ta jääks ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mille kodanikuks olemise staatus talle annab.
19.2.Samuti ei ole ka ELTL art-st 20 tuletatud õigused piiramatud. EIK on nimelt märkinud, et ELTL art 20 ei mõjuta liikmesriikide võimalust tugineda erandile, mis on seotud eelkõige avaliku korra säilitamise ja avaliku julgeoleku kaitsmisega (C-82/16, p 90). Kaebajale keelduti tähtajalist elamisluba andmast aga just põhjusel, et kaebaja kujutab endast julgeolekuohtu Eesti riigile.
20.Kohtule ei nähtu käesolevas asjas menetluslike õiguste rikkumist ning elamisloa andmisest keeldumine ei ole toimunud põhjustel, mida saaks nimetada meelevaldseks, inimväärikust rikkuvaks või diskrimineerivaks. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
21.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.