X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.02.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu otsusele nr 12408250001-1
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sünniaeg xx.xx.xxxx), volitatud esindaja Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning tema Eestisse saabumise ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise aeg tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.06.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.
1.X. X (edaspidi ka taotleja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle viibimise Eestis tuvastas Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) xx.xx.xxxx. Samal päeval esitas isik taotluse
rahvusvahelise kaitse saamiseks. Esitatud taotluse kohaselt vajab ta rahvusvahelist kaitset, kuna ta on sõjaväekohustuslane, ta tunneb ennast Venemaal ohus ja ta ei poolda Venemaa poliitikat.
2.Taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõppes PPA 11.02.20251 otsusega nr 12408250001-1 (edaspidi 11.02.2025 otsus), millega loeti taotleja xx.xx.xxxx esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmises seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja see lükati VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi; tehti taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral; kohaldati taotlejale VSS 7 4 lg 2 alusel sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 5-ks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.Kuigi taotleja vajadust rahvusvahelise kaitse järele tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel, siis ei kinnita tema antud ütlused, et teda oleks Venemaal tagakiusatud. Samuti ei ole usutav, et taotlejat võidaks Venemaale naastes tagakiusama hakata. Ebatõenäoline on ka taotleja mobiliseerimine relvajõududesse. Ta ei ole saanud mobilisatsioonikutset ning käesoleval ajal ei toimu Venemaal ka aktiivset mobilisatsiooni. Taotlejal puudub koduriigis tagakiusaja ning tema tagakiusukartuse asjaolu ei leidnud kinnitust.
2.2.Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset. Taotleja on Venemaa kodanik, tal puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Avalikud allikad kinnitavad, et Venemaa võimud karistavad oma kodanikke ebaseadusliku piiriületuse eest rahalise trahvi- või ka vanglakaristusega. Samal ajal pole käesoleval teada, et taotleja peab Venemaal kandma vanglakaristust ning teda pole veel süüdi mõistetud. Senises kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused Venemaal poliitiliselt mittemotiveeritud asjades ei ole sellised, mis tingiksid rahvusvahelise kaitse andmise.
2.3.Taotlejale tuleb teha viibimisaluse lõppemisel koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kuna esinevad VSS § 68 punktides 6 ja 8 sätestatud põgenemisohu alused. Isik on kinnitanud, et ta ei kavatse lahkumisettekirjutust vabatahtlikult täita ning tema ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus.
2.4.Taotlejal tuleb kohaldada sissesõidukeeld 5-aastaks ning humaanseid kaalutlusi selle kohaldamata jätmiseks ei esine. Kuigi teatud tingimustel võib rahvusvahelise kaitse taotleja puhul olla ebaseaduslik piiriületus aktsepteeritud, siis selliseid asjaolusid ei esine.
3.X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 06.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.02.2025 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaebaja ei toeta Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu, ta on avaldanud võimude suhtes kriitikat, osalenud 2020. aastal meeleavaldusel ning jätnud YouTube kanalil kommentaare. Selline tegevus on Venemaal karistatav. Venemaal on viimastel aastatel oluliselt karmistatud karistusi ja survemeetmeid teisitimõtlejate suhtes ning vastu on võetud sõjatsensuuri seadusi. Kaebajale tähendas Eestisse põgenemine võimalust jääda 1
Otsusel märgitud kuupäevaks 11.02.2024
2 (10)
truuks oma südametunnistusele. Venemaal on ohus igaüks, kellel on võimudega erinevad vaated ning kes neid vaateid ka väljendavad. Seda toetab ka päritoluriigi info.
4.2.Kaebaja püüdis Venemaalt lahkuda pärast 2022. aasta sündmuste algust ning selle põhjuseks ei ole elatisvõlglaseks olemine.
4.3.PPA päritoluriigi infost saab järeldada, et Venemaa võimud võivad kaootilises järjekorras valida ühe inimese, keda hakatakse näidispoomiseks karistama. Seega eksisteerib alati tõenäosus, et igaüks võib langeda Venemaa režiimi ohvriks. Selletaoline riigivõimu objektiks muutmine rikub inimväärikuse põhimõtet, mis on tagatud igaühele Eestis viibivale isikule PS § 10 ning PS § 9 kohaselt. Asjaolu, et kaeba ei ole varem tagakiusuohvriks langenud ei tähenda, et seda ei võiks juhtuda tulevikus.
4.4.Venemaa ametivõimud väärkohtlevad ja hukkavad tuntud opositsionääre, siis ei ole välistatud ka see, et ametivõimud võivad kasutada takistusteta meetmeid kaebaja vastu. Asjaolu, et kaebaja ei ole tuntud opositsioonipoliitik, üksnes suurendab tagakiusuriski, kuna tuntud opositsioonipoliitikutega võidakse käituda ettevaatlikumalt. Kaebaja tagasihoidlik staatus ühiskonnas ei anna mingit garantiid, et võimud teda rahule jätaksid – vastupidi, režiim karistab meeleavaldustel ja internetis kriitikat avaldanud tavalisi kodanikke pidevalt.
4.5.Kaebaja on diabeetik, mida võidakse tema vastu ära kasutada. On teada, et Venemaa vanglates ei tagata vajaliku meditsiinilise abi kättesaadavust, mistõttu on olemas selge oht, et kaebaja tervislik seisund halveneb märkimisväärselt. Seega leiab kaebaja, et tema väljasaatmine Venemaale võib kaasa tuua tema piinamise ja tervise halvenemise ning potentsiaalse surma tõenäosuse järsu kasvu.
4.6.Kaebaja on kommenteerinud Venemaa poliitikat ja võime ning need kommentaarid on internetist kättesaadavad. PPA väide mobilisatsiooni mittetoimumisest põhineb Venemaa ametivõimude ütlustel, kuid ametivõimud valetavad. Kaebaja võib olla sundkorras saadetud Ukrainasse sõdima, mis ennekõike ohustab kaebaja elu ja tervist ning samuti ohustab potentsiaalselt Ukraina kui EV liitlase iseseisvust, kuivõrd iga sõdur võib omada n-ö võtmerolli käimasolevas konfliktis.
4.7.Kaebaja on võlgnik Venemaal ning nende värbamisele keskendutakse. Kaebajale pakuti kohtutäituri büroos sõlmida leping Venemaa relvajõududega, millest ta keeldus. Kaebaja hinnangul ei pööranud vastustaja piisavat tähelepanu sellele, et kaebaja on võlgnik, kes ei soovi töötada Venemaa kasuks ja toetada sõda Ukrainas. Kuna kaebaja on kohustatud võlad tagasi maksma, siis võib tekkida olukord, kus kaebaja ainus võimalus on relvajõududega lepingu sõlmimine.
4.8.Kaebaja põgenes ebaseaduslikult Venemaa jaoks ebasõbralikku riiki ning Venemaa ametivõimud võivad aimata kaebaja teo põhjuseid. Kui Venemaa võimud saavad aru, et vastav samm oli poliitiliselt põhjendatud, ei teki kahtlust, et kaebajat hakatakse alusetult karistama rikkudes tema inimväärikust ja õigust jääda enda veendumustele truuks.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.PPA otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Ohu realiseerumise tõenäosust hinnatakse minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe 3 (10)
baasil. Arvestatav võimalus ei saa olla samastatav tõdemusega, et kuna Venemaa võimud võivad kaootilises järjekorras valida suvalise inimese, keda hakata näidispoomiseks karistama, siis eksisteerib tõenäosus, et igaüks võib langeda tagakiusuohvriks. Tegemist peab olema tõsise ja põhjendatud riskiga, mida kinnitavad objektiivsed asjaolud, olgu nendeks konkreetsed minevikusündmused, asjakohane päritoluriigi teave või varjupaigataotleja sellised isiklikud asjaolud, mis eristavad tema olukorda olulisel määral teistest sama riigi kodanikest.
5.2.Kaebaja soovimatus ka kaudselt Venemaa algatatud sõtta panustada on küll inimlikult mõistetav, kuid ei saa olla aluseks kaebaja pagulasena tunnistamiseks. Taolise lähenemisega oleks rahvusvahelist kaitset õigustatud saama iga Venemaa maksukohustuslasest kodanik. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole laiapindse sisserändeõiguse tagamine ega sisserändeõiguse tagamine kõikidele autoritaarsetest riikidest saabunud isikutele
5.3.Kaebaja väited põhinevad eeldusel, et päritoluriiki naastes satub ta ametivõimude huviorbiiti. PPA jääb seisukohale, et see eeldus ei ole täidetud. Vaatamata asjaolule, et kaebaja on teinud kommentaare ajavahemikus 20212024, ei ole Venemaa võimud tema vastu sellel ajaperioodil huvi tundnud, samuti välja toonud asjaolu, et kommentaaride jätmiseks kasutatud konto ei ole kaebaja isikuga seostatav. Kaebaja edastas 28.01.2025 e-kirjaga kuvatõmmised, millest nähtub, et kaebaja jättis ühe kommentaari video alla, millel on tänase seisuga 10 miljonit vaatamist ning pea 50 tuhat kommentaari. Ei ole eluliselt usutav, et Venemaa ametivõimudel oleks võimekust lugeda kõikide Venemaa riigivõime kritiseerivate videote alla jäetud kommentaare või kaebaja kommentaar oleks teiste seast sedavõrd eristuv, et Venemaa ametivõimud hakkaksid tuvastama kommenteerijat.
5.4.On õige, et Venemaa võimuesindajate avalduste või nende kontrolli all olevate meediaväljaannete puhul tuleb säilitada allikakriitilisus. Haldusmenetluse põhimõtete rikkumist saaks PPA-le ette heita, kui PPA tugineks otsuses ainult võimuesindajate avaldustele või nende kontrolli all olevatele meediaväljaannetele. Seda PPA ei tee. PPA järeldust, et 2022. aastal väljakuulutatud osalise mobilisatsiooni teist lainet ei ole toimunud ning selle toimumine on ebatõenäoline, toetavad ka muud objektiivsed allikad.
5.5.Kaebaja ei ole saanud mobilisatsioonikäsku või -kutset ning kaebaja sundmobiliseerimine ja tahtevastaselt Ukrainasse sõdima saatmine on ebatõenäoline.
5.6.Kaebaja tegelik käitumine ei ole kooskõlas sõnadega, kuna nt ei pidanud kaebaja pahaks kiiremas korras raha kogumise eesmärgil töötada mh lõhkeainetööstusele ammoniaaki tootva tehase ehitusel. Kaebuses esitatud väidetest ei nähtu, et kaebajal puuduks Venemaal võimalus leida endale töökoht valdkonnas, mis ei ole seotud sõjatööstusega. Kuigi PPA otsuses on märgitud, et Venemaal keskendutakse üha enam võlgnike värbamisele lepingulisesse teenistusse, siis arvestades kaebaja seni ainsat kokkupuudet Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi esindajaga kohtutäituri büroos, ei saa jõuda järeldusele, et kaebajat ohustaks tahtevastane värbamine lepingulisesse teenistusse.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et PPA 11.02.2025 otsus2 on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ehkki kohus nõustub kaebajaga, et pärast 24.02.2022 aastat on Venemaal oluliselt halvenenud Venemaa võimust erinevate vaadetega inimeste olukord ning samuti on oluliselt karmistatud seadusi, et karistada isikuid, kelle poliitilised veendumused ei ole Venemaa ametiliku poliitikaga samastatavad, kuid sellest ei saa aga järeldada, et kaebajat ähvardaks Venemaale naastes tagakius, mille tõrjumiseks ta vajaks rahvusvahelist kaitset. Mitte igasugune 2
Dtl 9–29.
4 (10)
(hüpoteetiline) õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (nt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 13 ja 15). Kohtu hinnangul tuvastas PPA õigesti, et kaebaja ei lahkunud 2024. aasta augustis Venemaalt põhjusel, et tema poliitilise meelsuse avaldamine oleks talle juba kaasa toonud või võiks tulevikus tuua kaasa VRKS § 19 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tagakiusu. Nõustudes PPA 11.02.2025 otsuse põhjendustega, ei korda kohus halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg 2 alusel neid käesolevas otsuses. Samuti nõustub kohus ka vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadega 3. Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
7.HKMS § 158 lg 31 järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. HKMS § 158 lg 3 1 nõuab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustab võtma arvesse uusi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punktid 24 ja 25). Kaebaja ei väida, et ilmnenud oleks uusi asjaolusid või et asjaolud, mida PPA 11.02.2025 otsust tehes hindas, oleks muutunud. Samuti ei heida kaebaja PPA-le ette, et mõni tema väidetud alus rahvusvahelise kaitse saamiseks oleks jäetud tähelepanuta. Kaebaja leiab, et PPA tegi kaebaja tagakiusuhirmu hinnates päritoluriigi info pinnalt väära järelduse, et kaebaja ei vaja tema väidetud asjaoludel rahvusvahelist kaitset.
8.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 4 artikli 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja selle põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Kuigi tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus, siis mitte igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 13 ja 15). Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).
9.VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Ka HKMS § 59 lg-st 1 tuleneb, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Kohus selgitas 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16, kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi 3
Dtl 45–50 ja 1340–1342. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule 4
5 (10)
art 4 lg 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.
10.Kaebaja põhjendab enda tagakiusukartust sisuliselt kahe asjaoluga. Esiteks sellega, et ta on väljendanud Venemaa riigivõimule vastanduvaid poliitilisi vaateid (kommenteeris YouTube’s ning osales 2020. aastal meeleavaldusel). Teiseks, on kaebaja väljendanud hirmu mobilisatsiooni ees. PPA hindas kaebaja tagakiusamise kartust asjakohaselt poliitilise meelsuse alusel, käsitades tagakiusajana Venemaa riigivõimu (VRKS § 19 lg 5 punkt 1; direktiivi 2011/95/EL art 6 punkt a; vaidlustatud otsuse punkt 6.2). Seejuures ei ole vaidlust, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt tagakiusu tõttu, vaid põhjusel, et tal on hirm, et teda võidakse tulevikus tagakiusata. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuse nr 3-23-1317 punktis 15, et: „o[O]hu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (Euroopa Kohtu 05.09.2012 kohtuotsus Y ja Z, C-71/11 ja C-99/11, punktid 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (Euroopa Kohtu otsus Y ja Z, p-d 67 ja 69; Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2018. a analüüs tõenditest ja usaldusväärsuse hindamisest Euroopa varjupaigasüsteemis, lk 80).“. Hirm võimaliku mobilisatsiooni ees
11.VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, punkt 35; C-238/19, ja C-472/13). Kaebaja hirm mobilisatsiooni ning Ukrainasse rindele saatmise ees ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Ei ajal, mil kaebaja Venemaalt lahkus, ega ka täna ning PPA otsuse tegemise ajal, ei toimu Venemaal mobilisatsiooni (sh osalist mobilisatsiooni). Uue mobilisatsiooni väljakuulutamine ei ole ka asjaolusid arvestades kuigivõrd tõenäoline, kuna Euroopa ja Ameerika Ühendriigid survestavad Venemaad sõda Ukrainas lõpetama. Ent isegi kui Venemaa peaks vaatamata survele otsustama sõjategevust intensiivistada või avada uusi ründelõike, mistõttu oleks vajalik mobilisatsiooni väljakuulutamine, siis ei saa küll kohus lõpuni väita, et kaebajat ei mobiliseerita (kaebaja on sõjaväekohustuslane, kes läbis ajateenistuse 1997–1999 aastal allveelaeva madrusena), kuid selline tõenäosus ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Ning isegi kui kaebajat mobiliseeritaks, siis arvestades tema väljaõpet ei ole tõenäoline, et teda rakendataks sellises rollis, milles ta peaks panema toime kuritegusid või ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevaid tegusid. Mobiliseerimise tõenäosust vähendab ka asjaolu, et kui kaebaja keeldus kohtutäituri büroos Venemaa relvajõudude teenistusse asumiseks lepingu sõlmimisest, siis ei järgnenud sellele tagakiusu või muid meetmeid5. Sotsiaalmeedias avaldatud postitused 5
Kaebaja kirjelduse kohaselt kutsuti ta kohtutäituri büroos kõrvalkabinetti, kus sõjaväevormis ametiisik pakkus talle võimalust sõlmida leping Venemaa relvajõududega, millest kaebaja keeldus.
6 (10)
12.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja hirm tagakiusu ees ei ole põhjendatud ka seoses tema opositsiooniliste vaadetega ning nende avaldamisega. Kaebaja poliitilise meelsuse avaldamine ei ole Venemaalt lahkumise järgselt intensiivistunud, st kaebajale ei ole omane Venemaa riigivõimu suhtes kriitiliste vaadete avaldamine. Kaebaja tegevust enda poliitilise meelsuse avaldamisel Venemaal võib pidada vaoshoituks ning kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et kaebaja võiks olla isikuks, kelle tegevus poliitiliste vaadete avaldamise tõttu võiks Venemaa ametiasutustele huvi pakkuda.
13.Vaidlust ei ole, et kaebaja on osalenud ühel meeleavaldusel kas 2020. aastal või 2021. aastal6 ning probleeme sellest kaebajale ei tekkinud. Lisaks on kaebaja kommenteerinud postitusi YouTube’s. Et kaebaja oleks olnud ise sisutootja, seda kaebaja tõendanud ei ole. Ehkki kaebaja avaldatud kommentaarid YouTube’s on poliitilise sisuga7 ning on ilmne, et kaebajal on Venemaa valitseva režiimiga vastanduvad vaated, mõistes sõjategevuse Ukrainas hukka, siis tuleb nõustuda PPA-ga, et kaebaja vaateid ja selle alusel tehtud kommentaare ei saa pidada sellisteks, et kaebaja teiste võimuvastaste isikute hulgast kuidagi eriliselt silma torkaks. Seejuures ei ole kaebaja konto YouTube’s kaebajaga seostatav. Kaebaja võttis osa ühest meeleavaldusest, kuid vaidlust ei saa olla, et pärast aastat 2020 või 2021 on Venemaal toimunud arvukalt meeleavaldusi. Seega ei saa pidada miitingutel poliitilise meelsuse väljendamist kaebajale tavapäraseks tegevuseks. Ka üksikud kommentaarid YouTube’s (2 kommentaari) ei ole sellised, et neid võiks pidada regulaarseteks ning kaebaja igapäevakäitumisele omaseks. Kuna kaebaja tehtud kommentaarid ei ole esitatud oma nime alt, neid ei ole märgitud meeldivaks või jagatud, siis puudub ka igasugune alus arvata, et isegi kui Venemaa ametivõimudele oleks need kaks kommentaari mingil põhjusel silma jäänud, et neid suudetaks viia kokku kaebaja isikuga.
14.Nagu PPA kohtupraktikale viidates asjakohaselt märkis, siis ei ole rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Kaebaja ei ole olnud Eestis viibides oma meelsuse avaldamisel aktiivne ning kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks jätkanud kommenteerimist Eestis. Seega ei ole kohtule mõistetav ja ka usutav, et kaebaja sotsiaalmeedia postitused omandavad tähenduse kaebaja Venemaale naasmisel.
15.Päritoluriigi teabe kohaselt võidakse Venemaal haldus- või kriminaalkorras karistada sisuliselt igasuguse tegevuse eest, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Samas elab Venemaal ca 140 miljonit inimest, kellest paljud on riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Raportites on leitud, et sotsiaalmeedias avaldatud kommentaaridele reageerimine näib suuresti meelevaldne, kuid olulises osas kasutab Venemaa nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt tõsta elanikkonna teadlikkust uute piirangute kehtestamisest või saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Lisaks võivad süüdimõistmised olla motiveeritud n-ö statistiliselt ja selles osas on kindlasti oma roll ka nn pealekaebamiskultuuri laiemal levikul, kuid puudub põhjus arvata, et see võiks tingida just kaebaja karistamise. Päritoluriigi andmed ei kinnita kõigi V. Putini režiimi või Ukraina sõjaga rahulolematust väljendanud isikute valimatut karistamist.
16.Kuigi kohus ei vaidlusta kaebaja väidet, et erinevad raportid kinnitavad, et Venemaal on alustatud kriminaalasju inimeste suhtes seoses Ukraina sõja vastase tegevusega, kuid kaebaja isikulist profiili arvestades ei esine piisavalt suurt tõenäosust, et teda võidakse karistada Venemaa riigivõimu või relvajõudude kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 6
Esimesel vestlusel väitis kaebaja, et osales 2020. aastal meeleavaldusel ning teisel vestlusel väitis kaebaja, et osales meeleavaldusel 2021. aastal. 7 Dtl 88–94.
7 (10)
toodud tagakiusamise künnise. Kaebaja tagakiusamise hirm ei ole järelikult objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Seda hoolimata asjaolust, et süüteokoosseisude sisustamisel on palju ebaselgust ja riigivõimu suhtes kriitilise tegevuse eest pole karistatud üksnes kõrge poliitilise profiiliga opositsionääre, vaid mõnikord ka n-ö tavalisi inimesi ja üsna tühiste tegude eest. Pelgalt kinnipidamine, ülekuulamine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ebaseaduslik piiriületus
17.Ka kaebaja ebaseaduslik piiriületus Eestisse ning hirm saada selle eest Venemaal karistada ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Seejuures märgib kohus, et kaebaja püüdis ka enne 2024. aasta augustit ebaseaduslikult piiri ületada, kuid probleeme kaebajale sellega ei tekkinud 8. See viitab, et kaebaja isik ei paku Venemaa ametivõimudele huvi. Ehkki kohus ei välista, et kaebaja ebaseaduslik piiriületus võib Venemaale naastes saada tähelepanu ning teda võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid ja vaateid sõjategevusele Ukrainas, ei saa pelgalt küsitlemist ja sellega kaasnevat võimalikku kinnipidamist käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23365, punkt 26). Ka kaebaja võimalik karistamine ebaseadusliku piiriületuse eest ei ole käsitletav kaebaja tagakiusamisena riigivõimu poolt. Riigipiiri režiimi rikkumine on Venemaal kodanikele karistatav haldustrahviga summas kaks tuhat kuni viis tuhat rubla. Ka Eestis on selline tegu karistatav nii väärteokorras kui teatud juhul ka suisa kriminaalkorras. Seega ei saa pidada kaebaja võimalikku karistamist Venemaal kuidagi ebaproportsionaalseks, et jaatada kaebaja tagakiusamist. Elatisvõlglaseks olemine
18.Ka elatisvõlglaseks olemine ei ole selline asjaolu, mis annaks aluse arvata, et sel põhjusel võiks Venemaa ametivõimudel olla kaebaja suhtes eriline huvi. Nagu PPA 23.04.2025 seisukohas asjakohaselt välja tõi, siis pidi kaebaja elatisvõlgnikuna käima plaaniliselt kord iga 3 kuu tagant kohtutäituri juures ning tema elatisvõla suurus ulatus üle 1 miljoni rubla 9. Arvestades elatisvõla suurust, siis on tõenäoline, et enne 2024. aasta augustit on kaebaja pidanud korduvalt täituri juures käima ning keegi ei survestanud teda enne seda lepingulisse teenistusse asuma. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi põhjust, miks Venemaale naastes see peaks muutuma. Kohustus last ülal pidada ja osaleda tema kasvatamises on igal lapsevanemal ning kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks kohustusest kõrvalehoidmisest soovitud karistada. Nagu kaebaja välja tõi, siis oli tal 2 korterit, mille kirjutas ema nimele, et elatise maksmisest kõrvale hoida 10. Seega oleks kaebajal võimalik vähemalt üks nendest maha müüa, et võlgnevusest vabaneda. Täiendava kaitse andmata jätmine
19.Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset ning kohus ei pea vajalikuks selles osas PPA otsuste põhjendusi korrata. Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu 24.04.2018 otsus MP (varasema piinamise ohvri täiendav kaitse), C-353/16, punktid 38–43 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt Euroopa Kohtu otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Riigisisene kord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis ei toimu sõjategevust ning iga Venemaa territooriumil elav Venemaa kodanik ei ole ohus. Hüpoteetiline oht ei ole täiendava kaitse andmise aluseks. 8
Kaebaja 04.10.2024 intervjuu, küsimus 10 (dtl 74). Veebilehe xe.com kohaselt on seisuga 21.05.2025 üks miljon rubla 10 974 eurot. 10 Kaebaja 04.10.2024 intervjuu, küsimus 11 (dtl 75). 9
8 (10)
Kokkuvõte rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise õiguspärasuse osas
20.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajat ei ole alust tunnistada pagulasena ning seda asjaolu ei muuda ka kaebaja viide Tartu Ringkonnakohtu 13.09.2024 määrusele 1-22-2696. Viidatud määruses ei ole sisuliselt hinnatud, kas isik võiks kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks. Samuti ei nähtu viidatud määrusest, et ringkonnakohtu hinnang põhineks mõnel konkreetsel päritoluriigi infol ning oleks seotud konkreetsete asjaoludega. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole pelk tõenäosus, et isik võidakse mobiliseerida. Lahkumisettekirjutus
21.Kuna vastustaja lükkas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tuli talle VSS § 7 lg 1 kohaselt teha ettekirjutus Eestis lahkumiseks. PPA otsustas teha kaebajale VSS § 72 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Vastustaja hindas lahkumisettekirjutuse tegemisel individuaalselt kaebajaga seotud asjaolusid ning leidis, et selle tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus nõustub selle hinnanguga. Samuti nõustub kohus PPA hinnanguga kaebaja põgenemisohule ning kuna kaebaja kinnitas vestlusel, et ta ei ole nõus vabatahtlikult lahkuma, siis ei olnud PPA-l alust teha kaebajale vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutust. Kohtu hinnangul on reaalne, et kui PPA oleks kaebajale andnud võimaluse täita lahkumisettekirjutus vabatahtlikult, siis ei liiguks kaebaja mitte päritoluriiki, vaid asuks end varjama kas Eestis või liiguks edasi mõnda teise Schengeni riiki. Sissesõidukeelu kehtestamine
22.Ka kaebajale vaidlustatud otsusega kehtestatud sissesõidukeeld on õiguspärane. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 sissesõidukeelu kehtestamist isikule, kelle varjupaigataotlus osutus edutuks (punktid 25–37). Riigikohus tõi välja, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tuleb kaaluda, kas kohaldada lisatõkendina sissesõidukeeldu, ning seejärel määrata asjaolusid arvestades proportsionaalse pikkusega sissesõidukeeld. See tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ11 artikliga 11 ja VSS § 7 lg-ga 2 (välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral). Samuti arvestab selline tõlgendus VSS § 6 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu eesmärki vältida vaid ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (punkt 35). Sissesõidukeelu pikkuse määramisel (direktiivi 2008/115/EÜ artikkel 11 lg 2) tuleb igal üksikul juhul hoolikalt kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. Euroopa Kohus on selgitanud, et see tähendab muu hulgas liikmesriikide kohustust iga sissesõidukeelu ajalist mõju piirata (C-297/12, punktid 27 ja 34). Arvestatakse isikuga seotud asjaolusid ja riske avalikule korrale või riigi julgeolekule, sealhulgas tuleb prognoosida, kui kaua isikust tulenev põhjus neid ohustab (punkt 33).
23.VSS § 74 lg-s 2 on sätestatud, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebajal puudub Eestiga igasugune seos nii inimsuhete kui ka majanduslikul tasandil, ta pole siin integreerunud ning tal ei ole ka terviseprobleeme, mis tingiksid vajaduse käia Eestis näiteks ravil. Päritoluriigis on ta aga elanud sisuliselt kogu oma elu. Arvestades lisaks kaebaja Eestisse saabumise asjaolusid (ebaseaduslik piiriületus ja alusetu varjupaigataotlus), samuti seda, et kaebaja on Venemaal elatisvõlgnik, kes sel põhjusel võib uuesti üritada Schengeni viisaruumi (ebaseaduslikult) siseneda, ei ole alust pidada viieaastast sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. 11
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel
9 (10)
Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks, mistõttu kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1 kolmas lause).
25.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi ja sünniaeg, tema Eestisse saabumise aeg (viidatud kohtuotsuse punktides 1, 6, 17 ja 18) ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise aeg (viidatud kohtuotsuse punktis 2) asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
26.Halduskohtu otsus, millega kaebus jäetakse rahuldamata on lõplik otsus (VRKS § 31 lg 1 punkt 2). Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks selliselt, et kaebajal oleks võimalik viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis ning kohus ei pea asjaolusid arvestades põhjendatuks kohaldada õiguskaitset ka omal algatusel, siis tähendab see seda, et kaebaja ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning talle ei laiene sellest staatusest tulenevad õigused, sh ei ole tal enam viibimisõigust. Õiguskaitsevajaduse korral tuleb kaebajal esitada taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.