Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 14.01.2025, Tartu 3-23-1495 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.06.2023. a otsuse nr 15.3-3.4/695-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Volitatud esindaja v.adv. Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.02.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 22.06.2023. a otsusega nr 15.3-3.4/695-1, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-st 3, X.X.-i tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 22.06.2024 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele X.X.-i kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ning VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldas Schengeni alale sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:
X.X. on Vene Föderatsiooni kodanik. Teda on karistatud kriminaalkorras 9 korda ja väärteokorras 16 korda. Ta on oma käitumisega näidanud korduvalt lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra, kohtusüsteemi ja põhiseaduslike väärtuste vastu, mistõttu kujutab ohtu avalikule korrale. Ta viibib vangistuses 3-ndat korda. Läbivaks jooneks tema kriminaalsel käitumisel on olnud alkoholi ja narkootikumide, aga ka keemiliste toksiliste ainete tarvitamine. Toimepandud süüteod on muutunud ajas raskemaks. Temast lähtuv oht avalikule korrale on jätkuv ja reaalne ka pärast vanglast vabanemist. X.X.-il puuduvad isikud, keda saaks käsitada tema perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 järgi ning kelle suhtes esineks perekonnaeluline riive. Rahvastikuregistri andmetel ei ole X.X.-il lapsi. X.X.-i ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe. Otsus riivab X.X.-i eraelu seonduvalt ema ja tädiga, kuid riive ei ole niivõrd intensiivne, et välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise ja isiku väljasaatmise kodakondsusjärgsesse riiki. Ei ole põhjust arvata, et tal oleks kodakondsusjärgses riigis raske hakkama saada ja integreeruda. Tema emakeel on vene keel. Tal puudub Eestis kinnisvara, mille haldamine oleks Venemaal elades keeruline – selles osas puudub eraeluline riive. Elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede. Kuna X.X. kujutab vanglast vabanedes ohtu avalikule korrale, on lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendatud. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. PPA ei tuvastanud, et X.X.-i osas esineksid humaansed kaalutlused (VSS § 7 4 lg 4). Arvestades X.X.-i eraelulisi sidemeid ja suhteid Eestis, Eestis elatud aega, tema vanust, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni ning sidemeid päritoluriigiga, on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu 3 aastaks.
2.X.X. esitas 03.07.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 22.06.2023. a otsuse nr 15.33.4/695-1 tühistamiseks täies ulatuses või alternatiivselt samas otsuses sisalduvate lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) PPA otsus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Viru Vangla andis tema kohta positiivse iseloomustuse. PPA ei põhjendanud, miks kujutab kaebaja ohtu avalikule korrale. Asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ei anna alust hinnanguks, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Vangla prognoos uue kuriteo toimepanemise riski kohta ei saa kaebaja kuritegeliku käitumise prognoosi allikaks olla. Kaebaja on elanud kogu elu Eestis ja tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad tema lähedased. Poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid nad suhtlevad tihedalt. Elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjustab kaebajale ja ta perele raskeid tagajärgi. Kaebaja sai Venemaa kodakondsuse alaealisena vanemate algatusel. Kaebaja on HIV-positiivne. Ka on tal diagnoositud süvenev depressioon. Väljasaatmisel Venemaale ei saa kindel olla, et talle tagatakse vajalik ravi. Asjaolu, et kaebaja ei ole omandanud eesti keelt, ei võimalda järeldada, et ta ei jaga Eesti Vabariigi väärtusi ja elukorraldust. 2) Tähtsust ei oma, kas kaebaja viibib Eestis tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloa alusel. Kaebaja on Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ mõttes pikaajaline elanik, sest on elanud kogu elu Eestis. Kaebajale laieneb pikaajalisele elanikule tagatud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.
3.PPA palus 26.10.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
4.Tartu Halduskohus jättis 31.01.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebajal on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Euroopa Liidu õigus ei võimalda liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud välismaalasel omandada pikaajalise elaniku staatust automaatselt. Ka Eesti õiguse kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitada taotlus. Kaebaja ei olnud enne tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise elaniku staatuses. Seetõttu ei kohaldu direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatu.
2) Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale seisneb tema toime pandud süütegudes. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. See annab tunnistust, et temast lähtuv oht avalikule korrale on aja jooksul suurenenud. Kaebaja ei toonud esile, et PPA tugines hinnangu andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Kohus ei tuvastanud sedalaadi viga. 3) Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda temast lähtuva ohu tõsidust märkimisväärsel määral. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud süütegude toimepanemist ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma ellusuhtumist otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei ole tõenäoline, et kaebaja jätkab vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Vangla hindas kaebajat avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 65%; iseloomustus 01.03.2022. a seisuga, dtl 129). Kaebaja ei toonud esile ja kohtule ei olnud äratuntav, et esineksid asjaolusid, millest tulenevalt oleks see risk viimasel paaril aastal märkimisväärselt vähenenud. PPA ei ole tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel õigusliku tagajärje kohaldamisel eksinud. 4) Vaidlust ei ole, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Kaebaja ei esitanud tõendeid, et Y.Y. on tema poeg. Kuna kaebaja ei vaielnud vastu PPA väitele, et Y.Y. elab püsivalt Soomes, ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on tema bioloogiline isa. Töötukassa andmetest nähtuvalt on kaebaja ema registreeritud töötuna (dtl 239). Töövõime hindamise eksperthinnangu (14.05.2023) kohaselt on kaebaja emal osaline töövõime. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Tõendatud ei ole, et kaebaja ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena. Ka ülejäänud kaebaja nimetatud isikud ei ole tema perekonnaliikmed. 5) PPA ei teinud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kaalutlusvigu. Kaebajal ei ole VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta oleks erakorralises sõltuvussuhtes. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ja ta on tööealine, seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi. Kaebajal on võimalik saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi. Kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et osutaksid elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele. 6) PPA otsuse p-s 34 (lk 25) on lisatud täiendava teabena, et Viru Vangla 29.03.2023. a iseloomustuse kohaselt on kaebaja suhtes algatatud vanglas kriminaalasi kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tõttu. PPA täpsustas 27.12.2023. a seisukohas, et kriminaalasja menetlus lõpetati 25.07.2023 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kuna PPA otsuses ei märkinud, et seda asjaolu oleks otsuse tegemisel arvesse võetud ning see ei nähtu ka otsuse põhjendustest, ei mõjuta nimetatud kriminaalasja menetluse alustamine ega lõpetamine kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane. 7) Lahkumisettekirjutuses on nõuetekohaselt märgitud sihtriik, kuhu kaebaja pärast vanglast vabanemist välja saadetakse. Vangla teatas 18.12.2023. a vastuses, et psühhiaater diagnoosis 2019. a novembris kaebajal haiguse koodiga F23.9 (täpsustamata äge psühhootiline episood). Kaebaja on vanglas saanud psühhiaatri määratud ravimeid ja vastuse esitamise ajal tema raviskeem neid ei sisalda (dtl 223). Lahkumisettekirjutus on õiguspärane. 8) Kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu tähtaja kohta vastuväiteid. PPA otsus on sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X.X. esitas 01.03.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning alternatiivselt tühistada
halduskohtu 31.01.2024. a otsus ja tunnistada PPA 22.06.2023. a otsus kehtetuks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtu seisukoht, et PPA otsus on õiguspärane ja proportsionaalne, arvestades kaebaja varasemat kriminaalkorras karistamist ja süütegude raskusastme suurenemist ajas, ei arvesta piisavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikat ja direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamist. Kaebajat ei olnud kordagi (enne viimasena määratud karistust) karistatud tingimisi vangistusega, seega olid varasemalt toime pandud süüteod ebaolulised. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 1-l korral vangistusega. Lahkumisettekirjutus saab olla õiguspärane, kui oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses. 2) Riigikohus asjas nr 3-20-915 rõhutas, et VMS § 237 lg 4 kohaselt kohaldatakse pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel, põhjusel, et isik kujutab ohtu riigi julgeolekule, VMS §-s 124 sätestatut. Kuigi VMS § 237 lg 4 ei reguleeri pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, oleks mõeldav tõlgendada samamoodi VMS § 241 lg 1 p 2. Tegemist on PPA kaalutlusveaga. Lähtudes sellest ei ole otsus õiguspärane. 3) Kaebaja ei nõustu, et tema staatus ja õigused määratletakse elamisloa liigi alusel. Kaebaja elab Eestis alates sünnist. Kaebaja on pikaajaline elanik. 4) Poeg kuulub kaebaja perekonnaliikmete hulka. On üldteada, et Eesti ja Venemaa rahvusvahelised suhted on halvenenud. Sellest lähtudes põhjustab kaebaja väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine olukorra, kus kaebaja peresuhted katkevad. Kohus peab andma hinnangu väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise proportsionaalsusele. Vangla esitatud tõend tähendab, et psühhiaatriline ravi toob tulemuse ainult juhul, kui kaebajale antakse ravimeid tähtaegselt ja järgitakse raviskeemi. HIV haiguse puhul on üldteada, et vaja on tagada isikule ravimite tähtaegne manustamine. Kui kaebaja saadetakse Venemaale, on võimalik eeldada, et ta ei saa viivitamatult ravi. Ta peab leidma sissekirjutusega elukoha, mis nõuab rahalisi vahendeid jne. Antud situatsioonis on võimalik eeldada, et väljasaatmine kujutab ohtu kaebaja tervisele ja elule.
6.PPA palus 19.03.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei tule arvestada direktiivi 2003/109/EÜ põhimõtetega, s.h ei tule tuvastada kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Kaebajale ei laiene direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. PPA ei tuginenud otsuses julgeolekuohule ega VMS § 241 lg 1 p-le 2. 2) PPA ja kohus leidsid õigesti, et kaebajast lähtuv oht kaalub üles tema eraelu puutumatuse riive. Puudub alus arvata, et Venemaa Föderatsioonis puuduks vajalik arstiabi, s.h vajalikud ravimid. Kaebaja vajadus psühhiaatriliste ravimite järele on vähetõenäoline, kuivõrd Viru Vangla tõendist nähtub, et kaebaja vajas psühhiaatrilist ravi vaid 2019. a. Tegemist ei ole ravimitega, mida kaebaja jätkuvalt vajaks.
7.X.X. märkis 30.12.2024. a seisukohas järgmist: 1) PPA praktikas on tavaline, et pikaajalise elamisloa tühistamise korral jäetakse sissesõidukeeld ja lahkumise ettekirjutus kohaldamata. Tähtsust ei oma, kas kaebaja viibis Eestis elamisloa kehtetuks tunnistamise päeval tähtajalise või pikaajalise elamisloa alusel. Kaebaja on direktiivi mõistes pikaajaline elanik. 2) PPA otsuses puuduvad selged tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja ohustab avalikku korda. Ignoreeritakse, et vangistuses on aset leidnud kaebaja käitumise positiivsed muutused. Ei ole põhjalikult hinnatud, kas Venemaal on kaebajale tagatud sama kvaliteetne ravi kui Eestis. Kohtupraktika ei välista, et teatud juhtudel võib arstiabi puudulikkus olla elamisloa andmise aluseks. Kaebaja vanus ei välista, et Venemaa võimud võivad ta kutsuda sõjaväeteenistusse. Kaebaja soov Eestis elada ja töötada, koos tervislike kaalutlustega peaks olema piisavaks aluseks elamisloa andmiseks.
8.PPA märkis 06.01.2025. a seisuskohas, et kaebaja ei oma pikaajalist elamisluba ega ole seda kunagi omanud. Kui kaebaja tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, siis ei ole tal Eestis seaduslikku viibimisalust. PPA väitel käsitleti otsuses põhjalikult kaebajast tulenevat võimalikku ohtu avalikule korrale VMS § 135 lg 2 p 3 tähenduses, s.h võeti arvesse kaebaja käitumist (s.h positiivset käitumist) minevikus kui ka karistuse kandmise ajal (PPA otsuse p-d 16, 26-31). PPA ei ole otsuses uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse protsentidele tuginenud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebusse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti ning ühtki asjakohast kaebaja väidet ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja suuresti samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Ringkonnakohus selgitab esmalt kaebaja nõudeid (I); hindab seejärel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise (II); lahkumisettekirjutuse (III) ja sissesõidukeelu õiguspärasust (IV) ning viimaks lahendab apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (V). I
11.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada ning alternatiivselt halduskohtu 31.01.2024. a otsuse tühistamist ja PPA 22.06.2023. a otsuse kehtetuks tunnistamist lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole alternatiivse nõudega. Alternatiivseid nõudeid saab esitada selliselt, et ühe nõude rahuldamine tuleb kõne alla ainult teise nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral (HKMS kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 161). See eeldab, et nõuded ei oleks kattuvad. Kuna kaebaja esitas põhinõudena PPA 22.06.2023. a otsuse tervikuna tühistamise nõude, siis nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral langeb samaaegselt ära ka otsuse osaliselt tühistamise nõue. Samasisulise selgituse esitas kaebajale ka halduskohus 15.09.2023. a määruses (põhjenduste p 4, dtl 41-42). Seega tõlgendab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada. II
12.PPA tunnistas 22.06.2023. a otsusega (p 1, dtl 12-38) kehtetuks kaebaja tähtajalise elamisloa alates 22.06.2023. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja omas Eestis seaduslikuks viibimiseks ja elamiseks tähtajalist elamisluba (kehtivus kuni 10.05.2024). Halduskohus asus otsuses (põhjenduste p 18) seisukohale, et kaebaja ei olnud enne tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise elaniku staatuses. Apellatsioonkaebuses kaebaja ei nõustu, et tema staatus ja õigused määratletakse elamisloa liigi alusel. Kaebaja on seisukohal, et ta on pikaajaline elanik, kuna ta elab Eestis alates sünnist, ning et seetõttu laienevad talle direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 ettenähtud tagatised, s.t liikmesriik võib
teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
13.VMS § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine VMS-i tähenduses välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Seetõttu tuleb eristada, kas kaebaja Vene Föderatsiooni kodanikuna elab Eestis tähtajalise elamisloa (VMS § 112) või pikaajalise elamisloa (VMS § 230) alusel. Üksnes pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele direktiivi 2003/109/EÜ III peatükis sätestatud õigused (VMS § 231). Kohtupraktikas (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p-d 20 ja 36) on leitud, et olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles m.h nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. Samas on leitud, et kui isik saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Seega ainuüksi sünnist saadik Eestis elamine ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tähtajalise elamisloa andmist. Kuna käesolevas haldusasjas vaidlustatud PPA otsusest nähtuvalt omas kaebaja tähtajalist elamisluba, ei saa ta tugineda pikaajalise elanikuna Eestis elamisest tulenevale tugevdatud kaitsele riigist väljasaatmise vastu.
14.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, s.t välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA analüüsis otsuses põhjalikult kaebaja poolt toime pandud süütegusid. PPA otsuse (p-de 7 ja 8 alap-d) analüüsist nähtuvalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud 9 korda ja väärteokorras 16 korda ning vangistuses viibib kaebaja 3-ndat korda. Seega on ebaõige kaebaja apellatsioonkaebuse väide, et teda on kriminaalkorras karistatud 1-l korral vangistusega. Ühtlasi on ebaõige kaebaja väide, et teda ei ole kordagi enne viimast karistust karistatud tingimisi vangistusega. PPA otsusest nähtuvalt määrati kaebajale karistuseks tingimisi vangistus nii Narva Linnakohtu 08.06.1999. a otsusega kui ka Viru Maakohtu 04.06.2007. a otsusega. PPA võttis kaebajast johtuva ohu hindamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud süütegusid. Seejuures analüüsis PPA ka kaebajast tulenevaid positiivseid asjaolusid (vt PPA otsuse p-d 16 ja 26-31). Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud PPA otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise osas piisaval määral põhjendatud.
15.Halduskohus hindas otsuses (põhjenduste p-d 28-29) kaebaja väiteid tema perekonnaelu puutumatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid talle tähtajalise elamisloa alles jätmist ning osutaksid ühtlasi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele. Kaebaja ei esitanud ka apellatsiooniastmes tõendeid, et Y.Y. on tema poeg. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Y.Y. elab püsivalt Soomes. Seega ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks, nagu halduskohus otsuses (põhjenduste p 28.1) leidis. PPA ega halduskohus ei tuvastanud, et kaebaja ja tema ema vahel esineks erakorralist sõltuvussuhet. Seega kaebajal ei ole VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta oleks erakorralises sõltuvussuhtes. Halduskohus leidis otsuses õigesti, et Venemaa Föderatsiooni elama asumisel säilib kaebaja lähedastel (nt emal) võimalus kaebajat seal külastada või sinna elama asuda. Samuti saab kaebaja oma lähedastega sidevahendite kaudu ühendust pidada. Kohtupraktikas on sedastatud, et elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei
ole hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 28). Ühtlasi nõustub ringkonnakohus, et kuna kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine, siis ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi.
16.Halduskohus märkis otsuses (põhjenduste p 29) põhjendatult, et kaebajal on võimalik saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vastu vaielnud Viru Vangla 18.12.2023. a vastuses (dtl 223) märgitule, et kaebaja on vanglas viibides saanud psühhiaatri määratud ravimeid ning vastuse esitamise ajal tema raviskeem neid ei sisalda. Kohtupraktikas on leitud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHKo 05.12.2019, 3-16-2123, p 15). Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Halduskohus märkis otsuses ka asjakohaselt, et kaebajal on võimalik taotleda Venemaal sotsiaalabi. Lisaks on kaebajal võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on muuhulgas abiks Venemaal elukoha hankimisel. Eelnevat arvestades on põhjendamatud kaebaja apellatsioonkaebuse väited seonduvalt ravi võimaluste ja rahaliste vahendite puudumisega.
17.Kaebaja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta, et PPA ei ole otsuses tuginenud julgeolekuohule ega VMS § 241 lg 1 p-le 2. Seega on kaebaja apellatsioonkaebuse vastavasisulised väited asjakohatud. III
18.PPA tegi 22.06.2023. a otsuses (p 2) kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Vene Föderatsiooni, kuna pärast vanglast vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. PPA tugines VSS § 7 lg-le 1, mille kohaselt tehakse Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumisettekirjutuse koheselt sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
19.Asjas ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul tuvastas PPA kaebaja puhul ohu avalikule korrale, mistõttu saab pidada põhjendatuks PPA lahkumisettekirjutust kõrvaltingimusega, et see kuulub sundtäitmisele peale vanglast vabanemist. PPA ei ole eeltoodu osas kaalutlusvigu teinud. Põhjendatud on ka halduskohtu seisukoht (põhjenduste p 33), et kaebaja väited, mille kohaselt selle meetmega katkestatakse tema perekondlikud ja eraelulised sidemed Eestiga ning ta ei soovi elada agressorriigis, ei takista tema väljasaatmist. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei lükka eeltoodut ümber. Seega asus halduskohus otsuses põhjendatult seisukohale, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. IV
20.VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 kohaselt kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne,
võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata.
21.Kohtupraktikas on leitud, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 33). Veel on kohtupraktikas leitud, et humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (TlnRKo 28.06.2023, 3-22-2508, p 29).
22.PPA kohaldas 22.06.2023. a otsusega (p 3) kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks. PPA ei tuvastanud otsuses, et kaebaja suhtes tuleks jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Ka ringkonnakohtule ei ole asjaolud, mis põhjendaksid humaansetel kaalutlustel kaebaja suhtes erisuse tegemist, äratuntavad. Kuna selliseid asjaolusid ei esine, tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada. Seega sedastas halduskohus otsuses (põhjenduste p 35) põhjendatult, et PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud. Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on PPA kaebajaga seotud asjaolusid arvesse võtnud ja neid nõuetekohaselt kaalunud ning kaalumise tulemus ei ole ebaproportsionaalne. Seega ei ole PPA kaalutlusvigu teinud ning PPA 22.06.2023. a otsus on sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane. V
23.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsuse muutmata.
apellatsioonkaebuse
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes tema enda kanda.
25.Ringkonnakohus peab kaebaja terviseandmete kaitseks vajalikuks kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.