Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22. juuni 2023. a otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Katrin Kalda ja Janika Jürgen-Määr
Asja läbivaatamine
Istungimenetlus, istung 13. detsembril 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. märtsil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 22. juulil 2020 Viru Vangla 22. juuli 2020. a ettepaneku alusel Viru Vanglas karistust kandva Xi suhtes tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse.
3-23-1495
2.PPA tegi 22. juunil 2023 otsuse nr 15.3-3.4/695-1, millega tunnistas Xi tähtajalise elamisloa nr 1046708493/TE alates 22. juunist 2023 kehtetuks (punkt 1); tegi Xile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel (punkt 2) ning kohaldas Xile sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (punkt 3). Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
2.1.X sündis 1982. aastal Eestis, Narvas. Ta on rahvuselt venelane ning Vene Föderatsiooni kodanik. Talle on 10. mail 2019 antud tähtajaline elamisluba, mis kehtib kuni 10. maini 2024.
2.2.Tartu Ringkonnakohus tunnistas 2019. a kohtuotsusega Xi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks kaheksa aastat vangistust. Karistuse hulka arvati vahi all viibitud aeg 2017. a juulist kuni 2018. a detsembrini. Karistuse lõpp on
16.märtsil 2026, tingimisi ennetähtaegne vabastamine on võimalik alates 16. juulist 2023.
2.3.Xit on karistatud kriminaalkorras üheksa korda ning väärteokorras 16 korda. Kuritegude toimepanemisega on ta loonud mitmel korral ohu erinevatele ühiskonnaliikmetele ning avalikule korrale. Ta on oma käitumisega näidanud korduvalt lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra, kohtusüsteemi ja põhiseaduslike väärtuste vastu, mistõttu kujutab ta endast ohtu avalikule korrale. Tema toimepandud süüteod viimase kahekümne aasta jooksul näitavad, et tal praktiliselt puuduvad õiguskuuleka elu perioodid. Ta viibib vangistuses kolmandat korda. Varasemad leebemad karistused ei ole teda seadusekuulekalt käituma suunanud. Läbivaks jooneks tema kriminaalsel käitumisel on olnud alkoholi ja narkootikumide, aga ka keemiliste toksiliste ainete tarvitamine. Temast lähtuv oht avalikule korrale on jätkuv ja reaalne ka pärast vanglast vabanemist. Viru Vangla 29. märtsi 2023. a iseloomustuse kohaselt on kaebaja suhtes algatatud vanglas kriminaalasi kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tõttu.
2.4.Xil puuduvad isikud, keda saaks käsitada tema perekonnaliikmetena väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 järgi ning kelle suhtes esineks perekonnaeluline riive. Enne vangistust elas X koos ema ja vanaemaga. Tema emal on samuti Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Vanaema suri 2022. aastal. Xi isa lahkus pere juurest, kui X oli 6-aastane. Eestis elab ka Xi ema õde. Xi sõnul ei ole ta abielus, kuid elas koos Yga, kellega kooselust on neil ühine laps W, kes sündis 2013. aastal. Rahvastikuregistri andmetel ei ole Xil lapsi. W isana on rahvastikuregistris märgitud Q ning emana Y, eelmise nimega Y. Q ja Y on abielus alates 2014 ning nad elavad alates 2015 koos Wga Soomes. Q on rahvastikuregistris märgitud täielik vara- ja hooldusõigus W suhtes. Puuduvad kinnitused ja tõendid, et X oleks W bioloogiline isa.
2.5.Xi ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe, mis lubaks neid käsitada perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 järgi. X ja ta ema väidavad, et X vanglast vabanedes saab temast ema hooldaja, sest ema põeb vähki. Xi kuriteo tõttu on ta perekonnast juba kuus aastat lahus olnud ning ema on pidanud ka ilma tema abita hakkama saama. Seepärast ei saa ema ja poja vahelist suhet erakorraliseks sõltuvussuhteks lugeda, mis looks perekonnaelulise riive, mis välistaks Xi elamisloa kehtetuks tunnistamise ja tema riigist väljasaatmise. Lisaks on emal Eestis teisi sugulasi, kes saavad tema eest hoolitseda. Kuna emal on Venemaa kodakondsus, saab ta samuti Venemaale elama asuda, kus X saab tema eest igapäevaselt hoolitseda. Xil on ema ja tädiga eraeluline riive, kuid see pole niivõrd intensiivne, et välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise.
2(13)
3-23-1495
2.6.Kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamine takistab Xil mõnevõrra lähedastega kohtuda, kaalub avalikust ohust tingitud vajadus elamisluba kehtetuks tunnistada üles tema isiklikud huvid. Ei ole põhjust arvata, et tal oleks kodakondsusjärgses riigis raske hakkama saada. Tema emakeel on vene keel. Tal puudub Eestis kinnisvara, mille haldamine oleks Venemaal elades keeruline – selles osas puudub eraeluline riive. Seega on elamisloa kehtetuks tunnistamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 ja välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel proportsionaalne meede.
2.7.Elamisloa kehtetuks tunnistamise tõttu puudub Xil pärast vanglast vabanemist Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kuna X kujutab vanglast vabanedes ohtu avalikule korrale, on lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendatud. Lahkumisettekirjutus tuleb sundtäita kohe pärast tema vanglast vabanemist (VSS § 72 lg 2 p 4) ning X tuleb välja saata Venemaa Föderatsiooni (VSS § 14 lg 1). Tema sidemed Venemaaga on tugevamad kui side Eestiga.
2.8.VSS § 74 lg 2 näeb ette, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse talle sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 7 4 lg 4 kohaselt võib jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA ei ole tuvastanud, et Xi osas esineksid humaansed kaalutlused. Arvestades tema eraelulisi sidemeid ja suhteid Eestis, samuti Eestis elatud aega, tema vanust, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni ning sidemeid päritoluriigiga, on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
3.X esitas 3. juulil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 22. juuni 2023. a otsuse nr 15.33.4/695-1 tühistamiseks täies ulatuses või alternatiivselt samas otsuses sisalduvate lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamiseks.
4.Kohus võttis 15. septembri 2023. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.PPA esitas 26. oktoobril 2023 vastuse kaebusele. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus otsustas 9. novembri 2023. a määrusega vaadata asja läbi kohtuistungil ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks.
7.Kohtuistung toimus 13. detsembril 2023. Kohus andis istungil pooltele täiendavate tõendite esitamiseks tähtaja ning määras seisukohtade ja vastuväidete esitamise tähtajad.
8.Kohus esitas 14. detsembril 2023 Viru Vanglale kohtunõude, milles palus esitada kohtule vanglal olemasolev teave kaebajal diagnoositud psüühiliste haiguste ja talle vanglas määratud asjakohase ravi kohta. Viru Vangla vastas kohtunõudele 18. detsembril 2023.
9.PPA esitas 27. detsembril 2023 seisukoha.
10.Kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 tõendid kaebaja ema olukorra kohta.
11.PPA esitas 22. jaanuaril 2023 seisukoha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja on esitanud kokkuvõtvalt järgmised väited. 3(13)
3-23-1495
12.1.PPA otsus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne.
12.2.Vaatamata kaebaja toime pandud kuritegudele on Viru Vangla andnud tema kohta positiivse iseloomustuse. Selles on märgitud, et kaebaja soovib töötada. Ta on töötanud alates 2019. a novembrist majandustöödel koristajana ning 2021. a septembris omandas ta keevitaja eriala ning töötab keevitajana. Kaebajal puuduvad vanglas distsiplinaarkaristused ning ta on läbinud sotsiaalprogramme. Need asjaolud näitavad, et kaebaja hoiakud on muutunud prosotsiaalsemaks ning sekkumised on saavutanud eesmärgi – seega on alust arvata, et ta suudab edaspidi õiguskuulekat elu elada.
12.3.Kaebaja on elanud kogu elu Eestis ning tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad tema lähedased. Tema poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid nad suhtlevad tihedalt omavahel. Elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjustab kaebajale ja ta perele raskeid tagajärgi. Kaebaja soovib pärast vangistust oma elu Eestis paremaks muuta, perekonnaelu korraldada, tööle asuda ja õiguskuulekalt elada. Ta sai Venemaa kodakondsuse alaealisena vanemate algatusel ning see polnud tema tahe. Tal puuduvad peale kodakondsuse ja emakeele muud sidemed Venemaa Föderatsiooniga. Tal pole seal lähedasi ega elukohta ning puuduvad sotsiaalsed garantiid ja raha.
12.4.PPA ja Viru Vangla on esitanud kaebajaga seotud asjaolud valikuliselt ja ühekülgselt. Väide, et kaebaja pole vangistuse ajal pojaga suhelnud, on väär. Ta suhtleb pojaga telefoni teel. Poeg on käinud vanglas lühiajalistel kokkusaamistel. Kaebaja ema põeb vähki ning emal puuduvad teised sugulased, kes võiksid teda abistada ja toetada. PPA ei uurinud täies mahus kaebaja suhteid lähedastega ning tegi seetõttu vale otsuse.
12.5.Arvesse tuleb võtta ka kaebaja haiguseid. Ta on HIV-positiivne. Samuti on tal diagnoositud süvenev depressioon. Vanglas on talle ravi tagatud, kuid tema väljasaatmisel Venemaale ei saa selles kindel olla, sest sotsiaalteenuste saamiseks arvele võtmiseks kulub ligi pool aastat.
12.6.Kaebaja on proovinud eesti keelt õppida, kuid ta ei saanud eksamit sooritada. Asjaolu, et kaebaja ei ole omandanud eesti keelt, ei võimalda teha järeldust, et ta ei jaga Eesti Vabariigi väärtusi ja elukorraldust. Tema kognitiivsed võimed ei võimalda tal eesti keelt ära õppida.
12.7.Elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei saa piirduda ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et isik oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. PPA ei ole otsuses põhjendanud, miks kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale. Viidatud on üksnes süüdimõistvatele otsustele ning asjaolule, et kaebaja toime pandud kuriteod on muutunud raskemaks. Ainuüksi asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ei anna alust hinnanguks, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Viru Vangla prognoos uue kuriteo toimepanemise riski kohta ei saa kaebaja kuritegeliku käitumise prognoosi allikaks olla. Direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevalt peab isiku käitumine kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Samuti tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet ning võtta arvesse isiku õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Meetmeid ei saa rakendada pelgalt süüdimõistavate kohtuotsuste tõttu või üldpreventiivsel eesmärgil. Kuna otsus põhineb muu hulgas prognoosil, tuleb kaebaja isikut, tema elukäiku, toime pandud õiguserikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem hinnata ning esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on ohulävend ületatud. Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada isiku elamise kestust riigi territooriumil, isiku vanust, tagajärgi tema ja ta pereliikmetele, sidemeid elukohariigiga ning sidemete puudumist 4(13)
3-23-1495 päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). PPA ei ole otsust tehes nende asjaoludega arvestanud. Kaebajale ei ole pärast Eesti iseseisvuse taastamist võimaldatud taotleda pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja staatuse tuvastamisel ei oma tähtsust, kas ta viibib Eestis tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloa alusel. Ta on direktiivi 2003/109/EÜ mõttes pikaajaline elanik, sest on elanud kogu elu Eestis. Seega laieneb kaebajale pikaajalisele elanikule tagatud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Tema elamisloa kehtetuks tunnistamist saavad õigustada üksnes väga kaalukad põhjused. Kui tema käitumine on vangistuses positiivne, tuleks talle anda võimalus näidata, et tema käitumine jääb positiivseks ka vabaduses viibides. Kui ta ei käitu vabaduses seaduskuulekalt, on PPA-l võimalik menetlus uuendada.
13.Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
13.1.PPA lähtus otsuse tegemisel kõigist olulistest asjaoludest.
13.2.Kaebaja on Viru Vangla iseloomustusest toonud esile üksnes selles kajastatud positiivsed asjaolud. PPA seevastu võttis otsuse tegemisel selle iseloomustuse aluseks tervikuna. Vangla iseloomustuses on negatiivse asjaoluna esile toodud näiteks kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvus. Sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbiviija kokkuvõttest nähtub, et kaebaja oli programmis aeg-ajalt ebakindel, sest ei teadnud, mida ta soovib saavutada ning kuidas seda teha. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et kaebaja on kasutanud oma vanaema suhtes vägivalda ning tal on ka emaga konflikte olnud.
13.3.Pelgalt distsiplinaarkaristuste puudumise ja sotsiaalprogrammi läbimise põhjal ei saa teha järeldust, et kaebaja on õiguskuulekas. Kaebajal on olnud korduvalt võimalik oma käitumist muuta, kuid ta pole seda teinud. Viru Maakohus jättis 2023. a septembris kaebaja vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. PPA lähtus kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel mitte üksnes kaebaja viimasest vangistusajast, vaid tunduvalt pikemast ajavahemikust. Kohtupraktika kohaselt ei muuda isiku viisakas käitumine tema kuritegelikku mõttelaadi sedavõrd ulatuslikult, et ohuprognoosi tuleks üksnes selle põhjal muuta.
13.4.PPA on otsuses kaalunud kaebaja suhteid lähedastega ning on õigesti leidnud, et tal puudub perekonnaeluriive. Kaebajal pole pereliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses. Samuti pole tal emaga erakorralist sõltuvussuhet. Kaebaja on enda tegevuse tõttu ligi kuus aastat perekonnast lahus olnud ning teinud võimatuks ema eest hoolitsemise. Ema on seni hakkama saanud, mistõttu ei saa nende suhet lugeda erakordseks sõltuvussuhteks, mis looks perekonnaelulise riive. PPA hinnangul ei ole kaebajal W suhtes eraeluriivet. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kaebaja väitnud, et ta veetis pojaga koos aega enne vangistust. Kuna poeb viibib Soomes, tuleks temaga suhelda nii või teisiti sidevahendite abil ning kohtumiseks reisida Soome, sõltumata sellest, kas kaebaja viibib Eestis või Venemaal. Puuduvad tõendid, et kaebaja üldse on W isa.
13.5.Kaebajal oli täiskasvanueas võimalik Eesti kodakondsust taotleda 22 aasta jooksul. Kodakondsus annab tunnistust kaebaja identiteedist ning seob ta kodakondsusjärgse riigiga. Kaebajal oleks olnud võimalik omandada eesti keele oskus vähemalt A1 tasemel. Avaliku korra tagamiseks võib riigist välja saata ka neid välismaalasi, kes on riigis sündinud. Sugulaste või hõimlaste puudumine päritoluriigis ei takista elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajal ei teki Venemaal integreerumisega raskusi: ta saab leida endale elu- ja töökoha ning võib asuda elama Eesti piiri lähedusse, et lähedased saaksid teda soovi korral külastada.
5(13)
3-23-1495
13.6.Kaebajal pole kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba. Ta on pidanud arvestama võimalusega, et talle ei anta uut tähtajalist elamisluba – eelkõige toime pandud süütegude tõttu. Talle ei laiene tagatised, mis on EL ja Eesti õiguses ette nähtud pikaajalise elaniku elamisloaga isikutele.
13.7.Kaebaja tervislikku seisundit on otsuses arvesse võetud. Kohtupraktikas ei ole Venemaad peetud riigiks, kus poleks võimalik saada arstiabi. Venemaal sotsiaalsete tagatiste saamiseks on kaebajal võimalik teha ettevalmistusi. Enne lahkumisettekirjutuse täitmist on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust.
13.8.Otsuses on põhjalikult analüüsitud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale, võttes arvesse nii kaebaja käitumist (sh positiivseid asjaolusid) nii vangistuse ajal kui ka varem. Kohtupraktika kohaselt saab isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale hinnata läbi tema senise käitumise.
13.9.Vaidlustatud otsuses on arvesse võetud kaebaja Eestis elatud aega ja tema vanust ning seda, kuidas tema vanus mõjutab kodakondsusjärgses riigis toimetulekut. Eesti riik on andnud kaebajale korduvalt võimalusi oma positiivset käitumist demonstreerida, kuid kaebaja on jätkanud kuritegelikku eluviisi. Õiguskuulekad perioodid tema elus on peaaegu olematud. Teda pole 20 aasta jooksul vaid kuuel aastal süütegude eest karistatud. Kaebajale taas uue võimaluse andmine pole põhjendatud.
13.10.Viru Vanglas alustatud kriminaalmenetlus lõpetati 25. juulil 2023 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Vaatamata sellele saab antud asjaolu kaebajat iseloomustava asjaoluna arvesse võtta.
13.11.Riigikohtu praktika kohaselt tuleb pärast väljasaatmise otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid võtta arvesse üksnes pikaajalise elaniku puhul. Kuna kaebajale ei laiene pikaajalise elaniku tagatised, tuleb otsuse õiguspärasust hinnata HKMS § 158 lg 2 kohaselt otsuse tegemise aja seisuga. Eelnevast tulenevalt pole vaja ka analüüsida, kas kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Kaebajast tulenev jätkuv ja reaalne oht ei ole võrdeline tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Kaebajal on Eestis viibimiseks madalam ootus. Hinnang, kas kaebaja on jätkuvalt ohtlik, kujundati otsuses selleks, et veenduda, kas tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasaatmine on ainsad lahendused isikust avalikule korrale tuleneva ohu ärahoidmiseks. Hinnangut, kas kaebajast tulenev oht on reaalne, oli vaja veendumaks, et oht avalikule korrale ei ole kuriteo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal ära langenud (nt kui kaebaja ei suuda tervislikel või ealistel põhjustel enam kuritegusid toime panna).
13.12.Vastustaja ei nõustu istungil esitatud kaebaja väitega, et lahkumisettekirjutust ei tohtinud teha, sest maakohus ei määranud kaebajale lisakaristusena riigist väljasaatmist. Lisakaristuse määramist kaalutakse eelkõige konkreetse süüteo kontekstis, kuid PPA võtab lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse kaebaja elukäiku tervikuna. Kaebajale jäeti lisakaristus määramata eelkõige põhjusel, et tema ema elab Eestis. PPA võttis arvesse rohkem asjaolusid ning jõudis nende põhjal järeldusele, et kaebaja ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe. KarS § 54 lg 1 kohaselt peab kohus väljasaatmise kohaldamist põhjendama otsuses vaid siis, kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, keda kaebajal aga ei ole.
6(13)
3-23-1495
13.13.Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et kaebaja väljasaatmist takistavaid asjaolusid ei esine. Kaebaja esitatud tõenditest tema ema tervisliku seisundi kohta ei nähtu, et ema vajaks igapäevasteks toimetusteks igakülgset tuge. Tõendite kohaselt on ema osaliselt töövõimetu ning eksperdi hinnangul võimaldab tema tervis tal isegi tööl käia (talle sobib osakoormusega, füüsiliselt ja vaimselt kergem töö).
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebuse sõnastuse kohaselt taotleb kaebaja PPA 22. juuni 2023. a tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamist täies ulatuses või alternatiivselt selle otsuse kehtetuks tunnistamist lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Nagu kohus 15. septembri 2023. a määruse p-s 4 selgitas, ei saa kaebuses esitatud nõudeid käsitada alternatiivsete nõuetena, sest kaebuses on esitatud üks ja sama nõue, tühistamisnõue. Kaebaja pole kohtu seisukohale vastu vaielnud. Seega taotleb kaebaja PPA 22. juuni 2023. a otsuse nr 15.3-3.4/695-1 tühistamist. Vaidlus hõlmab kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu õiguspärasust.
15.Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja haldusmenetluses nõuetekohaselt ära kuulatud. Kaebajat teavitati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse põhjusest menetluse alustamise teates. Ühtlasi märgiti, et koos elamisloa kehtetuks tunnistamisega võidakse talle teha lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu. Seega oli kaebaja menetluse võimalikest negatiivsetest tagajärgedest teadlik ning ta sai esitada oma vastuväited. Kaebaja tegigi seda 14. augustil 2020 ja 26. augustil 2020. 22. märtsi 2023. a kirjaga teavitas PPA kaebajat, et sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kogu Schengeni alale kuni viis aastat ning tal paluti vastata kirjas esitatud küsimustele. Talle anti tähtaeg arvamuse, vastuväidete ja tõendite esitamiseks seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas sellele kirjale arvamuse 27. märtsil 2023.
16.Kohus kontrollib esmalt kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust (I) ning seejärel lahkumisettekirjutuse (II) ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasust (III). Lõpetuseks teeb kohus kohtuasja tulemusest kokkuvõtte ja lahendab menetluslikud küsimused (IV). I
17.Kohus võtab esmalt seisukoha, kas kaebaja on pikaajalise elaniku staatuses.
18.Vaidlust pole selles, et kaebajale pole kunagi antud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid tal on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Ka tema viimane elamisluba, mis vaidlusaluse otsusega kehtetuks tunnistati, oli tähtajaline elamisluba (dtl 97). Kaebaja väitel ei oma tähtsust, kas ta on Eestis elanud tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloa alusel, sest tal on pikaajalise elaniku staatus direktiivi 2003/109/EÜ alusel. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Direktiivi 2003/109/EÜ art 7 lg 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku staatuse saamiseks tuleb esitada taotlus ning taotlusele tuleb lisada tõendid selle kohta, et taotleja puhul on pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikud tingimused täidetud. Sellest sättest nähtuvalt ei võimalda EL õigus liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud välismaalasel omandada pikaajalise elaniku staatust automaatselt. Ka Eesti õiguse kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitada taotlus (VMS § 245 lg 1). 7(13)
3-23-1495 Seega ei olnud kaebaja enne tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise elaniku staatuses.
19.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel. Selle sätte kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
20.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks põhjusel, et temast lähtub oht avalikule korrale. Kaebaja väitel ei ole PPA seda seisukohta vaidlustatud otsuses põhjendanud, sest ainuüksi viited süüdimõistvatele kohtuotsustele ja nending, et kaebaja toime pandud kuriteod on muutunud aja jooksul raskemaks, ei ole piisav. PPA otsusest nähtuvalt ei ole otsuse tegemisel piirdutud üksnes kaebaja toime pandud süütegude ja nende eest määratud karistuste kirjeldamisega. Otsuses on muu hulgas esile toodud, et esimest korda mõisteti kaebaja kriminaalkorras süüdi 1999. aastal, kui ta oli alles 16-aastane. Vaatamata noorele eale ei kohkunud ta osalemast kuriteos, mille sooritamisel kasutati nuga, ning ta ähvardas relvataolist eset kasutades kannatanu tappa. Samuti on otsuses tehtud järeldus, et kaebaja elus ei ole praktiliselt olnud õiguskuulekaid perioode. Aastate 1999–2019 lõikes ei ole teda vaid kuuel aastal süütegude toimepanemise eest karistatud (2001, 2004, 2006, 2010, 2016 ja 2018). Enamuse süütegude toimepanemisel on kaebaja olnud narko-, alkoholi- või toksilises joobes. Viimase kuriteo – tapmise – toimepanemisel oli kaebaja alkoholijoobes. Tema süüteod on muutunud ajas raskemaks: varasemad ähvardamised, füüsiline vägivald ja kergete vigastuste tekitamine päädis viimasel korral kannatanult elu võtmisega. Kaebaja on vägivalda tarvitanud nii võõraste inimeste kui ka oma vanaema suhtes (PPA otsuse p 29). Varasemad leebemad karistused ei ole teda seaduskuulekalt käituma suunanud. Üheks riskifaktoriks kuritegude toimepanemisel on alkoholi tarvitamine ning oskamatus konflikte vägivallata lahendada. Tema kriminaalsest käitumismustrist järeldub, et ta on impulsiivne ja hoolimatu teiste inimeste tervise ja elu suhtes ning ohtu võivad sattuda nii tema lähedased kui ka muud isikud, kellega tal konflikt tekib. Ei ole alust uskuda, et kaebaja enam kuritegusid toime ei pane. Temast lähtuv oht avalikule korrale pärast vanglast vabanemist on jätkuv (PPA otsuse p 30). Samuti on temast lähtuv oht reaalne. Kaebaja on küll möönnud, et ta on kuritegude toimepanemises ka ise süüdi, kuid leiab, et kannatanute käitumine koos alkoholi kuritarvitamisega olid peamisteks põhjusteks, miks ta hakkab kannatanute kallal vägivalda tarvitama. Selline suhtumine osutab, et kaebaja ei suuda toimepandut mõista ja tunnistada. See suurendab isikust lähtuvat ohtu (PPA otsuse p 31). Eeltoodust nähtuvalt pole kaebaja väide õige. Kohtu hinnangul on PPA otsuses arusaadavalt ja piisavalt põhjendanud, miks PPA hinnangul lähtub kaebajast oht avalikule korrale.
21.Kaebaja väitel on tal pikaajalise elaniku staatusest tulenevalt kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu ning seetõttu tuleks tema puhul tuvastada, kas ta kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja puhul ei tule tuvastada, kas ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kuna kaebaja ei ole pikaajalise elaniku staatuses, ei kohaldu talle direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatu. 8(13)
3-23-1495
22.Kohtu hinnangul on PPA otsuses veenvalt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga. Kaebajast lähtuva ohu hindamine on prognoosotsus ning seetõttu saab anda hinnangu üksnes ohu tekkimise tõenäosusele. Kaebajast lähtuv oht avalikule korral seisneb tema toime pandud süütegudes. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajat karistatud kriminaalkorras üheksa korda ning väärteokorras 16 korda. Viimase kuriteo pani kaebaja toime 2017. aastal ning see oli tema toime pandud kuritegudest raskeim: ta mõisteti süüdi inimese tapmise eest ning talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust. Seega on PPA õigesti leidnud, et kaebaja süüteod on muutunud aja jooksul raskemaks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 320-915/47, p 23). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. Seegi annab tunnistust, et temast lähtuv oht avalikule korrale on aja jooksul suurenenud. Kaebaja ei ole esile toonud, et vastustaja oleks tuginenud hinnangu andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei tuvastanud sedalaadi viga.
23.Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et varasemad leebemad karistused ei ole kaebajale eesmärgipärast mõju avaldanud. Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda kaebajast lähtuva ohu tõsidust märkimisväärsel määral. Kaebaja hea käitumine ja töötamine vanglas on kahtlemata kaebajale soodsa mõjuga, kuid seejuures tuleb arvesse võtta, et vangistuses viibib kaebaja kontrollitud tingimustes, kus tal ei ole võimalik tarvitada alkoholi ega muid tema otsustusvõimet pärssivaid aineid, mis on tema puhul soodustanud kuritegude toimepanemist. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud süütegude toimepanemist ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma ellusuhtumist otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei pea ka kohus tõenäoliseks, et kaebaja jätkab vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Kaebaja on küll omandanud vanglas keevitaja eriala, tal ei ole vangla iseloomustuse kohaselt vanglas töötamisega probleeme olnud ning ta on vanglas läbinud sotsiaalprogramme (dtl 126), samuti on tema varasem tööandja kinnitanud 2020. aastal valmisolekut talle tööd pakkuda (dtl 110). Siiski on vangla hinnanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 65%; vangla iseloomustus 1. märtsi 2022. a seisuga), sest vangla hinnangul ei suuda kaebaja alkoholi tarvitades probleeme rahumeelselt lahendada (dtl 129). Kaebaja ei ole esile toonud ning kohtule ei ole äratuntav, et esineksid asjaolusid, millest tulenevalt oleks see risk viimasel paaril aastal märkimisväärselt vähenenud. Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et talle tuleks anda veel üks võimalus näidata, et suudab vabaduses viibides kuritegude toimepanemisest hoiduda. Eesti riik on kaebajale neid võimalusi andnud, kuid kaebaja ei ole paraku neid kasutanud. Tähtajalise elamisloa alusel Eestis elades pidi kaebaja arvestama võimalusega, et uue tõsise süüteo toimepanemisel võidakse tema elamisluba kehtetuks tunnistada ning selle tagajärjel tuleb tal lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki.
24.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel ka õigusliku tagajärje kohaldamisel eksinud.
25.VMS § 135 lg 2 p 3 sõnastuse järgi ei ole PPA-l selle normi kohaldamisel kaalutlusõigust. Kohtu hinnangul on siiski tegemist kaalutlusõiguse normiga, sest ilmselgelt tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestada lisaks avalikule huvile ka isiku põhiõigustega. Ka muud sarnased sätted on kaalutlusõiguse normid (vt nt VMS § 124 lg 1 p 1, VMS § 237 lg 1 p 1, VMS § 241 lg 1 p 2). Ka PPA otsuses on asutud seisukohale, et tegemist on kaalutlusõiguse normiga (vt PPA otsuse p-d 17 ja 25, 26 ja 32).
26.Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse teostamise üle on piiratud (HKMS § 158 lg 3). 9(13)
3-23-1495
27.PPA otsuse kohaselt kaalutakse VMS § 135 lg 2 p 3 kohaldamisel välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust, laadi või isikuga seotud ohte, võttes arvesse tema Eestis elamise kestust ja vanust, samuti tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seadusandja on näinud sarnase kohustuse ette pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral (VMS § 241 lg 3). Kuna elulised olukorrad on väga sarnased, on selline lähenemine igati põhjendatud.
28.Vaidlust pole selles, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Küll aga on pooled erineval seisukohal küsimuses, kas PPA otsus riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust.
28.1.PPA otsuse kohaselt puuduvad kaebajal perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses. Selle sätte kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elav abikaasa, registreeritud elukaaslane, alaealine laps ning vanem, kui välismaalane on alaealine. Otsuses osutati, et EIÕK art 8 rakenduspraktika kohaselt ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad perekonnana, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kaebaja märkis istungil, et ta peab oma perekonnaliikmeteks ema, vanaema, vanaisa, tädi, täditütart, kasupoega ja oma poega Wi. Samas ta nentis, et vanaisa on surnud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud ka PPA otsuses märgitule, et tema vanaema suri 2022. aastal (PPA otsuse p 32). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja elas enne vangistust koos oma emaga, kuid mitte ülejäänud sugulaste ja hõimlastega (tädi, täditütar, kasupoeg). Wi osas juhtis kohus 15. septembri 2023. a ja 9. novembri 2023. a määrustes kaebaja tähelepanu vajadusele tõendada, et W on tema poeg, sest PPA otsuses osutatud andmete kohaselt pole kaebaja selle lapse isa. Kaebaja kohtumenetluses tõendeid ei esitanud. Ta selgitas kaebuses, et W on käinud vanglas lühiajalistel kokkusaamistel, ning väitis istungil, et W käib iga kuu tema ema juures ning ta peab lapsega sidet. Kuna kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et W elab püsivalt Soomes, ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on tema bioloogiline isa.
28.2.Vaidlust pole selles, et enne kaebaja vangistust elas ta koos oma emaga. Põhiseaduse § 27 lg 5 kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Kohtupraktika kohaselt hõlmab perekond ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-23-6/13, p 54). Seepärast peab kohus vajalikuks põhjalikumalt analüüsida, kas kaebaja ema on käsitatav tema perekonnaliikmena. PPA asus seisukohale, et kaebaja ja tema ema vahel ei ole erakorralist sõltuvussuhet, mis lubaks neid käsitada perekonnaliikmetena. PPA otsuses on osutatud sellele, et kaebaja on nende eraldatuse kuriteo toimepanemisega ise tekitanud ning seetõttu ei muutuks ema olukord ka kaebaja riigist väljasaatmise korral. Lisaks on kaebaja emal ka teisi sugulasi, kes saavad tema eest hoolitseda, ning Venemaa kodanikuna saab ta koos pojaga Venemaale elama asuda. Kaebaja väitel põeb ema vähki ning tal pole teisi sugulasi, kes teda abistaksid ja hooldaksid. Kaebaja väitis istungil, et praegu aitab tema ema naabrinaine, kes käib sisseoste tegemas. Kaebaja esindaja esitas 15. jaanuaril 2024 kohtule tõendid kaebaja ema tervise kohta. Tema selgituse kohaselt kinnitavad tõendid, et kaebaja ema on praegu töötu ning tal on tõsised terviseprobleemid, mis muudavad tema olukorra eriti keeruliseks, mistõttu vajab kaebaja ema hädasti toetust ja abi. Tõenditena on esitatud kaebaja ema andmed Töötukassas (lisa 1), Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 10. märtsi 2021. a seisuga (lisa 2), 10(13)
3-23-1495 Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 13. novembri 2021. a seisuga (lisa 3) ning Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 14. mai 2023. a seisuga (lisa 4). Kaebaja esindaja ei täpsustanud, millistele nendes dokumentides esitatud konkreetsetele andmetele ta oma väites tugineb. Töötukassa andmetest nähtub, et kaebaja ema on registreeritud alates 6. juulist 2023 töötukassas töötuna (dtl 239). Töövõime hindamise eksperthinnangutest peab kohus kõige asjakohasemaks 14. mai 2023. a hinnangut, sest see on PPA otsusele ajaliselt kõige lähemal. Nimetatud dokumendis on töövõime ulatuse kokkuvõttes muu hulgas märgitud, et kaebaja emal on raskendatud pikkade vahemaade käimine, erinevatel pindadel liikumine ning kehaasendite muutmine ja säilitamine. Piirangud tulenevad peamiselt seljavaludest, tal on kergelt piiratud hingamisfunktsioon. Samuti on tal kerge piirang igapäevaste rutiinsete tegevuste ning stressi ja muu vaimse koormusega toimetuleku osas. Töövõime kohta on kokkuvõttes märgitud, et kaebaja emal on osaline töövõime. Talle ei sobi füüsiliselt raske töö ega vaimselt väga pingeline ja stressirohke töö. Küll aga sobib talle füüsiliselt ja vaimselt kergem, osakoormusega töö (dtl 272). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena. Ka ülejäänud kaebaja nimetatud isikud pole tema perekonnaliikmed.
29.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kaalutlusvigu teinud. Vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud asjakohaseid kaebaja eraelu seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebajal ei ole VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta oleks erakorralises sõltuvussuhtes. Kaebaja ema on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning saab seega samuti Venemaale elama asuda või teda seal külastada. Samuti saab kaebaja oma lähedastega sidevahendite kaudu ühendust pidada. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine – seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi. Kaebajal on võimalik saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-84-11, p 51). Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebajal on võimalik taotleda Venemaal sotsiaalabi. Samuti on vastustaja märkinud, et kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on muu hulgas abiks Venemaal elukoha hankimisel. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toodud asjaolud sedavõrd kaalukad, et õigustaksid talle elamisloa allesjätmist ning osutaksid ühtlasi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele.
30.Kohus märgib selgitavalt järgmist. PPA otsuse p-s 34 (lk 25) on lisatud täiendava teabena, et Viru Vangla 29. märtsi 2023. a iseloomustuse kohaselt on kaebaja suhtes algatatud vanglas kriminaalasi kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tõttu. Vastustaja täpsustas
27.detsembri 2023. a seisukohas, et selle kriminaalasja menetlus lõpetati 25. juulil 2023 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, kuid vastustaja hinnangul saab seda asjaolu võtta kaebajat iseloomustava asjaoluna arvesse. Kuna PPA otsuses ei ole märgitud, et seda asjaolu oleks otsuse tegemisel arvesse võetud ning see ei nähtu ka otsuse põhjendustest, ei mõjuta nimetatud kriminaalasja menetluse alustamine ega lõpetamine kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust.
31.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus õiguspärane.
11(13)
3-23-1495 II
32.VSS § 7 lg 1 kohaselt tuleb viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele teha lahkumisettekirjutus. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramata ning lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale. PPA otsuse kohaselt otsustati kohaldada VSS § 7 2 lg 2 p 4 põhjusel, et kaebaja õiguskuulekad perioodid kuritegude toimepanemise vahelisel ajal on olnud lühikesed ning seetõttu on tõenäoline, et ta jätkaks pärast vanglast vabanemist uute kuritegude toimepanemist. Kohtu hinnangul on see kaalutlus asjakohane ning vastustaja pole kaalutlusviga teinud.
33.Lahkumisettekirjutuses on nõuetekohaselt märgitud sihtriik, kuhu kaebaja pärast vanglast vabanemist välja saadetakse. Kohtu küsimusele, kas esineb mõni põhjus, miks kaebajat ei tohiks Venemaa Föderatsiooni välja saata, vastas kaebaja istungil, et selle meetmega katkestatakse tema perekondlikud ja eraelulised sidemed Eestiga, samuti ei soovi ta elada agressorriigis. Kohtu hinnangul ei takista need asjaolud kaebaja väljasaatmist. Kaebaja esindaja märkis istungil, et kaebajal on psüühikahäired ning ta vajab seetõttu ravimeid. Kaebaja lisas, et ta on psühhiaatri juures arvel ning saab praegu vajalikke ravimeid, ravi on kestnud mitu aastat ning seisund halveneb. Tablette võttes on seisund stabiilne. Ilma ravita on tal suitsidiaalsed kalduvused. Kaebuses on märgitud, et kaebajal on diagnoositud süvenev depressioon. Selleks, et kontrollida kaebaja väljasaatmise lubatavust, küsis kohus Viru Vanglalt teavet kaebajal diagnoositud psüühiliste haiguste ja talle vanglas määratud ravi kohta. Viru Vangla teatas 18. detsembri 2023. a vastuses, et psühhiaater diagnoosis 2019. a novembris kaebajal haiguse koodiga F23.9 (täpsustamata äge psühhootiline episood). Vastuses lisati, et kaebaja on vanglas viibides saanud psühhiaatri määratud ravimeid ning vastuse esitamise ajal tema raviskeem neid ei sisalda (dtl 223). Kaebaja ei ole sellele tõendile vastu vaielnud ega täiendavaid tõendeid esitanud. Mittetagasisaatmise põhimõttest tulenevalt ei tohi lahkumisettekirjutusega kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et lahkumisettekirjutuse täitmise korral ohustab teda seal surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 19 lg 2). Isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu on keelatud üksnes väga erandlikel juhtudel, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht tema terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1115/147, p 33). Asja materjalidest, sh kaebaja selgitustest ja kohtule esitatud tõenditest, ei nähtu, et kaebaja väljasaatmine Venemaale oleks praegu mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus (vt samas, p-d 32.5 ja 32.6). Kohtule esitatud vangla tõendi kohaselt on kaebaja haigusseisund ravitav ning ravimite abil on võimalik tema seisundit stabiliseerida. Kui kaebaja tervislik olukord peaks väljasaatmise eeldatavaks ajaks märkimisväärselt halvenema, on tal võimalik esitada kohtule kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus tema Venemaale väljasaatmise keelamiseks.
34.Eeltoodust tulenevalt on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. 12(13)
3-23-1495
III
35.VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtlikku lahkumise tähtaega, talle lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 7 4 lg 3 võimaldab kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui üldine sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg oleks kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalne. PPA otsusega kohaldati kaebajale VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. Otsuses märgiti, et kaebaja puhul ei esine humaanseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks jätta sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata. Samas ei pidanud PPA sissesõidukeelu kohaldamist viieks aastaks kaebaja eraeluliste sidemete ja Eestiga seotuse tõttu proportsionaalseks. Otsuse tegemisel võeti arvesse, et Eestis elavad kaebaja ema ja tädi. Kaebaja ei ole sissesõidukeelu tähtaja kohta vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud. Kuna humaanseid asjaolusid ei esine, tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada. Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on vastustaja kaebaja seotud asjaolusid arvesse võtnud ning neid nõuetekohaselt kaalunud ning kaalumise tulemus ei ole ebaproportsionaalne. Seega ei ole vastustaja ka kaalutlusvigu teinud ning PPA 22. juuni 2023. a otsus on ka sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane. IV
36.Kohus leiab kokkuvõtlikult, et PPA 22. juuni 2023. a otsus nr 15.3-3.4/695-1 kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, talle lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Seega puudub kaebuse rahuldamiseks alus ning kohus jätab kaebuse rahuldamata.
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu. Esindajakulu kohta pole dokumente esitatud. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
38.Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.