lahend.ee
OtsingKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-24-1337/13

Korrakaitse › Liiklus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 28.03.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-24-1337/13
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Liiklus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
28.03.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1860
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1337

Haldusasi

Q.P kaebus Transpordiameti 03.04.2024 haldusakti välisriigi juhiloa vahetamisest keeldumise kohta nr 11.112/24/7055-2 tühistamiseks ning Transpordiameti kohustamiseks kaebaja taotlust välisriigis väljaantud juhiloa vahetamiseks uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja Q.P , volitatud esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja Steven-Hristo Evestus Vastustaja Transpordiamet, volitatud esindaja Ene Lillipuu Kirjalik menetlus

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

1.Jätta Q.P kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Ukraina kodanik Q.P kõrvaldati Politsei- ja Piirivalveameti otsusega 21.02.2024 mootorsõiduki juhtimiselt liiklusseaduse (LS) § 91 lg 2 p 3 alusel. 22.02.2024 pöördus Q.P Transpordiameti (TA) teenindusbüroosse talle Krimmi Vabariigis 18.02.2021 välja antud juhiloa vahetamiseks Eesti juhiloa vastu, millest teenindusbüroos keelduti. 11.03.2024 esitas Q.P TA-le 11.03.2024 kirjaliku avalduse. 03.03.2024 keeldus TA Q.P juhiloa vahetamisest. TA põhjendas keeldumist järgmiselt: 1.1 LS § 99 lg 1 alap-des on sätestatud, et Eestis kehtib Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis; Viini 1968 teeliikluse konventsiooni osalisriigis ja Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis välja antud juhiluba ning Eestiga vastastikuse juhilubade tunnustamise rahvusvahelise lepingu sõlminud välisriigi juhiluba. LSs sätestatud tingimustel vahetab TA § 99 lg-s 1 nimetatud riikides väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu. Q.P esitas Eesti juhiloa vastu vahetamiseks Krimmi Vabariigis välja antud juhiloa. Krimmi Vabariik ei ole ühegi teeliikluse konventsiooni osalisriik. Tegemist on Venemaa Föderatsiooni (VF) poolt 2014 annekteeritud Ukraina Krimmi Autonoomse Vabariigi territooriumiga, mille annekteerimist ei ole rahvusvaheliselt, sh Eesti poolt tunnustatud. 1.2 Rahvusvahelisest õigusest tuleneb, et ükski riik ei tohi tunnustada õiguspärasena olukorda, mis on saavutatud õigusvastase jõu kasutamise või rahvusvahelise õiguse imperatiivnormide (ius cogens) rikkumisega ega toetada sellise olukorra kehtimajäämist. ÜRO põhikirja art 2 lg 4 keelab jõu kasutamise või sellega ähvardamise riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu. ÜRO peaassamblee 27.03.3014 resolutsioon 68/262 kinnitas Ukraina territooriumi jagamatust ja Krimmi 2014 referendumi mittekehtivust. Euroopa Nõukogu statuudi (EN) art 3 kohaselt peab iga EN liige tunnustama seaduslikkuse (õigusriiklus, demokraatia) põhimõtteid. EN Parlamentaarse Assamblee resolutsioon 1990(2014) mõistis hukka Krimmi annekteerimise VF poolt, Ukraina territooriumi sõjalise okupeerimise ja VF ebaseadusliku nn referendumi Krimmi poolsaarel ning leiti, et VF jätkuv ähvardus sõjalise jõuga kujutab endast rahvusvahelise õiguse tõsist rikkumist. 1.3 Annekteeritud Krimm ei ole VF territoorium, mistõttu ei ole VF-l õigust seal tegutseda, sh väljastada dokumente. Juhul, kui tunnustada annekteeritud Krimmis VF poolt väljastatud dokumente, siis see tähendab kaudselt ka okupatsiooni tunnustamist. Kuna Eesti ei ole tunnustanud Krimmi Autonoomse Vabariigi ebaseaduslikku annekteerimist VF poolt, ei tunnusta Eesti VF ametiasutuste poolt Krimmis välja antud juhilube. 1.4 Euroopa Liit (EL) on võtnud seisukoha Ukraina valitsuse kontrolli alt välja jäävate Ukraina alade kohta. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2022/1280 nähakse seoses VF sissetungiga Ukrainasse ette eri- ja ajutised meetmed, mis käsitlevad Ukraina poolt tema õigusaktide kohaselt välja antud juhidokumente. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2022/1280 art 3 lg 1 kohaselt tunnustatakse liidu territooriumil vaid Ukraina välja antud kehtivaid juhilube. Määruse art 2 p a) kohaselt mõistetakse Ukraina poolt välja antud juhidokumentide all juhilube, mille Ukraina on välja andnud, mis tõendavad, et Ukraina õiguse kohaselt on sõidukijuhil õigus sõidukit juhtida ning millistel tingimustel seda võib teha. Kuna Krimm on VF poolt okupeeritud ning Ukraina riik ei saa Krimmis teostada oma 2

võimu, ei ole Q.P-le Krimmi Vabariigis 18.02.2021 välja antud juhiloa puhul tegemist Ukraina poolt Ukraina õigusaktide alusel väljastatud dokumendiga. Kuna EL määrused on liikmesriikides otsekohalduvad, puudub Eestil EL õiguse kohaselt õigus jätta järgimata määruse 2022/1280 regulatsioon ning tunnustada VF poolt okupeeritud Krimmis väljastatud juhiluba. 1.5 Välisriigis välja antud juhiloa tunnustamine tähendab, et välisriigi juhiluba kehtib Eestis. Q.P-le Krimmi Vabariigis 18.02.2021 välja antud juhiluba ei ole Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2022/1280 järgi EL-s tunnustatav juhtimisõigust tõendav dokument, mistõttu ei kehti see juhiluba Eestis ning sellele ei kohaldu LS §-s 99 reguleeritud välisriigis välja antud juhiloa Eesti juhiloa vastu vahetamise sätted. Isikul ei saa olla õiguslikku ootust, et tema juhiluba välisriigis igal juhul kehtib.

2.Q.P esitas 03.05.2024 (täpsustatud 12.06.2024) Tallinna Halduskohtule kaebuse TA 03.04.2024 haldusakti välisriigi juhiloa vahetamisest keeldumise kohta nr 11.1-12/24/70552 tühistamiseks ning TA kohustamiseks kaebaja taotlust välisriigis väljaantud juhiloa vahetamiseks uuesti läbi vaatama.
3.Kohus võttis 13.06.2024 kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks TA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4.Kaebuse põhjendus. 4.1 Kaebaja on Ukraina kodanik ja põgenenud sõjalise olukorra eest oma koduriigi Ukraina territooriumilt ning tema osas pole alust kohaldada tema õigust ja staatust piiravaid meetmeid ja õigusakte ainuüksi põhjusel, et ta põgenes VF poolt annekteeritud aladelt ning Eesti poolne kaebajat toetav tegevus tema dokumentide tunnustamisel näiks vähemalt kaudselt VF sõjalise tegevuse toetamisena. 4.2 Ei ole mõistlik ega põhjendatud luua kaebajale kitsendusi tema õiguste tunnustamisel ainuüksi põhjusel, et tema elukorraldust määrasid tema elukohta tunginud võõrriigi relvajõud. Sealhulgas ei ole põhjendatud vastustaja viited EL määrusele olukorras, kus juhiluba oli antud välja enne, kui hakkas kehtima määrus, mida on kohaldatud kaebaja suhtes tagasiulatuvalt, meelevaldselt ning üksikisiku õigusi oluliselt kitsendavalt. 4.3 Haldusaktist ei selgu, miks Ukraina kodaniku ja Eestis ajutise kaitse saanud sõjapõgeniku suhtes on vaja piirata tema õigusi sarnaselt VF isikute omadega. Samuti ei selgu, kuidas VF sõjategevuse kaudse toetamise vältimine kaalub konkreetsel juhul üle kaebaja põhiõigused. Selgusetuks jääb see, millist eesmärki teenib ajutise kaitse saanud isiku toimetuleku ja elukvaliteedi negatiivne häirimine. 4.4 Ajutine kaitse on aastane elamisluba, millega pakutakse Ukraina kodanikele ja nende pereliikmetele turvatunnet ja sotsiaalseid garantiisid. Pärast ajutise kaitse taotlemist saavad sõjapõgenikud endale sarnased õigused nagu on Eesti elanikel – näiteks õigus Eestis õppida, töötada ja seeläbi saada ka ravikindlustus. Seega on kaebaja toetunud õigustatud ootusele, et ajutise kaitse taotlemine ja andmine ei too kaasa nende õiguste kitsendamist. 4.5 Ka ajutise kaitse kohaldamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et Eestis lühiajaliselt viibivatel Ukraina kodanikel ja nende pereliikmetel oleks võimalik jätkata töötamist ilma 3

välismaalaste seaduses sätestatud tingimusteta. Sellise lähenemisega toetatakse Ukrainast saabunud isikute iseseisvat toimetulekut. Olukorras, kus Eestis ajutise kaitse saanud sõjapõgenikul ei ole veel võimalik päritoluriiki tagasi pöörduda, ei ole alust tema senisel kodumaal välja antud tema hakkamasaamist võimaldavatest dokumentidest keelduda. 4.6 Vaidlustatud haldusakt riivab kaebajale kui ajutise kaitse saanud isikule PS §-ga 29 tagatud tegutsemisvabadust. Kaebaja on valinud endale Eestis elukutseks toidukulleri töö. Vaidlustatud haldusaktiga välistatakse kaebaja tegevusvabadust, kuivõrd takistatakse kaebaja poolt igapäevase elatise teenimist, millest sõltub tema (ja sealhulgas tema ema) toimetulek.

5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 5.1 Ekslik on kaebaja seisukoht, et TA-l on kohustus LS § 99 alusel kaebaja juhiluba vahetada Eesti juhiloa vastu. LS §-s 99 on küll sätted väljaspool Eestit välja antud juhilubade ja nende vahetamise kohta Eesti juhiloa vastu, kuid selleks peavad olema täidetud vastavad tingimused, mida kaebaja juhiloa osas täidetud ei ole. 5.2 Kaevatav haldusakt on välja antud juhindudes LS § 99 sel ajal kehtinud redaktsioonist, kuid on õiguspärane ka LS § 99 alates 09.07.2024 jõustunud sõnastuse tingimustes. LS § 99 ei anna õiguslikku alust Krimmi Vabariigis välja antud juhiloa vahetamiseks Eesti juhiloa vastu. 5.3 LS § 99 lg 1 sätestab, millised välisriigis väljastatud juhiload Eestis kehtivad. Eestis kehtivad EL liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni juhiload ning muu riigi ning sama paragrahvi lg-s 15 nimetatud õigusaktis loetletud üksuste ja territoriaalvalitsuste sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastavad juhiload. 5.4 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2022/1280 art 3 lg 1 kohaselt tunnustatakse liidu territooriumil vaid Ukraina välja antud kehtivaid juhilube. Kuna Krimmi Autonoomne Vabariik on VF poolt annekteeritud ning Ukraina riik ei saa Krimmis teostada oma võimu, ei ole kaebajale seal 18.02.2021 välja antud juhiloa puhul tegemist Ukraina poolt Ukraina õigusaktide alusel väljastatud dokumendiga. 5.5 Eesti juhiloa vastu saab LS § 99 alusel vahetada ainult Eestis kehtivat väljaspool Eestit välja antud juhiluba. Ülalkirjeldatud põhjustel kaebaja juhiluba Eestis ei kehti ning seetõttu ei ole seda võimalik vahetada Eesti juhiloa vastu. Kaebajale on TA teenindusbüroos selgitatud, kuidas tal on võimalik saada Eesti juhiluba 5.6 Kodakondsusel ei ole õiguslikku tähendust juhiloa kehtivuse tunnustamisel ja juhiloa vahetamisel. Juhiloa kehtivuse üle otsustamisel on oluline, kelle poolt on juhtimisõigust andev dokument välja antud. Seetõttu kaebaja juhiloa tunnustamisel ei oma tähtsust, et kaebaja juhiluba on välja antud Ukrainale kuuluval territooriumil. 5.7 Rahvastikuregistri andmetel omab kaebaja alalist elukohta Eestis alates 04.10.2022. Vastustaja peab seda aega piisavaks, et saada juhtimisõigus kooskõlas LS-ga. Asjaolu, et ajutise kaitse saajal on Eestis viibimise ajal õigus saada toetusi ja teenuseid samadel õigusaktides sätestatud alustel nagu Eesti alalisel elanikul, ei võta ajutise kaitse saajalt kohustust täita õigusaktides, sh LS-s sätestatud kohustusi. 5.8 Juhiloa väljaandmise või vahetamise puhul arvestatavaks asjaoluks ei ole hindamine, kas isikul on juhiluba vaja või kas juhiloa omamise tõttu on tema elu ja liikumine lihtsam ja mugavam või töö leidmine kergem. 4

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. TA keeldumine kaebajale Krimmi Vabariigis 18.02.2021 välja antud juhiloa vahetamiseks Eesti juhiloa vastu on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna keeldumine on õiguspärane puudub alus ka kohustamisnõudel. Kohus nõustub kaevatava otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata (vt HKMS § 165 lg 2).
7.Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist. Puudub vaidlus, et kaebajale on juhiluba väljastatud VF poolt annekteeritud Krimmis. Nimetatud juhiluba pole võimalik Eesti juhiloa vastu vahetada, sest see ei kehti Eestis. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2022/1280 art 3 lg 1 kohaselt tunnustatakse EL territooriumil vaid Ukraina ametivõimude välja antud kehtivaid juhilube. Sellise dokumendiga käesoleval juhul tegemist ei ole. Kaebajal puudub Ukraina ametivõimude väljastatud juhiluba. Ülalnimetatud määruse kohaldatavust ei määra asjaolu, millal kaebajale juhiluba välja anti, vaid millise riigi ametiasutuse poolt juhiluba väljastati. Seega ei oma tähtsust ka kaebuses esile toodud asjaolu, et kaebaja sai juhiloa Ukraina territooriumil ega samuti mitte kaebaja kodakondsus. Puutuvalt kaebuses küsimärgi alla seatud keeldumise proportsionaalsust, märgib kohus, et kaebajal on võimalik teha kulleritööd ka teisi liiklusvahendeid kasutades, nagu seda teevad paljud teised kullerid. Seetõttu ei tähenda mootorsõiduki juhtimisvõimaluse puudumine kaebaja jaoks seda, et tal ei ole võimalik tagada enda toimetulekut. Olukorras, kus kaebajale VF poolt annekteeritud Krimmis väljastatud juhiluba ei ole ülalnimetatud määruse järgi EL-s tunnustatav juhtimisõigust tõendav dokument, puudub kindlus, et kaebaja teadmised, oskused, käitumine ja hoiakud vastavad mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooninõuetele. Liiklusohutus on aga oluline avalik huvi, mis kaalub üles kaebaja huvi, et tema liikumine oleks juhiloa omamise tõttu lihtsam ja mugavam. Kaebajal on võimalik juhtimisõigus omandada üldises korras sarnaselt kõikide teiste Eestis alaliselt elavate isikutega. Asjaolu, et alates 04.10.2022 Eestis alalist elukohta omav kaebaja pole soovinud seda teha, ei anna alust rääkida ebavõrdsest kohtlemisest.
8.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium