3-24-2989/10 - Rahvastik - Välismaalased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 30.10.2024 kaebuse PPA 29.10.2024 otsuse nr 15.33.2/687-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebaja on elanud Eestis üle 12 aasta (alates 27.03.2012) töötamiseks antud tähtajaliste elamislubade alusel ning ta on töötanud katkematult GS töölepingu alusel konsultandi / tippspetsialistina. Kaebajal on Eestis elukoht, püsiv sissetulek ja ravikindlustus ning ta on täitnud kõik integratsiooninõuded, sh sooritanud eesti keele B1-taseme eksami. Kaebaja on Eestis hästi kohanenud ning ka kõik tema sõbrad ja tuttavad, kellega ta igapäevaselt suhtleb, elavad Eestis. Kaebaja ei ole pannud Eestis toime ühtegi õigusvastast tegu ning austab Eesti põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, samuti Eesti ühiskonnakorraldust ning eesti keelt ja kultuuri. Kaebajal ei ole kokkupuuteid Eesti julgeolekuasutustega ja ei ole oma käitumisega näidanud üles ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja ei ole kunagi teeninud Venemaa relvajõududes. Mereakadeemia, kus kaebaja hariduse omandas, ei ole sõjalise kallakuga, vaid tegemist on tsiviilotstarbelise kooliga. Kaebaja läbis kõrvalainena küll sõjalise väljaõppe teooria, kuid tegu oli kohustusliku ainega. Kaebajale on antud mereväeleitnandi auaste ja arvatud reservi, kuid ta ei ole saanud Venemaalt kunagi mingit kutset seoses relvajõududega (nt kutset reservõppe kogunemisele) ning ta ei ole võtnud osa ühestki relvajõude tegevusest. Kaebaja haridustee oli PPA-le teada juba esimese elamisloa taotlemisel. Kaebaja on küll teadlik Venemaal toimuvast (varjatud) mobilisatsioonist, kuid ta ei soovi osaleda Venemaa sõjategevuses Ukrainas ega panna toime sõjakuritegusid või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Kaebajale ei laiene ka Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42), kuna kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibimiseks. Määrus nr 42 ei sea ühtegi piirangut või erisust isikutele, kes on arvatud Venemaa relvajõudude reservi. Alates 08.04.2022 ei ole muutunud ka Vabariigi Valitsuse ametlik poliitika Venemaa kodanikele viisade või elamislubade väljastamisel. Eestis elamise ajal on kaebaja aeg-ajalt külastanud oma Peterburis elavat 73-aastast ja kehva tervisega ema. Kokkuvõttes ei ole PPA tuvastanud õigesti kaebajast lähtuvat ohu Eesti julgeolekule ning pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei ole kaebaja isikut arvestades proportsionaalne. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 29.10.2024 otsuse kehtivus, et kaebajal säiliks VMS §-st 130 tulenevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui kaebaja kaotab seadusliku aluse Eestis viibimiseks, toob see talle kaasa töölepingu ülesütlemise ja sissetuleku kadumise.

5.Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet palusid 07.11.2024 seisukohas jätta esialgse kaebaja õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ning ta ei ole toonud välja ühtegi temale kaasnevat pöördumatut tagajärge. Kaebajale ei kaasneks märkimisväärseid raskusi asuda elama Venemaale, kus ta on elanud suurema osa oma elust. Kaebaja soov Eestis töötada ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks piisav. Kaebajal on olnud tähtajaline elamisluba ning ta pidi oma elukorralduse planeerimisel arvestama, et tähtaja saabudes ei pruugi ta saada uut elamisluba. Varasematest elamislubadest ei tulene õigustatud ootust, et talle antakse uus viibimisalus. Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei õigusta ka pelgalt kaebaja soov osaleda kohtuistungil. Kaebajal on õigusteadmistega esindaja ja vajaduse korral saab ta kohtuistungist võtta osa videosilla vahendusel. Kaebajast lähtuv oht Eesti julgeolekule tingiks tõenäoliselt ka tähtajalise elamisloa või viisa andmisest keeldumise. Alates 24.02.2022 alanud Venemaa agressioonist Ukrainas on Eesti julgeolekuasutused asunud üle vaatama Venemaa kodanikega seotud ohuhinnanguid. Varasemalt ei oleks PPA kaebaja tähtajalist elamisluba kehtetuks tunnistanud ning oleks oodanud ära selle tähtaja lõppemise, sest oht riigi julgeolekule ei olnud nii vahetu. Kuivõrd kaebaja esitas uue elamisloa taotluse, siis oli põhjendatud küsida KAPO-lt julgeolekuhinnangut. Muutunud julgeolekuolukorda arvestades pööratakse Venemaa relvajõudude reservis olemisele rohkem tähelepanu ning üldjuhul ei ole põhjendatud anda Eestis viibimise õigust agressorriigi kodanikule. Venemaa kodanikel ei saa olla õiguspärast ootust, et neil on võimalik jätkata oma tavapärast elu, kui kodakondsusjärgne riik on alustanud sisulise sõjategevusega. VMS ei sätesta ka ajalist piirangut, mille möödumisel ei saa enam keelduda elamisloa andmisest välismaalasest tuleneva ohu tõttu. Kaebajal on Eestis pikaajalise töötamise tõttu head teadmised Eesti taristust ja selle toimimisest. Kuna Venemaa on muutunud sõjaliselt aktiivsemaks, siis võib eeldada Venemaa režiimi poolt oma kodanikest eraisikute kasutamist sanktsioonidest mööda hiilimiseks või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust. Venemaa eriteenistustel on hea ülevaade välismaal viibivatest kodanikest ja reservi kuuluvatest isikutest (vt KAPO aastaraamat 2023–2024). Seega ei saa välistada, et kaebaja on Venemaa eriteenistuste tähelepanu all.

3-24-2989 elamisluba ning muul alusel elamisloa taotlemisel oli kaebajal õigus Eestis viibida taotluse läbivaatamise ajal (VMS § 130). Taotledes pikaajalise elaniku elamisluba, pidi kaebaja arvestama, et tema haridus- ja teenistuskäiku ning Venemaa sõjategevust koostoimes vaadates esineb suur tõenäosus, et kaebajale uut elamisluba ei anta. Seega ei saanud PPA otsus olla kaebajale ettenägematu. Kaebaja Eestis viibimine ei ole vajalik ka kohtumenetluse tarbeks, sest tal on esindaja ja vajadusel saab suhelda videosilla teel. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, kuid selle eduväljavaated ei ole ka silmnähtavalt suured. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS § 237 lg 1 p 1 alusel keeldumisel kaalutakse isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 237 lg 3). Ohuna riigi julgeolekule käsitatakse mh asjaolu, kui välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud (VMS § 124 lg 2 p 5 ja lg 3, § 237 lg 4). Ka nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi võib liikmesriik keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel ning sellisel juhul on liikmesriigil suurem kaalumisruum kui pikaajalise elaniku väljasaatmisel (vrd art 12 lg-d 1 ja 3). Elamisloa andmisest keeldumiseks ei pea olema tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht ning samaväärset kaalu ei ole välismaalase vanusel, tagajärgedel pereliikmete jaoks ega sidemete puudumisel päritoluriigis. Praegu puudub kaebajal Eestis pere ning tal on siin üksnes sõprussidemed, samal ajal on ta aga säilitanud sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kaebaja vanus (sünd. xx) ei ole samuti oluliseks teguriks, miks peaks talle elamisloa andma. Kaebajale tähtajalise elamisloa asemel tähtajatu elamisloa andmisel omavad kaebajaga seotud asjaolud (õppimine Peterburi riiklikus mereakadeemias insener-laevajuhiks, mereväeleitnandi auaste, töötamine Eestis kahjuhalduri ja laevanduskonsultandina) suuremat kaalu, kuna kaebaja saab suurema kaitse Eestist väljasaatmise eest. Lisaks on alates 2022. a veebruarist oluliselt muutunud üldine julgeolekuolukord ja ohtude hindamine ning ilmselgelt tunneb Venemaa huvi Läänemerel ja merenduse valdkonnas toimuva ning vastavaid teadmisi omavate isikute vastu. Kaebajal on kodakondsusest tulenev lojaalsussuhe Venemaaga ning ka sõjalised eriteadmised. Kuigi puuduvad väited, et kaebaja oleks juba asunud Eesti julgeolekuhuvisid kahjustama, on kaebaja tausta arvestades temast tulenev võimalik oht Eesti ja Euroopa julgeolekule tõenäoliselt piisav, et kaaluda üles kaebaja soov jätkata Eestis töötamist ja säilitada sõprussuhted. Tegemist on prognoosotsusega ning ohule tuginemiseks ei pea oht olema realiseerunud. Kuivõrd kaebaja on Eestis viibitud 12 aasta jooksul omandanud üksnes eesti keele B1-taseme, ei saa ka eeldada tema olulist integreerumist Eesti ühiskonda. Avaliku huvi kaitse seisukohast tuleb ka arvestada, et alates 2022. a veebruarist on toimunud mitmed taristuhäired Läänemeres, mille eesmärgiks võib olla tekitada Ukrainat toetavate riikide ühiskondades hirmu ja ebakindlust, mis omakorda võib luua julgeolekuohu neile ühiskondadele. Ilmselgelt saab eeldada Venemaa huvi selliste häirete vastu ning kuigi puuduvad andmed, et kaebaja oleks sellega seotud, saab kaebaja tausta ja lojaalsuskohustust arvestades temast lähtuvat ohtu sedastada. Seetõttu pikendab halduskohus esialgset õiguskaitset ajutiselt, et kaebajal oleks võimalik korraldada enda Eestist lahkumine.

10.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-31-19-17, p 15). Mitte igasugune riive, mis annab aluse kaebusega halduskohtusse pöördumiseks, ei õigusta siiski esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (nt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 14). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju 5(7)

11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kuigi kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada (Eestist lahkumine oleks arvestatav elumuutus), ei ole see asjaoludest tulenevalt kaalukam, võrreldes esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu rääkiva avaliku huviga (potentsiaalne oht riigi julgeolekule). Kaebaja ei ole näidanud ära, et Venemaale naasmisega kaasneksid talle olulised negatiivsed tagajärjed, mida ei oleks isegi kaebuse rahuldamise korral võimalik hiljem kõrvaldada. Kaebajal ei ole Eestis perekonda ega sugulasi ja seega ei kaasneks väljasaatmisega tema perekonnaelu riivet. Samas elab kaebajal Venemaal vanemaealine ema ja kaebaja on elanud ka ise suurema osa elust Venemaal (sh omandanud seal hariduse), saabudes Eestisse alles täisealisena (29-aastasena). Kaebaja on praegu xxaastane. Eeltoodud asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et kaebaja Venemaale naasmine oleks seotud ebaproportsionaalsete raskustega. Kaebaja vanust ja haridust arvestades on tõenäoline, et ta leiaks Venemaal endale suuremate probleemideta uue elu- ja töökoha ning ei satuks Venemaal hätta. Kuna piiriületuste andmete (vt PPA 18.11.2024 seisukoha lisad 2 ja 3) kohaselt on kaebaja viimasel kahel aastal külastanud Venemaad üle 30 korra, siis ei nähtu ringkonnakohtule, et Venemaal naasmine saaks kujutada kaebajale sedalaadi ohtu, mis välistaks tema väljasaatmise (vt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 17 1 lg 1). Kuigi väljasaatmisega kaasneks tõenäoliselt kaebaja töösuhte lõppemine Eestis, ei kujuta see pöördumatut tagajärge, sest kui kaebus rahuldatakse ja kaebajale väljastatakse Eestis viibimiseks uus elamisluba, siis on ka töösuhe võimalik taastada. Seda võib järeldada tööandja seaduslike esindajate 03.06.2024 soovituskirjast (kaebuse lisa 4). Kuna kaebaja on töötanud Eestis tähtajaliste elamislubade alusel, siis pidi ta lisaks arvestama võimalusega, et ta ei pruugi uut viibimisalust saada ning sellisel juhul lõpeb ka tema töösuhe.

3-24-2989 reservohvitser (mereväeleitnant), kes on ülikoolis omandanud mh sõjalise väljaõppe ja tegutseb Eestis Venemaa eriteenistustele huvi pakkuvas valdkonnas (merendus). Seni esitatud andmete põhjal ei ole alust pidada seda ohuhinnangut ilmselgelt põhjendamatuks. KAPO 2023–2024. a aastaraamatus1 on samuti esile toodud, et Venemaa eriteenistuste jätkuvaks eesmärgiks on värvata ja kasutada ära oma kodanikke erinevate Venemaa luureteenistuste huvides ülesannete täitmiseks. Venemaa eriteenistused ei tunne huvi pelgalt riigisaladuste vastu, vaid igasuguse info vastu ning info kogumiseks on inimluure jätkuvalt üks olulisemaid meetodeid. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad Venemaad ja kellel on Venemaaga alaline seos (nt seal elavate sugulaste kaudu). Venemaa eriteenistused ootavad Venemaa kodanikelt igakülgset koostööd (vt aastaraamatu lk 20). Info kogumise kõrval on Venemaa eriteenistuste eesmärgiks erinevate hübriidoperatsioonide läbiviimine ühiskondlike pingete õhutamiseks (vt aastaraamatu lk 13). Kaebaja haridust ja töökogemust ning Venemaast lähtuvat ohtu arvestades on tõenäoline, et kaebaja on või võib sattuda Venemaa eriteenistuste huviorbiiti ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eesti ja Euroopa julgeolekut. Kuna kaebaja ema elab Venemaal, annaks see Venemaa eriteenistustele võimaluse kaebajat vajaduse korral survestada. Ehkki puuduvad andmed, et Venemaa eriteenistused oleks kaebaja vastu seni mingit konkreetset huvi üles näidanud, ei saa kaebaja erialast ja sõjalist ettevalmistust ning töökogemust (s.o eeldatavat võimekust täita ka keerukamaid ülesandeid), samuti Venemaa eriteenistuste senist praktikat arvestades pidada kaebajaga seotud võimalikku julgeolekuohtu pelgalt hüpoteetiliseks või abstraktseks. Seda eriti Euroopa praeguses julgeolekuolukorras, kus Venemaa peab agressioonisõda Ukrainas ning kasutab enda eesmärkide saavutamiseks ühtlasi iga võimalust destabiliseerida olukorda Ukrainat toetavates ja Venemaa vastaseid sanktsioone rakendavates riikides (sh Eestis).