Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada R.D kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik – R.D , esindaja adv Kristina Ivanova
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.03.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
R.D
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse R.D määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.03.2025 määruse peale. Kuulutada asja menetlus kinniseks.
Jätta R.D määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 26.03.2025 määruse resolutsioon muutmata, täiendades ja muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Tõlkida määrus puudutatud isikule inglise keelde.
Selgitus Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Saksamaa Migratsiooniamet esitas 30.10.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) palve võtta Dublini määruse1 alusel tagasi puudutatud isik R.D . Puudutatud isik oli avaldanud Saksamaal soovi saada rahvusvahelist kaitset ning 21.10.2024 pidasid Saksamaa ametivõimud ta kinni. Selgus, et Eesti on puudutatud isikule väljastanud viisa ning seetõttu vastutab Eesti 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
3-25-749 tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Saksamaa ametivõimud saatsid puudutatud isiku 24.03.2025 Eestisse, kus ta esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA pidas puudutatud isiku 24.03.2025 kl 13.24 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 p-de 1–5 alusel kinni 48 tunniks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 25.03.2025 taotluse anda luba pidada puudutatud isik kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) VRKS § 36 2 lg 2 alusel kuni kaheks kuuks, kuivõrd isiku suhtes esineb VRKS § 36 1 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kinnipidamise alused. Puudutatud isiku põgenemise ohtu kinnitab väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 68 p-s 3 nimetatud asjaolu. Puudutatud isiku kinnipidamine on esiteks vajalik tema isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks. PPA ei ole kindel, millise riigi kodanik ta on. Praegu on isik tuvastatud Saksamaa väljastatud laissez-passer alusel. Bangladeshi passist vabanes ta Saksamaal. Isikul on kaasas Saudi Araabia juhiluba, kuid see ei ole isikut tõendav dokument. Teiseks on PPA-l vaja välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud. VRKS §-s 18 sätestatud toiminguteks on vajalik isiku kohalolu ja menetlejale kohene kättesaadavus. VSS § 68 p 3 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses või tema kodakondsuses. Puudutatud isik selgitab, et ta on Myanmari kodanik, kuid temale ei ole kunagi väljastatud kodakondsusjärgse riigi isikut tõendavat dokumenti, vaid ta ostis omale Bangladeshi passi. Puudutatud isik on teadlikult kasutanud ebaseaduslikke viise ja vahendeid, et luua endast pilti, mis ei ole tõene. Täpsemat väljaselgitamist ja kontrollimist vajavad isiku andmed ja tema kodakondsus, kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid, samuti rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Isik soovis minna Gruusiast sõbra juurde Saksamaale. PPA-l pole kindlust, et isik vabaduses viibides ei sooviks minna uuesti tagasi Saksamaale ja jätkata elu seal, omamata riigis viibimiseks seaduslikku alust. Arvestades et puudutatud isik elas Gruusias viis aastat oma seisundit seadustamata, usub PPA, et isik on võimeline seda uuesti tegema. Tal on selleks olemas oskused ja teadmised. Puudutatud isikul ei ole kunagi olnud kodakondsusjärgse riigi passi ning ostetud Bangladeshi passi viskas ta ära, seega ei ole tal reisidokumenti, mida PPA saaks järelevalvemeetmetena hoiule võtta. Kohustamine elama kindlaksmääratud kohas ei vähendaks põgenemise ohtu, kuna isikul pole Eestis elukohta ja on alust arvata, et ta ei soovi tegelikult siia elama jääda, vaid minna uuesti sõbra juurde Saksamaale. Ta küll väitis, et kui Eesti annaks talle elamisloa, siis oleks ta nõus siin tööd tegema, kuid tema jutt ei ole eluliselt usutav. Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne.
3.Tallinna Halduskohus andis 26.03.2025 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.05.2025 (kaasa arvatud). Taotlus tuleb VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel rahuldada. PPA pole teinud usaldusväärsete allikate alusel veel kindlaks, kas puudutatud isik on Myanmari kodanik R.D . Väidetavalt Saudi Araabia väljastatud juhiluba ei ole piisav dokument, et teha kindlaks isiku nimi ja päritolu. Esineb põgenemise oht (VSS § 68 p 3). Põgenemisohtu tuleb prognoosotsusena hinnata isiku eelneva käitumise järgi. Puudutatud isik selgitas, et ostis võltsitud passi selleks, et ta saaks Schengeni alale siseneda. Viisa saamiseks kasutas ta võltsitud passi. Puudutatud isik selgitas, et tema eesmärk oli minna Saksamaal elava sõbra juurde. Seega ei ole välistatud, et vabaduses olles võib ta Eestist lahkuda ja Saksamaale minna. Puudutatud isiku sõnade kohaselt on tal pangakontol 2000 eurot, mis võimaldab tal seda teha. Seega ei pruugi ta olla Eesti ametivõimudele rahvusvahelise kaitse menetlust kättesaadav. Isiku kinnipidamise ja KPK-sse paigutamise eeldused on täidetud. Eeldatavasti ei ole võimalik isikut dokumenteerida ja rahvusvahelise kaitse menetlust lõpuni viia kiiremini 2(6)
3-25-749 kui kahe kuu jooksul. Puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine KPK-s oleks vastuolus tema turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
4.R.D esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu 26.03.2025 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Kohtumäärusest põhjenduste puudumise tõttu ei ole selgelt järgitav kohtu siseveendumuse ja resolutsiooni kujunemine. VRKS § 361 lg 2 p-dele 1 ja 2 ei saa tugineda, kuna isik on tuvastatud ja seda kinnitas PPA taotluses ka ise. Saksamaa võimud ei ole rahvusvahelise kaitse menetluse üleandmisel isikusamasust kahtluse alla seadnud. Isikut tõendava dokumendi puudumisel on lubatav tuvastada isik juhiloa alusel. PPA ei ole seadnud kahtluse alla selle autentsust. Juhiloal on isiku päritoluks märgitud Myanmar. PPA esitas kohtule juhiloa nagu ka muid dokumente tõlkimata kujul, mistõttu on põhjendatud kahtlus, et kohus ei ole otsuse tegemisel tõendeid hinnanud. Riigikohus on asjas nr 3-19-1068 rõhutanud, et vajadust isik menetlustoimingute tegemiseks kinni pidada ei või põhjendada üldsõnaliselt, vaid tuleb esile tuua, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ning kuidas need on seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peab ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus, mis õigustab vabaduse võtmist. PPA käsutuses on Saksamaalt saadud rahvusvahelise kaitse taotluse materjalid, mida on piisavalt. Asjaolude ebaselgus ei ole vabaduse võtmise aluseks. Ei ole mõeldav isikut kinni pidada kogu eesseisva haldus- ja võimaliku kohtumenetluse aja, mis võib kokku kesta mitu aastat. Ebaõige on tugineda kinnipidamise alusena isiku dokumenteerimise vajadusele. Puudub kahtlus selles, kas kaebaja on see, kes ta väidab olevat. Puudub põgenemise oht. Kohus jättis käsitlemata leebemate järelevalvemeetmete võimalikkuse. Kohus on arusaamatult tõlgendanud asjaolusid isiku kahjuks. Nii on kohus leidnud, et kuna isikul on tema sõnul 2000 eurot kontol, siis ta võib põgeneda, kuid kohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida seda, et tal on rahalised võimalused, et leida endale ajutine elamispind. PPA usalduse puudumine ei saa olla kinnipidamise aluseks. Puudutatud isik saaks elada varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Hinnatud pole kinnipidamise proportsionaalsust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Asi on võimalik lahendada ilma PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks määruskaebuse arutamist kohtuistungil (HKMS § 265 lg 5 teine lause).
6.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrus on VRKS § 36 1 lg 2 p 4 kohaldamist puudutavas osas õige, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada. VRKS § 36 1 lg 2 p-dega 1 ja 2 seonduvaid määruse põhjendusi tuleb muuta, kuna need ei saa siinsel juhul olla isiku kinnipidamise aluseks. VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2
7.VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Isikusamasuse ja isiku kodakondsuse tuvastamine on tihedalt seotud ja neid aluseid tuleb vaadelda koos. Need kinnipidamise alused tuginevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu p-le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Vastavalt direktiivi 2013/32 art 13 lg-le 1 on rahvusvahelise kaitse taotlejal 3(6)
3-25-749 kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohus leiab, et VRKS § 36 1 lg 2 p-d 1 ja 2 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud sätetest. Euroopa Kohus (EK) leidis 14.09.2017 otsuses K. v Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16, p 42, et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimeses lõigus on ammendavalt loetletud alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu (vt EK otsus, 15.2.2016, N., C-601/15 PPU, p 59); ning art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
8.Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel oma nime ja kodakondsuse ning esitanud dokumendi, mis tal on olemas (Saudi Araabia juhiluba). Järelikult ei saanud kinnipidamise aluseks olla direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkt a ja VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2.
9.Ringkonnakohus märgib, et kui VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused oleksid täidetud, saaks sellel alusel isikut kinni pidada lühikest aega, kindlasti mitte 4 kuud. Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punktides a–c sätestatud kinnipidamise aluste sisustamisel on asjakohane lähtuda mh ÜRO pagulaste ülemvoliniku (UNHCR) suunistest varjupaigataotlejate kinnipidamise suhtes kohaldatavate kriteeriumide ja nõuete kohta (vt EK 15.02.2016 otsus, N., C-601/15 PPU, p 63). Nende suuniste 2012. aastal vastu võetud redaktsiooni p 24 kohaselt tohib esialgseks isikusamasuse kontrolliks taotlejat kinni pidada minimaalseks perioodiks. Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks. Üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema ütluste alusel, v.a juhul, kui andmed selguvad nt isiku esemete läbiotsimise või teise isiku ütluste alusel. Ka siinses asjas pole PPA selgitanud konkreetsemalt, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isiku samasust ja kodakondsust kontrollida. Kui vaatamata koostöökohustuse täitmisele tekib PPA-l põhjendatud kahtlus isiku samasuses või kodakondsuses, mis on osa „loost“, mida isik esitab oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks, võib kõne alla tulla tema kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti b ning VRKS § 36 1 lg 2 p 4 alusel, kui on täidetud selle sätte kohaldamise eeldused. Asjaolud, et PPA-l on tarvis kontrollida isiku väiteid tema Myanmari päritolu ja Saudi Araabias elamise asjaolude kohta, ei liigitu seega VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamiste aluste alla. VRKS § 361 lg 2 p 4
10.VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. 4(6)
3-25-749
11.Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on veel algusjärgus. Taotluse aluseks olevad asjaolud on oma olemuselt sellised, mille kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise, andmeid Myanmari päritolu ja sealt väljaajamise asjaolu kohta ei ole PPA-l võimalik kontrollida ainult avalikult kättesaadavast teabest. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, aga ka päritoluriigi teabega. Neid toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta. Saksamaalt saadud kirjalik materjal ei asenda PPA korraldatavat intervjuud, kuna PPA menetlejal on tarvis vahetult kogeda ja tajuda isiku antavaid ütlusi. Rahvusvahelise kaitse asjas taandub otsuse tegemine sageli paljuski isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisele, kuna kirjalikke tõendeid võib nappida. Seejuures võib vahetu küsitlemise tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ärakuulatav käitus küsitlusel (näiteks tema reaktsioonist PPA küsimustele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt).
12.Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja KPKsse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika). VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu tuvastamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks sedastamiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ning juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on prognoosotsus isikust lähtuvate ohtude kohta, st ohu jaatamiseks ei pea see olema veel realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud teab tingimustes, piisab sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14).
13.PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 6 8 p 3 kohaselt – on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses. Puudutatud isiku taust oli taotluse lahendamise ajal teada vaid tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuli põhjalikumalt kontrollida. Seejuures ei oma määravat tähtsust asjaolu, et isikule on väljastatud Schengeni viisa. Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitles puudutatud isik ennast viisa taotlemisel Bangladeshi kodanikuna ja selle riigi passi oli ta ostnud. See pass pole ka säilinud, kuna puudutatud isik viskas selle Saksamaal ära, oma sõnutsi selleks, et ta saaks suurema tõenäosusega rahvusvahelise kaitse (24.03.2025 küsitluse protokoll, lk 6). Isikul on Saudi Araabia juhiluba, s.o selle riigi ametlik dokument, kuid see pole ümberlükkamatu tõend, et isiku taust on see, mida ta väidab olevat. Tuleb arvestada, et puudutatud isik on teinud pikalt jõupingutusi selleks, et saada ebaseaduslik võimalus pääseda Schengeni alale (võltsitud passi kasutamine, Schengeni alale tuleku eesmärgi varjamine) ning praegused andmed pole piisavad, et kummutada kahtlust, et ebaseaduslik liikumine Schengeni alal võib jätkuda. Isiku senised selgitused tekitavad põhjendatud kahtluse, et tema tegelikuks sooviks on mitte tulla ning jääda Eestisse, vaid minna Saksamaale, kus elab tema sõber. Kuna Eestis pole suuremat rohingjade kogukonda, on usutav, et puudutatud isik eelistab elada ning töötada Saksamaal, kus ootab ees sõber ning tuttavam kogukond. Vabaduses viibides on oht, et puudutatud isik läheb tagasi oma tegelikku sihtkohta. Puudutatud isik on vabanenud oma passist teadlikult, soovides raskendada isikusamasuse tuvastamist ja võimalikku väljasaatmist. Need asjaoludel kogumis saab jaatada puudutatud isiku puhul piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist kaheks kuuks, tagamaks tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. 5(6)
3-25-749
14.Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist sisuliselt põhjendanud. Puudutatud isikul puuduvad sidemed Eestiga. Pole usutav, et isik kasutaks oma väheseid rahalisi vahendeid endale Eestis elamispinna leidmiseks. Samuti ei nähtu, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust.
15.Pole alust arvata, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja kinnipidamine kestab siinsel juhul mitu aastat. Kohus andis loa kinnipidamiseks kaheks kuuks ja praegu saab kontrollida sellise kestusega vabaduse võtmise proportsionaalsust. Ka muud väited ei anna alust halduskohtu lõppjäreldustes õige määruse tühistamiseks.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada ja muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
17.PPA taotles halduskohtule esitatud taotluses tunnistada asja menetlus kinniseks, kuna rahvusvahelise kaitse taotluse olemuslikuks põhjuseks on hirm elu, tervise või vabaduse pärast päritoluriigis ning avaliku kohtumenetluse tulemusel võib jõuda tundlik teave päritoluriigi ametivõimudeni. Arvestades rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsust, rahuldab ringkonnakohus taotluse VRKS § 13, HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-de 2 ja 6 alusel.
18.Isikult vabaduse võtmise korral tuleb põhiseaduse § 21 lg 1 esimese lause kohaselt viivitamatult teha talle arusaadavas keeles ja viisil teatavaks vabaduse võtmise põhjus ning tema õigused. Kuna halduskohus ei teinud määrusest kirjalikku tõlget isikule arusaadavasse keelde, tuleb ringkonnakohtu määrusest teha tõlge täies ulatuses, sh asjaolude kirjeldus. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.