R.V esitas Tartu Halduskohtule 10. juunil 2024 kaebuse ja 25. juunil 2024 kaebuse täienduse, mille palub lisada haldusasja nr 3-24-1201 juurde või menetleda neid eraldi. Kaebaja loetleb rida tema poolt Tartu Vanglale esitatud pöördumisi ja palub nendega seonduvad materjalid vanglalt välja nõuda. Seejärel kirjeldab kaebaja vangla kauplusest ostetud teleriga seonduvaid asjaolusid, heidab ette talle hügieenitarvete mitteväljastamist, vangla kaupluse transporditasu väljastpoolt vanglat tasumise mittevõimaldamist, samuti seda, et vangla ei ole vastanud teise kinnipeetava poolt esitatud pöördumisele, millele ka kaebaja alla kirjutas. Kaebaja kirjeldab vanglale esitatud pöördumistele vastamisega seonduvat ja heidab ette, et tema pöördumisi ei lahendata. Kaebaja viitab ka vabanemisfondis olevalt rahalt intressi saamise soovile. Kaebuse lõpus märgib kaebaja, et prioriteetne on kullertasu maksmisega seonduv teema ning toob eraldi välja ka hügieenitarvete väljastamise teema. Kaebusele on lisatud kaebaja õiguskantslerile esitatud pöördumine, Osaühingule Makro Trade Baltic esitatud pöördumine, e-poe kullertasuga seonduv L.R. pöördumine vanglale, kaebaja pöördumine vangale seoses viidatud L.R. kirjaga ja Tartu Vangla vastus sellele, Tartu Vangla vastus J.P. seoses raadiojaamade valikuga, Tartu Vangla vastus K.K seoses praepanniga, kaebaja 19. jaanuaril 2024 vanglale esitatud vaie seoses L.R. pöördumisele vastuse mittesaamisega ja vaide kohta tehtud Tartu Vangla 24. jaanuari 2024. a vaideotsus nr 1-11/24/14-2, samuti Riigikontrolli 26. märtsi 2024. a vastus kaebaja pöördumisele.
3-24-1754 R.V kaebus registreeriti uue kohtuasjana nr 3-24-1754.
2.Tartu Halduskohus jättis 5. detsembri 2024. a määrusega R.V kaebuse käiguta. Kaebajal tuli vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lõike 1 punktile 5 kohtule lühidalt ja selgelt teatada, millise(d) nõude(d) ta kohtule esitab, välja tuua vangla väidetava õigusvastase tegevuse sisu, esitada andmed riigilõivu tasumise kohta või taotleda menetlusabi ning teatada menetlusvormi eelistus.
3.R.V esitas 9. detsembril 2024 avalduse, milles viitab oma terviseprobleemidele ning palub selgitada kohtuasja nr 3-24-1201 sisu. Kaebaja palub korraldada kohtuistung videosilla vahendusel. Kaebaja palub anda talle advokaat, kuna väidetavalt on kaebajal selline seisund, kus ta ei saa aru, mida tuleb teha. Kaebajal on puuduv töövõime ja keskmine puue. Kaebaja palub ka vabastust riigilõivust.
4.R.V esitas 14. detsembril 2024 avalduse, milles täpsustab oma kaebust praeguses haldusasjas nr 3-24-1754 ning märgib, et soovib kindlasti advokaati. Kaebaja kirjeldab oma kaebuse nõudeid järgnevalt. 1) Kaebaja palub tunnistada, et vangla pidi vastama mitte ainult L.R.le, aga ka talle. Kaebaja väitel on varasemalt vastatud ka nendele kinnipeetavatele, kes pöördumistele on allkirja andnud. Kaebaja palub kohustada vanglat talle vastama. 2) Kaebaja palub tunnistada, et Osaühing Makro Trade Baltic pidi vastama tema kirjale, mis ta saatis posti teel. Kaebaja sõnul ei võta ettevõte vastu telefonikõnesid ega vasta posti, samuti e-posti teel saadetud pöördumistele. Kaebaja palub kohustada Osaühingut Makro Trade Baltic vastama tema kirjale ja vastu võtma kõnesid nii vanglast kui vabadusest helistajatelt. Kaebaja viitab ka 26. septembri 2024. a pöördumisele ja palub kohustada vastama tema kirjale, milles tegi ettepaneku, et teler Philips 24PHS5537 oleks vangla kaupluses müüa. 3) Kaebaja tellis vangla poest toidukausi, kuid talle toodi valet värvi kauss ja võeti ka kullertasu kauba kohaletoimetamise eest. Kaebaja sõnul kirjutas ta eelnevaga seoses Osaühingule Makro Trade Baltic, nõudes rohelist värvi kaussi, ning lisas, et võib nõustuda valet värvi kausiga, kui talle kullertasu tagastatakse. Kaebaja ei saanud vastust. 4) Kaebaja arvates on vangla kaupluse hinnad lubatust kõrgemad ning ta märgib, et teler Philips 24PHS5507 maksab vabaduses 135 eurot, kuid vanglas 240 eurot. 5) Kaebaja palub tunnistada, et vangla peab talle väljastama vajalikud hügieenitarbed ja taotleb vangla kohustamist väljastada need talle. Kaebaja sõnul vastab vangla kõikidele tema pöördumistele ja küsimustele seoses poega/kaubaga, et kaebajal ei ole õigust vastust saada, kuna kaebaja ei käi poes ehk tema õigusi ei ole rikutud. Kaebaja sõnul õiguskantsler toetas teda selles, et ta peab hügieenitarbeid saama, olenemata sellest, kas tal on raha kontol või mitte. Kaebajal märgib, et tal on arvel raha teleri jaoks, mida tal ei ole veel õnnestunud osta. 6) Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks kullertasu nõudmise 5 eurot (17 eurot) iga kord, olenemata ostu suurusest. Kaebaja arvates ei ole õige, et ta peab 1,5 eurot maksvate patareide ostmisel tasuma kullertasu 5 eurot, vaid peab olema mingi piir. Kaebaja leiab, et kullertasu maksmisest peaks olema võimalik vabastada või peaks olema võimalik tasuda seda väljastpoolt vanglat sarnaselt kauba tellimisega pikaajalisele kokkusaamisele. 2
3-24-1754
7) Kaebaja palub tunnistada, et vabanemisfondi rahalt peab ta saama intressi või võimaluse hoida seda raha pangas.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebaja on kohtule esitanud liitkaebuse, mille kõik nõudeid ei ole omavahel seotud. Kohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi vastavalt HKMS § 37 lõikele 3.
6.Kaebaja teeb kaebuses esmalt etteheiteid Tartu Vanglale seoses vangla kaupluses müügis oleva teleri Philips müügihinnaga, viidates seejuures võimalikule vajadusele liita praegune kaebus kohtuasjaga nr 3-24-1201.
6.1.Kohtute infosüsteemist nähtub, et haldusasjas nr 3-24-1201 taotles kaebaja halduskohtult Tartu Vangla kohustamist müüma talle teler Philips PHS 24 5507/12 hinnaga ligikaudu 150 eurot (nõudma seda Osaühingult Makro Trade Baltic, lubama teleri ostmist otse tavaelus tegutsevalt müüjalt vms). Seega on kaebaja juba eraldiseisva kaebusega vaidlustanud vangla tegevuse seoses teleri Philips müügihinnaga ning kohus ei käsita seda praeguse kaebuse alusena. Haldusasjaga nr 3-24-1201 liitmine ei ole ka võimalik, kuivõrd nimetatud asjas on kohtumenetlus praeguseks lõppenud.
6.2.Isegi, kui kaebaja esitatud kohustamisnõuet teleri müügiks tema soovitud hinnaga käsitada käesolevas asjas esitatud kaebuse ühe nõudena, siis kuuluks see nõue kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastamisele samadel põhjendustel, nagu seda tegi Tartu Halduskohus 12. septembri 2024. a määrusega asjas nr 3-24-1201. Kaebuse tagastamine asjas nr 3-24-1201 jõustus Riigikohtu 26. novembri 2024. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta. Tartu Halduskohus selgitas kaebajale 12. septembri 2024. a määruse punktis 6, et kaebajal võib vangistusseaduse (VangS) § 48 lõike 1 alusel olla õigus nõuda Tartu Vanglalt varalise kahju (seaduses sätestatut ületava juurdehindluse) hüvitamist, kui kaebaja on ostnud Osaühingu Makro Trade Baltic käest teleri ning kaebaja suudab tõendada, et teleri hind oli turuhinnast kõrgem rohkem kui 20%. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja telerit vangla kauplusest ostnud ning kohus ei pea põhjendatuks asuda käesoleval juhul asjas nr 3-24-1201 väljendatust teistsugusele seisukohale.
7.Kaebaja on kaebuses esitanud erinevad nõuded Osaühingu Makro Trade Baltic tegevuse peale.
7.1.Kaebaja palub kohustada Osaühingut Makro Trade Baltic vastama tema kirjale, mis ta saatis posti teel, samuti võtma vastu kõnesid. Kaebaja viitab ka 26. septembri 2024. a kirjale ja palub kohustada vastama tema kirjale, milles tegi ettepaneku, et teler Philips 24PHS5537 oleks vangla kaupluses müüa. HKMS § 4 lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohus leiab, et esitatud nõuete näol ei ole tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas 3
3-24-1754 tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, mille kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
7.1.1.Kaebuse lisast 2 nähtuvalt kirjutas kaebaja 22. jaanuaril 2024 Osaühingule Makro Trade Baltic pöördumise, milles esitas küsimusi kaupluse sortimendi kohta, nimelt kas kauplusesse tuleb müügile varasemalt müügis olnud Philipsi teleriga samaväärne teler. Kaebaja kirjeldas oma kirjas, millistele tingimustele võiks kaubavalikusse kuuluv teler vastata. Lisaks tõstatas kaebaja 22. jaanuari 2024. a kirjas transporditasu probleemi, väites, et 4,99 eurot on vanglas majandustöödel töötavate kinnipeetavate jaoks liiga suur tasu. Kaebaja tegi ettepaneku võimaldada maksta transporditasu eest nii vangla kontolt kui vabadusest. 26. septembri 2024. a kirjas on kaebaja samuti teinud ettepaneku talle sobiva Philipsi televiisori müümiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja 22. jaanuari 2024. a ja 26. septembri 2024. pöördumiste puhul tegemist teabenõuetega avaliku teabe seaduse tähenduses. Tegemist on ettepanekutega muuta sortimenti ja transporditasu maksmise korraldust. Halduskohus on varasemalt sarnastes asjades, kus soovitakse teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade ja nende omaduste või hinna kohta, suunanud kinnipeetavat pöörduma teabevaldaja ehk Osaühingu Makro Trade Baltic poole, kuna vangla ei ole soovitud teabe valdaja ning ühestki õigusaktist ei tulene vangla kohustust ise soovitud teavet koguda (nt Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a määrus asjas nr 3-24-913, punkt 9). Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel tekkinud avalik-õiguslikku suhet, kui kaebaja ei saanud vastust oma 22. jaanuari 2024. a ja 26. septembri 2024. kirjadele. Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Kaebaja kui tarbija õigusi võib olla riivanud kaupleja tegevus (tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4). TKS § 4 lõige 1 sätestab, et tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning kauba omandamiseks või teenuse kasutamiseks sõlmitava lepingu kohta ulatuses ja korras, mis vastab võlaõigusseaduses või muus seaduses sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele ja TKS-is nimetatud tingimustele. Eraõigussuhtest tulenevad vaidlused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1) ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui kaebaja leiab, et Osaühing Makro Trade Baltic on talle kui tarbijale jätnud õigusvastaselt küsitud teabe andmata, siis on kaebajal õigus pöörduda maakohtu poole.
7.1.2.Kaebaja või kolmandate isikute poolt tehtud telefonikõnedele vastamata jätmise osas on kohtu hinnangul samuti tegemist eraõigusliku vaidlusega. Halduskohus ei saa kohustada osaühingut tarbija kõnedele vastama. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis tuleb lahendada eraõiguse normide järgi. Praegusel juhul võib olla ettevõtja rikkunud võlaõigusseaduse § 48 lõike 1 punktist 2 ja sama paragrahvi lõikest 2 1 tulenevat kohustust võimaldada tarbijal ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ettevõtja pakutavate suhtlusvahendite kaudu.
7.2.Kaebaja peab õigusvastaseks Osaühingu Makro Trade Baltic tegevust seoses talle valet värvi toidukausi müümisega ja kauba asendamise ettepanekule vastamata jätmisega. Kohus leiab, et tegu ei ole avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
4
3-24-1754 Kaebaja väitel müüdi talle valet värvi toidukauss ja tema ettepanekule asendada vale toode õige tootega ei ole osaühing vastanud. Sellises olukorras on vaidlus müügilepingu täitmise üle, st kas ostja sai asja, mille kohta müügileping sõlmiti. Kui ostja leiab ostetud asjal puudusi ja esitab seoses ostetud esemega pretensioone ning soovib asja asendamist või müügilepingu tagasitäitmist, siis tuleb need vaidlused lahendada müügilepingut reguleerivate sätete kohaselt, st eraõiguse normide alusel (vt nt Tartu Halduskohtu 26. mai 2023. a määrus asjas nr 3-23-1140). Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mis vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses vastavalt TsMS §-le 1 ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui kaebajal on ostjana mingeid pretensioone müüdava kauba osas (sh ostetud kauba värvile), siis tuleb kaebajal pöörduda vaidluse korral maakohtu poole. Kaebajal on õigus pöörduda ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole (TKS § 3 punkt 1, § 40 lõige 3), kui kaupluse pidaja on talle saatnud kauba, mis ei vasta nõuetele.
7.3.Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse seoses kaupade kättetoimetamise tasuga. Kohus selgitab, et kaebaja nõue seoses kauplusest tellimisel kohaletoimetamise eest tasu maksmisega saab olla suunatud vangla vastu ja õige vastustaja oleks Tartu Vangla. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks.
7.3.1.Riigikohus selgitas 31. märtsi 2025. a määruses asjas nr 3-24-660, et vangla peab tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise reaalse võimaluse, samuti peab ta kontrollima teenuse osutamise vastavust vangistust reguleerivatele õigusaktidele (sh hindade kooskõla VangS § 48 lõike 1 kolmanda lausega). Teadaolevalt müüb Tartu Vanglas kinnipeetavatele kaupu eraõiguslik juriidiline isik Osaühing Makro Trade Baltic, kellega vangla on riigihanke raames sõlminud selleks kontsessioonilepingu. VangS § 48 lõikest 1 tulenevalt lasub vanglal avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning vangla võib kaupu ise müüa või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule (vt Riigikohtu
31.jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, punkt 9). VangS § 48 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind ja kauba kättetoimetamise kulu võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad.
7.3.2.Kohus leiab, et kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline. VangS § 48 lõikest 1 tuleneb, et vangla kauplusest tellimisel tuleb tasuda ka kättetoimetamise kulud, mistõttu puudub kaebajal õigus nõuda seda, et ta ei peaks e-poest kauba tellimisel selle kättetoimetamise eest üldse midagi tasuma. Olukorras, kus ostetava kauba hind on väiksem kui kohaletoimetamise tasu, ei tähenda see asjaolu automaatselt, et nn kullertasu nõudmine on õigusvastane. Erinevate kaupluste kodulehekülgedel avalikult kättesaadava informatsiooni põhjal ei pea kohus kuigi tõenäoliseks, et vanglas e-poe kaudu tellimust tehes kauba hinnale lisanduv umbes 5 euro suurune kohaletoimetamise tasu oleks VangS § 48 lõikes 1 sätestatud turuhinna maksimaalsest 20%-sest juurdehindlusest suurem. Osas, milles kaebaja heidab vanglale ette seda, et transporditasu eest ei võimaldata tasuda väljaspool vanglat viibivatel isikutel (nt pereliikmetel), ei saa samuti vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kui 5
3-24-1754 pikaajalise kokkusaamise kulude eest võib justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 412 lõike 3 järgi tasuda kokkusaaja ehk väljaspool vanglat viibiv isik, siis sisseostude tegemisel ja transporditasu maksmisel sellist võimalust õigusaktides ette nähtud ei ole. VSKE § 74 lõike 2 kohaselt tasub kinnipeetav sisseostu eest oma isikuarvelt. See hõlmab ka sisseostu tegemisega vältimatult seotud kohaletoimetamise eest tasumist. Sellist erisust ei saa pidada ebamõistlikuks, kuna pikaajalisel kokkusaamisel osalev väljaspool vanglat viibiv isik kasutab ise vangla võimaldatud hüvesid, s.o ruume, hügieenivahendeid, toitu jne. Kinnipeetava kauplusest tehtud sisseostude puhul see nii ei ole.
7.3.3.Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas äratuntav kaebaja õiguste intensiivne riive. Kaebajal on võimalik hoida kokku kohaletoimetamise tasu pealt oma oste ette planeerides, st tellida korraga suurem kogus kaupa ja pigem harva, kui teha väikesi tellimusi sageli. Kaebaja peab kauba tellimisel paratamatult arvestama, et ka väikese paki kohaletoimetamiseks on teenuse pakkujal õigus tasu selle eest nõuda. Kaebajal on võimalik vanglas karistust kandes oma kulusid optimeerida ka näiteks paki saamisega lähedastelt. Kohtupraktikas on arvestatud asjaoluga, et 1. aprillist 2024 muudeti vangistusseadust selliselt, et alates nimetatud kuupäevast on kinnipeetaval lubatud saada pakke, milline võimalus varasemalt puudus (vt VangS § 281 lõige 1). Kuigi pakiga ei ole võimalik saata või tuua vanglasse kõiki kinnipeetavale meelepäraseid asju (sh toiduaineid) (vt täpsemalt VSKE § 741 lõige 1), on käesoleval ajal kinnipeetavatel võimalik saada vajaminevaid asju (nt hambahari, sokid, aluspesu, ühekordsed raseerijad jne) lisaks e-poest tellimisele ka paki teel lähedastelt. Mis aga puudutab toiduaineid, siis on kinnipeetavatele tagatud vanglas igapäevane toitlustus ning kohtu hinnangul ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt see, kui ta peab vanglas e-poest tellimuse tegemisel tasuma selle kättetoimetamise eest umbes 5 eurot. E-kaubanduse puhul on kauba kättetoimetamise tasu tavapärane ning vanglas kaupade ostmise puhul pole tegemist kinnipeetavate õigusi ülemäära piirava erandiga; kinnipeetava õigusi ei riiva kauba kohaletoimetamise eest tasu nõudmine intensiivselt (vt nt Tartu Halduskohtu 7. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-551 (jõustumata); Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2025. a määrus asjas nr 3-25-77).
7.4.Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse veel seoses müügihindadega, avaldades kaebuses rahulolematust teleri hinna osas. Kaebaja ei ole selgitanud, millised muud ostud, välja arvatud teleri osas, jäid tal reaalselt tegemata või mida ta täpsemalt ei ole saanud osta, kuna kaupluses müüdavate kaupade hinnad on liiga kõrged. Kohus mõistab seetõttu, et kaebaja soovib vaidlustada üksnes teleri liiga kõrget müügihinda. Kaebaja ei ole rahul, millise hinnaga müüb Osaühing Makro Trade Baltic vangla kaupluses telerit Philips PHS 24 5507/12. Selle nõude osas võttis aga kohus juba seisukoha käesoleva määruse punktis 6. Kohus leiab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt või teenust vahendavalt ettevõttelt teleri müümist talle meelepärase hinnaga 150 eurot.
8.Kaebaja taotleb kaebuses Tartu Vangla kohustamist esitada talle vastus taotlusele, mille esitas vanglale kinnipeetav L.R. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist oli taotlusega, mille esitas Tartu Vanglale
30.oktoobril 2023 kinnipeetav L.R, kes palus selles taotluses, et vangla väljastaks talle pangakonto numbri, kuhu ta saaks vabadusest tasuda vangla e-poe sisseostude transporditasu. Tartu Vangla selgitas 18. jaanuari 2024. a vastuses nr 2-3/24/40-2 vastusena kaebaja 7. jaanuari 2024. a selgitustaotlusele, et kinnipeetav L.R esitas vanglale tõepoolest taotluse, millele olid kaaskinnipeetavad oma allkirjad andnud selle toetuseks. Kaebaja oli samuti 6
3-24-1754 allkirja andnud. Kuna taotluse esitas Tartu Vanglale kinnipeetav L.R, siis on ka tema see, kes sellele pöördumisele vastuse sai. Vangla selgitas ka, et soovi korral saab L.R ise seoses oma pöördumisega vangla poole pöörduda. Ka kohtule nähtub esitatud materjalidest, et kaebaja jt kinnipeetavad on andnud kõnealusele taotlusele küll n-ö toetusallkirja, kuid taotlus on siiski sõnastatud selliselt, et selle on esitanud kinnipeetav L.R ainuisikuliselt. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et sellises olukorras ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et vangla vastaks kõikidele kinnipeetavatele, kes taotlusele toetusallkirja andsid.
9.Kaebaja leiab kaebuses veel, et ta peab vabanemisfondi hoiustatud rahalt saama intressi või võimaluse hoida seda raha pangas. Kohus leiab, et ka selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
9.1.Vastavalt VangS § 44 lõikele 1 kantakse kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. VangS § 44 lõike 2 kohaselt kinnipeetava isikuarvele kantavatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses isikuarvele kantavast summast, hoiustatakse ka need summad vastavalt täies ulatuses või ülejäänud osa ulatuses vabanemistoetusena. VangS § 44 lõike 3 kohaselt vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. VangS § 44 lõige 4 sätestab, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale, kanda tema arvelduskontole pangas või kasutada muul eesmärgil, mis pole vastuolus seadusega või ei ohusta vangla julgeolekut. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda vabanemisfondi kantud summa tagasikandmist oma vanglasisesele isikuarvele.
9.2.Kaebaja on ka varasemalt halduskohtule esitatud kaebuses nõudnud, et vabanemisfondis olev raha koguks intressi. Tartu Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-161611 tehtud 30. septembri 2016. a kaebuse tagastamise määruses, et kaebajal puudub kaebeõigus, kuivõrd vangistusseadus ei näe riigile ette kohustust maksta kinnipeetavale vanglas kasutamiseks jäetud või vabanemistoetusena hoiustatud rahalt intresse (kõnealuse nõude osas jäi halduskohtu tagastamise määrus kõrgemates kohtuastmetes jõusse). Vastavat vangistusseaduse regulatsiooni ei ole praeguseks muudetud. Seega leiab kohus, et kaebajal puudub endiselt subjektiivne õigus nõuda, et hoiustatud vabanemistoetuselt makstaks intressi. Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks hoiustada oma vabanemistoetust krediidiasutuses arvelduskontol.
9.3.Kohus viitas haldusasjas nr 3-16-1611 antud õiguskantsleri seisukohale (kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/202411/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrikkumise_puudumise_kohta_vabanemistoetuse_intress_0. pdf, mille kohaselt ei ole kinnipeetava õigusi rikutud, kui tema vanglasisesele isikuarvele laekunud summadelt kinni peetud ja vabanemistoetusena hoiustatud summadelt ei maksta vabanemistoetuse hoiustamise korra juures intressi). Õiguskantsler tõi välja, et vanglasisene isikuarve ei ole kinnipeetavale krediidiasutuses avatud arvelduskonto võlaõigusseaduse tähenduses. Kuna isikuarvena ei ole vangistusseaduses käsitletud arvelduskontot pangas, siis on seaduse mõte olnud, et isikuarvel olevat raha hoiab vangla. Kuna riigil on kohustus tagada kinnipeetavate isikuarvetel asuvate rahaliste vahendite olemasolu, säilivus ja õigusaktidest tulenevatel reeglitel käsutamise võimalus, siis oleks isikuarvetel olevate rahaliste vahendite 7
3-24-1754 kohta riigi käes oleva muu rahaga võrrelduna erireeglite kehtestamine põhjendamatu. Kokkuvõtlikult leidis õiguskantsler, et vabanemistoetuselt intresside mittemaksmine ja mittearvestamine on põhjendatud, vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kohus ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja ei ole välja toonud, et võrreldes varasemaga oleks asjas tähtsust omavad asjaolud (summade hoiustamise praktika, õiguslikud alused, krediidiasutuste intressimäärad vms) oluliselt muutunud.
10.Kaebaja palub kaebuses veel kohustada Tartu Vanglat tagama talle hügieenivahendid. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kohustamiskaebuse rahuldaks.
10.1.Tartu Ringkonnakohus on 20. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-13-1836 leidnud, et hügieenipakkide väljastamine ei ole kinnipeetavate põhiseadusest ega vangistusseadusest tulenev õigus, vaid vangla vastutulek majanduslikult vähemkindlustatud kinnipeetavatele, mille andmise tingimuste ja korra üle on seetõttu õigustatud otsustama vangla administratsioon. Tartu Vangla kodukorra punkti 11.3.1 kohaselt võib vähekindlustatud kinnipeetav, kes hügieenitarbeid ei oma ja kellel puuduvad vahendid nende soetamiseks, nende saamiseks esitada taotluse, kui tema isiklikul arvel on taotluse esitamisele eelnenud kolme kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma alla 15 euro, arvestades perioodi alg- ja lõppsaldot. Tartu Vangla on haldusmenetluses selgitanud, et rahalise piiri kehtestamine on vajalik selleks, et kinnipeetav oma rahalisi vahendeid kasutaks kaupluses eesmärgipäraselt ja soetaks eelkõige ise vajalikud hügieenivahendid. Vastasel juhul kulutab kinnipeetav kaupluses raha muudele esemetele, eeldades, et vangla tagab talle hügieenivahendeid.
10.2.Viimati taotles kaebaja Tartu Vanglalt hügieenitarvete väljastamist 18. märtsil 2024. Tartu Vangla jättis 22. aprilli 2024. a vastusega nr 6-25/24/12-2 selle kaebaja taotluse hügieenivahendite väljastamiseks rahuldamata, kuna taotluse esitamise seisuga oli kaebaja konto kolme eelneva kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma oluliselt suurem kui tasuta hügieenitarvete väljastamiseks ettenähtud summa. Seda arvestades ei anna Tartu Vangla kodukorra punkt 11.3.1 alust kaebajale vangla kulul hügieenitarvete väljastamiseks ning kohus ei näe Tartu Vangla tegevuses õigusvastasust.
10.3.Kuivõrd kaebaja enda vanglasisesel vabakasutuskontol oli piisavalt rahalisi vahendeid hügieenitarvete ostmiseks, siis ei saanud vangla keeldumine tema õigusi intensiivselt riivata ning kohtul puudub alus hügieenitarvete tagamiseks vanglale ettekirjutuse tegemiseks. Kohus tegi ka ise päringu Registrite ja Infosüsteemide Keskuses kaebaja vanglasisese konto seisu kohta, millest nähtub, et kaebaja vabakasutuskonto lõppjääk on praeguse määruse tegemise seisuga 244,68 eurot. Seega ei ole kaebajal endiselt takistusi hügieenitarvete soetamiseks. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et asjaolu, et kaebaja soovib hoida oma isikuarvel raha televiisori ostmiseks, ei tähenda, et vangla ei tohi seda summat hügieenitarvete väljastamisel arvesse võtta.
11.Eelnevat kokkuvõttes tagastab kohus R.V kaebuse HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 ning lõike 2 punktide 1 ja 21 alusel.
12.Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
8
3-24-1754
13.Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuses riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 aga sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Seetõttu ei ole esmatähtis, et kaebajal oleksid juriidilised teadmised. Nagu kohus ka praeguses asjas tegi, siis vajadusel jätab kohus kohtule esitatud kaebuse või muu avalduse käiguta ning selgitab seal esinevaid puudusi, andes ühtlasi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohtule esitatavas kaebuses piisab nõude esitamisest ning asjaolude ja kaebaja seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Antud juhul on kaebaja esitanud kohtule arusaadavad nõuded. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Lisaks eelnevale on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et praeguse kaebuse eduväljavaadet on kohus hinnanud väheseks ning tagastab kaebuse. Seega on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud ning kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
14.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja teiste kinnipeetavate nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.