Tamara Evko kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19. novembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1460-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Tamara Evko Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marta Gromtsev
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tamara Evko kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. juunil 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 26. augusti 2024. a kirjaga nr 15.3-10/571-1 Tamara Evko (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 alusel, sest piiriületuste andmetel oli kaebaja Eesti Vabariigist lahkunud 16. oktoobril 2022 Venemaa Föderatsiooni ja viibis väljaspool
3-24-3213 Euroopa Liidu liikmesriike kuni tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseni rohkem kui kaksteist järjestikust kuud. PPA tunnistas 19. novembri 2024. a otsusega nr 15.3-3.4/1460-3 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL25A002849 alates 19. novembrist 2024 juhindudes VMS § 241 lg 2 p-st 2 ning §-dest 16 ja
243.PPA tuvastas, et kaebaja on viibinud Eesti Vabariigis alates 2016. a kuni 19. novembrini 2024 kokku 112 päeva, mis annab aluse kahelda tema alalises Eesti Vabariigis elamises ning temale antud pikaajalise elaniku elamisloa seaduspärases kasutamises. PPA ei kahtle kaebaja seotuses Eesti Vabariigiga, arvestades, et tal elab siin tütar koos perega, kuid kaebaja viimase üheksa aasta alaline elukoht on olnud Venemaa Föderatsioonis ning Eesti Vabariiki külastab kaebaja ainult perioodiliselt. PPA on arvestanud ja hinnanud kaebaja välja toodud põhjendusi, sh selgitusi seoses Venemaa Föderatsioonis elava ema ja hiljem abikaasa haigestumisega, kuid leiab, et need ei ole niivõrd põhjendatud, et ei võimaldanud kaebajal alates 2016. a Eesti Vabariiki püsivalt koos oma lähedastega elama naasta. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et kaebajale on elamisluba vajalik lähedaste Eesti Vabariigis külastamiseks, kuid ta soovib alaliselt jätkata elamist väljaspool Eesti Vabariiki. Seetõttu ei ole elamisloa omamine põhjendatud.
2.Kaebaja esitas 25. novembril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles soovib eelnimetatud PPA otsust vaidlustada. Kaebajale anti 26. augustil 2024 piiripunktis dokument, milles oli viidatud veebilehele, kus kaebaja pidi selgitama, miks ta oli 2023. a Eesti Vabariigist eemal. Kaebaja märkis põhjuse täpselt ära, kuid ei saanud kuu aja jooksul vastust. Piiril ei mainitud kaebajale elamisloa võimalikku tühistamist. Kaks kuud hiljem võeti kaebajalt ilma ette teatamata alaline elamisluba ära. Kaebajalt võeti võimalus koju tagasi tulla, kuigi ta ostis 21. novembriks 2024 pileti, et Tallinnasse naasta. Eesti Vabariigis on kaebaja pere, elukoht ja kogu tema elu. Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 7. detsembril 2024.
3.Tartu Halduskohus võttis 17. detsembri 2024. a määrusega menetlusse Tamara Evko kaebuse PPA 19. novembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1460-3 tühistamiseks. Kohus andis kaebajale tähtaja allkirjastatud kaebuse ja täiendavate põhjenduste esitamiseks ning vastustajale kaebusele vastamiseks.
4.Vastustaja esitas 24. jaanuaril 2025 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta Tamara Evko kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus määras 10. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja palub vaidlustatud PPA otsuse tühistada, sest tema alaline elukoht asub Eesti Vabariigis, kus elavad ka tema täisealised tütred. Piiril ei mainitud elamisloa kehtetuks tunnistamise võimalust. Pärast menetluse alustamist märkis kaebaja soovitud veebilehel eemalviibimise tinginud põhjendused (perekonnaliikmete tervislik seisund ja ravivajadus) ning oli üllatunud sedavõrd raske tagajärje rakendamisest (elamisloa kehtetuks tunnistamisest). Kaks kuud pärast menetluse alustamist tunnistati kaebajat ette teavitamata tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Kaebaja ei tea, kuidas oleks võimalik taotleda ajutist elamisluba ning peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ebaproportsionaalseks.
2
3-24-3213
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, sest kaebaja viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Kaebaja pole toonud välja selliseid asjaolusid, mille tõttu tulnuks lugeda kaebaja Eestist eemalviibimine põhjendatuks VMS § 241 lg 4 mõttes. Kaebaja on juba pikemat aega alaliselt elanud oma abikaasaga Venemaa Föderatsioonis. Perekonnaliikmetel esinenud oluliste tervisehäirete kohta pole kaebaja tõendeid esitanud ning väheusutav on, et kaebaja abikaasa tervis hakkas järsult paranema just siis, kui PPA teatas võimalikust elamisloa kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja viimane Eestisse saabumine augustis 2024 oli seotud reisimise, mitte Eestisse elama asumise eesmärgiga. Pärast Türgist naasmist suundus kaebaja kohe tagasi Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja eemalviibimise kestvust (kaebaja viibis Eestis alates 2016. aastast kuni 19. novembrini 2024 kokku üldse ainult 112 päeva) arvestades ei ole alust arvata, et kaebaja asuks elamisloa taastamisel Eestisse elama. Eestis elavate täisealiste tütarde külastamiseks on võimalik taotleda viisat, kaebaja pereelu toimub lähtuvalt abikaasa ja alaealise lapse asukohast Venemaa Föderatsioonis. Ebaõige on ka kaebaja väide, et tema pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks kaebajale ette teatamata. PPA andis 26. augusti 2024. a kirjaga kaebajale teada haldusakti andmise alustest ning määras kaebajale tähtaja oma selgituste ja arvamuste esitamiseks, mida kaebaja ka kasutas. Seega oli kaebaja teadlik, et vastustaja võib tema elamisloa tunnistada kehtetuks.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on PPA 19. novembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1460-3, millega tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et Eestist eemalviibimise tingisid perekonnaliikmete tervisehäired ning seega oli eemalviibimine põhjendatud ning tema side Eestiga jätkuvalt piisavalt tugev. PPA on seisukohal, et VMS § 241 lg 2 p-s 2 sätestatud tähtaja mittejärgimist arvestades oli kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud ning proportsionaalne meede.
9.PPA tunnistas vaidlustatud otsusega kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Kuigi PPA ei ole otsuse põhjendavas osas eraldi VMS § 241 lg 2 p-le 2 viidanud, on menetluse alustamisel tehtud viitest ja otsuse asjaoludest ning PPA vastusest kaebusele ilmne, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tugines PPA just VMS § 241 lg 2 p-le 2. VMS § 241 lg 4 järgi ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamiseks alust, kui PPA loeb välismaalase Eestist eemalviibimise põhjendatuks.
10.Kohtupraktikas on selgitatud, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt Nõukogu direktiiviga nr 2003/109 (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus nr 3-20-915/47, p 16 ja seal viidatud lahendid). VMS § 241 lg 2 p 2 tugineb direktiivi 2003/109 artikkel 9 lõige 1 punktile c, mis näeb ette, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui isiku äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud. Silmas tuleb pidada, et direktiivi 2003/109 alusel antava pikaajalise elaniku staatuse alalisus on üldreegel ning selle direktiivi artikkel 9 lg 1 punkt c on erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punktis c on piirdutud selle määratlemisega, millise pikkusega äraolek liidu territooriumilt toob kaasa õiguse pikaajalise elaniku staatusele kaotuse, kusjuures äraoleku katkestamiseks ei pea asjaomase isiku kohalolek sellel territooriumil olema teatud kestuse või
3
3-24-3213 stabiilsusega. Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti c tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades tõlgendada nii, et kolmandate riikide kodanikud, kes on juba asjaomase liikmesriigi territooriumil elamise kestuse tõttu andnud tunnistust sellest, et nad on end selles liikmesriigis püsivalt sisse seadnud, samamoodi liidu kodanikega põhimõtteliselt vabad liikuma ja elama – ka pikema aja jooksul – väljaspool liidu territooriumi, ilma et nad kaotaks seetõttu pikaajalise elaniku staatuse, tingimusel et nad ei ole kõnealuselt territooriumilt ära kogu 12 järjestikuse kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, millele selles sättes on osutatud. Euroopa Kohtu praktikas on rõhutatud, et direktiivi artikli 9 lõike 1 punktis c on lõppkokkuvõttes silmas peetud õiguse pikaajalise elaniku staatusele kaotamist olukordades, kus side, mis selle õiguse omajal varem liidu territooriumiga oli, on katkenud. Ehk teisisõnu, õiguse pikaajalise elaniku staatusele kaotamise vältimiseks piisab selle pikaajalise elaniku kohalolekust liidu territooriumil sellelt territooriumilt äraoleku algusele järgneva 12 järjestikuse kuu jooksul, isegi kui see kohalolek ei kesta kauem kui mõne päeva. Samas tuleb eristada pikaajalise elaniku olukorda, kes on liidu territooriumil viibinud mõne päeva aastas ega ole sealt 12 järjestikust kuud ära olnud, niisugusest olukorrast, kus on andmeid, et selline elanik on õigust kuritarvitanud (vt Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2022. a otsus asjas nr C432/20, p-d 32, 34, 37, 46).
11.Seega on pikaajalise elaniku elamisloa andmise ja säilitamise eesmärgiks anda püsiv viibimisõigus riigis elamiseks. Kui kaebaja side Eesti Vabariigiga on enda elukoha valikute ja riigis viibimise asjaoludega aga oluliselt muutunud, siis ei ole alust ka vastava haldusakti kehtivuse säilitamiseks. VMS § 241 lg 2 p 2 koostoimes § 241 lg-ga 4 on sisult selged ja ühemõttelised. Kui isik on 12 järjestikust kuud viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike, siis esineb üldjuhul alus elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kui ei esine just mõjuvaid põhjuseid eemalolekuks. Tegemist on imperatiivse, mitte kaalumisruumi jätva normiga. Silmas tuleb pidada ka seda, et pikaajalise elaniku staatuse säilitamiseks piisab 12 kuu jooksul pikaajalise elaniku elamisloa väljastanud riigi külastamisest kasvõi lühiajaliselt paari päeva jooksul. Selle tingimuse täitmata jätmisel saab aga eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa omaja side loa väljastanud riigiga on katkenud pikaajalise elaniku staatuse mõttes.
12.Vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on eelnimetatud sätte kohaldamise eeldused täidetud. Kohtumenetluses esitatud tõendusmaterjali kohaselt (piiriületuse andmed) lahkus kaebaja Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni 16. oktoobril 2022 ning viibis seejärel väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kuni haldusmenetluse alustamiseni 26. augustil 2024. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et alates 2016. aastast kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni augustis 2024 viibis kaebaja Eestis kokku üksnes 112 päeva. Viidatud asjaolust nähtub, et kaebaja ei ole ca 8 aasta jooksul viibinud stabiilselt Eesti Vabariigis, vaid on üksnes lühikeste ajavahemike kaupa külastanud Eestit. See asjaolu ei kinnita kaebaja tihedat sidet Eesti Vabariigiga ning siin elamise vajadust. Võttes aluseks alates aastast 2016 Eestis viibitud aja (112 päeva ca 8 aasta jooksul) on ilmselge, et kaebaja tegelik elukoht ei ole viimastel aastatel olnud mitte Eesti Vabariigis, vaid välisriigis ning selle elamisloa säilitamise vajadus on seotud eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide külastamise võimaluse tagamise eesmärgiga. Kaebaja on viidanud PPA-le esitatud materjalides abstraktselt perekonnaliikmete tervislikest seisunditest tingitud takistustele Eesti Vabariiki naasmisel, kuid ei ole esitanud selle kinnituseks asjakohaseid tõendeid, kuigi selleks PPA menetluses talle võimalus anti. Arvestades, et staatuse säilitamiseks piisanuks riiki sisenemisest kasvõi paariks päevaks ning kaebaja oli varasemalt aastatel 2016 kuni 2022 suutnud seda täita, ei ole kaebaja nimetatud takistused ajavahemikku jaanuar 2023 kuni august 2024 puudutavas osas sellised, mis oleksid käsitavad mõjuva põhjusena VMS § 241 lg 4 mõttes. Samuti ei õigusta pikaajalise elaniku elamisloa säilitamist asjaolu, et kaebaja täisealised tütred elavad Eestis, sest tegemist pole direktiivi
4
3-24-3213 2003/109 art 16 mõttes arvestatavate perekonnaliikmetega. Kaebaja abikaasa ja alaealine laps elavad Venemaa Föderatsioonis, mistõttu ei saa kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tema perekonnapõhiõigusi rikkuda.
13.Kohus selgitab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et kaebajal ei oleks võimalik Eesti Vabariigis oma lähedasi külastada. Selleks on kaebajal võimalik taotleda nt lühiajalist või pikaajalist viisat, mis on ette nähtud Eesti Vabariigis ajutiseks viibimiseks (VMS §-d 59 ja 60). Samuti ei ole välistatud tulevikus tähtajalise elamisloa taotlemine ja saamine, kuid see eeldab püsiva sideme olemasolu Eestiga.
14.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Tamara Evko kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohtumenetluses kantud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.