C.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. juuni 2025. a otsuse nr 15.3-3.1/1424-1 ja 3. juuli 2025. a ettekirjutuse nr 1052289178 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. juuli 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – C.X, esindaja v.adv Julia Gramma Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse C.X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21. juuli 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1926 resolutsiooni punkti 1 peale.
Rahuldada C.X määruskaebus.
Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 3. juuli 2025. a ettekirjutuse nr 1052289178 sundtäitmine ja keelata C.X Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-25-1926 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema poja nimed ning sünniajad tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik C.X (sünd. XX.XX.XXXX Venemaal), kes saabus Eestisse välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 3 alusel antud 09.06.2023 tähtajalise elamisloa (kehtivusega 31.03.2023–31.01.2025) alusel, esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 14.11.2024 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks VMS § 150 lg 1 p 3 alusel elama asumiseks Eestis elava täisealise poja W (sünd. XX.XX.XXXX) juurde, kellele on
3-25-1926 2020. a-l antud VMS § 1901 alusel tähtajaline elamisluba töötamiseks. Taotluse kohaselt vajab taotleja hooldust, mida tal ei ole võimalik saada Venemaal.
2.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 09.06.2025 otsusega nr 15.3-3.1/1424-1 VMS § 123 p-de 2 ja 3 ning § 150 lg 1 p 3 alusel C.X tähtajalise elamisloa pikendamisest, kuna menetluse käigus kogutud materjalide alusel ei ole tõendatud taotleja hooldusvajadus ega see, et taotlejal ei ole võimalik saada hooldust või ravi asukohajärgses või muus riigis. Eesti arstid pole kinnitanud taotlejal osteopeenia (luude hõrenemise) diagnoosi. Taotleja on võimeline iseseisvalt liikuma ja ka reisima, mida kinnitavad arvukad piiriületused. Arstitõendite kohaselt põeb taotleja küll eakale inimesele omaseid haiguseid, kuid talle on määratud ravimid ja füsioteraapia haiguse kontrolli all hoidmiseks, mis on kättesaadavad ka Venemaal. Taotleja on võimeline iseseisvalt elama ja toimetama, kuivõrd taotleja ei ela Eestis poja juures ning poeg külastab teda kolmel korral nädalas. Taotleja on saanud vajalikku arstiabi Venemaal, seda nii seal elades kui ka Eestis elamise ajal, mil ta külastas sealseid kliinikuid. Taotleja perekonnal on võimalik palgata talle Venemaal hooldaja ning samuti elab seal taotleja õde oma perekonnaga. Taotleja side Venemaaga ei katkenud ainuüksi sealse kinnisvara müügiga. Taotleja saab Venemaalt pensioni ning puuduvad ka andmed, et raha saatmine Venemaale oleks absoluutselt võimatu. Taotlejale ei saaks anda tähtajalist elamisluba ka VMS §-de 210 1– 2102 alusel, kuna ta ei ole elanud Eestis vähemalt kolm aastat (VMS § 210 2 lg 1 p 1). Samuti ei oleks põhjendatud elamisloa andmine erandkorras VMS § 210 3 alusel, kuivõrd taotleja senine tegevus ja Eestis viibitud aeg ei ole sellise kaaluga mis näitaks, et Eestist lahkumine on ilmselgelt liiga koormav. Taotlejal tuli juba esmakordselt elamisloa taotlemisel arvestada, et ka pikendamise taotlemisel kontrollitakse kõiki elamisloa andmise tingimusi ning et elamisluba ei pikendata automaatselt.
3.C.X esitas Tallinna Halduskohtule 13.06.2025 kaebuse PPA 09.06.2025 otsuse nr 15.33.1/1424-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-25-1926). Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada elamisloa kehtivuse lõppemisest tulenev kohustus Eestist lahkuda.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 16.06.2025 seisukohas jätta C.X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2025 määrusega C.X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuna PPA 09.06.2025 otsusest ei tulene kaebajale otsest lahkumiskohustust, siis on kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus eesmärgiks saada tähtajaline elamisluba, mille andmiseks kohustamine ei ole põhjendatud. C.X palus 02.07.2025 määruskaebuses rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus ja anda talle tähtajaline elamisluba kuni haldusasja nr 3-25-1926 menetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.07.2025 määrusega C.X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 17.06.2025 määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et esialgse õiguskaitse korras PPA kohustamine anda tähtajaline elamisluba on põhjendatud vaid juhul, kui kaebajal on selleks ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ning kui kaebusel on ühtlasi väga head eduväljavaated. Praegusel juhul ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ülekaalukas, kuna tema terviseseisund ei ole tal takistanud Eestis elamise ajal korduvalt Venemaa külastamist ning kuna ei ole tõendatud, et vastavat arstiabi ei oleks võimalik saada Venemaal. Venemaal saab kaebajat aidata ka tema õde ning samuti on kaebajal Venemaal sissetulek (pension). Kaebuse rahuldamise korral saaks kaebaja Eestisse naasta. Ka kaebuse eduväljavaated on pigem vähesed, kuna VMS § 150 lg 1 p 3 mõtteks pole võimaldada elamisluba kõikidele vanemaealistele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu küll abi, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 p 3 mõttes 2(7)
3-25-1926 hooldusvajadust. Nii on see näiteks juhul, kui vanema inimese liikumine on küll vähesel määral raskendatud, kuid sellegipoolest ilma suuremate raskusteta teostatav, sh abivahendiga (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589, p 13). Samuti on kaebaja elanud Eestis suhteliselt lühikest aega tähtajalise elamisloa alusel ning seega ei saanud tal tekkida usaldust selles, et ta saab Eestis viibimist jätkata pärast elamisloa kehtivuse lõppu. Tähtajaline elamisluba on riigis ajutiselt viibimise aluseks ning kaebajal tuli sellega oma elu korraldamisel (sh ravi planeerimisel) arvestada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus asjas nr 3-24-138, p 13). Ka kaebaja soov osaleda oma kohtuasja arutamisel ei ole kaalukas argument esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
6.Politsei- ja Piirivalveamet tegi C.X-ile 03.07.2025 ettekirjutuse nr 1052289178 lahkumiseks Venemaale (sundtäidetav alates 03.08.2025) ja kohaldas talle Schengeni sissesõidukeeldu 1 kuuks. Isikul puudub alates PPA 09.06.2025 otsuse tegemisest seaduslik alus Eestis viibimiseks ning siiani ei ole ka leidnud kinnitust tema hooldusvajadus. Isiku Eestist väljasaatmine ei riiva tema perekonnaelu, kuna tema Eestis elav poeg on täiskasvanud ja elab siin iseseisvalt oma abikaasaga. Ka asjaolu, et isikul puudub Venemaal elukoht, ei ole väljasaatmisel takistuseks, kuna isikul on alati võimalus pöörduda selle murega oma koduriigi ametivõimude poole. Kuna isik oli Eestis poja ülalpidamisel, siis ei tohiks tema pojal olla probleeme oma ema ülalpidamisega (sh eluaseme pakkumisega) ka Venemaal.
7.C.X esitas Tallinna Halduskohtule 11.07.2025 kaebuse PPA 03.07.2025 ettekirjutuse nr 1052289178 tühistamiseks (haldusasi nr 3-25-2300). Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada PPA 03.07.2025 lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ja keelata kaebaja Eestist väljasaatmine kuni haldusasja menetluse lõpuni. Kaebajal ei ole Venemaal lähedasi, kes saaks tema eest hoolitseda, ning tal puudub seal ka elukoht ja muu vara. Kaebajal on Venemaal küll Moskvas elav õde, kuid õel on oma perekond ja kohustused ning samuti puudub kaebajal Moskvaga igasugune side (varasemalt elas ta Krasnodaris, mis on Moskvast üle 1300 km kaugusel). Kaebaja ainsaks sissetulekuks on Venemaa pension 14 358,28 rubla (ca 160 eurot), mis ei kata isegi igapäevaseid ravimeid. Kaebajal on Venemaal 2022. ja 2023. a-l diagnoositud osteopeenia, mida Eestis aga ei diagnoosita ja mida ravitakse Eestis alles siis, kui haigus on jõudnud osteoporoosi staadiumisse. Kaebajal võib osteopeenia süveneda osteoporoosiks ning seetõttu vajab ta pidevat jälgimist ja ravi. Kaebajal on haiguse tõttu süvenenud valud ja probleemid nimme-, selja-, käte- ja jalgade piirkondades ning arst on soovitanud tal vältida füüsilist ülekoormust, keha painutamist, raskuste tõstmist, staatilisi koormusi ja korduvaid liigutusi. Eestis on kaebajal 21.12.2023 diagnoositud suurenenud kilpnääre, mis nõuab regulaarset kontrollimist. Valude leevendamiseks määratud ravimite kasutamise tõttu kaotas kaebaja 08.06.2025 teadvuse. Samuti on kaebaja suunatud 07.08.2025 vastuvõtule neuroloogi juurde seoses käte tuimusega, 12.08.2025 vastuvõtule nahaarsti juurde jalas tihendite uurimiseks ja operatsioonile saatmise otsustamiseks ning 22.08.2025 vastuvõtule seoses vasaku jala probleemidega. Tagasipöördumine Venemaale sunniks kaebajat ravi katkestama ja alustama sellega uuesti, samuti tegelema uue elukoha otsimisega ilma igapäevase hooldaja toeta, mis võib tuua kaasa tõsise tervisekahju. Venemaal ei saaks kaebaja tõenäoliselt kõiki vajalikke uuringuid ja ravimeid. Seega tooks tagasipöördumine kaasa ebaproportsionaalse ja tegelikkuses ületamatu elukorraldusliku koormuse. Kuna Eesti krediidiasutused peatasid 2022. a-l Venemaa suunalised maksed, siis puuduks kaebaja pojal reaalne võimalus kanda kaebajale Venemaale raha hooldaja palkamiseks või ravimite soetamiseks. Kuna kaebaja poeg on Venemaa kodanik, kes allub ajateenistuse kohustusele, siis tähendaks kaebaja poja Venemaale naasmine talle reaalset riski sattuda 3(7)
3-25-1926 sunniviisiliselt ajateenistusse. Sellisel juhul ei saaks kaebaja poeg teda enam üldse abistada ega rahaliselt toetada. Seega seaks kaebaja Venemaale naasmine ohtu mitte üksnes kaebaja, vaid ka tema poja põhiõigused ja perekonnaelu. Samuti soovib kaebaja olla Eestis oma kohtuasja menetluse juures. Kaebaja Eestisse jäämine ei oleks ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Puudub ka oht, et kaebaja hilisem väljasaatmine võiks kujuneda raskendatuks või võimatuks, sest kaebaja teeb PPA-ga koostööd ja vastab vastustaja pärimistele.
8.Tallinna Halduskohus jättis 21.07.2025 määrusega C.X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning liitis haldusasjad nr 3-25-1926 ja 3-25-2300 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-25-1926). Kaebaja on uues esialgse õiguskaitse taotluses korranud sisuliselt samu väiteid, mille alusel jätsid halduskohus ja ringkonnakohus tema varasema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kuigi kaebus lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ei ole ilmselgelt perspektiivitu, on selle eduväljavaated pigem väiksed, arvestades elamisloa pikendamisest keeldumise peale esitatud kaebuse perspektiivitust. Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 18.07.2025 määruses väljendatud seisukohtadega ja leiab, et kaebaja võttis endale teadliku riski, müües elukoha Venemaal. Kaebajal ei saanud varasemalt elamisloa saamisest tekkida kindlust, et ta saab jätkata määramata ajaks elamist poja juures Eestis. Samuti on kaebajal võimalus elukoha müügist saadud vara arvelt soetada endale uus elukoht ja korraldada oma elu vajadustele sobivaks. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et tal ei ole vastavat arstiabi võimalik saada Venemaal. Kohus ei pea Venemaal ravi puudumist ka usutavaks. Kaebajal on Venemaal ka õde ning ta saab Venemaa pensioni. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on tema sissetulek väike, ei too kaasa esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja Venemaa kodanikust pojal on võimalik reisida kaebaja juurde Venemaale ning hüpoteetiline on väide, et pojal on oht sattuda sunniviisiliselt ajateenistusse. Kaebaja ei ole seda väidet põhistanud ega tõendanud (puudub vastav kutse vms). Kuna kaebaja tervislik seisund on võimaldanud tal reisida, siis puudub tal vajadus viibida kohtumenetluse ajal Eestis. Kaebajat esindab kohtus õigusteadmistega esindaja, kes saab tagada tema õiguste kaitse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.C.X palub 28.07.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.07.2025 määruse resolutsiooni p 1 ja teha uus määrus, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei pea kaebuse eduväljavaated olema väga head ning ka esialgse õiguskaitse vajadus ei pea olema ülekaalukas. Kui kaebaja peaks 02.08.2025 Eestist lahkuma, tooks see talle kaasa väga rasked tagajärjed. Halduskohus ei analüüsinud piisavalt kaebaja tervisega seotud asjaolusid ja väiteid, et ravi katkestamine ohustab tema tervist. Kaebaja on Eesti perearsti järelevalve all seoses ravimiannuste reguleerimisega ja neuroloogi järelevalve all seoses selja-, jala- ja käevalude uurimisega. Kaebaja esitab ka 15.07.2025 teostatud ultraheliuuringu, mida ta ei saanud kaebuse esitamise ajal esitada ja millega on tuvastatud kaebaja vasakus sääres mitmete tihendite olemasolu. Isegi kui ravi jätkamine Venemaal oleks võimalik, siis oleks Eestis määratud ravi katkestamine siiski ebaproportsionaalne tagajärg. Kaebaja terviseprobleemid on süvenevad ega möödu ilma spetsiaalse ravita. Valuhoogude tõttu on kaebajal raske seista, käia ja kummarduda ning ta ei suuda ise poest toitu tuua ja süüa valmistada. Venemaale naastes ei aitaks kaebajat tema õde, kellelt ta ei ole kunagi abi saanud, ning seega jääks ta ilma igasuguse abita. Kaebajal oli Venemaal korteri müümisel pikaajaline kavatsus jääda püsivalt elama Eestisse ning naasmise võimalust ta enam ei kaalunud. Kaebaja tervis ei ole alates 2023. a-l Eestisse saabumisest paranenud, vaid üksnes halvenenud. Eestis elamise ajal käis kaebaja Venemaal kaks korda 4(7)
3-25-1926 korteri haldamiseks ja müümiseks ning ta ei viibinud seal üksinda, vaid teda abistas poja abikaasa. Seega ei kinnita need reisid kaebaja võimekust iseseisvalt Venemaal hakkama saada. Kaebaja pojale Venemaale naasmisel tekkiv oht sattuda ajateenistusse on reaalne ning mobilisatsioonikutse saamisel kehtiks talle keeld riigist lahkuda. Kuna kaebaja poeg töötab ja elab oma perega Eestis, siis ei saaks talt ka realistlikult eeldada oma ema Venemaal hooldamist. Samuti soovib kaebaja teha Eestis terviseekspertiisid praeguse haldusasja tarbeks, mis ei oleks võimalik tema Venemaal viibimisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi olulisi asjaolusid ega väiteid ning kuna asjaoludest tulenevalt tuleb määruskaebus lahendada lühikese aja jooksul, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega põhjendatuks küsida PPA-lt määruskaebusele vastust, vaid arvestab PPA varasemate seisukohtadega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
11.Praegusel juhul puudub kaebajal pärast PPA 09.06.2025 otsuse nr 15.3-3.1/1424-1 tegemist talle ajutiselt VMS §-st 130 tulenenud õigus Eestis viibida ning PPA on teinud talle 03.07.2025 ettekirjutuse nr 1052289178 lahkumiseks Venemaale, mida kaebaja saab vabatahtlikult täita kuni 02.08.2025 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 03.08.2025). Koos lahkumisettekirjutuse tühistamiseks esitatud kaebusega taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise (s.o Eestist väljasaatmise) keelamist. Kohtud ei ole praeguses asjas varasemalt esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel selle esialgse õiguskaitse abinõu osas seisukohta võtnud, kuivõrd halduskohtu 17.06.2025 määruses ja ringkonnakohtu 18.07.2025 määruses hinnati seda, kas on põhjendatud kohustada esialgse õiguskaitse korras PPA-d andma kaebajale tähtajaline elamisluba kohtumenetluse ajal Eestis viibimiseks. Erinevalt elamisloa andmiseks kohustamiseks ei pea lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamiseks olema kaebuse eduväljavaated väga head ning ka kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei pea olema ülekaalukas (Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 määrus nr 3-24-138, p 16; 23.02.2023 määrus nr 3-22-2638). Esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Samuti tuleb vajaduse korral esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi lisaks arvestama erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust välistada. Kaebaja on piisavalt põhistanud ja tõendanud, et tal esinevad erinevad terviseprobleemid, mis vajavad ravi ja täiendavaid terviseuuringuid (vt 11.07.2025 kaebuse lisad 7–13). Isegi kui nende terviseprobleemide ravi ja uurimine on võimalik ka Venemaal, on eluliselt siiski usutav, et Venemaale väljasaatmisel katkeks vähemasti ajutiselt kaebajale Eestis määratud ravi, mis võib omakorda tuua kaasa kaebaja tervise halvenemise ja tervisekahjud. Kaebaja terviseprobleemid ei ole samas ka sellised, mis eelduslikult võimaldaksid tal saada Venemaal kohest abi erakorralise meditsiini korras. Kaebaja on ka tõendanud, et tal on Eestis broneeritud vastuvõtud arstide juurde, kuhu tal ei oleks väljasaatmisel võimalik jõuda (vt 5(7)
3-25-1926 11.07.2025 kaebuse lisa 14). Tõenäoline on see, et Venemaal ei oleks kaebajal võimalik lähiajal eriarsti vastuvõtule saada. Esialgse õiguskaitse vajaduse möönmiseks piisab ka sellest, kui kaebajale kaasneksid välismaale ümberasumisega märkimisväärsed raskused igapäevasel toimetulekul (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2023 määrus nr 3-22-2638, p 12). Usutav on kaebaja selgitus, et pärast Venemaal korteri võõrandamist ja Eestisse kolimist katkesid tal olulisemad sidemed Venemaaga ning et Venemaale naastes ei oleks tal võimalik saada vajalikku abi oma õelt, kes on samuti üle 50 aasta vana ning kellega kaebaja ei ole lähedane (seda võib kaudselt järeldada tõsiasjast, et kaebaja ja tema õde elasid Venemaal suure vahemaa taga). Kaebaja ainus sissetulek Venemaal oleks pension suuruses 14 358,28 rubla (ca 160 eurot; vt 11.07.2025 kaebuse lisa 6), mis ei oleks tõenäoliselt piisav nii eluaseme kui ka vajaliku ravi eest tasumiseks. PPA viidatud võimalus, et kaebaja Eestis elav ja töötav poeg saaks teda Venemaal rahaliselt toetada, oleks reaalselt pigem raskesti teostatav. PPA ei ole ümber lükanud kaebaja väidet, et rahaülekannete tegemine Venemaale on raskendatud või võimatu, kuna Eestis tegutsevad krediidiasutused on lõpetanud rahaülekanded Venemaale. Samuti ei oleks reaalselt jätkusuutlikuks ja mõistlikult teostatavaks lahenduseks kaebajale Venemaale sularaha saatmine. Kuna praeguses haldusasjas on vaidlusküsimuseks see, kas kaebaja terviseseisund tingib tema hooldusvajaduse, ning kuna kaebaja on viidanud soovile teha hooldusvajaduse tõendamiseks täiendavaid terviseekspertiise, siis on tal ka sellest tulenevalt vajadus kohtumenetluse ajal Eestis viibida.
13.Praeguses menetlusstaadiumis ei saa kaebust pidada ka ilmselgelt perspektiivituks. Kuna halduskohus liitis kaebused PPA 09.06.2025 otsuse ja 03.07.2025 ettekirjutuse tühistamiseks ühte menetlusse ning kuna lahkumisettekirjutuse õiguspärasus sõltub otseselt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse õiguspärasusest, siis tuleb praegusel juhul eelkõige hinnata PPA 09.06.2025 otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse perspektiivikust. Vaidluse all olevad küsimused sellest, kas kaebajal on VMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses hooldusvajadus ning kas kaebajal oleks vajalikku hooldust võimalik saada Venemaal, nõuavad põhjalikumat hindamist ning asjaolude täiendavat uurimist. Kahtluse korral ja kaebaja nõusolekul saab hooldusvajadust välja selgitada ka kohtuliku ekspertiisiga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589, p 14). Välisriigis hoolduse saamise hindamisel on vajalik hinnata, kas hoolduseks raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine, välisriigilt sotsiaalteenuste taotlemine või hooldus kaebaja Venemaal elava õe poolt on võimalik ning milline oleks nende viiside prognoositav tulemus võrreldes kaebajale hoolduse osutamisega Eestis tema poja poolt (vrd Riigikohtu 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p 88). Samuti tuleks ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt analüüsida, kas kaebajal saaks olla kõrgendatud õigustatud ootus VMS § 150 lg 1 p 3 alusel elamisloa pikendamisele olukorras, kus esialgse samal alusel elamisloa andmise seisuga võrreldes ei ole kaebaja olukord (hooldusvajadus ja välisriigis hoolduse saamise võimalused) paranenud.
14.Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu ei räägi ka ülekaalukas avalik huvi ning see ei riivaks ka kolmandate isikute õigusi. PPA ei ole väitnud ning asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Samuti puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebuse rahuldamata jäämise korral võiks kaebaja Eestist Venemaale väljasaatmine olla raskendatud või võimatu. Kaebaja on senini näidanud üles valmidust koostööks ning kaebaja isikut arvestades ei ole alust arvata, et ta võiks kaebuse rahuldamata jätmise korral põgeneda mujale Euroopasse.
15.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus C.X määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 21.07.2025 määruse resolutsiooni p-i 1. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab PPA 03.07.2025 6(7)
3-25-1926 ettekirjutuse nr 1052289178 sundtäitmine ja keelab C.X Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-25-1926 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
16.Kuna määrus sisaldab andmeid kaebaja tervise ja eraelu kohta, siis tuleb määruse avaldamisel kaebaja ning tema poja nimed ja sünniajad asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.