X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.11.2024 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.33.2/716-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud xx.xx.xxxx), volitatud esindaja Janno Perv Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastuväide kohtu tegevusele asja lahendamisel rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
kirjalikus
menetluses
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.03.2025. Vastuapellatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Nõuded apellatsioonkaebusele ning vastuapellatsioonkaebusele on toodud halduskohtumenetluse seadustiku §-des 182 ja 184.
1.X. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele oli väljastatud tähtajaline elamisluba õppimiseks Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvahelise ärikorralduse õppekaval. Elamisloa kehtivuse periood oli 01.12.202130.06.2024. Õpingud on lõppenud.
2.X. X esitas 01.07.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, et jätkata õpinguid Estonian Business School (edaspidi EBS) magistriõppe õppekaval äriinnovatsioon muutuvas majanduses.
3.PPA 11.11.2024 otsusega nr 15.3-3.2/716-1 (edaspidi 11.11.2024 otsus) keelduti välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 123 punkti 6 ning Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (edaspidi sanktsioonimäärus) § 2 lg 11 punkti 2alusel X. Xle elamisloa andmisest.
4.X. X esitas 20.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.11.2024 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks pikendada tähtajalist elamisluba.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.Kaebaja ei taotlenud uue elamisloa väljastamist, vaid olemasoleva elamisloa pikendamist magistriõpingute ajaks. Seega kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg 7 erand. PPA ei ole selgitanud ega viidanud konkreetsele õigusaktile, kust tuleb põhimõte, et kui välismaalane lõpetab ühe õppekava ja soovib jätkata õpinguid teises õppeasutuses, siis ei ole elamisloa pikendamine võimalik. Sellist järeldust ei kinnita ka sanktsioonimääruse seletuskirjad.
5.2.PPA märgib 11.11.2024 otsuses, et on kontrollinud sanktsioonimääruse § 2 lg 8 erandi kohaldamist, kuid ei ole selgitanud selle kontrolli käiku. Samuti ei ole erandi kohaldamata jätmist põhjendatud.
5.3.Viide Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (edaspidi määrus nr 7) ei ole asjakohane ja on üllatuslik, kuna sellele ei ole otsuses tuginetud. Vastustaja on asunud kohtumenetluses konstrueerima põhjendusi, et oma seisukohta õigustada. Määrus nr 7 on kehtinud 5 aastat ning see ei ole seotud sanktsioonidega.
5.4.Sanktsioonimääruse § 2 lg 7 on loodud selleks, et pikendada elamisluba, kui isik soovib jätkata õpinguid ükskõik millises Eesti Vabariigi kõrgkoolis.
5.5.EBS esitas kutse kaheks aastaks, kuna õppekava perioodi pikkus on 2 aastat. Sanktsioonimääruse § 2 lg 7 eesmärk ei ole võimaldada üksnes ühekordset pikendamist üheks aastaks. Kaebuse esitaja näeb antud sättes seadusandja loogikat, mille kohaselt pikendatakse elamisluba aasta võrra selle pärast, et juhul, kui taotleja mingil põhjusel jätab peale esimest aastat õpingud pooleli siis ei ole tal ka enam õiguslikku alust elamisloa pikendamise taotluse esitamiseks. Vastustaja selgitus on asjatundmatu, asjakohatu ja ebapädev.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.Sisuliselt on vaidlus selles, kas kaebaja esitatud tähtajalise elamisloa taotlus EBS-i magistriõppesse õppima asumiseks on tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus või esmane tähtajalise elamisloa taotlus. Sellest sõltub ka see, milline sanktsioonimääruse norm tema suhtes kohaldub.
2(6)
6.2.Vastustaja jääb seisukohale, et tegemist oli uue elamisloa taotlusega, kuna VMS § 112 kohaselt väljastatakse elamisluba konkreetsetel tingimustel. Kuigi VMS ei sätesta sõnaselgelt õppimiseks antava elamisloaga kindlaks määratud tingimusi, on määruse nr 7 § 13 lg-s 2 sätestatud nõuded õppeasutuse poolt esitatavale kutsele. Määruse nr 7 § 13 lg 2 punkti 3 kohaselt märgib õppeasutus kutsel andmed õppimise kohta, sealhulgas elamisluba õppimiseks taotlemise alus, õppekava kood ja selle õppekava nimetus, kuhu välismaalane õppima asub, õppetase, õppetöö algus- ja lõppkuupäev, elamisloa soovitud alguskuupäev. Seega on määruse nr 7 § 13 lg 2 punktist 3 tulenevalt selge, et õppimiseks antava elamisloaga kindlaks määratud tingimused on muu hulgas õppekava kood, õppekava nimetus ja õppetase, mis oli ka kaebaja elamisloaga kindlaks määratud. Vastustaja rõhutab, et õppeasutus võtab kutse esitamisega endale VMS-is sätestatud kutsuja kohustused (VMS § 174 lg 1). On selge, et kui kutsuja kohustused lähevad ühelt õppeasutuselt üle teisele õppeasutusele, ei ole tegemist tähtajalise elamisloa pikendamisega, vaid uue esmase tähtajalise elamisloa taotlemisega. Seda selgitas PPA kaebajale ka 11.11.2024 otsuse punktis 11.
6.3.Ent isegi kui uude õppeasutusse uuele õppekavale õppima asumist saaks lugeda tähtajalise elamisloa pikendamiseks, ei kohaldu määruse nr 42 § 2 lg-s 7 sätestatud erand kaebaja suhtes, kuna õppeasutuse esitatud kutselt on selgelt nähtav, et kutse on antud kaheks aastaks õppima asumiseks, seega ei ole määruse nr 42 § 2 lg-s 7 sätestatud ühe aasta kriteerium täidetud.
6.4.Sanktsioonimääruse § 2 lg 8 kohaldamisse puutuvalt on PPA vaidlustatud otsuse punktis 13 selgitanud, et küsis kaebaja käest kas ta lõpetanud õpingud eestikeelsel õppekaval või oskab eesti keelt vähemalt B2-tasemel. Kaebaja vastas eitavalt. Seega nähtub otsusest, et PPA kontrollis erandi tegemise võimalust, kuid kaebaja kinnitas, et ei vasta määruse nr 42 § 2 lg-s 8 sätestatud tingimustele. Seega ei saanud erandit kohaldada.
6.5.Asjaolu, et vastustaja ei viidanud määrusele nr 7 haldusmenetluses ei muuda sellele tuginemist lubamatuks. PPA selgitas täiendavalt 11.11.2024 otsuse punktis 11 toodule ka läbi määruse nr 7, miks on teise õppeasutusse teisele õppekavale õppima asumisel tegemist uue elamisloa taotlemisega, mitte olemasoleva elamisloa pikendamisega. Määrus nr 7 kehtis juba ajal, mil kaebaja esitas esmakordselt tähtajalise elamisloa taotluse ning kaebaja pidi sellest teadlik olema. Samuti ei muuda selle määruse kohaldamist asjaolu, et see kehtestati enne sanktsioonimäärust.
6.6.Kaebaja selgitus kutse esitamise aja kohta on arusaamatu, kuna PPA ei keeldunud kaebajale elamisloa andmisest sel põhjusel.
6.7.Väär on kaebaja arusaam, et määruse nr 42 § 2 lg 7 eesmärk on võimaldada õppimiseks antud elamisloa pikendamist kuni õpingute reaalse lõpetamiseni ükskõik millises Eesti kõrgkoolis. Määruse nr 42 § 2 lg 7 sätestatud erisuse mõte ei ole, et Venemaa kodanik saab kehtestatud sanktsioonide vältimiseks pikendada aasta kaupa õppimiseks antud tähtajalist elamisluba. Määruse nr 42 seletuskirjas on selgitatakse, et VMS lubab õppimiseks antud elamisluba pikendada kuni õppekava nominaalaja lõpuni või kuni õppimise eeldatava kestuse lõpuni. Seega sätestatakse sanktsioonimääruses piirang, et õppimiseks antud elamisluba võib pikendada kuni ühe aasta võrra. Vabariigi Valitsuse hinnangul on õppimiseks antud elamisloa kehtivusajale lisanduv üks aasta lubatud viibimisaega piisav samas õppeasutuses õpingute lõpetamiseks. Seega ei ole määruse nr 42 § 2 lg-s 7 sätestatud erand mõeldud
3(6)
selleks, et välismaalasel oleks võimalik õppimiseks antud tähtajalist elamisluba pikendada lõputult üks aasta korraga. Seejuures jääb PPA seisukohale, et kaebaja puhul ei olnud tegemist mitte elamisloa pikendamisega, vaid uue elamisloa taotlusega, kuna õppeasutus ja õppekava olid erinevad sellest, millistel tingimustel oli kaebajale tähtajaline elamisluba antud.
KOHTU PÕHJENDUSED
Vastuväite lahendamine
7.Halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus loeb kaebaja 13.01.2025 seisukohas avaldatud taotluse kohtuistungi korraldamiseks vastuväitena kohtu tegevusele. Nimelt otsustas kohus vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata, ehkki kaebaja ei olnud kaebuses menetlusviisi eelistust sõnastanud.
8.Kohus jääb 26.11.2024 määruses väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei ole asja läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamine vajalik ning HKMS § 131 lg 1 punktis 2 sätestatud eeldused asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses on täidetud. Praegusel juhul on tegemist õigusliku küsimusega – kas PPA luges õiguspäraselt kaebaja 01.07.2024 taotluse uueks elamisloa taotluseks, mille suhtes kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg 1 1 punkt 2 või oleks PPA pidanud lugema kaebaja taotluse senise elamisloa pikendamise taotluseks, mille suhtes kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg 7. Ka kaebaja ei ole toonud 13.01.2025 seisukohas välja, millise küsimuse lahendamiseks istungi korraldamine vajalik oleks. Pooled on õiguslikud positsioonid kohtule selgitanud kirjalikult ning kohtuistungi korraldamine nende kordamiseks ei ole lubatav (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 349 lg 2 kooskõlas HKMS § 129 lg-ga 3).
9.Seega jääb kaebaja vastuväide ning taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata. Kuigi HKMS § 90 lg 1 ls 2 järgi lahendatakse vastuväide määrusega, peab kohus põhjendatuks lahendada vastuväide koos põhivaidlusega otsuses. Vastuväite kohta tehtav määrus ei ole eraldi vaidlustatav ning kohus ei näe, et selle lahendamine otsusega võtaks kaebajalt ära võimalusi enda õiguste kaitseks. Küll on aga ebavajalike kohtulahendite tegemise vältimine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ning aitab vältida asja materjalide ülekoormamist. Vastuväite esitamine on otsuses fikseeritud ning kaebajal on õigus sellele hilisemas menetluses tugineda. PPA 11.11.2024 otsuse õiguspärasuse hindamine
10.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu. PPA luges kaebaja 01.07.2024 elamisloa taotluse kooskõlas kehtiva õigusega uueks elamisloa taotluseks ning keeldus õiguspäraselt selle andmisest.
11.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja soovis alustada uusi õpinguid EBS-i magistrikaval, st jätkata õpinguid uues ülikoolis, uuel õppekaval, uues õppeastmes. Vaidlus on selles, kas sellises olukorras tuli PPA-l käsitada kaebaja taotlust uues õppeasutuses ja uuel 4(6)
õppekaval õppima asumiseks olemasoleva elamisloa pikendamise taotlusena, millele kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg 7 erand. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja olukorras ei olnud tegemist elamisloa pikendamise taotlusega, vaid tegemist oli uue elamisloa taotlusega. Seda on PPA kaebajale ka haldusmenetluses selgitanud ning asjaolu, et kaebaja ja tema esindaja ei soovinud seda mõista, ei tähenda, et PPA oleks selgitamiskohustuse jätnud täitmata.
12.Õppimiseks antava tähtajalise elamisloa puhul on väga rangelt piiratud välismaalase Eestis viibimise ajaline kestus ning see, et elamisluba on seotud konkreetse õppeasutuse juures konkreetsel õppekaval õppimisega. Viibimisalus lõpeb niipea, kui õppekava nominaalaeg või õppimise eeldatav kestus on lõppenud. Nimelt sätestavad VMS § 162 lg 1 punkt 1 ja lg 2, et tähtajalise elamisloa õppimiseks võib anda välismaalasele õppimiseks kõrgharidustaseme riiklikult tunnustatud õppekava alusel kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis, kusjuures elamisluba antakse õppimiseks õppeasutuse õppekava täiskoormusega läbimiseks kõrgharidusseaduse § 14 tähenduses. Lisaks sätestab VMS § 170, et tähtajalise elamisloa õppimiseks võib välismaalasele anda kehtivusajaga kuni õppekava nominaalaja lõpuni, kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus (lg 1); ning tähtajalist elamisluba õppimiseks võib pikendada kuni õppekava nominaalaja lõpuni või kui õppekava nominaalaeg on lõppenud, siis õppimise eeldatava kestuse lõpuni (lg 2). Seega on seadusandja väga selgelt piiranud õppimiseks antava elamisloa kestuse konkreetse õppekavaga ning selle lõpetamisega. Sel põhjusel ei saanud kaebaja ka eeldada, et varem väljastatud elamisloa alusel võib ta asuda õppima mõnes teises ülikoolis mõnel teisel õppekaval ning et sellisel juhul on tegemist tähtajalise elamisloa pikendamisega. Uuel õppekaval ning uues ülikoolis õppima asumiseks tuleb VMS-i kohaselt taotleda uus elamisluba. Seega ei kohaldunud praegusel juhul ka sanktsioonimääruse § 2 lg-s 7 sätestatud erand, mis lubab tähtajalise elamisloa pikendamist ühekordselt kuni ühe aasta võrra.
13.Kaebaja käsitus uues õppeasutuses õppima asumisest ning sellest tingitult elamisloa pikendamisest on meelevaldne ning omakasupüüdlik. Sanktsioonimääruse § 2 lg 7 eesmärgiks ei ole võimaldada Eestis õppinud Venemaa kodanikul jääda määramata ajaks Eestisse põhjusel, et ta soovib siin õpinguid jätkata. Sanktsioonimäärusega on tehtud erand sellistele Venemaa kodanikele, kes õppimiseks antud elamisloa alusel õppisid eestikeelse õppekava alusel või kes oskavad eesti keelt vähemalt B2-tasemel. PPA kontrollis võimalust, kas kaebaja võiks sellele erandile vastata, kuid kaebaja enda selgitustest nähtuvalt ta sellele tingimusele ei vasta1. Seega ei pidanud PPA ka 11.11.2024 otsuses täiendavalt põhjendama, miks see erand ei kohaldu.
14.Kuna kaebaja suhtes sanktsioonimääruse § 2 lg-d 7 ja 8 ei kohaldu, siis välistab sanktsioonimääruse § 2 lg 11 punkt 2 imperatiivselt talle elamisloa andmise. Seega on PPA 11.11.2024 otsus, millega kaebajale keelduti tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 6 alusel õiguspärane.
15.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus kõigis nõuetes rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
16.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
Dtl 1113.
5(6)
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.