Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kristjan Siigur ja Veiko Vaske
Määruse tegemise aeg ja koht
17. juuli 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-1908
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada W.O kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Katri Bergmann ja Ege-Lii Luik Puudutatud isik – W.O (endine nimekuju W.O), esindaja adv Kristina Ivanova
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.O määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse W.O määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-25-1908.
Jätta rahuldamata taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
Jätta W.O määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25-1908 muutmata.
Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused puštu keelde.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja sünniaeg) tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 Võru maakonnas kinni Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone ületanud isiku, kes tuvastati kui Afganistani Islamiemiraadi kodanik W.O (sünd. XX.XX.XXXX). Hiljem on tuvastatud, et isik on nii
3-25-1908 Afganistani kui ka Pakistani Islamivabariigi kodanik ning tema õige nimekuju on W.O ja sünniaeg XX.XX.XXXX. Isik esitas 24.05.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid loobus sellest 25.05.2023. Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-23-1153 PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Isik esitas 31.05.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 02.06.2023 määrusega nr 3-23-1196 PPA-le loa paigutada isik KPK-sse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ning haldusasjas nr 3-23-1196 tehtud määruste alusel peeti isikut KPK-s kinni kuni 29.11.2023, mil ta paigutati varjupaigataotlejate majutuskeskusesse.
2.PPA jättis 31.10.2023 otsusega nr 12305310062-1 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata. Puudutatud isik esitas otsuse peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2024 otsusega nr 3-23-2774 rahuldamata, kuid peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 31.10.2023 otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud isik lahkus 12.05.2024 loata majutuskeskusest ja esitas Leedus 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti läbi vaatamata. Leedu Migratsiooniamet esitas PPA-le 24.05.2024 palve isiku tagasivõtmiseks. Isik saabus nn Dublini menetluse alusel Eestisse tagasi 19.11.2024. Tallinna Halduskohus andis 21.11.2024 määrusega nr 3-24-3183 VRKS-i alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse ning kinnipidamiseks antud luba on pikendatud 21.01.2025 ja 15.05.2025 määrustega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.04.2025 otsusega nr 3-23-2774 puudutatud isiku apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 10.06.2025 määrusega puudutatud isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 11.06.2025 taotluse anda VSS § 23 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isiku rahvusvahelise kaitse menetlus lõppes Riigikohtu 10.06.2025 määrusega haldusasjas nr 3-23-2774 ning PPA pidas ta 11.06.2025 kinni VSS-i alusel. Haldusasjas nr 3-23-1153 on tõendatud, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ja tema eesmärk oli jõuda Saksamaale. Esineb VSS § 6 8 p-s 9 välja toodud põgenemisohule viitav asjaolu, sest isik lahkus omavoliliselt Vao keskusest (VRKS § 34 lg 1) ja peeti hiljem kinni Leedus. Samuti järeldub isiku seisukohtadest, hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda (VSS § 68 p 6). Isik on KPK-s viibimise ajal uurinud võimalusi, kuidas ta saaks minna iseseisvalt kolmandatesse riikidesse. PPA ei pea usutavaks, et vabaduses viibides jääks puudutatud isik PPA-le kättesaadavaks väljasaatmise täideviimiseks. Dokumentide puudumine ei ole isikul varem takistanud riigipiiride ületamist. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et kohtud on jätnud rahuldamata isiku kaebuse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale. Keelduvas otsuses tehti isikule sundtäidetav lahkumisettekirjutus lahkumiseks Pakistani ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks. Rahvusvahelise kaitse taotlus oli selgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Isiku põgenemise ohtu ei ole võimalik piisavalt maandada leebemate järelevalvemeetmetega. Isik soovib jätkuvalt jõuda Saksamaale, kus on tema pereliikmed, sõbrad ja kogukond. Isiku põgenemise ohtu on jaatatud nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023 ja 25.08.2023 määrustes nr 3-23-1196 ning 07.02.2025 ja 04.06.2025 määrustes nr 3-24-3183. PPA hinnangul esinevad ka VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, sest isiku väljasaatmiseks tema kodakondsusjärgsesse riiki on vaja saada reisidokument ja isik ei ole teinud PPA-ga koostööd selle hankimisel. Kinnipidamine ei riiva puudutatud isiku õigusi ebaproportsionaalselt.
4.Puudutatud isik leidis 12.06.2025 seisukohas, et KPK-sse paigutamine riivaks tema õigusi ülemäära, sest puudub põgenemisoht, mis õigustaks isiku kinnipidamist. Isiku Eestist lahkumise juhtum leidis aset juba enam kui aasta tagasi. Kuigi isik ei soovi naasta kodumaale, 2(6)
3-25-1908 mille eest ta kaitset taotles, on ta samas kinnitanud, et ei lahkuks Eestist. Hinnata tuleb, milline võiks olla isiku motiiv praegu Eestist põgeneda, mitte lähtuda tema aastate tagusest kavatsusest. VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel kinnipidamine ei oleks põhjendatud, sest puuduvad konkreetsed tõendid kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. Selline väide ei saa tugineda pelgalt rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastatule. Puudutatud isik on teinud PPAga koostööd ja teeb ka edaspidi. Isikut on kokku kinni peetud (sh Leedus) ca 19 kuud. VSS § 10 lg 2 p 1 kohaldamine ei eelda, et isikul peaks olema Eestis kindel elukoht. Puudutatud isikul on olemas rahaline võimekus, et tagada endale ajutine viibimiskoht Eestis. Halduskohtu istungil selgitas puudutatud isik, et tal on dokumendid olemas ja ta on pärit Afganistanist. KPK-st vabastamise korral asuks ta Eestis töötama ja elama. Tema onu elab juba 19 aastat Saksamaal ja tal on seal äri ning onu sooviks, et puudutatud isik tegeleks selle äriga Eestis. Isik ei soovi Euroopa Liidust lahkuda.
5.Tallinna Halduskohus andis 12.06.2025 määrusega VSS § 23 lg 1 p 1 ja lg 11 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.08.2025. Puudutatud isikul ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ja ebaseaduslikult riigis viibiv välismaalane saadetakse välja tema kodakondsusjärgsesse riiki või kokkuleppel kolmanda riigiga mõnda kolmandasse riiki (VSS § 17). PPA on põgenemisohtu sisustanud VSS § 68 p-des 6 ja 9 tooduga ning halduskohus nõustub sellega. Puudutatud isiku 23.05.2023, 30.05.2023, 14.06.2023 ja 11.10.2023 küsitluste protokollidest nähtub, et isik ei soovi päritoluriiki naasta. Sama on järeldatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2025 otsuses nr 3-23-2774 (p 14). Soovimatus päritoluriiki naasta nähtub ka 13.01.2025 vestlusest nõustajaga (HKMS § 134 lg 2 p 4) ja isiku seletustest 14.05.2025 kohtuistungil haldusasjas nr 3-24-3183. Põgenemisohule viitavate varasemate hoiakute ja seisukohtade mustri murdmiseks ei piisa isiku kinnitustest, et ta asuks Eestis elama ja töötama. Puudutatud isikul elab lähedane Saksamaal ja isik väljendas istungil selgelt, et soovib jääda Euroopa Liitu. Samas on isikule PPA 31.10.2023 otsusega kohaldatud 5-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale (VSS § 74 lg 2). Lisaks on isik varem määratud elukohast (Vao keskus) omavoliliselt lahkunud ja peeti kinni Leedus. Juhtumi tähendust saaks vähendada see, kui lisaks möödunud ajale oleks puudutatud isik näidanud oma käitumisega, et on valmis astuma reaalseid samme vabatahtlikuks lahkumiseks. Praegu see nii ei ole. Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks ei saa siiski olla VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, sest kuigi mh 13.01.2025 vestlusest nõustajaga nähtub, et isik ei soovi Eestist lahkuda, ei saa seda käsitada otsese keeldumisena aidata kaasa dokumentide hankimisele (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 33-1-24-17, p 11). Arvestades, et isikul puuduvad sidemed Eestiga, ta on varasemalt Eestist loata lahkunud ja soovib jääda Euroopa Liitu ning tema onu elab Saksamaal, ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine väljasaatmise täideviimist. Kuigi isikut on peetud kokku kinni küllaltki pikka aega, viibis ta siiski 29. 11.2023–11.05.2024 vabaduses. Puudutatud isiku väljasaatmist Pakistani ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (VSS § 24 lg 11), kuigi see võtab aega.
6.Puudutatud isik palub 18.06.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.06.2025 määrus ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamata KPK-st. Puudutatud isik nõustub halduskohtuga selles, et tema kinnipidamiseks ei esine VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 toodud aluseid. Samas ei saa puudutatud isik olla nõus sellega, et kinnipidamine on põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 alusel. Puudub selline põgenemisoht, mis õigustaks puudutatud isiku kinnipidamist. Kohus on omistanud ülemäära suurt tähtsust isiku varasemalt väljendatud soovimatusele lahkuda päritoluriiki. Neid seisukohti väljendas isik peamiselt rahvusvahelise kaitse menetluses toimunud ammustel vestlustel. Isiku soovimatust lahkumiskohustust täita ei saa järeldada ka sellest, et isik soovib jääda Euroopa Liitu. Puudutatud isikul on soov tulevikus seadustada enda viibimine Euroopa Liidus, mida ei saa 3(6)
3-25-1908 talle ette heita ega seostada põgenemise ohuga. Kuigi isik ei taha kodumaale naasta, on ta samas kinnitanud, et ei põgene Eestist ning soovib viibida vabaduses. Isikule ei saa heita ette, et ta ei soovi minna tagasi riiki, mille eest ta taotles rahvusvahelist kaitset. Varasemat ühekordset Eestist loata lahkumist ei saa isikule jääda lõputult ette heitma, vaid põgenemisohu prognoos peab tuginema aktuaalsetele hinnangutele. Halduskohus ei ole sisuliselt arvestanud seda, millal ja mis põhjustel isik lahkus ning kuidas ta on pärast seda käitunud. Isik ei ole KPK-s kinnipidamise ajal väljendanud vähimatki kavatsust vabastamise korral Eestist ebaseaduslikult lahkuda. Taotletavat eesmärki on võimalik tõhusalt saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Isiku vabadust on praeguseks kokku piiratud ca 19 kuu vältel (sh enam kui aasta pärast Leedus kinnipidamist).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida määruskaebuse lahendamiseks PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
8.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA 11.06.2025 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks see vaadata läbi kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 istungil, millest võttis osa puštu keele tõlk. Isikut esindab advokaat, kes on saanud tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.
9.Kuna menetlus haldusasjas nr 3-23-2774 on Riigikohtu 10.06.2025 määrusega lõppenud (sh lõppes Tallinna Halduskohtu 14.03.2024 otsusega kohaldatud esialgne õiguskaitse), siis ei ole puudutatud isikul enam seaduslikku alust Eestis viibida. Haldusasja nr 3-23-2774 menetluse ajal oli puudutatud isikut alates 21.11.2024 peetud KPK-s kinni haldusasjas nr 324-3183 antud lubade alusel ning ringkonnakohus kontrollis kinnipidamise põhjendatust viimati 04.06.2025 määruses. Ehkki haldusasjas nr 3-24-3183 toimus kinnipidamine VRKS-i alusel, oli ka selleks vajalik tuvastada puudutatud isiku põgenemise oht (VRKS § 36 1 lg 21) ning seda seostati samuti mh VSS § 68 p-des 6 ja 9 toodud asjaoludega.
10.Halduskohtu 12.06.2025 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Ringkonnakohus jääb ka haldusasjas nr 3-24-3183 väljendatud seisukohtade juurde, mis puudutavad isiku põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 6 ja 9 järgi. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.VSS § 23 lg 1 p 1 ja lg 1 1 järgi võib põgenemise ohu esinemisel välismaalast halduskohtu loal KPK-s kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tõhusalt lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamisel 4(6)
3-25-1908 tuleb võtta arvesse välismaalasega seotud olulisi asjaolusid ja kinnipidamine peab olema proportsionaalne. Need tingimused on praegusel juhul täidetud. Määruskaebuses on heidetud esmajoones ette seda, et PPA ja halduskohus on isiku põgenemise ohu prognoosimisel tuginenud asjaoludele, millest on praeguseks möödunud küllaltki pikk aeg (s.o rahvusvahelise kaitse menetluse käigus toimunud vestlustel väljendatud seisukohad ja Vao keskusest lahkumine 2024. a mais). Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
12.Olenemata sellest, et puudutatud isik on mh haldusasja nr 3-24-3183 raames korduvalt kinnitanud, et KPK-st vabastamise korral ta ei põgeneks Eestist, ei saa seda kinnitust pidada usaldusväärseks. Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrusest nr 3-23-1196 nähtuvalt (p-d 14– 15) kinnitas puudutatud isik mh selles menetluses, et ta ei põgeneks Eestist, sest on teadlik, et ta saadetaks nn Dublini menetluse raames niikuinii Eestisse tagasi. Sellele vaatamata lahkus puudutatud isik 12.05.2024 omavoliliselt majutuskeskusest ning taotles pärast tabamist Leedus uuesti rahvusvahelist kaitset. Isik ei ole toonud välja ühtegi uut asjaolu, mis võiks põhjendada väidet, et tema käitumine ja hoiakud on selgelt muutunud ning praegust kinnitust tuleks pidada tõsiseltvõetavaks. Põgenemisohu jaatamiseks VSS § 68 p 9 alusel ei pea isik olema määratud elukohast loata lahkunud korduvalt. Asjakohatu on ka etteheide, et halduskohus ei arvestanud põhjuseid, miks puudutatud isik 2024. a mais Eestist lahkus. Haldusasjast nr 3-24-3183 nähtub, et isik soovis väidetavalt minna Vilniusesse, kus ta pidi saama sõbra käest enda dokumendid. Isiku Leedus kinnipidamise asjaolud seda väidet aga ei kinnitanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.205 määrus nr 3-24-3183, p 18). Halduskohus ei pidanud arvesse võtma isiku põhjendusi, mille tõepärasus on varasemas menetluses ümber lükatud.
13.Halduskohus ei ole omistanud ebaõiget tähendust ka puudutatud isiku poolt 12.06.2025 kohtuistungil avaldatule, mille kohaselt soovib isik jääda Euroopa Liitu. Puudutatud isik ei saa seadustada enda Euroopa Liidus viibimist ilma PPA 31.10.2023 otsusega nr 12305310062-1 tehtud lahkumisettekirjutust eelnevalt täitmata. Väljasaatmise täideviimise korral rakendub aga tema suhtes sama otsusega kohaldatud 5-aastane sissesõidukeeld Schengeni alale, mis välistab kehtivusaja jooksul seadusliku viibimisaluse andmise Schengeni konventsiooni liikmesriikides (sh kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Iirimaa). Seetõttu on ilmne, et isiku soovimatust Euroopa Liidust lahkuda tuleb käsitada tema soovimatusena täita kehtivat lahkumiskohustust.
14.Põhjendamatu on mh vastuväide, et isikule ei saa heita ette soovimatust naasta riiki, mille eest ta rahvusvahelist kaitset taotles. PPA 31.10.2023 otsuse alusel saadetakse puudutatud isik välja Pakistani. Rahvusvahelise kaitse taotlust esitades ei väitnud isik, et vajab kaitset Pakistani ametivõimude eest, vaid varjas enda Pakistani kodakondsust. Pärast seda, kui PPA sai teada, et isikul on nii Afganistani kui ka Pakistani kodakondsus, asus puudutatud isik väitma, et ei saa tagasi pöörduda ka Pakistani, sest seal ähvardaks teda veritasu, mille eest riik ei paku kaitset. PPA ei pidanud 31.10.2023 otsuses veritasuga seotud väiteid usutavateks. Ringkonnakohus on 11.04.2025 otsuses haldusasjas nr 3-23-2774 (p 11) nõustunud, et väited kaebajat ähvardavast veritasust ei ole usaldusväärsed ning päritoluriigi teave ei võimalda järeldada, et riik ei pakuks võimaliku veritasu ohu korral mingit kaitset. Olukorras, kus PPA ja kohtud on tuvastanud, et puudutatud isikul ei ole põhjust karta Pakistani naasmisel tagakiusamist ega tõsist ohtu VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 tähenduses, ei ole alust omistada suurt tähendust sellele, et isik väidab jätkuvalt, et teda ootavad päritoluriiki naasmisel rasked tagajärjed.
15.Isikuga seotud asjaolude pinnalt ei saa tema kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks, sh puuduvad andmed, et kinnipidamine võiks ohustada puudutatud 5(6)
3-25-1908 isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid tema kinnipidamist ei ole alust lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu. Puudutatud isikut on peetud VRKS-i alusel kinni kokku ligi 13 kuud (31.05.2023–28.11.2023 ja 19.11.2024–10.06.2025) ning samuti on teda rahvusvahelise kaitse taotlejana peetud kinni Leedus ca 6 kuud (11.05.2024–19.11.2024). VSS-i alusel on puudutatud isikut peetud kinni 25.05.2023–31.05.2023 ja alates 11.06.2025. Erinevatel alustel kinnipidamisi ei saa summeerida (nt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10) ning kuigi pikaajaline kinnipidamine kujutab õiguslikust alusest sõltumata isiku õiguste intensiivset riivet, ei nähtu kohtule selliseid asjaolusid, mis annaksid alust pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalselt koormavaks. Puudutatud isik ei ole varasemat käitumist arvestades usaldusväärne, mistõttu ei oleks ka VSS § 10 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed eeldatavalt tõhusad ega tagaks puudutatud isiku Eestisse jäämist. Isiku väljasaatmine Pakistani võtab küll aega, kuid ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et see oleks võimatu või viibiks ebamõistlikult.
16.Eelneva põhjal jääb W.O määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 määrus muutmata.
17.Puudutatud isikule on kinnipidamisega seotud asjades antud menetlusabi asjas tehtavate kohtulahendite osaliseks tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) lähtudes tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus ja resolutsioon ning edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida puštu keelde.
18.Kuna määrus sisaldab andmeid puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, siis tuleb määruse avaldamisel puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja sünniaeg) asendada tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1; HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).
19.Puudutatud isikule määruskaebuste menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.