1.H.F (kaebaja) sündis xx.xx.xxxx Eestis. Ta on rahvuselt venelane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajal on Eestis abikaasa ja kaks last (sh alaealine tütar).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 08.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/7590-1 kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 09.04.2020 otsusega nr 3-172378 kaebaja kaebuse osaliselt ning tühistas lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu.
3.PPA väljastas kaebajale 13.05.2020 Eesti Vabariigis seaduslikuks viibimiseks ja elamiseks tähtajalise elamisloa nr 2024855833/TE kehtivusega kuni 13.05.2025.
3-25-836
4.PPA tunnistas 27.03.2025 otsusega nr 15.3-3.4/442-1 kaebaja tähtajalise elamisloa alates 27.03.2025 kehtetuks (p 1), tegi talle kohe sundtäitmisele kuuluva ettekirjutuse lahkumiseks Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni (p 2) ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Kaebaja on mõistetud süüdi narkokuritegude toimepanemises 2010., 2015. ja 2021. a-l. Teda on neljal korral karistatud kriminaalkorras, sh kolmel korral narkokuritegude eest. Kaebaja käitumisest ja tegudest joonistub välja muster, kus ta hoidub mingil perioodil narkootikumide ebaseaduslikust käitlemisest, kuid varem või hiljem naaseb selle tegevuse juurde. Kaebajale riigi poolt varem antud võimalus jääda Eestisse elama, sh tähtajalise elamisloa andmine 2020. a-l, ei ole täitnud eesmärki. Kaebaja edasised võimalused Eestis viibimisaluse saamiseks on ammendunud. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on jätkuv ning uue kuriteo, sh narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise toimepanemise oht on reaalne ka tulevikus. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. Lahkumisettekirjutus tuleb sundtäita kohe pärast kaebaja karistuse kandmist. Kaebaja õiguskuulekad perioodid kuritegude toimepanemise vahelisel ajal on olnud lühikesed ning on tõenäoline, et kaebaja jätkab kuritegude toimepanemist. Sissesõidukeelu pikkuse määramisel arvestas PPA, et kaebajal elavad Eestis abikaasa ja 10-aastane tütar, lisaks täiskasvanud tütar varasemast abielust ning abikaasa varasemast kooselust pärit täiskasvanud tütar.
5.H.F esitas Tallinna Halduskohtule 01.04.2025 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA 27.03.2025 otsuse kehtivus kuni kohtumenetluse lõppemiseni ning kohustada Eesti Vabariiki tagama kaebaja tagasipöördumine ja võimalus viibida Eestis kohtumenetluse lõppemiseni. Kaebaja on elanud Eestis sünnist saadik. Tema perekondlik, sotsiaalne ja majanduslik kese asub Eestis. Tal puuduvad perekondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Venemaaga. Eestis elavad kaebaja abikaasa, lapsed ja sugulased. Kaebajal puudub Venemaal elukoht, töö ja sotsiaalne tugivõrgustik. Kaebaja on 28.03.2025 Eestist sunniviisiliselt välja saadetud ning ta viibib Venemaal lähedaste, elukoha ja rahalise toeta.
6.H.F esitas Tallinna Halduskohtule 02.04.2025 kaebuse PPA 27.03.2025 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tegema uus otsus, millega taastatakse kaebaja elamisõigus Eestis. Vaidlustatud otsust ei tutvustatud kaebajale selle tegemise päeval ega võimaldatud kasutada seadusest tulenevat õigust esitada kaebus halduskohtule või vaie PPA-le. Selle asemel saabusid politseiametnikud 28.03.2025 ootamatult kaebaja elukohta ning sundisid teda viivitamatult lahkuma riigist, kus ta oli sündinud ja kogu teadliku elu elanud. Otsus ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kaebaja toime pandud kuriteod ei ole piisavalt tõsised, et tunnistada tema elamisluba kehtetuks. Kaebaja on elanud Eestis üle 42 aasta. Ta on õppinud ja töötanud Tallinnas, mis kinnitab tema tugevaid sidemeid Eestiga. Kuigi formaalselt on kaebaja Venemaa kodanik, puuduvad tal Venemaaga perekondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed. Tema lähedased elavad Eestis. Lisaks on Eestisse maetud kaebaja ema. Kaebaja väljasaatmine Venemaale on ebaproportsionaalne ja kujutab endast tõsist põhiõiguste rikkumist. 2023. a-l viidi kaebaja üle elektroonilise järelevalve süsteemile, mis võimaldas pidevalt jälgida tema liikumist ja kehtestatud piirangute järgimist. Viie kuu jooksul kandis kaebaja elektroonilist jalavõru ning pärast seda oli veel kaks aastat kriminaalhooldaja järelevalve all. See järelevalveperiood lõppes 28.02.2025. Kogu kontrolliperioodi vältel ei tuvastatud ühtegi rikkumist, mis kinnitab kaebaja seaduskuulekust ning tema valmidust järgida ettenähtud reegleid. Kaebajaga seotud potentsiaalne oht on märkimisväärselt vähenenud ja kaebaja on valmis ühiskonda integreeruma. Vaidlustatud otsuses ei ole 2(7)
3-25-836 arvestatud kergendavaid asjaolusid. Karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses ei ole kaebaja kordagi rikkunud vangla reegleid. Lisaks on ta aktiivselt töötanud nii vanglas kui ka pärast vanglast vabastamist. Vangistuses viibides sooritas kaebaja eesti keele B1-taseme eksami ning pärast vabastamist edukalt kodakondsuseksamid. Kaebaja osales aktiivselt rehabilitatsiooniprogrammis. Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja abikaasa ja alaealine tütar on Eesti kodanikud. Kuna kaebaja on allutatud väljasaatmisele ja talle on kehtestatud sissesõidukeeld, peab tema tütar kasvama isata.
7.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja pole teinud tõsiseltvõetavaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebajal on võimalik töötada ja taotleda tugiteenuseid Venemaal. Kaebaja pole tõendanud ega põhistanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel oleks tema elu ohus. Kaebajat on korduvalt karistatud uimastikuritegude toimepanemise eest. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi – rahvatervist ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Kaebaja korduv karistamine pole suunanud teda seaduskuulekale teele. Perekonna olemasolu ei takistanud kaebajal uute süütegude toimepanemist. Ei ole usutav, et edaspidi hoidub kaebaja süütegude toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt kaalub avalik huvi üles kaebaja õiguse elada Eestis. Perekonnaliikmetega saab kaebaja suhelda telefoni teel. Selline elukorraldus ei ole ilmselt kaebajale võõras, sest vangistuses viibides ei saanud kaebaja samuti perega koos olla. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa tunnistas PPA 08.10.2017 otsusega kehtetuks, kuna kaebaja kujutas ohtu avalikule korrale. Vaatamata pikaajalise elaniku staatuse kaotamisele jätkas kaebaja süütegude toimepanemist ka tähtajalise elamisloa kehtivusajal. Seega pidi kaebajale ja tema perekonnaliikmetele olema arusaadav risk, et kaebaja elamisluba võidakse kehtetuks tunnistada ning talle ei pruugita uut tähtajalist elamisluba väljastada. Välismaalane peab olema valmis naasma oma kodakondsusjärgsesse riiki ning sellest tulenevalt muudatusteks elukorralduses. Kaebaja Eestis viibimine kohtumenetluse ajal ei ole kooskõlas äärmiselt kaaluka avaliku huviga – tagada Eesti avalik kord.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 08.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse selliselt, et peatas PPA 27.03.2025 otsuse nr 15.3-3.4/442-1 kehtivuse kaebaja tähtajalise elamisloa nr 2024855833/TE kehtetuks tunnistamise ja kaebaja suhtes kolmeks aastaks Schengeni alale sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Taotlusest nähtuvalt soovib kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist selleks, et hoida ära kahjulikud ja hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed, mis kaasnevad kaebajale perekonnast eemal ilma elukoha ja rahata Venemaal viibimisega. Taotluse kohaselt saadeti kaebaja vaidlustatud otsuse tegemisele järgneval päeval sunniviisiliselt Venemaale, andmata võimalust kaasa võtta isiklikud asjad. Kaebajal on Eestis perekond (abikaasa ja alaealine laps). Venemaal puudub tal igasugune sotsiaalne ja majanduslik tugi. Kaebajale elamisloa kehtetuks tunnistamisega, riigist väljasaatmisega ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi, sh perekonnaelu riivet, tuleb jaatada. Kaebaja on tänaseks Venemaale saadetud ja kehtiva sissesõidukeelu tõttu ei oleks tal pikka aega võimalik Eestisse naasta. See võib pöördumatult kahjustada tema põhiõigust perekonnaelu puutumatusele. Kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kohus peab asja sisulisel lahendamisel hindama, kas vaidlustatud otsuses toodud asjaoludel oli põhjendatud tunnistada kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks, teha koheselt sundtäitmisele
3(7)
3-25-836 kuuluv lahkumisettekirjutus ja kohaldada kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni alale. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ajutiselt Eestis viibimisega kaasneks sedavõrd akuutne ja tõsine oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, mis ilmselgelt kaaluks üle kaebaja väljasaatmisega ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive. Kaebaja on korduvalt toime pannud süütegusid ega ole ka tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal vaatamata oma varasematele lubadustele suutnud hoiduda kriminaalsest käitumisest, kuid ainuüksi sellest ei saa tuletada, et kaebaja viivitamatu väljasaatmine oli kaebajast lähtuvat ohtu arvestades vältimatu. Kaebaja on välja toonud, et 2023. a-l alutati ta elektroonilisele järelevalvele ning pärast seda viibis ta kuni 28.02.2025 kriminaalhoolduse järelevalve all. Kaebuse kohaselt ei esinenud kontrolliperioodi vältel kaebaja poolseid rikkumisi. PPA pole seda ümber lükanud ega ära näidanud, milles seisnes praegusel juhul kaebajast lähtuv akuutne oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja on 28.03.2025 Eestist välja saadetud. Seega ei ole vaidlustatud otsuses tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise või kehtivuse peatamine võimalik. Põhjendatud on peatada PPA 27.03.2025 otsuse kehtivus osas, milles tunnistati kehtetuks kaebaja tähtajaline elamisluba ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Selliselt on tagatud kaebajale ajutiselt võimalus naasta Eestisse ja viibida pere juures kuni talle väljastatud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõpuni, s.o kuni 13.05.2025. Selle aja jooksul on kaebajal muu hulgas võimalik astuda samme Eestis viibimisaluse saamiseks. Samuti on kaebajale seeläbi tagatud mõistlik aeg ette valmistada Venemaale tagasipöördumist.
9.PPA palub 22.04.2025 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 08.04.2025 määrus tühistada ja uue määrusega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Halduskohus on võtnud arvesse tõele mittevastavaid asjaolusid. Kaebajal võimaldati pärast kinnipidamist pakkida kaasa Venemaale asumiseks vajalikud isiklikud asjad, samuti välja osta vajalikud retseptiravimid. Kaebajal võimaldati välja võtta ka tema abikaasa poolt pangakaardile saadetud umbes 240 eurot. Kuna kaebaja ei teadnud kehtiva Venemaa passi asukohta, võimaldati tal seda otsida. Kaebaja viibis Venemaal pärast väljasaatmist ca 13 päeva. Venemaal hakkama saamist näitab asjaolu, et kaebaja naasis 09.04.2025 Eestisse uue ja kehtiva Venemaa passiga, mida tal Eestist lahkudes polnud. Samuti on kaebaja Venemaal viibides esitanud esindaja kaudu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, mis eeldab rahaliste vahendite olemasolu ning näitab võimet kaitsta oma õigusi ka Eestist väljaspool. Kaebaja on neljal korral kuritegudes süüdi mõistetud. Q. C abiellus kaebajaga ajal, mil kaebajat oli juba korduvalt kriminaalkorras karistatud. Seega pidi Q. C olema teadlik kaebaja kuritegelikust eluviisist ja olema soovi korral valmis elama abikaasa kodakondsusjärgses riigis. Q. C piiriületuste infost nähtub, et tal ei ole varem esinenud probleeme Venemaale sisenemisega. Samuti ei esine asjaolusid, mille tõttu ei oleks see võimalik kaebaja alaealisel tütrel koos emaga. Perekonnal on tulnud ka varem ise hakkama saada, kui kaebaja on kandnud vanglakaristust. Kaebaja vanglakaristused on olnud pikemad kui talle määratud sissesõidukeeld. Kaebaja perekonnal on võimalik elada perekonnaelu Venemaal. Seega ei esine kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive osas pöördumatuid tagajärgi. On ilmselge, et kaebaja ajutiselt Eestis viibimisega kaasneb akuutne ja tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Avalik huvi kaalub üles kaebaja väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on ka enne viimase kuriteo toimepanemist käitunud õiguskuulekalt. Samas kaks aastat hiljem (vahetult pärast tähtajalise elamisloa erandina saamist ning hoolimata perekonna olemasolust) käitles ta uuesti suures koguses narkootilisi aineid, omandades mh kaks kilogrammi amfetamiini ja müües selle turule. See ohustab otseselt Eesti elanike elu ja tervist. 4(7)
3-25-836 Narkootilise aine käitlemine on oma loomult n-ö peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam, see tegevus toimub varjatult või salastatult. Asjaolu, et kaebaja pole vabaduses viibides kuriteo toimepanemisega vahele jäänud, ei välista, et ta ei pane varjatult toime seadusvastaseid tegusid või ei tegele nende ettevalmistusega. Kaebaja on kuritegude toimepanemise tõttu kaotanud pikaajalise elaniku staatuse. Tähtajaline elamisluba anti kaebajale seetõttu, et temast tulenev oht ei olnud sel hetkel piisavalt tegelik ega tõsine. Tähtajalise elamisloa saamise ajal pani kaebaja toime uue kuriteo. Kaebaja pole oma käitumist parandanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
11.Määruskaebuse rahuldamiseks tühistamiseks puudub alus.
ja
Tallinna
Halduskohtu
08.04.2025
määruse
12.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab seega isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine asjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-119-17, p 15).
13.PPA andis kaebajale 13.05.2020 tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 13.05.2025. PPA tunnistas 27.03.2025 otsusega kaebaja tähtajalise elamisloa alates 27.03.2025 kehtetuks (p 1), tegi talle kohe sundtäidetava ettekirjutuse lahkuda Eestist Venemaale (p 2) ja kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Asja materjalide järgi saadeti kaebaja 28.03.2025 Eestist välja Venemaale, s.o nii kaebaja kohtusse pöördumise kui ka halduskohtu 08.04.2025 määruse tegemise ajal oli PPA 27.03.2025 otsuses tehtud lahkumisettekirjutus juba täidetud. Halduskohus peatas seetõttu 08.04.2025 esialgse õiguskaitse määrusega PPA 27.03.2025 otsuse kehtivuse osas, millega tunnistati kehtetuks kaebaja tähtajaline elamisluba ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Seejärel saabus kaebaja 09.04.2025 tagasi Eestisse.
14.Arvestades halduskohtu 08.04.2025 määrust, on kaebajal seega 13.05.2020 väljastatud tähtajalisest elamisloast tulenev alus Eestis viibimiseks kuni 13.05.2025. Alates 14.05.2025 on aga kaebaja tähtajalise elamisloa kehtivus lõppenud ja muu viibimisaluse puudumise korral on tal seadusest tulenev kohustus Eestist lahkuda (vt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 3). Halduskohus ei ole andnud 08.04.2025 määrusega kaebajale viibimisalust kauemaks kui 13.05.2025. Kaebajale 27.03.2025 otsusega tehtud lahkumisettekirjutus on 28.03.2025 täidetud ja selle kehtivus on lõppenud (VSS § 13 lg 1). Seega uut lahkumisettekirjutust tegemata ei ole kaebajat võimalik alates 14.05.2025 Eestist Venemaale välja saata ning kaebajal on võimalik Eestist vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise riiki peale Venemaa. Kaebajale PPA 27.03.2025 otsusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivus on esialgse õiguskaitse korras peatatud ja selle mõju kestab edasi ka pärast 13.05.2025.
15.Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on eespool kirjeldatud asjaoludel jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning puudub alus arvata, et 5(7)
3-25-836 tal ei oleks võimalik oma kodakondsuse järgses riigis iseseisvalt hakkama saada ja seal alaliselt elada. Selles osas nõustub ringkonnakohus PPA-ga. Samas on kaebaja elanud Eestis enam kui 42 aastat (s.o kogu oma teadliku elu) ja tal on siin pere, kuid Venemaal ei ole tal teadaolevalt mingeid lähedasi perekondlikke, sotsiaalseid või majanduslikke sidemeid. Seega tähendaks Eestist lahkumine kaebaja jaoks tõenäoliselt väga olulist elumuutust. PPA määruskaebuses esitatud väiteid ja sellele lisatud tõendeid arvestades on usutav, et kaebajal võimaldati võtta enne 28.03.2025 Venemaale väljasaatmist kaasa esmavajalikud esemed (riided, ravimid jms). Samas on tõenäoline, et kogu senise elukorralduse muutmine n-ö üleöö on kaebaja jaoks keeruline. PPA 27.03.2025 otsuse p 1 kehtivuse peatamine säilitab kaebajale seadusliku aluse viibida Eestis kuni 13.05.2025 ja annab seeläbi talle täiendava aja, et korraldada Eestist lahkumine ning edasised suhted oma Eesti kodanikest abikaasa ja alaealise lapsega.
16.Esialgse õiguskaitse vajadus esineb ka seoses PPA 27.03.2025 otsuses kohaldatud sissesõidukeeluga. Kaebajal on Eestis perekond (Eesti kodanikust abikaasa ja alaealine laps), samuti elab Eestis tema täiskasvanud laps. Sissesõidukeelu kehtivuse ajal ei oleks kaebajal võimalik naasta Eestisse (või Schengeni alale) ning see võiks kohtumenetluse ajal pöördumatult kahjustada tema suhteid oma abikaasa ja lastega. Asjaolu, et pereliikmetel on võimalik külastada kaebajat Venemaal või mõnes muus riigis, samuti on neil võimalik suhelda telefoni teel vms viisil, vähendab kaebaja õiguste riive intensiivsust, kuid ei välista seda täielikult. Kui kaebaja lahkub Eestist, siis on tal siia uuesti saabumiseks ja siin viibimiseks vaja seaduslikku alust (nt viisat), mis võimaldab pädeval asutusel igakordselt hinnata kaebajast lähtuvat ohtu.
17.Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning kaebaja ajutine Eestis viibimine ei kujuta endast niivõrd tõsist ohtu avalikule korrale, et see välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise eespool kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu 08.04.2025 määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Iseenesest on õige, et kaebaja on varem korduvalt toime pannud süütegusid ega ole suutnud ka tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal vaatamata oma varasematele lubadustele kriminaalsest käitumisest hoiduda. Tegemist on olnud tõsiste kuritegudega. Ka pere, sh alaealise lapse olemasolu ei ole kaebajat varem motiveerinud seaduskuulekalt käituma. Samas on kaebaja välja toonud, et pärast vanglast vabanemist 2023. a-l on ta täitnud temale kohaldatud järelevalvemeetmeid ja uusi õigusrikkumisi ei ole ta toime pannud. PPA ei ole esitanud tõendeid vastupidise kohta. Kuigi PPA arvates ei saa välistada, et kaebaja ei pane varjatult toime õigusvastaseid tegusid või ei tegele nende ettevalmistamisega, puuduvad praegu tõendid selle kohta, et kaebaja oleks eelviidatud perioodil jätkanud kriminaalset tegevust. Seega ei saa kaebajast avalikule korrale lähtuvat ohtu pidada sedavõrd akuutseks, et see välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise.
18.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja menetlus on praegu algusjärgus. Täiendav teave ja tõendid võivad menetluse edenedes muuta hinnangut kaebuse perspektiivile, samuti erinevatele huvidele antavat kaalu. Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise taotluse algatusel kui ka enda algatusel (HKMS § 253 lg 1).
19.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2025 määrus muutmata.
20.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tähemärgiga kaebaja nimi ja sünniaeg ning tema abikaasa nimi (HKMS § 175 lg 3).
6(7)
3-25-836 (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.