X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.03.2024 otsuse nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsuse nr 15.3-24/34-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja eresidendi digitaalse isikutunnistuse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Politseiesindaja Triin Randoja
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
ja
Piirivalveamet, volitatud
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Harju Maakohtu xx xx xxxx kohtuotsus kriminaalasjas nr xxxxxxx (xxxxxxxxxxx).
2.Rahuldada X kaebus.
3.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21.03.2024 otsus nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsus nr 15.3-24/34-2 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot.
Jätta poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
6.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ning osaühingu X ja Y OÜ ärinimi tähemärkidega. Jätta avaldamata kohtuotsuses viidatud kriminaalasja number ja nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtulahendi kuupäev ja number ning selle jõustumise aeg. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.02.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) 06.03.2024 taotluse e-residendi digitaalse isikutunnistuse (edaspidi e-residendi digi-ID) saamiseks äritegevuse eesmärgil.
2.PPA keeldus 21.03.2024 otsusega nr ERESID-442673 (edaspidi 21.03.2024 otsus) e-residendi digi-ID andmisest isiku tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 206 lg 2 punkti 1 alusel.
3.PPA teavitas taotluse esitajat 21.03.2024 teatega nr ERESID-442673-11, et keeldus talle e-residendi digi-ID andmisest ITDS § 206 lg 2 punkti 1 alusel. Kooskõlas ITDS § 20 7 lg-ga 4 ei avaldatud taotlejale keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ja kaalutluskäiku.
4.X esitas 21.03.2024 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 26.04.2024 vaideotsusega2 nr 15.3-24/34-2 rahuldamata. Vaideotsus sisaldas mh viidet ITDS § 207 lg-le 5, mille kohaselt e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel ei märgita vaideotsuses neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb.
5.X (edaspidi kaebaja või ka taotleja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.03.2024 otsuse nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsuse nr 15.3-24/34-2 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja e-residendi digi-ID taotlus uuesti läbi.
6.PPA edastas 15.11.2024 kohtule väljavõtte3 21.03.2024 otsuse sisulistest põhjendustest kaebajale edastamiseks4. Dokumendis toodud põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: – ITDS § 206 lg 2 punkti 1 kohaselt keeldutakse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut; – taotleja varasem tegevus viitab sellele, et isik ei pea seaduskuulekusest lugu. PPA-le teadaolevalt on taotleja korduvalt Eestis toime pannud süütegusid. Seetõttu võib taotlejast lähtuda oht Eesti avalikule korrale; – PPA keelduv otsus on proportsionaalne. E-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, siis on ülimalt oluline, et e-residentsust ei anta isikutele, kes oma tegevusega on üles näidanud ebausaldusväärsust ning kes võivad ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Taotleja, keda PPA ei pea usaldusväärseks, ohustab Eesti riigi avaliku korda ning PPA ülesanne on seda ära hoida. Isikul on Eestis kaks ettevõtet, neist ühe ja toimiva juhatuses on kehtiva elamisloakaardiga välismaalane, kes saaks seega igapäevaasju juhatuse liikmena ajada. Teine Eestis asutatud ettevõte ei näi majandustegevust omavat ning seega ei mõjuta isikule e-residentsusest keeldumine nii palju isiku Eestis asuvaid ärihuvisid. Kuigi e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumine muudab Eestis ettevõtte juhtimise kaebaja jaoks ebamugavamaks, ei
„E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse asjaolude ja kaalutluskäigu selgitus“; dtl 73 jj. Dokumendis sisalduva teabe avalikustamise otsustas kohus 03.09.2024 määrusega (jõustunud 25.09.2024).
Kaebajale kohtu poolt edastatud 18.11.2024; dtl 77.
muuda see seda võimatuks. E-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole Eestis ettevõtlusega tegelemise eeltingimuseks, vaid on mugavusteenus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukoht
7.1.PPA (edaspidi ka vastustaja) 21.03.2024 otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ning PPA rakendas ITDS § 206 lg 2 punkti 1 valesti.
7.2.Vaidlustatud otsustes ei ole välja toodud ühtegi asjaolu selle kohta, miks keelduti kaebajale e-residentsuse andmisest. Vaidlustatud 21.03.2024 otsuses on toodud keeldumise alus, kuid otsus on põhjendamata. PPA ei selgita, miks kaebaja on ohuks avalikule korrale. Kaebaja kinnitab, et mistahes ohtu ei eksisteeri. Kaebajale ei ole tehtud ei lahkumisettekirjutust ega sisenemiskeeldu ning kaebajal on jätkuvalt võimalik Eestis viisavabalt viibida.
7.3.Tagamata jäeti ärakuulamise õigus, rikkudes sellega haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Kaebaja ei saanud haldusmenetluses selgitada dokumendi saamise olulisust ja vajadust.
7.4.PPA ei ole e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumisel kohaldanud kaalutlusõigust. PPA ei ole arvesse võtnud teisi meetmeid, mis võiksid kaebaja õiguseid vähem riivata. E-residendi digi-ID andmisest keeldumine välistab kaebaja võimalust tegeleda ettevõtlusega (nii osaniku kui ka juhatuse liikmena), lisaks ei ole kaebajal, erinevalt teistest Eesti eraisikutest ja ettevõtjatest, võimalik kasutada digiallkirja ja ettevõtetele mõeldud e-rakendusi. Kaebaja on Ukraina kodanik, kellele on tänases situatsioonis e-residentsuse omamine hädavajalik, kuna kaebaja ei saa jätta oma perekonda Ukrainasse ning sõita iga kord asjaajamiseks (nt mistahes dokumendi allkirjastamiseks või palkade maksmiseks) Eestisse.
8.Vastustaja seisukoht
8.1.Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning kaebaja esitatud väited ja põhjendused ei anna alust nende tühistamiseks.
8.2.Kaebajale üksnes isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise fakti ja selle õigusliku aluse teatamine on kooskõlas kehtiva õigusega. ITDS-is reguleeritud e-residendi digi-ID väljaandmisega seotud menetlus on erimenetlus võrreldes haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS) sätestatud haldusmenetluse üldreeglitega. Tulenevalt ITDS § 1 lg-st 2, § 20 7 lg-st 4 ei tehta taotlejale teatavaks e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumise otsust tervikuna, vaid üksnes teatatakse selle resolutsioon ja õiguslik alus. Sarnaselt ei märgita asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb, e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel vaideotsuses (ITDS § 207 lg 5).
8.3.E-residendi digi-ID taotlemisega seotud menetluse eripärast tulenevalt ei võimaldata haldusmenetluses isikule ärakuulamist HMS-is ettenähtud ulatuses. Ärakuulamise võimaldamine HMS §-s 40 ettenähtud ulatuses eeldaks isikule kõikide kavandatava otsuse aluseks olevate asjaolude avaldamist, mida ITDS-i normid ei võimalda.
8.4.ITDS § 206 lg 2 punkt 1 sätestab imperatiivselt, et kui taotleja ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut, siis e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldutakse. ITDS
§ 206 lg 2 punkt 1 ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist. Tegemist on imperatiivse normiga, mistõttu ei ole alust hinnata ka otsuse proportsionaalsust. Kui tuvastatakse asjaolu, millest saab järeldada, et taotleja ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut, siis tuleb e-residendi digi-ID andmisest keelduda. Kaalumise teel ei saa jõuda vastupidise otsuseni. Kuna PPA tuvastas sellised asjaolud, siis tuli e-residendi digi-ID andmisest keelduda. Sel põhjusel ei saanud PPA võtta arvesse ka kaebaja väidet, et digi-ID väljaandmisest keeldumine välistab tal ettevõtlusega tegelemise. Ent isegi kui nende asjaolude arvestamine oleks asjakohane, siis ei ole kaebaja väited piisavalt tõsiseltvõetavad. Kaebaja on seotud kahe Eesti äriühinguga. Äriregistri andmetel on kaebaja X OÜ ainuke osanik, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. Veebilehe teatmik.ee andmetel X OÜ-l majandustegevus puudub. Lisaks on kaebaja Y OÜ ainuke osanik ja tegelik kasusaaja ning üks kahest juhatuse liikmest. Veebilehe teatmik.ee andmetel on Y OÜ majandustegevus jätkunud edukalt ka 2024. aasta II kvartalis, kuigi PPA keeldus kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmisest. E-residendi digi-ID ei ole välismaalasele Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks, vaid üksnes vahend mugavamaks asjaajamiseks. Kui digitaalse isikutunnistuse puudumine põhjustab juhatuse liikmele ettevõtte juhtimisel raskusi või takistusi, siis tuleb juhtimine ümber korraldada.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlus selles, kas PPA keeldus õiguspäraselt kaebajale e-residendi digi-ID väljaandmisest, kuna ta ohustab avalikku korda. Kaebus tugine eeskätt väitele, et 21.03.2024 otsus on õigusvastane, kuna kaebaja on jäetud menetlusse kaasamata, haldusakt on põhjendamata ning PPA ei ole haldusakti andmisel kasutanud kaalutlusõigust. Ehkki õige on PPA seisukoht, et e-residendi digi-ID on mugavusteenus, siis ei ole selle väljastamine või väljastamata jätmine suvaotsus. Kohus leiab, et praegusel juhul ei keeldunud PPA kaebajale eresidendi digi-ID väljaandmisest ITDS § 20 6 lg 2 punkti 1 alusel õiguspäraselt. Kohtu hinnangul eksis PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel kaebaja varasemalt toimepandud süütegude korduvusele määrava tähenduse omistamisel. Eeltoodu ei tingi aga vastustajale definitiivse ettekirjutuse tegemist. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ning uuesti läbivaatamisel ei ole välistatud, et vastustaja jõuab kontrollides, kas kaebaja vastab ITDS § 205 ja § 206 muudele tingimustele, sama tulemuseni.
10.Vaidlustatud 21.03.2024 otsusega keelduti kaebajale e-residendi digi-ID väljastamisest. E-residendi digi-ID väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise menetlust reguleerib ITDS. ITDS § 1 lg 2 sätestab, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades sama seaduse erisusi. ITDS § 20 7 lg 4 kohaselt märgitakse e-residendi isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise teates HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning ITDS § 20 6 lg-st 2 või 3 tulenev alus. Seega ei avalikustata ITDS-st tulenevalt e-residendi isikutunnistuse taotlejale keeldumise põhjendusi. Sarnaselt ei märgita asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb, eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise peale esitatud vaide lahendamisel vaideotsuses (ITDS § 207 lg 5). Eeltoodust tuleneb, et seadusandja on piiranud toodud menetluste läbiviimisel vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56). Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes õigusliku aluse välja toomisega ning faktilist põhjendust sellele ei lisata. See aga ei tähenda, et kohus ei saaks kohtumenetluses kontrollida faktilise aluse olemasolu.
11.Viidatud normide5 koosmõjust tuleneb ka kogumis, et isikut haldusmenetlusse ei kaasata, sh tal puudub võimalus tutvuda toimikuga ning seega puudub tal ka sisuline võimalus
Vt lisaks ka ITDS § 207 lg 3.
avaldada eelnevalt arvamust ehk olla ära kuulatud. Kuivõrd isikule avaldatakse üksnes õiguslik alus, ei ole isikul sellises olukorras võimalik ka oma ärakuulamisõigust sisuliselt teostada.
12.Olukorras, kus tegemist on kaebajale, kes ei ela Eestis ega ole ka Euroopa Liidu kodanik (kelle õigused tagatakse vajadusel muul viisil), seaduse alusel tagatava hüve 6, mitte aga põhiõigusega, on seadusandjal laiem ruum hüve andmise ning äravõtmise menetluse kujundamisel, sh erinevalt põhiõiguse tagamise haldusmenetlustest. Seetõttu ei ole kujundatud menetlus ka põhiseadusvastane. Käesoleval juhul on kaebajale siiski lõpptulemusena tagatud ka kohtulik kontroll.
13.Vaidlust ei ole, et kaebajale edastatud PPA 21.03.2024 teade nr ERESID-442673-1 sisaldab eelmainitud rekvisiite ning teates on välja toodud vaidlustatud 21.03.2024 otsuse õiguslik alus.
14.Kohtule esitati 23.07.2024 esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustega versiooni terviktekst „E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse asjaolude ja kaalutluskäigu selgitus“ (edaspidi ERESID selgitus)7, millega kohus tutvus ning mis võimaldab kohtul sisuliselt kontrollida otsuse õiguspärasust. Kohus kuulutas 03.09.2024 määrusega nimetatud dokumendi osas menetluse kinniseks ning piiras osaliselt kaebuse esitaja ja tema esindaja8 õigust tutvuda nimetatud dokumendiga. PPA esitas 15.11.2024 väljavõtte ERESID selgitustest (sisu võetud kokku punktis 6) ulatuses, millele on kaebajale juurdepääs võimaldatud.
15.PPA keeldus kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest ITDS § 206 lg 2 punkti 1 alusel, mis sätestab, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldutakse, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Kohus, olles tutvunud kohtule esitatud ERESID selgituste terviktekstiga, leiab, et haldusaktis toodud teave ja ITDS § 207 lg-s 3 toodud teabele juurdepääsu piiramise alused haldusmenetluses on kooskõlas kohtule avaldatud teabega. Eeltoodust tulenevalt on haldusmenetlus toimunud kooskõlas eriseaduses ettenähtud erisustega haldusmenetluse üldkorrast.
16.ITDS § 206 lg 2 punktist 1 tuleneb, et kui taotlejast lähtub oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, keeldutakse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest. Vaidlusalune norm ei jäta seega PPA-le normi eelduste esinemise korral õigust valida erinevate tagajärgede vahel9. Seetõttu ei ole kaebaja viide ITDS § 1 lg-le 2 ja HMS § 4 lg-le 2 praegusel juhul asjakohane. Kaalutlusõiguse kohaldamise kohustuse tuletab kaebaja mh varasemast
Vt ka joonealune viide 15, lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 13.07.2023 määrus nr 3-23-26 punkt 12. Dtl 5761 (terviktekst); dtl 7376 (kaebajale esitatud väljavõte).
Volitatud esindaja teavitas kohut esindusõiguse lõppemisest 04.09.2024.
Vt ka isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 699 SE seletuskiri, lk 6. ITDS § 206 lõigetes 2 ja 3 on eristatud väljaandmisest keeldumise imperatiivsed ja diskretsioonilised alused. Lõikes 2 on keeld, loetletud asjaolu ilmnemisel, e-residendi digi-ID-d välja anda määratletud õiguslikult siduvalt, st haldusorgan on kohustatud loetelus nimetatud asjaolu ilmnemisel keelduma e-residendi digi-ID väljaandmisest. Haldusorganil on diskretsiooniõigus lõikes 3 nimetatud asjaolude osas. Erisus on tingitud kõnealuste asjaolude erinevast kaalukusest ja olemusest. Lähtudes õiguste ja vabaduste minimaalse piiramise põhimõttest, on need asjaolud, mis oma kaalult ja olemuselt ei eelda ega õigusta õigusnormi imperatiivselt välistavat iseloomu, sätestatud võimalike keeldumisalustena, mille üle igal konkreetsel juhul otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ 6214b217-ee37-48db-a3b8-f872dff9c40f.
(täpsustamata) kohtupraktikast, ent e-residendi digi-ID väljaandmisel ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu on kohtud möönnud siiski vaid ITDS § 206 lõigete 3–5 puhul10.
17.E-residendi digi-ID taotlejast lähtuva ohu hindamisel teeb PPA haldusmenetluses tuvastatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Ohuhinnang hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõistete sisustamist ning täitevvõimu hindamisruum ei ole siin täielikult kontrollivaba. Oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on määratlemata õigusmõiste, mida saab üldjuhul kohus ise sisustada ja seeläbi kontrollida, kas ka haldusorgan on määratlemata õigusmõistet õigesti sisustanud 11. Määratlemata õigusmõistete – oht ja avalik kord – sisustamine ei toimu kaalutlusõiguse alusel. ITDS § 20 6 lg 2 p 1 kohaldamisel ei järgne ka ohu kindlakstegemisele täiendavalt ohu ja muude asjaolude kaalumist, s.o kaalutlusotsuse tegemist (vt otsuse eelmine punkt).
18.PPA esitatud ja kaebajale avaldatud ERESID selgituste väljavõttes märgib PPA, et teadaolevalt on taotleja korduvalt Eestis toime pannud süütegusid ning temast võib lähtuda oht Eesti avalikule korrale. Vastustaja on seejuures pidanud põhjendatuks PPA arusaama, et riik võib olla e-residendi digi-ID väljaandmisel ettevaatlik ja kaitsta ennetavalt avalikku korda võimalike ähvardavate ohtude eest.
19.E-residendi väljaandmisest keeldumiseks on piisav oht ehk piisav tõenäosus, et lähitulevikus leiab aset kaitstava õigushüve (s.o praegusel juhul avaliku korra 12) kahjustamine13. ITDS seletuskirjas märgitakse14, et isiku ohtlikkus võib tuleneda tema kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või varasematest süütegudest (kui süütegude laad ja viis, korduvus või asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et isik võib panna toime uusi süütegusid). Keeldumiseks ei pea tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolusid, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus isik võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Kohtupraktikas on lisaks leitud, et e-residendile digi-ID väljastamisest keeldumiseks piisab mistahes ohust avalikule korrale, s.o taotlejast lähtuv oht ei pea olema tegelik ja piisavalt tõsine15 ning kuivõrd e-residendi digi-ID taotleja positsioon on õiguslikult nõrk16, siis on e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumisel ohu- ja põhjendamislävend madal17. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et keeldumisel ei või olla karistuslikku dimensiooni, s.t kui isik on minevikus pannud toime avalikku korda ohustavaid tegusid, kuid see tegevus
Vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.07.2023 määrus nr 3-23-26 punkt 12; Tallinna Halduskohtu 13.07.2022 otsus nr 3-22-425 punkt 17. Vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsusega nr 3-20-2593.
Vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545 punkt 26 jj.
Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel korrakaitseseadusest (edaspidi KorS). KorS § 4 lg-st 1 tulenevalt kaitstakse avaliku korraga õigusnormide, subjektiivsete õiguste ja õigushüvede rikkumatust.
Vt KorS § 5 lg 2.
Eelnõu 699 SE seletuskiri (vt joonealune viide 8), lk 7.
Vt Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2022 otsus nr 3-20-1382 punkt 13. Vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 punkt 19. Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531 punkt 9.
E-residendi digitaalset isikutunnistust väljastatakse riigi huvides, mitte selleks, et kaitsta väljaspool Eestit elava ja Eestiga mistahes muid sidemeid mitte omava isiku õigusi või huve. See tuleneb ITDS § 20 5 lg-st 2, mille kohaselt on e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. Juhul kui seaduses poleks ette nähtud e-residendi digitaalse isikutunnistuse instituuti, poleks Eestis mitteviibival välismaalasel mistahes subjektiivset õigust nõuda, et Eesti riik väljastaks talle isikut tõendava dokumendi, mis hõlbustab Eestis asjaajamist. Vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531 punkt 8 jj.
Vt ka Tallinna Halduskohtu 18.10.2019 otsus nr 3-19-1094 punkt 26, 17.03.2021otsus nr 3-20-2593 punkt 16.
on lõppenud, ei tohiks pelgalt see asjaolu olla keeldumise aluseks 18. Keeldumine ei peaks olema lisakaristuseks toime pandud süütegude eest.
20.Kohtu hinnangul on PPA antud asjas viimati mainitud põhimõtte vastu eksinud. Eelnõu 699 SE seletuskirja kohaselt ei saa avalikku korda ohustavate tegude ainuüksi korduvast toimepanemisest isiku ohtlikkust tuletada. ERESID selgitustest ei nähtu kohtule, milliste muude asjaolude põhjal või kuidas jõudis PPA järeldusele, et kaebaja võiks lähitulevikus avalikku korda ohustada.
21.Kuigi ohuprognoos on suunatud tulevikku, siis on selle aluseks siiski reeglina ka juba minevikus aset leidnud sündmused, sh võib isiku teatav käitumine minevikus anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel 19. Kuna PPA tugines ohuhinnangu tegemisel kaebaja varasematele süütegudele, peab kohus vajalikuks võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Harju Maakohtu XX XX XXXX kohtuotsuse (kaebajale kätte toimetatud XX XX XXXX) kriminaalasjas nr XXXXXX (XXXXXXXX), kuna nimetatud otsusel on kohtu hinnangul tähtsus käesoleva asja lahendamisel (halduskohtumenetluse seadustiku20 § 62 lg 2, § 158 lg 2). Nimetatud otsusest (jõustunud XX XX XXXX) nähtub, et: – kaebaja on kõrgharidusega ja varem kriminaalkorras karistamata; – kaebaja pani toime karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, mis on toime pandud korduvalt; – kohus tunnistas kokkuleppemenetluses kaebaja süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks üheaastase vangistuse, mille asendas 356 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras kohus üks aasta alates kohtuotsuse jõustumisest; – üldkasuliku töö tegemise ajal oli kaebaja kohustatud mh hoiduma alkoholi tarvitamisest ning osalema kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või sellega sama liiki süütegude edasine ärahoidmine; – lisakaristusena võeti kaebajalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.
22.Nimetatud otsuses toodud andmete valguses leiab kohus, et PPA on avalikule korrale kaebajast lähtuvat ohtu ülehinnanud.
23.Vaidlust ei ole, et mootorsõiduki joobes juhtimine on Eesti ühiskonnas taunitav ja kujutab endast otsest ohtu avalikule korrale, kuivõrd alkoholi mõju all isik osaleb suurema ohu allikaga aktiivselt liikluses. Konkreetsel juhul ei saa aga jätta arvestamata, et süütegude toimepanemine toimus lühikese ajavahemiku sees eelduslikult (PPA andmetel elas kaebaja Eestis alates märtsist 2022 kuni veebruarini 2024 ajutise kaitse alusel) pärast kodumaalt kaebaja sunnitud põgenemist sõjalise konflikti eest, seetõttu ei välista kohus, et konkreetsel juhul oli kuriteo toimepanemine tingitud nimetatud isikulistest asjaoludest (mis küll ei õigusta alkoholi tarvitamist ja kuritegude toimepanemist). Kohtu hinnangul vähendab XX XX XXXX otsusega mõistetud karistuse eelduslikult täitmine ning samas tavapärases ühiskonnaelus osaledes sama liiki või muude õigusrikkumiste vältimine kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale, s.o kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja karistamisest, sotsiaalprogrammis
Vt joonealune viide 8, lk 7. Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14 punktid 17 ja 19.
Edaspidi HKMS.
osalemisest ja alkoholi tarvitamisest hoidumise kohustuse võtmisest hoolimata oleks kaebaja jätkanud alkoholi tarvitamist ja kuritegelikku käitumist, millisel juhul võiks järeldada, et alkoholi tarvitamine on kaebaja puhul oluliseks probleemiks ning korduvate kuritegude toimepanemise oht on suur alkoholisõltuvusest tingitult. Ka ei ole kaebaja laiendanud kuritegelikku käitumist nt teistesse eluvaldkondadesse, seetõttu võib pigem eeldada, et karistamine on mõjutanud kaebaja käitumist ja suunanud ta õiguskuulekale käitumisele. Seetõttu ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebaja võiks kahjustada õigusnorme ja õigushüvesid, mis on seotud e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest saadava juurdepääsuga (nt norme, mis võivad kaitsta Eesti majandust, teadust, haridust, IT-keskkonda).
24.Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus PPA 21.03.2024 otsuse nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsuse nr 15.3-24/34-2.
25.Kuna kohus rahuldab tühistamisnõudes kaebuse, siis tuleb kaebus rahuldada ka kohustamisnõudes ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb PPA-l hinnata kaebaja ning tema esitatud taotluse vastavust ITDS § 20 5 ja § 206 sätestatud tingimustele, sh on PPA-l õigus taotluse lahendamisel võtta arvesse ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolusid (nt kui kaebajat on uuesti süütegude toimepanemise eest karistatud vms).
26.Eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse tervikuna. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on kaebuses palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulud koosnevad kohtumenetluses tasutud riigilõivust summas 20 eurot. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole, kuigi kohus seda võimalust 05.12.2024 määruses selgitas. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
28.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning kaebajaga seotud äriühingute (osaühing X ja Y OÜ21) ärinimed tähemärgiga. Samuti tuleb avaldamata jätta kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 ning põhjendava osa punktis 21 viidatud kriminaalasja number ja nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtulahendi kuupäev ja number ning selle jõustumise aeg. (allkirjastatud digitaalselt)
Kohtuotsuse resolutsiooni punkt 6, menetlusosaliste seisukohtade punkt 8.4 ning kohtuotsuse punkt 28.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.